ANDREW LAWRENCE-KING (London Guildhall School of Music and Drama)
5. septembril kell 17.00-19.00 ruumis D-411 sissejuhatav loeng
10.-11. septembril kell 14.00-17.00 ruumis D-411
12.-14. ja 19. septembril kell 17.00-20.00 ruumis D-411
Guernsay saarel sündinud Andrew Lawrence-King on dirigent, fantaasiaküllane continuo-mängija, varajase harfi virtuoos, ajaloolise žesti ja näitlemise spetsialist ja ooperihelilooja. Ta on esimesi ajaloolisele harfile pühendunud muusikuid, kes, olles ühtlasi üks maailma tuntumaid ja säravamaid vanamuusikainterpreete, on ka rahvusvaheliselt tunnustatud muusikateadlane.
Tema Trabaci, Ribayazi, Händeli ja Carolani esmalindistused taasavastasid Itaalia, Hispaania Anglo-Walesi ja Iiri barokkharfi kadunud maailma. Lawrence-Kingi tegevust ansamblite „Tragicomedia“ ja „The Harp Consorti“ kunstilise juhina ajalooliselt informeeritud improvisatsiooni ja continuo-mängu vallas võiks nimetaada lausa revolutsiooniliseks, sest tema uuring tactusest on avardanud arusaamist barokiaja rütmikast väga olulisel määral. Jätkuva rõõmu, energia ja kirega inspireerib Lawrence-King ka külalisdirigendi ja -õpetajana muusikuid üle kogu maailma viies nende tehnilise täpsuse ja ajaloolise stiilitunnetuse uuele tasemele.
Andrew Lawrence-King on dirigeerinud Milano La Scalas ja Sydney Ooperiteatris. Händeli ooperi „Almira“ lindistuse eest omistati talle Ameerika Händeli Ühingu auhind, tegevuse eest dirigendi ja solistina orelil, klavessiinil ja harfil pälvis ta Saksamaal Echo preemia ning keskaja conductuse rolli eest Hollandis Edisoni preemia. Ta on juhatanud, lavastanud ja salvestanud esimese Lõuna-Ameerika ooperi, Tomás de Torrejón y Velasco “La Púrpura de la Rosa” ning esimese säilinud muusikalise draama “Ludus Danielis”.
Pikaajalises koostöös Jordi Savalliga on ta pälvinud Grammy auhinna (parim ansambel 2011), Hispaania Premio de la Música duode (2010) ja triode (2011) ning Austraalia Helpmann Awardi duode (2013) ja ansamblite (2018) kategoorias. 2010-2015 oli Lawrence-King Austraalia Emotsiooniajaloo Keskuse külalisteadur ning on käesoleval ajal Londoni Guildhalli Muusika- ja Teatrikooli ajaloolise harfi ja continuo-mängu professor. Hiljuti lõpetas ta oma neljanda „uue barokkooperi“, mis on Prokofjevi „Petja ja hundi“ ning Britteni „Noore inimese teejuht orkestri juurde“ vaimus loodud „Muusika ja aja mäng“ ehk juhatus varase ooperi maailma.