Kui 2020. aastal COVID-19 pandeemia maailma tabas, riigid lukustas ja inimesed kodudesse sundis, pidid ka loomeüksused, sealhulgas koorid, teadmata ajaks oma tegevused pausile panema. See oli ühest küljest ärev ja ebakindel aeg, kuid teisalt kinkis see võimaluse võtta midagi, mida sageli ei osata endale lubada – aega. Aega mõelda ja ümber hinnata oma eesmärke. Sellised hetked andsid ruumi ka uutele ideedele ja väljakutsetele. Eesti Muusika ja Teatriakadeemia (EMTA) kooridirigeerimise vanemlektor, dirigent ja XXVIII laulupeo kunstiline juht Heli Jürgenson leidis end pandeemia ajal samasuguses olukorras – aeglasemas elutempos, mis pakkus võimaluse süveneda ja otsida uusi väljakutseid. Just sel perioodil, 2022. aasta sügisel, kuulutas Eesti Lauluja Tantsupeo Sihtasutus koostöös Eesti Kooriühingu ning Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsiga välja konkursi XXVIII laulupeo kunstilise juhi leidmiseks.
Heli on laulupidude dirigendipuldis ja loomingulises meeskonnas olnud alates 2002. aastast ning teab köögipoolelt, kuidas Eesti suurpidu kokku pannakse. Seljataga on ka 2017. aasta XII noorte laulu- ja tantsupeo peadirigendi kogemus koostöös ideekavandi looja Rasmus Puuriga. Pandeemiaaegne paus võimaldas Helil süveneda ning kunstilise juhi kohale kandideerimiseks mõtteid koguda. „Kui konkurss COVID-19 ajal välja kuulutati, mõtlesin, et tore oleks end konkursi olukorras proovile panna,“ lausub ta. Varasemalt laulupeo ideekavandite hindamise ekspertkomisjoni liikmena teab ta, et konkurents sellele kohale on tihe. Siin tuleb mängu nii idee ise kui ka laulu- ja tantsupeo kavandite omavaheline sobivus, et luua ühtne teema ja pealkiri. „Seekord panin end teadlikult ebamugavasse olukorda. Tahtsin näha kuidas hakkama saan ja proovida midagi uut.“
Võluv ja tundmatu Eesti murdekeel
Heli Jürgensoni ideekavand toetub Eesti murdekeeltele ning tuleneb otseselt muusikast. Eesti koorimuusikas leidub palju laule, kus on sees murdekeele elemendid, näiteks Ester Mägi, Veljo Tormise, Cyrillus Kreegi või Mart Saare loomingus. Heli jaoks on koorilaulu lüürika avastamist väärt – kuidas on eesti keeles lauldud ja kui vähe me sellest tegelikult teame või aru saame. 2019. aasta juubelilaulupeol juhatas Heli valiksegakooride ees Mart Saare setokeelset „Noore veljo, veeritäge“. „Olen seda terve elu juhatanud, aga mõtlesin, et ma ei saa paljudest sõnadest midagi aru.“ See väike meenutus sai üheks allikaks panna laulupidu murdekeele võtmesse.
Eesti keele rikkus on märkimisväärne! Omamoodi kokkusattumuseks peab Heli ka seda, et 2025. aasta on Eesti Raamatu Aasta, mis tähistab 500 aasta möödumist esimese eestikeelse raamatu ilmumisest. „Murdekeel on kirjakeele aluseks ja mulle tundub, et see kõik saab sellel aastal üsna teadlikult kokku. Me laulame murdekeeles ja ka väga poeetilisi kirjakeelseid tekste. Minu jaoks ongi see aasta üks „iseoma“ tervik.“
Iseoma „ilmutas“ end Doris Kareva luuletuses
Laulu- ja tantsupeo nimepanekut võib võrrelda lapsele nimepanemisega, mis võib osutuda pikaks ja vaevaliseks protsessiks. Eriti kui laual on mitu nimevarianti ning otsustajaid palju. Nimepanek XXVIII laulu- ja tantsupeole toimus mõned aastad tagasi, kui ajad maailmas olid veel teised. Vaatamata ebakindlatele aegadele peab Heli valitud nime mingis mõttes lotovõiduks. „Üsna võimatu on ennustada, millised sõnumid on olulised kaks aastat hiljem. Nimepanek on natuke nagu pimeduses kobamine, aga tundub, et inimesed on selle sõna üllatavalt hästi vastu võtnud. Minule endale kunstilise juhina tundub, et laulupeo nimi peaks olema rõõmus ja tugeva energiaga. Mitte lüüriline või liiga romantiline. „Iseomas“ on seda karakterit, mida murdekeeles ja laulupeo olemuses näen – me ise peame seda laulupeo traditsiooni hoidma. Me ise peame neid laule laulma. Mitte keegi teine ei tule seda meie eest tegema. Võib-olla ka selles ajas ja poliitilises situatsioonis on see kuidagi eriliselt suure tähenduse ja väega. „Iseoma“ sõna omab erilist jõudu ja energiat.“
Iseoma on vana sõna, mille Heli leidis juhuslikult Doris Kareva luuletusest. Kui laulupidu looma hakatakse, siis tellitakse autoritelt uusi teoseid ja uuritakse ka luuleraamatuid. Otsides sobivat lauluteksti, luges ta Doris Kareva luuletust, kus sõna „iseoma“ silma hakkas. „See leid andis kinnitust, et „iseoma“ on ka tänasel päeval kasutuses olev sõna, mõjudes enesekindla sõnumina.“ Isegi kui luuletus ei saanud laulupeo repertuaaris laiemat kõlapinda, toetus Heli just sellele.
Eestlane elab ja hingab koorilaulu rütmis
„Kui mõelda aegade algusesse, siis laulmine oli ellujäämise ja elamise viis – hällilauludest töölaulude ja itkudeni. Laulmine on olnud suurel määral meie elu osa,“ räägib Heli eestlaste laulutraditsioonist. Ka oma lapsepõlvele tagasi vaadates meenuvad talle perepeod, mis olid erilised just seetõttu, et väga palju lauldi. Kuigi tänapäeval pere- ja seltskondlikel koosviibimistel seda nii naljalt ei näe ja inimesed kuulavad muusikat teistest kanalitest, on eestlaste kirg ühislaulmise vastu alles jäänud. Seda kohta täidab koorilaul, mida on võrreldes teiste rahvastega keskmiselt palju rohkem ning seda kinnitab ka üldlaulupeole registreerunud kooride arv
„Juubelilaulupeo teekonda alustades küsiti, kuidas kavatsen aidata riigil COVID-i kriisist välja tulla? Kas ma ei karda, et koorid on vahepeal kokku vajunud. Tegelikkuses on registreerunuid rohkem kui kunagi varem. Kas selle on tinginud COVID, sõda Ukrainas või mõni muu põhjus, on raske öelda. Samas tundub see loogikavastane, kuna ühiskonnas ja hariduses toimuvad protsessid ei ole sugugi koorilaulu arengule soodsad,“ sõnab ta. Näitena toob ta maakoolide gümnaasiumite sulgemise ja riigigümnaasiumitega liitmise, mis on vähendanud noortekooride hulka. Ometi võib näha kooride üldarvus stabiilsust ning lauljate arvu kasvu. Üle sajaliikmelisi koore on rohkem kui kunagi varem, ka koolikooride hulgas. See on Heli sõnul üks oluline muutus.
Koorijuhtide järelkasv – missioonitundest üksi ei piisa
Eestlaste koorilaulu kirest rääkides ei saa me mööda vaadata ka koorijuhtidest ja nende järelkasvust. Üks tegevkoor vajab enda ette motiveeritud ja professionaalset koorijuhti. Võrreldes varasemate aegadega on elustandardid, tööturu tingimused ja igapäevaeluga toimetulek oluliselt muutunud, mis on oluliselt mõjutanud ka koorijuhtide järelkasvu. Pikaaegne koorijuht räägib, et kui kunagi töötasid inimesed tihti missioonitundest, teadmata täpselt, kuidas leib lauale tuleb, siis tänapäeva noored teevad oma erialavalikuid pigem pragmaatilistel kaalutlustel. Elu on arenenud, erialasid ja karjäärivõimalusi on juurde tulnud, mistõttu dirigendiks või koorijuhiks saamine võib tunduda keeruline. Eestis on vaid neli professionaalset koori: kaks ooperikoori, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Eesti Rahvusmeeskoor. Sageli juhivad neidki välismaised dirigendid. Noorele muusikule ei pruugi isetegevuskooriga töötamine tunduda piisavalt atraktiivne perspektiiv. Koorijuhi amet eeldab suurt pühendumist ja mitmekülgseid oskusi. Professionaalsetes koorides nõuab töötempo ja repertuaari omandamine väga suurt pingutust, samas kui isetegevuskoorides tuleb lauljaid motiveerida, õpetada noodilugemist ja arendada lauluoskust. Sageli on koorijuhi töö kombineeritud muusika- või instrumendiõpetaja, kultuurikorraldaja või mõne muu ameti ülesannetega. See tähendab, et koorijuht peab olema kui kümnevõistleja. „Eestis ainult koorijuhina ära elada on paraku keeruline, mis ongi üks peamisi põhjusi, miks noored selle eriala valikul kõhklevad. Õppejõuna näeb ta, et vaatamata tugevale haridusplatvormile Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, tulevad õppima need, kes on oma valikus kindlad. Keda sütitab koorimuusika ning kellele meeldib elustiil, ilma milleta nad ei kujuta oma tulevikku ette. „Selliseid pühendunud inimesi on meie muusikamaastikul endiselt õnneks palju,“ sõnab ta. Lisaks sellele on tema õpilaste hulgas olnud ka kolleegide lapsi, kes kasvanud koorimuusika keskel ja valinud sama eriala.
„Minu vanemad saatsid mind omal ajal Tallinnasse muusikat õppima, kui olin vaid 15-aastane, tuginedes autoriteetsete õpetajate soovitustele,“ meenutab ta. „Ema ei muretsenud, kuidas ma 1980ndatel siin hakkama saan, sest ta usaldas õpetajate hinnangut. Nad nägid minus potentsiaali ja suunasid mind õigele teele.“ Siin toonitab ta ka lastemuusikakoolide tähtsust noore inimese kujunemises. Kuigi elu on selle aja jooksul muutunud, oli siis ja on ka praegu igasuguse õppe aluseks huvi ja kirg valdkonna vastu. „Mul hakkas silm kohe selle eriala peale särama,“ meenutab Heli, kes peab oma muusikuteel üheks oluliseks õpetajaks Ants Sootsi.
„Kui teiste erialade puhul saab oskusi harjutada individuaalselt, oma instrumendiga, siis koorijuhina on harjutamiseks vaja koori. Praegu on see akadeemias lahendatud nii, et Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koor toimib kahes osas, pakkudes üliõpilastele nii koorilaulu kogemust erinevates projektides osalemisega kui ka võimalust ise aeg-ajalt koori juhatada.
Vaatamata olemasolevatele võimalustele leiab Heli, et ülikooliõpingute aastad ei ole piisavad selleks, et koorijuhist saaks meister. „Teoorias peaks olema võimalus harjutada väljaspool ülikooli. Paljudel tudengitel ongi oma koorid ning koostöös Eesti Kooriühinguga pakume võimalust osaleda Eesti kooride proovides passiivse kuulajana ning ka ise dirigeerida. See on nagu sõiduõpe. EMTA pakub teooria- ja dirigeerimistunde ja esmast praktilist koori juhatamist. Vilunud koorijuhiks saab aga pikaaegse tegutsemise järel. Kui tudeng lõpetab akadeemia ja reaalsesse tööellu astub, vajab ta praktikat, et „liikluses“ ellu jääda ja meistriks saada. Mäletan oma kogemusest, kui lõpetasin Tallinna Konservatooriumi – ma oskasin midagi, aga tõeline töö ja õppimine algasid iseseisvalt. Ülikoolis omandasin käsitööoskused, kuid tõeliselt osavaks sain aastate jooksul väljaspool kooli.“
Aastate jooksul on Heli olnud nii harrastus- kui professionaalsete kooride ees. Selle ajaga on ta selgeks saanud, et koorid võivad professionaalsel tasandil erineda, aga inimene jääb alati samaks – laulmine on tihedalt seotud keha, hinge, vaimu ja närvisüsteemiga. Koor on tema jaoks kui väike ühiskond erinevate inimeste ja arvamustega. Koorijuhi eesmärk on häälestada kõik hääled ühele lainele, et koor kõlaks kui üks terviklik instrument.
Keegi ülevaltpoolt on saatnud
Koorijuhina on Helil alati olnud noodivirn unistuste teostega, mida ta on soovinud oma kooridega esitada. Huvitaval kombel on need teosed tema ellu ka ühel või teisel moel tulnud. Üks markantsemaid lugusid juhtus aastakümneid tagasi: Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli õpilasena käis Heli sageli Raekoja plats 16 asunud kaupluses „Heli“, kus müüdi vinüülplaate. Ühel päeval ostis ta Alfred Schnittke „Koorikontserdi“ vinüüli, teadmata heliloojast suurt midagi. Schnittke muusika oli aga Heli jaoks nii lummav, et ta kuulas albumi koheselt läbi ning see muusika jäi tema sisse. „Olen Schnittke teost alati armastanud, aga ma ei ole loonud illusiooni, et kunagi avaneb võimalus seda juhatada.“ Kui aastate pärast tuli Heli ellu Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja dirigent Risto Joost, kes soovis Schnittke „Koorikontserti“ esitada, tekkis tal koormeistrina võimalus teos ette võtta ning kooriga see põhjalikult läbi töötada. Mitmeid kuid kestnud harjutusprotsessi järel võttis koori kunstiline juht Kaspars Putniņš teose üle ning salvestas plaadile, mis hiljem jõudis Grammy nominatsiooni („Schnittke: Choir Concerto; Three Sacred Hymns; Pärt: Seven Magnificat-Antiphons“. 64. Grammy nominent parima kooriesituse kategoorias). „Muusikalises mõttes oli see minu elu fantastilisim hetk,“ sõnab Heli. Siinkohal ei ole oluline, et ta sellel konkreetsel plaadil ei juhata. Sageli on koormeistri töö kuudepikkune. Plaadile jõuab lihvitud versioon, millele eelnenud töö väärtust teab Heli väga hästi.
Koorilaul kui eestlase inimõigus
Kui teha väike ülevaade Eestis tegutsevatest kooridest, siis selgub, et peamiselt tegutsevad need kultuurikeskuste, rahvamajade ja koolide juures. Maakondlikud koorid on enamasti seotud kultuurikeskustega, mis paiknevad tähtsamates sõlmpunktides. Kohalikud omavalitsused, kelle eelarved on sageli piiratud, toetavad koore, pakkudes neile tasuta prooviruume ja töötingimusi. Umbes 60 protsenti kooridest tegutseb koolides, kus koorijuhid on sageli muusikaõpetajad, kelle palk tuleb kooli eelarvest.
Suurtes linnades, eriti Tallinnas, on olukord keerulisem. Täiskasvanute koorikollektiivid peavad sageli looma mittetulundusühinguid ja juhatusi, et oma tegevust jätkata. Rahastust taotletakse Kultuurkapitalilt või kohaliku omavalitsuse eelarvest, kuid see ei kata alati kõiki kulusid. Koorid maksavad ise dirigendi palga, korraldavad projekte ning kannavad tihti ka ruumide rentimise kulud. „Täiskasvanud koorilaulu harrastajad panustavad liikmemaksuga nagu mõned käivad spordiklubides,“ selgitab Heli.
Koorijuhi vaates on üheks suureks saavutuseks see, et Eesti riik on tugevdanud laulupeo liikumise toetussüsteemi. „Tõnis Lukase ministriks oleku ajal suutsime viia riikliku toetuse sellisele tasemele, et koorijuhtide töö tasustamine, sarnaselt sporditreeneritega, on nüüd toetusmehhanismi osa. Kutsetunnistusega koorijuhid saavad küsida oma palka 50 protsendi ulatuses Eesti Rahvakultuuri Keskuse kaudu, mis katab riiklikud maksud. Ülejäänud osa tuleb tasuda koori enda vahenditest. See muudatus aitab kooridel tegutseda legaalselt ja pakkuda dirigentidele sotsiaalseid garantiisid. Koorijuhi amet on nüüd ametlik töölepinguline elukutse, mis tagab aastaringse sotsiaalse kindlustatuse. Selle saavutamine on olnud pikk ja keeruline protsess, mis on kestnud üle 20 aasta ja pole veel täielikult lõpule jõudnud,“ nendib Heli. „Mitte igale koorile igas maakonnas ei ole suudetud seda süsteemi selgeks teha. Paljud harrastajad tajuvad koorilaulu endiselt hobina ja arvavad, et sama kehtib ka dirigendi kohta. See on suur mõtteviisi muutus, milleks on vaja aega ja selgitustööd.“
Ka koolides on olukord keeruline. Väga palju sõltub koolidirektorist, kes ei pruugi koorilaulu piisavalt väärtustada. Kui muusikaõpetaja teeb oma tunnid ära, peetakse seda juba heaks tulemuseks. Et koor laulab aktustel ja jõuluüritustel, tundub loomulik, kuid tegelikult toimub see justkui tasuta lisatööna. Palgad on üliväikesed, mis on üks põhjusi, miks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse on raske uusi üliõpilasi saada.
Koorijuhina töötamine nõuab tohutult palju tunde, kuid tasu on marginaalne. Kui noor inimene tahab luua kodu ja võtta pangalaenu, ei ole praegused töölepingud piisavad. Elu ja standardid on muutunud ning ühiskonnas on keeruline selgitada, et koorijuhi amet on täieõiguslik elukutse. Pianisti või puhkpillimängijat nähakse professionaalina, kuid dirigenti käsitletakse sageli laulupeo ja harrastustegevuse osana. Justkui kogu töö oleks üks suur missioon, kuid tegelikult on see raske ja vastutusrikas amet.
Koorijuhi töö oluliseks osaks on vokaalse kvaliteedi ja kunstilise taseme hoidmine. „Eestis on lauljad head kõikjal – kõik sõltub sellest, kuidas dirigent suudab õpetada,“ ütleb Heli. Kuigi väikestes maakondades ei ole lauljate valik nii suur kui Tallinnas, usub ta, et igal inimesel on võimalik arendada muusikalist maitset ja oskusi.
Laulupidu ja UNESCO kultuuripärandi hoidmine
Heli leiab, et kuigi laulupidu on kõigile, peab repertuaarivalik olema põhjalikult läbi mõeldud ja lihtsat teed ei tohiks valida. „On oluline hoida kõrgel tasemel a cappella laulude traditsiooni ja UNESCO laulupeo pärandit,“ sõnab ta. Popmuusika ja saatepalad võivad olla atraktiivsed, kuid need ei tohi asendada traditsioonilist koorimuusikat. Ta meenutab IV üldlaulupeo repertuaari salvestamist Estonia Seltsi Segakooriga: „Need laulud olid nii keerulised, et murdsime nende salvestamiseks konte!“ ütleb ta naerdes. Kooride ja laulupeo liikumise püsimine nõuab järjepidevat tööd. „See, et koorid laulupeol laulavad, on võimalik ainult tänu iganädalastele proovidele, mida tehakse aastate jooksul.“ Ta lisab, et sageli ei mõisteta, kui suur töö on seotud dirigentide panusega. „Kui keegi ütleb, et teeme öölaulupeo ja laulud on kõigil kohe võtta, siis see on võimalik ainult tänu dirigentidele, kes on aastaid neid laule õpetanud.“
2017. aastal toimunud XII noorte laulu- ja tantsupidu „Mina jään“ oli Heli sõnul murranguline – Rasmus Puuri ideekavand nägi ette, et juhatavad ainult noored dirigendid. Sihtasutuse jaoks tundus idee aga liiga riskantne – jätta kogu vastutus vaid noorte kanda. Idee muutus ja vormus selliselt, et igas kooriliigis on mentor ning noored dirigendid, kuid kunstiline juht peab olema keegi, kes suudab hallata kogu noorte maastikku. Nii tekkis Helil kunstilise juhi roll. Samuti jäi igale kooriliigile mentor. Heli rõõmustab selle üle, et toona kaasatud dirigentidest on paljud nüüdseks kindlakäelised tegijad. „Tänu sellele sammule said noored dirigendid juba siis süveneda laulupeo traditsioonidesse ja köögipoolele. Täna olen kindel, et nad saavad iseseisvalt hakkama. On hea teada, et olen andnud oma panuse uue põlvkonna ettevalmistamisse.“ Heli rõhutab, et laulupeo juhtimine on suur vastutus, kus iga otsus nõuab läbimõtlemist. „Ma pean arvestama erinevate arvamustega, kuid lõpuks jääb otsustavaks ideekavand ja meie meeskonna ühiselt loodud suund.“
Kuidas „Iseoma“ lõplik tähendus publikuni jõuab, selgub alles pärast pidu. „Seda on võimatu ette ennustada,“ lisab ta. Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ ja Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“ on pakkunud hingejõudu ja ühtekuuluvustunnet, kuid samas peab nende laulude kasutamine olema läbimõeldud. „Laulupeo pühalikkust tuleb hoida – see ei saa toimuda liiga tihti ega muutuda liiga tavaliseks. Kui miski muutub liiga harjumuspäraseks, kaotab see oma erilise jõu ja tähenduse.“ Heli sõnul on laulupeo sotsiaalne ja kultuuriline mõju hindamatu. Koorilaul on alati olnud ühendav jõud, kuid tänapäeval tuleb leida tasakaal sotsiaalse kaasamise ja kõrgetasemelise muusikalise kvaliteedi vahel. „See on vastutusrikas otsus, mis jääb kunstilise juhi õlgadele.“ Olgugi et traditsioonid arenevad ja muusikaline repertuaar ajas muutub, on oluline hoida klassika tasakaalus uuendustega. „Aeg muutub, aga laulupeo sügav tähendus ja missioon jäävad. Tuleb vaid loota, et iga uus põlvkond leiab tarkuse seda traditsiooni pühana hoida,“ lausub Heli.
Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja kolmandas numbris (kevad 2025).
