Neljapäeval, 9. juunil algusega kell 11 toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse kevadkonverents. Ettekandeid peavad muusikateaduse ja -uuringute korralduse eriala värsked lõpetajad ja teadurid. Konverents toimub EMTA ruumis A-402 ja on avatud kõikidele huvilistele.
Programm
11.00–11.30
Miina Härma kuvand ja loomingu retseptsioon ning nende muutumine aastatel 1882–1919
Anita Maasalu
Käesolevas uurimistöös keskendun Miina Härma (1864–1941) kui Eesti esimese kutselise naissoost organisti, helilooja ning koorijuhi kuvandile, samuti tema loomingu retseptsioonile ning nende muutumisele ajas. Käsitlusel on periood alates Härma õpingutest Peterburi Konservatooriumis 1880. aastatel kuni aastani 1919, mil tähistati avalikult 25 aasta möödumist tema muusikaalase karjääri algusest. Allikatena on uurimuses kasutatud ajakirjandusväljaandeid Postimees, Eesti Postimees, Päewaleht, Linda, Sakala jpt, aga ka 1934. aastal Anna Haava, Miina Härma ning Aino Tamme 70. sünnipäevaks ilmunud koguteost.
19.–20. sajandi vahetusel, kui naise positsioon ühiskonnas oli kaugelt erinev tänapäevasest – st naiste sotsiaalne ja poliitiline identiteet oli alles kujunemisjärgus – õnnestus Härmal oma aktiivse ja mitmekülgse tegevusega luua jõuline kuvand eesti rahva lauluemast, mis on jäänud püsima tänase päevani. Sellega seoses pakkus mulle huvi, millised omadused tema isiksuse ja tegevuse kirjeldamisel omaaegsest meediast välja kooruvad. Keskendun sealjuures peamistele märksõnadele ja ideedele, mis artiklitest esile tulevad. Nelja põhilise kategooriana joonistuvad Härma omaaegses vastuvõtus välja professionaalsus, rahvuslikkus, soolisus ning ühiskondlik aktiivsus. Kõige kõnekam ja ambivalentsem neist on sealjuures professionaalsuse küsimus – kas saame Peterburi konservatooriumi haridusega Härmat nimetada professionaalseks heliloojaks või on tema isik ja looming kirjutatud ajalukku eelkõige tänu rahvuslikule ja ühiskondlikule tähendusele?
11.30–12.00
Vigala ja Kirbla kihelkonna lõõtspillimängijad ja nende repertuaar 20. sajandil Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalide põhjal
Natali Ponetajev
Minu ettekanne on sissevaade lõõtspillitraditsiooni kahes ajalooliselt Läänemaa alla kuulunud kihelkonnas – Vigalas ja Kirblas. Töö põhineb Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalidel ning uurimismaterjalist tulenevalt hõlmab ajavahemikku aastatel 1929–1969. Minu huviks on avastada ja tutvustada Vigalast ja Kirblast kogutud lõõtspilli-alast materjali, anda ülevaade kogumisloost, tuua välja andmed lõõtsamängijate kohta ning uurida lähemalt nende repertuaari. Täpsema vaatluse alla võtan polkad ja labajalad, mis moodustavad Vigalast ja Kirblast kogutud lõõtsalugude põhiosa, ning analüüsin nende vormi ja harmooniat. Töö eesmärgiks on kirjeldada kokkuvõtlikult piirkonna lõõtsarepertuaari ja tuua välja sellele iseloomulikke jooni. Kuna Läänemaa lõõtspillitraditsioon on seni põhjalikumalt uurimata, on siinne töö ühtlasi alusmaterjaliks järgmistele uurimustele selles valdkonnas.
12.00–12.30
Kas meil on põhjust eristada muusika fenomenoloogilist ja ontoloogilist identiteeti?
Aurora Ruus
Muusikateaduse seminari raames kirjutatud uurimistööl baseeruv ettekanne on katse analüüsida filosoofilise lähenemise abil muusikateaduse valdkonda kuuluvat probleemi muusika ja muusikateose definitsioonist ning seeläbi identiteedist. Ettekandes vaatlen lähemalt, kas meil on põhjust muusikateose identiteeti konstitueerivaid tunnuseid eelkõige fenomenoloogia abil kirjeldada ning muusika enda kui tunduvalt laiema mõiste identiteeti konstitueerivaid tunnuseid ontoloogia abil kirjeldada. Selle tarbeks teen põgusa ülevaate muusikateose fenomenoloogilise identiteedi probleemist Roman Ingardeni teose „The Work of Music and the Problem of Its Identity“ põhjal ning seejärel vaatlen muusika ontoloogilist identiteeti Arthur Schopenhaueri ja Friedrich Nietzsche filosoofiale tuginedes.
12.30–13.00 LÕUNA
13.00–13.30
Eesti muusikaterapeutide kogemused muusika tajutavate omaduste rakendamisel teraapiaprotsessis ja eesti muusika kasutamine muusikateraapia osana
Ingrid Kalev
Seminaritöö „Eesti muusikaterapeutide kogemused muusika tajutavate omaduste rakendamisel teraapiaprotsessis ja eesti muusika kasutamine muusikateraapia osana” on kirjutatud muusikapsühholoogia valdkonnas, neljanda proseminari jätkutööna, et uurida põhjalikumalt eesti muusikaterapeutide kogemusi kuulatava muusika kasutamise ja muusika tajutavate omaduste (rütm, tempo, dünaamika, tämber, harmoonia, meloodia, faktuur, valjus) rakendamisel teraapiaprotsessis. Uuritavate sihtrühmaks olid praktiseerivad muusikaterapeudid, kes töötasid Eestis. Meetodiks töö esimeses etapis oli kvalitatiivne uuringumeetod vastajate anonüümsust tagava veebiküsitluse kujul ning selle tulemuste analüüs, töö teises etapis oli kasutusel samuti kvalitatiivne uuringumeetod poolstruktureeritud veebiintervjuu kujul ning tulemuste analüüs. Töö eesmärgiks oli uurida, milliseid muusika tajutavaid omadusi peavad eesti muusikaterapeudid teraapiatöös kõige olulisemaks. Uurimisküsimustena tõstatati muusikavaliku põhimõtted, muuhulgas ka eesti rahvalaulu ja –pillimuusika kasutamine muusikateraapias. Küsitlusuuringu järgi lähtusid eesti muusikaterapeudid kuuldelise repertuaari valikul kõige enam muusika tempost, millele järgnesid rütm ja harmoonia. Seda tulemust kinnitasid ka intervjuud. Teraapiaseansside repertuaaris olid olulisel kohal klassikaline kunstmuusika, loodushelid ja meditatiivne muusika.
13.30–14.00
Väikelaps ja muusika saatel liikumine koos robotmänguasjaga
Marju Raju
Research of musical development of babies is often focused on the development of singing ability, leaving out the analysis of movements as an intentional reaction to music (attempts to dance). Accordingly to the baby’s overall bodily development, gaining voluntary control over the movements of limbs and moving around independently precedes the ability to control the voice. We could therefore look the first signs of musical development in the form of movements and emphasize this field of research more. Motherese/parenthese, a special mode of talking and singing to babies is emphasized as a beneficial development support mechanism. Studies have shown that similarly to preference to the infant-directed speech mode, infants also prefer special mode in visual cues (motionese) that include sharper changes in trajectory, large sweeping motions, repetitions etc.
This is a qualitative observational case study of one baby’s development of dance moves and interaction with a musical toy robot, from the age of 9 to 24 months. Home videos from interaction/dancing sessions with the robot were carefully analysed and discussed within the framework of developmental theories of musical abilities.
Baby’s willingness to dance was motivated by the presence of the interactive toy robot. Observation revealed the variety of dance moves in a very young age and attempts to imitate robot’s movements and synchronise with them.
Interactive musical toy robots can have a beneficial effect on child’s musical development as they provide repetitive, safe and critique free space. Human-like features of the toy robot (happy face, arms and legs) catch babies’ attention and allow them to interact with the toy similarly to a real dance partner. Robot’s clumsy moves fit the concept of motionese and support the child’s development.
Ettekanne on eesti keeles.
14.00–14.30
Postsovetlike fännikogukondade narratiivid Eesti Depeche Mode’i fännklubi näitel
Brigitta Davidjants
Lisaks muusikaloojatele ja -vahendajatele on muusika levikul ja muusikaelu kujundamisel võtmeroll fännidel. Selle ettekande fookuses on Eesti pikemaajalisim Eesti fännikogukond – Eesti Depeche Mode’i fännklubi (EDMFK), mis loodi vahetult pärast Nõukogude Liidust vabanemist 1992. aastal ning tegutseb tänaseni. Fännklubi oli postsovetlikus Eestis eriline, sest ajal, mil subkultuurne tutvumine toimus esmajoones linnaruumis, moodustus valdavalt koolinoortest koosnev fännklubi üleriigiliselt kirja teel ning ühendas noori maakohtadest suurte linnadeni. Eriline oli ka rahvuspiiride ületamine ajastul, mil erinevad keelekogukonnad olid harjunud aastakümneid eraldi tegutsema, mh popkultuuris. Selles kontekstis tõi EDMFK kokku noored, kes lõhkusid rangelt soolistatud ühiskonnas aktsepteeritud soolisuse representatsioone. Minu fookus on klubiga seotud inimeste isiklikel mälestustel – klubi tähendusel nende jaoks ja ühisel fännikogukonnaks moodustumise kogemusel, nagu ka fänniidentiteedi konstruktsioonidel peavoolu ja alternatiivi vahel. Fännklubi osaliste narratiivid seostan klubi zine’de („Eesti Depeche Mode fännklubi ajaleht“, 1992–1995, ajakiri „Devotee“, 1995–2001) sisuanalüüsiga. Ettekande teoreetilise tausta moodustavad subkultuuride ja mälu-uuringud.
Kava ja esinejate järjekord võivad muutuda.