Juba vähem kui nädala pärast külastab Eestit maailmakuulus dramaatiline sopran Maria Guleghina, kes annab 10. septembril Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis kontserdi koos oma hea sõbra, pianisti Ivari Iljaga. Enne kontserti andis Guleghina Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale intervjuu, kus ta räägib oma silmapaistvast karjäärist ja muusikuteest. 

Mis on Teie esimene mälestus ooperist – mis Teid selle imelise kunstivormi juures paelus?
Minu lapsepõlv oli väga õnnelik. Kasvasin üles haritlaste peres, kus muusikal, teatril ja raamatutel oli väga oluline roll. Need olid meie pere vaimseks toiduks. Minu – pere ainsa lapse – kasvatamisse suhtuti väga tõsiselt. Alates neljandast eluaastast võeti mind kõikjale kaasa. Käisin sageli ooperis, vaatasin kõiki lastelavastusi ja ballette, külastasin komöödiaid, draamateatrit, tsirkust ja palju muud. Ma ei mõelnud kunagi, et ooper võiks olla minu unistus. Arvatavasti tekkis see soov esimest korda pärast filmi „Tule homme“ / Come Tomorrow (režissöör Jevgeni Taškov, 1963, muusikaline komöödia) vaatamist. Siis tahtsin laulda aariaid ja romansse Frosya Burlakova repertuaarist. Juhuslikult viis ema mind hiljem konservatooriumi pedagoogilisele praktikale, kus 15-aastaselt avastati minu kontraaldi hääl. Nii sattusingi sellele teele, ehkki veel aasta või kaks arvasin, et lõpetan 10. klassi ja laulan lihtsalt enne pedagoogilisse instituuti sisseastumist, et õppida koorijuhtimist. See kõik oli puhas juhus.

Teie karjäär on olnud erakordne: olete esinenud maailma kõige mainekamates ooperimajades ja jaganud lava suurimate ooperinimedega. Milline hetk või roll paistab Teie karjääris kõige eredamana silma?
Minu kunstilist debüüti võib kirjeldada muinasjutuna. Pärast esimest katset La Scala direktori ees kutsuti mind 24-aastaselt laulma ooperisse „Nabucco“. La Scala kunstiline juht dr Mazzonis ei unustanud mind ja saatis järgmisel aastal uue lepingu, hoiatades, et ta ei võta kedagi teist minu asemel. Nii leidsingi end 25-aastaselt lavalt koos selliste suurkujudega nagu Luciano Pavarotti, Fiorenza Cossotto ja Leo Nucci. Dirigendiks oli geenius ja legend Gianandrea Gavazzeni. See oli tõepoolest erakordne debüüt. Pidin laulma viimase etenduse ja katma viis esimest, kuid juhtus nii, et publik ei võtnud kahte esimest suurepärast lauljat vastu. Tol ajal täitsid saali tõelised asjatundjad, eriti loožides, ja nad ei andestanud ühtegi väikest viga.

Ühes varasemas intervjuus olete öelnud: „Kui ma midagi tahan, siis ma püüan selle poole!“ Millised eesmärgid või rollid inspireerivad Teid tänasel päeval?
Jah, selline ongi minu loomus. Kui ma näen eesmärki, ei näe ma takistusi. Nii oli ka „La Traviataga“, millega töötasin üle 10 aasta. Oskused, mis ma omandasin, püüdes toime tulla Violetta aaria tessituuriga, andsid mulle tohutu potentsiaali teistes dramaatilisele sopranile kirjutatud rollides.

Mida ütleksite noortele lauljatele, kes unistavad suurest lavast ja rahvusvahelisest karjäärist?
Ärge unistage kuulsusest ja staatusest, vaid töötage selle nimel, et laulda nii, nagu keegi enne teid pole laulnud. Püüdke olla parimad mõnes kindlas ooperirollis.

Mis viib andekuse tõelise meisterlikkuseni?
Raske töö ja kannatlikkus. See on nagu inglise muru pügamine – lihtsalt seda tehakse 300 aastat kääridega.

Tallinnas esinete koos pianist Ivari Iljaga. Kuidas Teie koostöö alguse sai?
Olen ääretult õnnelik, et saan temaga koos laulda. Ja isegi kui see oleks minu viimane kontsert, valiksin tema – Ivari. Oleme palju koos laulnud, sealhulgas minu teisel soolokontserdil La Scalas, reisisime läbi kogu Jaapani ja esinesime Gulbenkiani saalis Lissabonis – kõikjal on ta imeline ja tõeliselt särav pianist ja sõber.

Teie kontserdikavas on teoseid Donizettilt, Bellinilt, Rossinilt, Tšaikovskilt ja Rahmaninovilt. Kuidas Te selle repertuaari olete kokku pannud? Kas kava peegeldab ka Teie isiklikku seost nende heliloojatega?
Muidugi peegeldab. Selles on minu hing, mis räägib ja pihib. Kontserdi teine osa on austusavaldus meie minevikule ja kontsertidele.

Mis on hoidnud Teid laval ja ooperimaailmas need 40 aastat?
Armastus ja pühendumus.

Rohkem infot Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis toimuva kontserdi kohta siit.