Latest Posts

Selgunud on 18.–19. maini toimunud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) VI kammermuusika konkursi tulemused.

ex aequo
EMTA preemiad (125 eurot igale ansambliliikmele):

Carl Reinecke. Trio a-moll op. 188 (1887)
Ainel Turagaliyeva
Beka Peikrishvili
Hyerin Youk
Õppejõud Kreete Jacob

Alfred Schnittke. Sonaat tšellole ja klaverile nr 1 (1978)
Eva-Lotta Krigul
Rose Louise Marie Thomas
Õppejõud Maksim Štšura

Felix Mendelssohn Bartholdy. Klaveritrio nr. 2 c-moll op. 66 (1845)
Katariina Tammemägi
Nicolas Concheiro Veleiro
Zhala Islamova
Õppejõud Maksim Štšura

Postimees Groupi tasustatud kontserdid Postimehe majas:

Akira Yuyama. Divertimento marimbale ja altsaksofonile (1971)
Marina Štšigorets Sokolova
Reno Kokmann
Õppejõud Marje Lohuaru

Frank Bridge. „Fantaasia“ klaverikvartetile Fis-duur H. 94 (1910)
Lisette Lemba
Kristin Tõnisson
Evelin Uue
Hyerin Youk
Õppejõud Marje Lohuaru

Antonín Dvořák. Klaverikvintett nr 2 A-duur, op. 81
Liisi-Mai Krigul
Peeter Traksmann
Lisbeth Poom
Paula-Riin Selis
Theodor Teppo
Õppejõud Marrit Gerretz-Traksmann

Konkursi žürii: Marje Lohuaru, žürii esimees, Natalia Sakkos, Marrit Gerretz-Traksmann, Mari Poll-Novakovic ja Maksim Štsura.

Õnnitleme!

Pühapäeval, 18. mail avati Pääsküla Ilmarise terviseraja ääres Andres Punga mälestuspink. 19. mail oleks Andres Pung saanud 70-aastaseks. Pingi rajas Andres Punga sõprade ja perekonna algatusel Nõmme Linnaosa Valitsus.

Muusikateadlane ja pedagoog Andres Pung (1955–2021) oli aastatel 1992–2003 Tallinna Riikliku Konservatooriumi / Eesti Muusikaakadeemia õppe- ja teadusprorektor, kes juhtis paljusid Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud õppekorralduslikke uuendusi meie akadeemias. Hiljem töötas ta veel mitmetel juhtivatel ametikohtadel Haridus- ja Teadusministeeriumis, SA Innoves ja Sisekaitseakadeemias. Andres Pung lõi aktiivselt kaasa EMTA vilistlaskogus. 2004. aastal valiti ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia auliikmeks.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia korraldas kolmandat aastat järjest heliloomingu konkurssi (EMTAHK), kuhu olid oodatud osalema kõik Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilased sõltumata erialast. Konkursile oodati teoseid pikkusega 7–10 minutit, mis on kirjutatud koosseisule fc (picc+afl), cl (bcl), violin or viola, vcl, piano.

Reedel, 16. mail selgusid akadeemia suures saalis preemiate saajad:

I preemia Yui-Ka Zheng „Phanio’s Silence“
II preemia Ryan Adams „Entanglements“
III preemia Donato Attanasio „Inner Peace“

Vaida Vovere „I’ll always come back“ (diplom)
Jimena Cabrera Álvarez „Iterations“ (diplom)

Konkursi žüriisse kuulusid Toivo Tulev, Helena Tulve, Tõnu Kõrvits, René Eespere, Liisa Hirsch ja ansambel Fractales.

Ansambel Fractales, kes tööd ette kandis, on 2012. aastal Brüsselis asutatud rahvusvaheline nüüdismuusika kollektiiv, mille põhikoosseisu kuuluvad Marion Borgel (viiul), Merryl Havard (tšello), Renata Kambarova (flööt), Dries Tack (klarnet) ja Gian Ponte (klaver). Ansambli kunstiline juht on Oren Boneh.

Õnnitleme!

2.–4. maini toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) ning Tallinna Muusika- ja Balletikoolis (MUBA) Euroopa Kammermuusika Õpetajate Assotsiatsiooni (ECMTA – European Chamber Music Teachers Association) aastakonverents, mille üldkoosolek valis ECMTA juhiks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia instrumentaalkammermuusika õppejuhi professor Marje Lohuaru. Asejuht on Katariina Liimatainen, juhatuse liikmed: Indrė Baikštytė, Bogna Czerwińska-Szymula, Tobias Granmo, Grzegorz Mania, Yiannis Miralis ja Tuomas Untamala, asendusliikmed: Piret Väinmaa and Daiva Stulgytė-Povilaitienė.

Saja liikmega Euroopa Kammermuusika Õpetajate Assotsiatsioon asutati 2007. aastal ja see koondab nii muusikakõrgkoole kui ka kammermuusika alal tegutsevaid ansambleid ja festivale. Organisatsioon on avatud ka erinevatel haridusastmetel kammermuusikat õpetavatele koolidele.

Vaata lisaks: www.ecmta.eu

Kolmapäeval, 18. juunil kell 19.00 toimub EMTA suures saalis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 2025. aasta lõpetajate galakontsert, kus esinevad interpretatsiooniosakonna lõpetajad. Sissepääs tasuta!

Neljapäeval, 19. juunil kell 19.00 leiab EMTA black box’is aset Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 2025. aasta lõpetajate kontsert, kus esinevad heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakonna lõpetajad. Sissepääs tasuta, vajalik võtta tasuta pääse Piletikeskusest!

Neljapäeval, 19. juunil kell 19.00 esineb XXVIII Suure-Jaani Muusikafestivali raames Suure-Jaani kooli saalis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester. Solistid on 2025. aasta lõpetajad, dirigeerib Toomas Vavilov. Piletid hinnaga 18 ja 15 eurot on saadaval Fientas siin.

Reedel, 20. juunil kell 14.00 toimub EMTA suures saalis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 2025. aasta lõpetajate kontsertaktus, kus esinevad solistid koos EMTA sümfooniaorkestriga Toomas Vavilovi dirigeerimisel. Kontsertaktusele pääseb kutsetega, otseülekannet saab jälgida EMTA YouTube’i kanalilt ja suurelt ekraanilt black box‘is.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemial (EMTA) on au võõrustada rahvusvaheliselt tunnustatud koreograafi ja lavastajat Lloyd Newsoni OBE, teatrikompaniist DV8 Physical Theatre, kes viib 19.–24. maini 2025 läbi nädalase residentuuri kaasaegse etenduskunsti magistriprogrammi (CPPM) üliõpilastega. Avaliku programmi raames toimub reedel, 23. mail kell 19 Newsoni avalik loeng, kus ta vaatab tagasi nelja aastakümne pikkusele loomingule, keskendudes ühiskondlikke ja poliitilisi probleeme käsitlevatele lavastustele. Laupäeval, 24. mail kell 19 toimub CPPM avatud tund, mis annab publikule võimaluse näha töötoa tulemusi.

Lloyd Newson OBE (snd 1957) on lavastaja, tantsija ja koreograaf, kes juhtis alates 1986. aastast füüsilise teatri truppi DV8, mille ta ise asutas. Austraaliast, Albury linnast pärit Newson lõpetas 1978. aastal Melbourne’i ülikooli psühholoogia ja sotsiaaltöö kraadiga. Õpingute ajal treenis ta Margaret Lasica moodsa tantsu trupis, mis sütitas temas huvi tantsu kui erialase karjääri vastu. Pärast esinemist mitmete truppidega Uus-Meremaal ja Austraalias kolis Newson 1980. aastal Londonisse, kus talle sai stipendiumi London Contemporary Dance Schooli. Ta jätkas tantsimist Extemporary Dance Theatre’is, kuid kaotas huvi kaasaegse tantsu vastu, kuna leidis, et sellel puudus sisuline teemakäsitlus.

Just sellest pettumusest lähtuvalt asutaski Newson DV8, kus hakkas arendama “füüsilise teatri” kontseptsiooni, mis ühendab tantsu, teksti, filmi ja teisi meediume sotsiaalsete ja poliitiliste teemade käsitlemiseks. Trupi varased tööd, näiteks “My Sex, Our Dance” (1986) koos Nigel Charnockiga ja “Dead Dreams of Monochrome Men” (1988), äratasid suurt tähelepanu; viimane neist oli ka esimene DV8 lavatöö, mis 1990. aastal filmiks kohandati. Teised lavastused, nagu “Strange Fish” (1992), “Enter Achilles” (1995) ja “The Cost of Living” (2003), järgisid sama suunda ja pälvisid tihti rahvusvahelisi auhindu nii lava- kui filmiversioonide eest. 

Märkimisväärne on ka “Living Costs” (2003), mis oli DV8 esimene kohaspetsiifiline etendus Tate Modernis ning näitas trupi võimet luua kaasahaaravaid ja sotsiaalselt seotud projekte.

Alates 2007. aastast hakkas Newson üha enam integreerima DV8 lavastustesse verbatim-teatrit, kasutades intervjuude transkripte ja dokumentaalseid tunnistusi, et uurida aktuaalseid kaasaegseid probleeme. Lavastus “To Be Straight With You” (2007–2009) käsitles religioosset ja kultuurilist homovastasust, “Can We Talk About This?” (2011–2012) keskendus sõnavabadusele ja tsensuurile ning “JOHN” (2014–2015) jutustas ühe mehe võitlusest kuritegevuse, sõltuvuse ja isikliku lunastusega. Need teosed äratasid nii poleemikat kui ka poolehoidu ja kajastasid Newsoni kompromissitut pühendumust sotsiaalsete ja poliitiliste normide vaidlustamisele liikumise ja teksti kaudu.

DV8 on võitnud 55 riiklikku ja rahvusvahelist auhinda. Siiski teatas Newson trupi 30. aastapäeval aastal 2016 loomingulisest pausist, et DV8 tulevikusuundi kaaluda. Mitmete teiste autasude seas omistati talle 2013. aastal Briti Impeeriumi Ohvitseri (OBE) tiitel kaasaegse tantsu edendamise eest. Samuti on Ühendkuningriigi kriitikute ringkond tunnustanud teda kui üht viimase saja aasta saja mõjukama kultuuritegelase hulka kuulujat.

DV8 Physical Theatre oli Londonis tegutsev füüsilise teatri trupp, mille 1986. aastal asutas sõltumatu tantsijate kollektiiv, keda ajendas rahuolematus ja pettumus olemasoleva tantsuskeene suhtes. Trupi eestvedajaks ja kunstiliseks juhiks oli koreograaf Lloyd Newson.

DV8 Physical Theatre’i loometegevus seisnes kunstiliste ja füüsiliste riskide võtmises; tantsu, teatri ja isiklike vaadete vaheliste barjääride lammutamises ning eelkõige ideede ja tunnete selgel ja pretensioonitul edastamisel fookusega sotsiaalpoliitilistel küsimustel. Otsides pidevalt parimaid võimalusi publikuga suhtlemiseks kaasasid nad oma lavastustesse teatri ja filmi elemente, samuti teksti ning panid proovile tantsu piirid.

Oma tegutsemisaja jooksul lõid nad kuusteist tähelepanuväärset ja rahvusvaheliselt tunnustatud tantsulavastust ning neli auhinnatud filmi televisioonile. DV8 tuuritas oma lavastustega nii Suurbritannias kui 28 riigis üle maailma ning pälvis hulgaliselt kodumaiseid ja rahvusvahelisi auhindu. DV8 lõpetas ametlikult tegevuse 2022. aasta aprillis. 

Avalikud üritused

23.05.2025 kell 19:00, LOENG – EMTA black box
24.05.2025 kell 19:00, AVATUD TUND – EMTA black box

Piletid www.cppm.ee 

Fortunato Salvador García Piquer on silmapaistev pianist, kelle tehnika, klaverikäsitlus ning selge ja puhas muusikaline joon on pälvinud tunnustust nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Möödunud aasta ke­vadel võitis ta Eesti Muusika­ ja Teatriakadeemias (EMTA) toimunud Yamaha stipendiumikonkursi ning detsembris saavutas X Eesti Pianistide Konkursil esi­koha. „Minu jaoks tähendab selline auhind eelkõige tunnustust kogu minu senise töö eest ning on suu­reks motivatsiooniks jätkata oma teed muusikuna,“ lausub laureaat Eesti Muusika­ ja Teatriakadeemia ajakirjale antud intervjuus.

Hispaanias, Valencia piirkonnas, muusikute peres üles kasvanud Fortunato näitas juba väikese poisina üles huvi muusika vastu. Klarnetiõpetajast isa eeskujul sai tema esimeseks instrumendiks klarnet, mis oli justkui loomulik valik peretraditsioonide jätkamisel. „Kasvasin üles klarnetihelide keskel ja mäletan, kuidas see pill mind köitis. Samas oli meie kodus ka klaver, mida ma lihtsalt armastasin! Istusin sageli selle taha, mängisin omal viisil ning korraldasin perele väikeseid kontserte,“ meenutab Fortunato. Kui tuli aeg valida esimene pill, tundus klarnet loomuliku valikuna – lisaks isale mängis klarnetit ka Fortunato õde. Ometi tunnetas ta sisimas, et tema tõeline kutsumus on klaver. „Pärast klarnetitunde koju jõudes istusin automaatselt klaveri taha ja mängisin klaveril läbi kõik, mida tunnis olin õppinud. Mängisin kõrva järgi ja lisasin juurde akordid.“

Vanemad mõistsid üsna pea, et poeg peaks hoopis klaverit õppima. Nii kasvas Fortunato üles kahe instrumendi keskel, jagades oma aega klarneti ja klaveri vahel. Pilliõpe professionaalsel tasemel nõuab aga sügavat pühendumist, pikki harjutustunde ja aega. „Teadsin sisimas, et klaver on minu instrument rohkem kui klarnet,“ räägib Fortunato. Pärast keskkooli lõpetamist tegi ta otsuse ning jätkas õpinguid Castellóni Konservatooriumis klaveri erialal. Tõsi on see, et muusikute peres üles kasvades on muusika justkui õhk, mida sisse hingad. Valencia on Fortunato sõnul aga väga tugeva puhkpilliorkestri kultuuriga ning see muusika, mis teda lapsepõlves ümbritses, oli sootuks erinev sellest, milles pianist tänasel päeval elab.

Eesti – ideaalne keskkond noorele pianistile

Pärast esimest aastat Castellóni Konservatooriumis tuli pianist 2020. aastal Erasmus+ programmi raames Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, kus tema juhendajateks said klaveri vanemlektorid Mihkel Poll ja Age Juurikas. „Üks minu Castellóni õppejõududest rääkis Eestist ja soovitas EMTA-t. Alguses ei teadnud ma Eestist kuigi palju,“ tunnistab Fortunato ja lisab „Aga mida rohkem ma selle riigi kohta uurisin, seda enam tundsin, et Eesti võiks mulle sobida.“ Pianisti sõnul on Eesti ja EMTA noorele pianistile suurepärane koht arenguks. „Siin on kõik need võtmetegurid, mis toetavad mind muusikalises arengus: suurepärased harjutustingimused, kvaliteetsed klaverid ja võimalus harjutada nii palju kui vaja, ilma piiranguteta. See on pianistile tohutult oluline,“ sõnab ta. „Samuti on siin head õppejõud ning võimalusi laval esinemiseks, mis on kunstilise kasvu jaoks hädavajalik.“ Pärast vahetusõpinguid naasis Fortunato tagasi kodumaale, lõpetas seal bakalaureuseõpingud cum laude ning kandideeris EMTA-sse, et jätkata siin magistriõpinguid. Magistrantuuris said Fortunato juhendajateks professor Ivari Ilja ja uuesti Mihkel Poll. „Olen siin kasvanud nii muusikuna, pianistina kui ka inimesena,“ sõnab ta. Magistriõpingud lõpetas pianist möödunud aastal cum laude ning 2024. aasta sügisest jätkab õpinguid EMTA doktoriõppes.

Enesedistsipliin ja harjutamine – edu võti

Kui rääkida noore klaverikunstniku igapäevaelust, siis pealtnäha kaunis ja glamuurne elukutse eeldab äärmiselt kõrget enesedistsipliini. Fortunato alustab oma päevi varajastel hommikutundidel, kui akadeemias on veel vaikne. Päev algab harjutussessiooniga, mis kestab 4–5 tundi järjest. 6–7 harjutustundi päevas ei ole midagi erakordset – see on ühe pianisti igapäevaelu. „Kindel päevagraafik ja distsipliin – see on väga oluline,“ sõnab ta. „Oluline on harjutada eesmärgiga, mitte lihtsalt tundide arvu pärast. Näiteks konkursiks valmistudes seadsin oma põhieesmärgiks esitada Maurice Raveli klaverikontserti nii nagu helilooja seda ette kujutas, mitte lihtsalt vajutada klaviatuuril õigeid klahve.“ X Eesti Pianistide Konkursi finaalis kõlaski Fortunato esituses tehniliselt äärmiselt nõudlik Raveli klaverikontsert vasakule käele. Sama oluline kui kindel päevagraafik ja intensiivsed harjutustunnid, on ka tasakaalu hoidmine. Pianisti hoiavad treeningsaal ning pikad jalutuskäigud, mil ta saab oma mõtteid korrastada. „Vahel on kasulik klahvide juurest eemale astuda, et aidata muusikal ja mõtetel vabalt liikuda. Kuigi harjutamine on oluline, on tähtis hoida ka vaimset tasakaalu.“

Unistustest

„Soovin, et mind teataks kui muusikut, kes suudab teoseid esitada nii nagu mina neid tunnetan ja ka nii nagu helilooja on need kirja pannud.“ räägib Fortunato. Kui heliloojatest rääkida, on pianisti üheks lemmikuks eelpool mainitud Maurice Ravel, aga ka Fryderyk Chopin ja Aleksandr Skrjabin. Kuidas on aga põhjamaise muusikaga ning kuidas hindab Fortunato Eesti heliloojate loomingut? Eesti heliloominguga puutus Fortunato esmakordselt kokku Tallinnasse õppima asudes. Üheks esimeseks teoseks, mida ta mängis, oli Eduard Tubina „Ballaad Mart Saare teemale“, mis avaldas pianistile sügavat muljet. Seetõttu on Tubinast kujunenud üks tema lemmikheliloojaid Raveli kõrval. Mõni aeg hiljem tutvus ta ka Tõnu Kõrvitsa, Artur Lemba ja Lepo Sumera loominguga. „Postromantism on mulle muusikaliselt lähemal,“ sõnab ta. „See tunne, et jagan muusikat publikuga ja nad saavad sellest midagi, on minu elukutse kõige väärtuslikum osa. Ma ei taha teha suuri väiteid tuleviku kohta, sest asjad võivad muutuda. Aga see, et saan klaveri taga olla, muusikat mängida, oma kunstilist teekonda jagada – see on see, mida ma kõige rohkem hindan.“

Ka konkursi olukorras püüab Fortunato hoida endas eelkõige muusikalise eneseväljenduse eesmärki, mitte võistlusmomenti. „Laval olles ei mänginud ma sellise tundega nagu oleksin konkursi laval. See oli minu jaoks nagu kontsert,“ meenutab ta detsembris toimunud X Eesti Pianistide Konkurssi. Selline mõtteviis võtab vaimset pinget ja raskust vähemaks. „Konkursil ei saa end survestada mõttega teha paremini kui teised osalejad – sa mängid oma teost, esitad selle ja see on kogu töö, mida pead tegema. Ülejäänu otsustab žürii ning sina ei saa seda mõjutada. Konkursil on oluline keskenduda sellele, mida teed, mitte niivõrd võrrelda end teiste osalejatega,“ jagab Fortunato olulist põhimõtet. „Oluline muidugi ka repertuaar, mida pianistid peavad esitama. Kui esimeses voorus on kõigil kindel repertuaar, siis teises ja kolmandas voorus on juba teatud valikuvabadus. Kuna finaalis oli repertuaari osas palju valikuid, andis see interpreedile võimaluse olla rohkem tema ise. See lisas mulle kindlust ja vähendas pinget. Läksin lavale enesekindlalt, mõeldes Raveli klaverikontserdile – sellele, mida see minu jaoks tähendab ja mida ma soovin publikuga jagada.

Lisaks suurepärastele tulemustele möödunud aasta konkurssidel on Fortunato edukas olnud ka varasematel võistlustel: Laine Metsa nimeline pianistide konkurss (II koht, 2021), EMTA muusika interpretatsiooni osakonna Heljo Sepa nimeline pianistide konkurss (preemia, 2022) ja Gabriel Terueli klaverikonkurss (finalist, 2022).

Kui rääkida tulevikuplaanidest, siis keskendub Fortunato praegu doktoritööle, mis käsitleb Aleksandr Skrjabini muusikat – kuidas helilooja oma teoseid kujundas ning millist mõju see avaldab nende esitusele. Fortunato tunneb, et Eesti on ideaalne koht tema muusikalisel teel: „Nüüd, kui olen Eestis olnud pikemalt, tunnen, et see on minu jaoks ideaalne koht arenguks.“ Kuigi Fortunto pere ja lähedased elavad Hispaanias, püüab ta neid külastada alati, kui selleks võimalus avaneb – viimati jõulude ajal. Ta on sügavalt tänulik oma perele, kes on toetanud teda igas eluetapis ja kõigis otsustes. „Mõnikord tundub, justkui oleksin argipäeva eest põgenenud, kuid mul on hea meel, et mu lähedased mõistavad ja toetavad mind vahemaast hoolimata.“ Samuti on Fortunato tänulik oma juhendajatele professor Ivari Iljale ja Mihkel Pollile, kes on avanud talle uksed siinsesse klaverimaailma. „EMTA ja siinsed inimesed on mulle olnud hindamatuks toeks.“ Ta usub, et Eestis saadud kogemused on aidanud tal kasvada nii inimesena kui ka muusikuna.

Fortunato Salvador Garcia Piqueri saab kuulda dokto­rikontserdil 17. mail EMTA kammersaalis. Kontsedrisarja „Klaverikunst” raames esineb Fortunato täispika soolokavaga EMTA suures saalis sel sügisel.

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja kolmandas numbris (kevad 2025).

Gerhard Bruno Erich Lock kaitseb 12. juunil kell 13.00 ruumis A-402 filosoofiadoktori (muusikateadus) kraadi taotlemiseks tööd:

“Methodological Contributions to a Cognitive Analysis of Perceived Structural Musical Tension in Contemporary Post-Tonal Orchestral Music” (“Metoodikat kognitiivselt analüüsimaks nüüdses posttonaalses orkestrimuusikas tajutud strukturaalset muusikalist pinget”).

Juhendaja: prof. dr. Kerri Kotta

Konsultant: prof. dr. Mauri Kaipainen (University of Helsinki)

Oponent: prof. dr. Anna Rita Addessi (University of Bologna)

Doktoritööga on võimalik tutvuda SIIN ning trükisena EMTA raamatukogus.

Katkend töö lühikokkuvõttest:

Väitekirja “Metoodikat kognitiivselt analüüsimaks nüüdses posttonaalses orkestrimuusikas tajutud strukturaalset muusikalist pinget” taustsiht on põimida muusikaanalüüsi ja muusikapsühholoogiat kognitiivselt lähenedes. Laiem siht on arendada analüüsimeetodeid, et edendada arusaamist keerukatest muusikalistest struktuuridest ja kaasaegsest ehk nüüdsest posttonaalsest orkestrimuusikast (inglise contemporary post-tonal orchestral music, CPTOM) üldiselt (üldine objekt), vaadeldes ja analüüsides väitekirjas eriti muusikalist pinget kui n-ö terviknähtust (inglise compound phenomenon) (eriobjekt), mis on universaalselt mõistetav (Farbood 2012, Lehne & Koelsch 2015), kuid keeruline süstemaatiliselt uurida (publikatsioon V). Mõistan muusikat kui keskkonda (Kaipainen 1994, Reybrouck 2015, publikatsioonid III, IV) ning kaasan muusika visualiseerimist ja kujutamist (inglise representation) (publikatsioon II) mudeldamise ja analoogiate osana (publikatsioon III). Peamine siht on tuvastada, kirjeldada, mõtestada ja mõista strukturaalseid aspekte, mis väidetavalt vallandavad (inglise trigger) tähelepanelikul kuulajal (Deliège & Mélen 1997) muusikalise pinge kogemise ajalise dünaamilise lainetaolise nähtusena (inglise temporal dynamic wave-like phenomenon, TDWP). Selle sihini jõudmaks olen määratlenud ja empiiriliselt eritlenud muusikalist pinget eesti nüüdishelilooja Erkki-Sven Tüüri (s 1959) keerukas ja rist-stiililises posttonaalses sümfoonilises orkestrimuusikas: 4. sümfoonia-löökpillikontsert Magma (2002) ja Oxymoron (2003) suurele ansamblile. Tüüri muusikas on ühendatud klassikaline hierarhiline (strukturaalne, lineaarne, teleoloogiline) ja kõlal põhinev (ruumiline, mittelineaarne, hierarhiatu) komponeerimise viis eesmärgiga võimaldada kuulajatel tajuda tema muusika tekkelugu detailidest tervikteoseni n-ö integreeritud kognitsioonina (Tüüri sõnastuses „kuulaja jälgivate meelte kompleks“, inglise integrated cognition) tänapäeva maailmas (Kotta 2009, 2009/2010). Muusikaline faktuur rullub (alates 2002/2003) lahti pigem „aeglase“, „kiire“ ja „pideva“ ajakorralduse tunnuste sulandumise kaudu (Kotta 2008, 2011; publikatsioon I). Selgete klassikaliste piiride asemel moodustavad muusikalise vormi pingelised maksimum- ja miinimumpunktid (publikatsioon I). Varem on uuritud nt muusikalise pinge tajumist atonaalses ja mitte-kolmkõlalises muusikas seoses struktuuri ja vormiga (Addessi & Caterina 2000, 2005; Kirschbaum 2001; Addessi 2010), mittetonaalse orkestrimuusika kõlavärvi (Pressnitzer et al 2000) neoklassitsistliku muusika harmoonilise pinge (Teo 2020) empiiriliseks analüüsimiseks.

Ilana Makarina kaitseb 10. juunil kell 10.30 ruumis A-402 filosoofiadoktori (muusika) kraadi taotlemiseks tööd:

“Pianist as Arranger: Creating the Piano Reduction for Unsuk Chin’s Piano Concerto” (“Pianist kui arranžeerija: Unsuk Chini klaverikontserdi klaviiri loomine”).

Juhendajad: Sten Lassmann, PhD ja Maksim Štšura, DMus

Oponent: Mihhail Gerts, PhD

Doktoritööga on võimalik tutvuda SIIN ning trükisena EMTA raamatukogus.

Katkend töö lühikokkuvõttest:

Kahekümnenda sajandi teises pooles ning käesoleva sajandi alguses loodud
klaverikontsertide puhul tuleb paraku tihti ette, et soolopartii ning partituuri kõrvalt puudub
teose klaviirväljanne. Klaviir on pianisti jaoks oluline abivahend teose omandamisel, kuna
võimaldab harjutamist ning proove teise pianistiga. Viimane on eriti vajalik, kuna orkestrite
proovigraafikud ei võimalda tihti enamat kui paari proovi, millede jooksul detailide jaoks
enamasti aega ei jää. Sisuliselt peaks solist-pianist orkestriproovi tulema juba nii, et
kokkumängulised aspektid on omandatud ― mis aga on võimalik vaid klaviiri olemasolul.
Samuti ei ole ilma klaviirita enamasti mõeldav teoste mängimine muusikakõrgkoolide
eksamikavades või kammerkontsertidel. Seetõttu takistab klaviiri puudumine olulisel määral
uute klaverikontsertide repertuaari võtmist. Käesolev loovuurimuslik projekt pealkirjaga
„Pianist kui arranžeerija: Unsuk Chini klaverikontserdi klaviiri loomine“ püüab panustada
selle tähelepanuväärse lünga täitmisse ning uurida transkriptsiooniprotsessi ning pianistliku
praktika omavahelisi seoseid.

Uurimistöö eesmärk on vastata kolmele peamisele küsimusele:
1. Millised on pianistlikult ladusa ning tekstiliselt täpse klaviiri atribuudid?
2. Mil viisil aitab selle juures kaasa pianistlik kogemus?
3. Kuidas klaviiri loomise protsess omakorda mõjutab pianistlikku praktikat?