Latest Posts
Täienduskoolitus on olnud läbi aastakümnete oluline osa Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tegevusest. Alates esimestest kursustest 1997. aastal kuni tänase päevani on täienduskoolituskeskus pakkunud muusika- ja teatrivaldkonna professionaalidele ning kõigile teistele huvilistele võimalusi oma teadmiste ja oskuste arendamiseks. Millised olid algusaastad, kuidas on täiendusõpe ajas muutunud ning millised suunad kujundavad 2025. aastat? Sellest räägib täienduskoolituskeskuse asutaja ja juhataja Ene Kangron.
Millist rolli täidab täienduskoolituskeskus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias?
Küllap on paljud märganud täienduskoolituskeskuse silti EMTA esimese korruse C-tiivas, kuid millega keskus täpsemalt tegeleb, pole kindlasti kõigile teada. Tehkem siis põgus sissevaade meie tegemistesse.
EMTA täiendusõppe arengukavast leiame napi, kuid küllaltki täpse määratluse: „Keskus on EMTA tugistruktuuri üksus, mis järgib täiendusõppe arendamisel akadeemia õppe-, loome- ja teadustöö põhisuundi ning Eesti ülikoolidevahelist tööjaotust. EMTA täienduskoolituskeskuse tegevuse eesmärk on kvaliteetse, teaduspõhise, avatud ja paindliku täiendusõppe pakkumine muusika-, muusikapedagoogika, teatrikunsti ja kultuurikorralduse valdkonnas. [– – –] Muusika ja muusikaõpetuse kompetentsikeskusena täidab EMTA juhtivat rolli selle valdkonna täiendõppe kavandamisel ja korraldamisel. [– – –] Keskus on Eesti akadeemilise täienduskoolituse koostöövõrgustiku (EATK) liige ning selle kaudu ka Euroopa analoogse organisatsiooni (The European University Continuing Education Network (EUCEN)) liige“.
Arengukavas 2022–2026 on kirjeldatud ka täiendusõppe korraldamise peamised lähtekohad:
„Teaduse ja tehnoloogia kiire areng ning üleilmne pandeemia on toonud kaasa muudatusi tööturul, sellega koos on uuenenud ka koolitusvajadused. Oma tegevuse planeerimisel toetub keskus tööjõu ja oskuste vajaduse seire- ja prognoosisüsteemi OSKA-uuringutele etenduskunstide, muusika ning hariduse ja teaduse valdkondade tööjõuvajadusest. Sellest lähtuvalt on keskuse ees ülesanne laiendada erinevatele sihtgruppidele suunatud koolitustegevusi, luues igale osalejale ligipääsu õppimisvõimalustele, mis vastavad tema vajadustele ja võimetele. Uute, teaduspõhiste ja innovatiivsete kursuste kavandamisel rakendab keskus koolitajatena oma valdkonna tunnustatud õppejõude ning praktikuid, panustab täiendusõppe kvaliteedi ja tagasisidestamise süsteemi arendamisse“.
Pean väga oluliseks, et täiendusõppe arendamise, korraldamise ja läbiviimisega täidame üht EMTA strateegilist eesmärki, mida märgitakse alati ka institutsionaalsete akrediteerimiste aruannetes – ühiskonna teenimine. Aastatel 1997–2024 on täiendusõppe läbimise eest välja antud kokku 12 707 tunnistust, st igal aastal keskmiselt 471.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia täienduskoolituskeskuse tegevus sai ametlikult alguse 1997. aastal. Palun rääkige lähemalt algusaastatest.
Alustasime kursuste korraldamisega 1997. aasta kevadsemestril. Eelnevates aruteludes kolleegidega leidsime, et koolide muusikaõpetajate teadmised vajaksid täiendamist just muusikaloo osas – soovisime neile pakkuda uuemaid didaktilisi tarkusi, eelkõige aga laiemat kultuuripilti, see tähendab, et rääkisime juba siis ainete lõimimisest. Toimus neli kursust, mis kõik olid suunatud üldhariduskooli muusikaõpetajatele:z
„Kultuurilugu“ (36 tundi, lektorid Kristel Pappel, Olga Kaljundi, David Vseviov);
„Koolikooride vokaalpedagoogika ja õpetaja häälehoid“ (20 tundi, lektorid Venno Laul, Vilja Sliževski, Luule Jankovski);
„Muusikaõpetuse metoodika vene õppekeelega koolide õpetajatele“ (34 tundi, lektorid Maia Muldma, Monika Pullerits, Inge Raudsepp);
„Liikumine, rütm, improvisatsioon“ (16 tundi, Verena Maschat, Kai Valtna).
On üllatav, et suutsime juba esimesel aastal kutsuda Eestisse ka ühe välislektori Hispaaniast – Verena Maschati. Usun, et kõik osalejad mäletavad siiani tema meisterlikku rütmiõpetust ja fantaasiaküllaseid improvisatsioone. Kevadsemestri neljal kursusel osales kokku 92 õpetajat. Sama aasta sügissemestril toimus juba viis kursust, nende seas ka kaks esimest kursust klaveriõpetajatele (Arbo Valdma ja Kalle Randalu) ning osalejaid oli kokku 170.
Täienduskoolituskeskus institutsioonina loodi 2000. aastal ning sellega algas ka sihipärasem ja intensiivsem täiendusõppe arendamine.
Kuidas on täiendõpe nende aastate jooksul muutunud?
Täiendusõpe on väga palju muutunud, sest muutunud on ühiskond, hariduspoliitika ja tööturg ning ka meie sihtgrupid on laienenud. Peame arvestama OSKA-raportitega, tehnika ja tehnoloogia kiire arenguga.
Ka suhtumine täiendusõppesse on muutunud. Esimestel kursustel 1997. aastal nägime, et kohale tulnud õpetajad istusid pigem vaikselt seina ääres ja oli suuri raskusi, et keegi kas või trummipulgad või muu pilli kätte võtaks. Mäletan klaveriõpetajate pedagoogilise koolitusprogrammi avamisega seoses kohtumist ühe õpetajaga, kes esitas erakordse tagasihoidlikkusega küsimuse, et kas peagi 50-aastaseks saaval õpetajal on üldse võimalus tulla kursusele. Ta lõpetas kursuse edukalt, astus bakalaureuseõppesse, seejärel magistriõppesse ning lõpetas selle cum laude!
Väga suur rõõm on näha, kuidas õpitahe ja loomingulisus õppetöö käigus „õide puhkevad“. Muutunud on ka õpetajate hoiakud – kursustele soovitakse tulla ja neis osaletakse aktiivselt. Meil on mitmeid traditsioonilisi suvekursusi, mille kolm rühma täituvad 4–5 tunni jooksul pärast registreerimise avamist. Ja kui algusaastatel oli mõeldamatu, et kursuse käigus tegevusi hinnatakse, siis nüüd ollakse harjunud, et ka täiendusõppes sooritatakse eksameid ja arvestusi, pikkade koolitusprogrammide läbimisel kaitstakse lõputöid.
Samuti on muutunud täienduskursuste temaatika: esiplaanile on tõusnud infotehnoloogia, aga üha enam ka vaimse tervise teemad. Muutumatuna peab aga püsima meie raugematu uudishimu ja soov otsida ning leida uusi teemasid, uusi õpikäsitusi, uusi õpivorme ja jagada neid täiendusõppes, toetudes meie kultuuritraditsioonile.
Täiendusõpe on olnud läbi aegade tasuline, aga nüüdseks on lisandunud riigitellimus ehk tasuta kursused, mida finantseerib Haridus- ja Teadusministeerium koos Euroopa Liidu toetusfondidega.
Olete kasutanud väljendit „kultuurantropoloogiline“.
Jah, selline mõttekild meil oli ja see seostub just eelnimetatud tasuta täiendusõppega. Me teame, et inimene on ühiskondlik olevus ja kultuurikandja ning tema kultuurilised omadused (sh traditsioonid, väärtushoiakud, kombed jne) antakse talle edasi selle ühiskonna poolt, kus ta kasvab ja areneb.
Viimase kahe aasta jooksul on kõigi ülikoolide täiendusõppes osalejate puhul ilmnenud üks käitumuslik eripära, mida võime pidada aastakümnete taguselt ühiskonnalt kaasa tulnud mõjutuseks. See puudutab tasuta täiendusõpet, kus mitmetele kursustele küll registreerutakse, kuid koolitusele ei ilmuta ning sellest ka ei teavitata eelnevalt. Ja EMTA täiendusõpe ei ole siin erand.
EMTA täienduskoolitused on valdavalt praktilised kursused. Palun täpsustage, kuidas see on seotud kõrgkooli hariduse ja tööelus vajalike uute oskuste omandamisega? Milline on täiendõppe olulisus selle kontekstis?
Paljud kursused on tõepoolest praktilist laadi, kuid oleme praktilisi tegevusi alati mõtestanud ka teaduspõhiste seisukohtadega. Muusika õpetamisel ei piisa vaid eeskujust ega „nippidest“, kuidas midagi õpetada. On vaja vundamenti.
Mitme pika koolitusprogrammi ettevalmistamine on lähtunud eelkõige muudatustest tööturul, aga ka seadusandlusest. Paljud muusikud-instrumentalistid vajasid pedagoogilist ettevalmistust, et asuda tööle õpetajana muusikakoolis. Eraldi lisaeriala omandamiseks mõeldud koolitusprogramme vajasid ka lasteaia- ja koolide muusikaõpetajad. Arvestades rohkearvulist osavõttu nendest koolitusprogrammidest, võib öelda, et keskus on pakkunud muusikutele mitmeid võimalusi uute oskuste omandamiseks.
On aga veel üks valdkond, milles EMTA täienduskoolituskeskus kannab olulist rolli. See on muusikateraapia, milles oleme juba pikka aega korraldanud täiendusõpet. Tänaseks oleme välja arendanud nii alg- kui ka põhikursuse ning selle õppe läbimine annab bakalaureusekraadi olemasolul minimaalse nõutava haridusliku baasi muusikaterapeut tase 6 kutse taotlemiseks.
Muudatused ühiskonnas ja maailmas tervikuna on toonud esile vaimse tervise problemaatika ning kasvatanud vajadust muusikaterapeutide järele. Hetkel on Eestis sellisel tasemel muusikaterapeudi ettevalmistust võimalik omandada ainult EMTA täiendusõppes. Algkursuse maht on 20 EAP ja põhikursusel 40 EAP. Huvilisi on palju, vaatamata küllalt pikale ja kulukale väljaõppele.
Kuna aastate jooksul on põhikursuse lõpetanud märkimisväärne hulk muusikaterapeute, siis on päevakorral küsimus, kuidas saaksime avada EMTA-s muusikateraapia magistriõppe.
Tänasel päeval on täienduskoolituskeskuse tegevusvaldkond laienenud. Palun tooge välja mõned olulisemad valdkonnad ja suundumused, näiteks mikrokraadid, suvekursused, EMTA õppejõudude meistrikursused muusikakoolides, koostöö riigigümnaasiumitega.
Alates 2019. aastast on keskuse tegevusse lisandunud EMTA õppejõudude poolt muusikakoolides õpilastele läbiviidavate meistrikursuste koordineerimine. Nende aastate jooksul on saanud meie väljapaistvate õppejõudude nõuandeid kuulda märkimisväärne arv noori muusikuid ja mis eriti tähtis – ka koolides meistrikursusi kuulanud õpetajate arv on rõõmustav. Sellega täidame EMTA üht olulist ülesannet – hoolitseda muusikute järelkasvu eest. Allpool oleva tabeli numbrid on kenad ja tuleb tänada ning tunnustada meie õppejõudude suurt pühendumust selles tegevuses.
Haridusmaastikule on jõudnud uus trend – vast avatud riigigümnaasiumid soovivad koostöös ülikoolidega pakkuda õpilastele põnevaid valikkursusi.
2023. aastal sai alguse EMTA täienduskoolituskeskuse koostöö Mustamäe Riigigümnaasiumiga. Meie ühise arendustegevuse tulemusena valmis valikkursus „Esinemistehnika ja eneseväljendus“ kestvusega 1 õppeaasta. Tänaseks on esimene rühm selle edukalt läbinud, käesoleval õppeaastal tegutseb juba uus rühm. Tagasiside õpilaste poolt on olnud positiivne ja kool on teinud ettepaneku töötada välja sellele jätkukursus.
Lisaks on käesoleval õppeaastal pöördunud meie poole ka Tõnismäe Riigigümnaasium ja Pelgulinna Riigigümnaasium. Nende ettepanekud valikainete moodulite pakkumiseks on hetkel töös ja loodame need avada uuel õppeaastal.
Mikrokraadiõpe on samuti suhteliselt uus nähtus. Ülikoolid alustasid selle õppimisvõimaluse pakkumist mõned aastad tagasi, EMTA-s avasime esimese mikrokraadiprogrammi aastal 2023 – „Muusikaproduktsioon ja laulukirjutamine“. Esimesed lõpetajad olid 2024 ja käesoleval õppeaastal õpib juba järgmine rühm. Sel õppeaastal avasime mikrokraadiprogrammid ka muusikapedagoogikas ja muusikapsühholoogias.
Oleme avalik-õiguslike ülikoolide täiendusõppe koostöövõrgustiku kolleegidega arutanud vajadust märksa enam selgitada õppijatele seda, et mikrokraadiõpe on olemuselt täiendusõpe. Mikrokraadiprogrammi läbimine ei anna kraadi, vaid see õpe on üks osa ühest kindlast ülikoolis õpetatavast õppekavast. Kraadi (bakalaureuse- või magistrikraadi) saamiseks tuleb peale mikrokraadiprogrammi lõpetamist läbida siiski ka kogu ülejäänud õppekava.
Vaadates keskuse tegevusvaldkondi, eelkõige just sihtgruppe, võib öelda, et tänapäeval on enesetäiendamine muutunud elu loomulikuks osaks ja saame tõepoolest rääkida elukestvast õppest. Ja EMTA struktuuriüksuse nimetusena kõlaks asjakohaselt elukestva õppe keskus. Miks mitte?
Palun rääkige 2025. aastal kinnitatud täiendusõppe riigihankest/-tellimisest ehk võimalusest pakkuda tasuta kursuseid.
Teist aastat järjest on Haridus- ja Teadusministeerium (HMT) tellinud ülikoolidelt täiendusõpet. Tellimuse aluseks on riigihanke tingimused, millega sätestatakse valdkonnad ja kursuste peamised sihtgrupid vastavalt OSKA-raportile. 2025. aasta riigihankes on EMTA valdkonnaks muusika õpetamine. See tähendab, et oli võimalik kavandada kursusi nii muusikakoolide pilliõpetajatele kui ka üldhariduskoolide ja lasteaedade muusikaõpetajatele.
Siit algas keskuse tihedam koostöö EMTA osakondadega – õppekava väljatöötamist alustasid meie juhtivad õppejõud. Soovisime, et suudaksime võimalikult paljude erialade pilliõpetajatele kursuseid pakkuda. Lisandusid ka kursused, mis on suunatud kõigile muusikat õpetavatele õpetajatele, näiteks „Digitehnoloogia“, „Ajaga kaasa – tervikliku pilliõppe toetuseks“, „Kõnelev teos – atraktiivne muusikalugu“ jne.
On tähelepanuväärne, et pea kõigi kursuste sisus on olulisel kohal tänapäevased suundumused nii muusikaõppes kui hariduses tervikuna. Näiteks kursused: „Klaveripedagoogika mentaalsed ja füsioloogilised aspektid: traditsioon ja uuendused dialoogis“, „Muusikakooli kaasaegne teooriaõpetaja“, „Traditsioonilised alused ja uued suunad flöödiõpetuse didaktikas“, „Vaated põhikooli ja gümnaasiumi muusikaõpetusele kaasaja kontekstis“ jne.
Kokku õnnestus 2025. aasta riigihankesse esitada 22 kursust, veebruari alguses sõlmis HTM meiega lepingu kursuste läbiviimiseks, mis jagunevad kolmele semestrile: 2025. aasta kevad ja sügis ning 2026. aasta kevad. Hankeperiood lõpeb 30. juunil 2026. Suur tänu kõigile õppekavajuhtidele! Kursuste info ja sisuga saab lähemalt tutvuda EMTA kodulehel.
Kes on olnud EMTA täienduskoolituskeskuse peamised koostööpartnerid?
ISME (International Society for Music Education) ja EAS-iga (European Association for School Music Education) on olnud väga olulised koostööpartnerid. Eriti viljakas on see olnud just EAS-iga. Olles selle organisatsiooni liige, lisaks kuus aastat ka juhatuse liige ning rahvuslike koordinaatorite võrgustiku juht, on see andnud võimaluse suhelda paljude kolleegidega Euroopa ülikoolidest, kuulata põnevaid ettekandeid konverentsidel ja näha ning osaleda säravate pedagoogide töötubades. Nii on sündinud ideed, mida jagada ja peegeldada kolleegidele Eestis ning tekitada piisav sünergia meie haridusele, meie muusikaõpetusele vajalike kursuste väljaarendamiseks. Koostöö nende organisatsioonidega on andnud võimaluse tutvuda muusikavaldkonna väljapaistvate õppejõudude-didaktikute ja loovisikutega. Väga paljud neist on saanud EMTA kursuste kaudu tuttavaks ka Eesti õpetajatele.
Kas tooksite välja mõned kitsaskohad, millega olete täienduskoolituskeskuse juhtimisel silmitsi seisnud?
Arvan, et kogu täiendusõppe arendamine on olnud tõsine väljakutse. Iga uue kursuse väljatöötamine ja läbiviimine on omaette riskiga – kas osalejaid tuleb, kas eelarve on tasakaalus… adrenaliini jagub. Väga oluline on kursustel ka ise kohal olla, vestelda osalejatega, aduda atmosfääri – nii koguneb hindamatu informatsioon.
Selle pingega on võimalik toime tulla ja seda tööd nautida ikka koostöös heade abiliste ja paljude-paljude kolleegidega. Suur tänu kõigile toetuse, loovuse ja säravate mõtete eest!
Täienduskoolituskeskuse tegevused
•Individuaalne täiendusõpe
•Lühikursused
•Koolitusprogrammid
•Mikrokraadiprogrammid
•Avatud akadeemia
•Suvekoolid
•Ettevalmistuskursused
•EMTA õppejõudude ja töötajate koolitused
•Meistrikursused muusikakoolides
•Riigigümnaasiumite valikained
•Täiendusõppe riigitellimuste täitmine
•Riigihangete koostamine
•Osalemine ülikoolide koostöövõrgustikus
•Õppematerjalide loomine
•Koostöö muusikakoolide, eriala- ja aineliitudega
•Koostöö EMTA osakondadega
Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja kolmandas numbris (kevad 2025).
Rohkem infot EMTA täienduskoolituskeskuse kohta: eamt.ee/taiendusope/taienduskoolituskeskus/
Perrine Madoeufi nimi on Eesti ooperipublikule tuttav juba aastast 2017, mil ta debüteeris Rahvusooper Estonia laval Margarita rollis Charles Gounod’ ooperis „Faust“. Prantsusmaalt, Lyoni linnast pärit sopran on teinud muljetavaldava karjääri, kuid tee tippu ei ole olnud lihtne. Noore lauljana tuli tal silmitsi seista nii kitsarinnaliste õppejõudude kui ka range muusikaõppesüsteemiga Prantsusmaal. Karjääri algusaastatel kaotas ta hääle ja sellega koos ka enesekindluse, kuid see ei murdnud teda. Vastupidi – pühendumus ja kirg ooperi vastu aitasid tal oma hääle uuesti üles ehitada ning pärast ligi kümme aastat kestnud eneseotsinguid on ta leidnud oma koha ooperimaailmas.
Täna on Perrine Madoeuf enam kui lihtsalt särav solist – alates 2024. aastast jagab ta laulu eriala külalisprofessorina teadmisi ja kogemusi ka noortele lauljatele Eesti Muusika ja Teatriakadeemias, inspireerides järgmist põlvkonda oma pühendumuse ja armastusega ooperikunsti vastu.
Lapsepõlve meenutab Perrine helgete sõnadega: „Ma ei sündinud muusikute perre, kuid minu emal oli alati unistus muusikuks saada. Kuna tema oli aga pärit väga lihtsast perest ega saanud kunagi oma unistust ellu viia, oli tal soov, et tema lapsed – mina, mu vanem vend ja õde – vähemalt prooviksime.“ Nii alustas Perrine viieaastaselt kohalikus muusikakoolis klaveriõpinguid. Elav loomus ja püsimatu meel ei sobinud aga klaveriga ning peagi vahetati üks instrument teise vastu – mõnda aega õppis Perrine trumme. „Mängisin mõnda aega trumme, mis sobis minu loomusega paremini, kuid mitte minu vanematele – trummid olid meil elutoas ja see ajas nad hulluks!“
Perrine’i õde märkas muusikakoolis plakatit, mis kutsus väikeseid lauluhuvilisi liituma Lyoni ooperimaja (l’Opéra de Lyon) laste ooperikooriga. Ta aitas Perrine’il valmistuda ning julge, loov ja esinemisarmastusega tüdruk pääses koori. „Sain ooperikoori, ilma et oleksin kunagi varem ooperit näinud.“ Esimene ooperielamus on tal siiani elavalt meeles – Giacomo Puccini „Turandot“, kus ta 9-aastaselt juba kaasa laulis: „Ooperi proloog on äärmiselt võimas – laval on orkester ja suur koor. Mäletan seda ülevoolavat emotsiooni, mis mind endasse võttis,“ räägib Perrine elavalt. „Avastasin end selle keskelt ja olin lihtsalt sõnatu! Muusika intensiivsus oli meeletu! Pärast esimest proovi orkestriga hakkasin nutma, sest see puudutas mind nii sügavalt. Proovi lõppedes läksin ema juurde ja ütlesin: „See on see, mida tahan suureks saades teha!“ See oli armastus esimesest silmapilgust,“ sõnab ta. Ka tänasel päeval muutub Perrine emotsionaalseks, kui kuuleb Puccini „Turandot“ proloogi avamängu.
Järgnevad aastad möödusid koolitöö ja ooperikoori vahel tasakaalu leides. „Kogu minu vaba aeg läks ooperikoorile – etendused lõppesid hilisõhtuti ja koju jõudsin sageli keskööl, ilma et oleksin jõudnud koduseid koolitöid teha. Järgmisel päeval pidin aga ärkama juba kell 6, et kooli jõuda. See oli väga pingeline,“ tunnistab ta. „Kas see lõhkus mind? Ei, kuid muutis suhtumist tavakooli – alates hetkest, mil avastasin ooperikoori maailma, kuhu kuulusid lisaks etendustele ka ringreisid ja erinevad põnevad projektid, muutus tavakoolis käimine minu jaoks keeruliseks. Vaatamata sellele, andis see mulle nii palju! Kujutage ette, et ütlete oma elavaloomulisele ja energilisele lapsele, kes ei armasta eriti kooli, et me võtame sinu ja su sõbrad, paneme teile kostüümid selga, te saate mängida ja te olete laval! Siis sa ei taha muidugi tagasi tavakooli minna, sest tead, mida armastad ja sind ei huvita miski muu. Minu jaoks oli tavakoolis käimine väga keeruline. Näen siiani koolist õudusunenägusid.“
Laste ooperikoorist ooperilavale
15-aastaselt alustas ta lauluõpinguid Lyoni Riiklikus Konservatooriumis, mis on lauluhariduse mõistes tavatult vara: „Minu hääl ei olnud sellel ajal veel nii küps nagu professionaalsel lauljal, aga mul oli olemas ooperikoorist saadud alus ja teadmised.“ Perrine oli kiire õppija, kes janunes muusika ja nootide järele. „Õppisin kiiresti ja põhjalikult. Olen seda ka oma õpilastele öelnud, et nende vanuses tegin ma endale mõne aaria, mida armastasin, selgeks ühe päevaga. Ma „sõin noote““, naerab ta. „Võtsin iga nädal mõne uue teose ette, sest tahtsin avastada ja jõuda tulemuseni võimalikult kiiresti.“ Perrine’i õpingud edenesidki kiiresti. Kui tavapäraselt kestab üks kursus kaks aastat, siis tema läbis kursuse aastaga. „Pärast esimest aastat palusin akadeemia juhtkonnalt luba teha lõpueksamid varem, kuna liikusin edasi kiiremini kui teised. Direktorile see mõte aga ei meeldinud. Ta leidis alati mõne kitsaskoha, miks ma ei ole piisav.“ Vaatamata direktori vastumeelsusele, mis mõjutas Perrine’i enesekindlust, avanes tal siiski võimalus kursus aastaga läbida. Õppeaasta keskel toimus eksam külalisžürii ees, kes leidis, et Perrine on võrreldes oma kursusekaaslastega teisel tasemel ja peaks tegema ka järgmise aasta eksami. Tagantjärele meenutab Perrine seda perioodi kui pidevat võitlust ja tõestamist, et ta on piisav.
19-aastasena jätkas Perrine õpinguid Lyoni Kõrgemas Muusika ja Tantsu Konservatooriumis (Conservatoire national supérieur de musique et de danse de Lyon) ühe hinnatud ooperilaulja juures, kes oli äsja õppejõu ametisse asunud. „Tol hetkel ei teadnud keegi, kas ta on õpetajana hea või mitte. Minu jaoks osutus see kogemus aga katastroofiks – kaotasin tema käe all nelja kuuga poole oma hääleulatusest ning sellega ka enesekindluse.“ Pärast seda läbielamist otsustas Perrine konservatooriumist lahkuda. Kuigi tema otsus tekitas mõistmatust, oli see ainuõige samm. „Ma ei suutnud konservatooriumis leida oma kohta ja olin õnnetu,“ räägib Perrine ning lisab, et sealne keskkond ei soosinud noore laulja arengut: „Inimesed ei julgustanud mitte kunagi sinu tõelist olemust. Nad ei näinud sinu unikaalsust, vaid püüdsid panna sind raamidesse. See ei olnud minu jaoks.“ Hääle taastas Perrine oma esimese lauluõpetaja Evelyne Brunneri juures, kellega ta tänase päevani suhtleb ning armastab oma „lauluemaks“ kutsuda.
Uus etapp sai alguse 20-aastaselt, kui Perrine sai sisse Flandria Ooperiteatri ooperistuudiosse ning asus elama Belgiasse. „Arvasin, et nüüd on uksed minu ees valla, aga päris nii lihtne see ei olnud. Nelja aasta jooksul võtsin osa 26 rahvusvahelisest konkursist ja katsest, sest kui sul pole tööd, pead sa ennast näitama.“ Tihti jõudis ta finaali, kuid väga harva pälvis auhinna või rolli. See oli laulja sõnul kurnav – saad lõppvooru, aga rolli ja tööd mitte. Selline katsetamine kestis kümme aastat, mis on pikk aeg. „Lõpuks hakkasid asjad siiski liikuma. Alustasin professionaalset lauljakarjääri väga varakult – sain oma esimese lepingu juba küll 20-aastaselt, aga leping ei garanteeri koheselt rolli ja tööd.“ Perrine toob siinkohal näite Eestist ja Baltikumist laiemalt, kus ta imetleb siinsete ooperiteatrite suhtumist just noortesse, alles oma teed alustavatesse lauljatesse. „Nad hoolitsevad oma lauljate eest. Usaldavad neid ja pakuvad arenguvõimalusi väiksemate ja suuremate osadega. Nad annavad neile võimaluse, mis on suur erinevus näiteks Prantsusmaaga, kus valitakse välja vaid üksikud. Ülejäänud lauljaid pole justkui olemas.“
Kui ma laste ooperikooris laulsin, töötas minu õde ooperiteatris saaliteenindajana. Ta sai näha kõiki etendusi, mis majas toimusid. Nii kutsus ta mind ükskord vaatama Jacques Offenbachi ooperit „Hoffmanni lood“, kus Olympia rolli kehastas Natalie Dessay ja kes oli sel ajal 29-aastane ning sel hetkel tundmatu. Läksime mu vanematega seda vaatama ja kui ta laulis kuulsat „Nukuaariat“ („Les oiseaux dans la charmille“), olin sõnatu! Tema teise oktavi A kõlas justkui väljaspool maailmaruumi. Pärast seda otsustasin, et tahan saada koloratuursopraniks. Aga loomulikult ei saa ise otsustada, mis hääl sa oled. Kuid ma töötasin väga kõvasti selle nimel. Olin 16-aastane, kui kohtusin oma esimese õpetajaga. Ütlesin talle, et mind ootab ees lõpueksam ja ma tahaksin „Nukuaariat“ esitada, aga mul ei ole kõrgeid noote. Ta vastas mulle humoorikalt: „Madmoiselle, mul ei ole võlukeppi. Aga olgu, kui tahad olla koloratuur, ole! Pole kõrgeid noote, siis mõtle välja, kuidas sa need saad.“ Harjutasin ja tegin kõike, mida vaja, et need noodid ära laulda. Nii et mõnda aega laulsin ka koloratuursopranit, aga loomulikult ei saa sa muuta end kellekski teiseks.“ Natalie Dessay annet ja häält imetleb Perrine aga siiani.
Oma õpilastele annab ta edasi mõtte, et ülikool on ja peab olema koht, kus noor saab areneda ja eksperimenteerida. Laulutudeng ei peaks seisma silmitsi kohese hinnanguga, vaid saama võimaluse end avastada. „Sa saad seda teha ainult turvalises keskkonnas ning just katsetamiste kaudu õpib tundma piire. Sa pead proovima, et leida oma hääl. Kui tuua näiteks Natalie Dessay ja Cecilia Bartoli – kaks säravat koloratuursoprani – siis mõlemad laulavad imeliselt, kuid nende tehnika on erinev. Sa pead leidma oma tee, sest iga laulja instrument on erinev. Ka õpetajana ei saa ma kasutada ühte ja sama „retsepti“, et tulemuseni jõuda. Seda võib tõesti võrrelda küpsetamisega, kus pead leidma tasakaalu erinevate komponentide vahel,“ räägib ta. „Olen ise pidanud kannatama õpetajate juures, kelle meetodid ei sobinud mulle ja nüüd, õpetajana, tunnen kohustust need õppetunnid ümber kujundada. Hääl on äärmiselt õrn ja unikaalne instrument – siin ei ole üht kindlat tõde. Iga hääl on erinev.“ Perrine peab õpetajana kõige tähtsamaks toetada noort lauljat headusega. „Lauldes avad sa oma südame. Aga kui sinu vastas on keegi, kes võtab selle avatud südame ja torkab selle piltlikult öeldes läbi, võib see röövida rõõmu, mis peaks olema selle ilusa elukutse kandvaks osaks. Kui õpilane tunneb end sinu juures turvaliselt, õnnelikult ja sind usaldab, siis saab ta areneda, avastada, proovida ning julgeb ka ebaõnnestuda. Kui midagi ei õnnestu, siis sellest pole midagi – me ei laula ju homme La Scala ooperiteatris!“ naerab ta. „Sa pead eksperimenteerima, et mõista, kuidas su instrument – hääl – töötab.“
Perrine armastab öelda, et õpetaja ja õpilase vahel toimub vastastikune vahetus – nii teadmiste kui ka energia tasandil ja seda ilma hierarhilise käsitluseta, kus üks on kõrgemal ja teine madalamal. „Püüan õpilastele edasi anda oma kogemusi – õppetunde nii õnnestumistest kui ka kukkumistest. Olen ka ise aktiivne laulja, osalen siiani ettelaulmistel, kuid mitte enam konkurssidel. Olen jätkuvalt selles dünaamikas, et jagada teadmisi ettelaulmise kohta – mida noor laulja peab teadma, mida oodata, kuidas närve kontrollida jne. See ei ole minu jaoks kauge teema, vaid väga oluline osa ooperilaulja teekonnast,“ räägib ta. „Üks asi on õppida laulmist, kuid ooperilauljaks olemine ei tähenda ainult laulmist – see on palju enamat. Laulumaailm on tohutult suur ning sellele on kindlasti kaasa aidanud tehnika ja internet.“ Konkurents on tema sõnul meeletu. „Ka mina, olles aktiivne laulja, pean oma intensiivse elu kõrvalt hoidma silma peal sotsiaalmeedial, mis on on tänapäeval osa ooperilaulja elukutsest. Kui 30–40 aastat tagasi olid ettelaulmistel ja konkursside žüriides enamasti ooperilauljad või lauljate valikujuht, siis tänapäeval võib komisjoni sattuda ka inimesi, kes pole ei lauljad ega isegi muusikud. Sellistel otsustajatel või-vad aga olla teistsugused kriteeriumid kui hääl – näiteks näitlemine, karakter või hääle isikupära. Sellistel ettelaulmistel tuleb mängu panna mitte ainult hääl ja tehnika, vaid kogu olemus ja musikaalsus. Samuti tuleb valida hoolikalt repertuaari. Kui leiad sellise repertuaari, mida vähesed laulavad, oled eelisseisus. Edu saavutamiseks peab igatahes tööd tegema,“ toonitab Perrine. „Sa pead leidma oma tugevuse ja kasutama seda.“
Tallinn on eriliselt südames
Perrine sattus Baltikumi tänu tolleaegsele elukaaslasele, kes oli samuti laulja. „Minu karjäär sai alguse küll Prantsusmaalt, kuid olin väsinud sealsetest snobilistlikest hoiakutest, mis ei toetanud sageli kohalikke ooperilauljaid. Eriti häiris mind see, et suhtumine ooperilauljatesse ei olnud aus. Siia tulles avastasin, et siinsetes ooperimajades hoitakse oma lauljaid,“ räägib ta. Perrine toob esile Eesti tugeva ooperikultuuri: „Teie ooperisaalid on alati täis! Seda on palju rohkem kui Prantsusmaal, kus inimesed käivad sageli ooperis lihtsalt linnukese kirja saamiseks,“ leiab ta. Koostöö Rahvusooper Estoniaga sai alguse 2017. aastal. Tollane ooperiteatri välissuhete juht ja EMTA külalisõppejõud Helen Lepalaan kuulas teda proovilaulmisel ning tegi lauljale kohese pakkumise. Lepalaane otsekohesus avaldas Perrine ́ile sügavat muljet ning otsus koostööd alustada tuli kiirelt.
Üks tema esimesi rolle Eestis oli Margarita osa Charles Gounod’ ooperis „Faust“, millele järgnes peaosa ooperis „Romeo ja Julia“. „Ma ei oleks uskunud, et hakkan prantsuse repertuaari esitama väljaspool koduriiki, aga tegelikult on see suurepärane. See oli minu saatus – miks mitte minna oma kodumaalt välja ja esitada prantsuse muusikat ka mujal? Olen rohkem kui õnnelik selle üle,“ lausub lauljanna rahulolevalt.
Eestil on Perrine’i südames eriline koht: „Olin seitsmendat kuud lapseootel, kui esinesin esimest korda Rahvusooper Estonia laval. See oli eriline kogemus. Suur õnn, et sain laulda – lapseootus ei ole paljude naiste jaoks lihtne ja eriti siis, kui oled tegev ooperilauljana,“ sõnab Perrine ning meenutab, kuidas tema lavapartneriks oli tol korral Ain Anger. „Olin väga stressis ja arvasin, et minu esinemised tühistatakse, kuid mind toetati. Olen selle eest Rahvusooperile Estonia väga tänulik,“ lausub Perrine. Ta toob eriliselt esile Rahvusooper Estonia juhi Ott Maateni, kuna just Maaten rääkis talle võimalusest õpetada EMTA-s ja soovitas lauljal sellele mõelda. Lõplikult veenis teda akadeemiaga liituma EMTA rektor professor Ivari Ilja. „Olen mõlemale väga tänulik,“ lisab Perrine.
Kõigist ei saa ooperisolisti. Oluline on leida oma tee
„Kui me septembris alustasime „Carmeni“ proovidega, sain ka oma õpilased sinna kaasa võtta,“ räägib Perine. Ta peab oluliseks, et noor lauluüliõpilane näeb võimalikult vara ooperi köögipoolt, et aru saada, kas sul on seda materjali. „See nõuab närve ja julgust. Klassiruumis sa seda ei tea,“ lausub ta. „Tean paljusid lauljaid, kes pärast õpingute lõppu avastavad, et nad ei ole suurteks ooperilavade solistideks loodud ja valivad näiteks koorilaulja tee. Sa ei tea kunagi, mis juhtub. Mina annan neile tööriistad arenemiseks. Kelleks nad ise ühel päeval kujunevad, on nende enda teha – oluline on leida see, mis õnnelikuks teeb.
Rahvusvaheline karjäär ja pereelu: tasakaalu leidmine
„Võitlen selle idee vastu, et kõik justkui peab alati raske olema. Mul on laps, kes on sageli minuga. Ma reisin temaga palju, andes talle võimaluse avastada ooperit, kuulata erinevat muusikat ja keeli. „Jah, see on väsitav, kuid samas väga huvitav. Usun, et emaks olemine ja samal ajal rahvusvahelise karjääri tegemine on täiesti võimalik.“ Esimese kontserdi tegi ooperilaulja siis, kui tütar oli vaid ühe kuu ja kümne päeva vanune. „Ta istus koos isaga esimeses reas, kui ma laulsin. Sageli räägitakse neist, kellel on raskusi ja unustatakse need, kellel ei ole. Me räägime, kui keeruline see on, aga tegelikult ei pea seda alati üle dramatiseerima,“ leiab ta. Sa saad olla ema ja ooperilaulja – kõik on võimalik. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem lasen endal olla mina ise. Ja seda rohkem ma saavutan.“
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tööpakkumine tuli Perrine’ile ootamatult, kuid ta ei kahelnud oma otsuses hetkekski. „Kui pakkumine minuni jõudis, mõtlesin, et see on määratud juhtuma ja ma pean selle vastu võtma. Akadeemiline elu on andnud mulle veelgi rohkem võimalusi paindlikkuse praktiseerimiseks – planeerides tihedat reisigraafikut, esinemisi ja emaks olemist. Kuigi see võib kohati olla raske, võtan igat päeva kui kingitust ja võimalust elada täielikult ning pühenduda sellele, mida kõige rohkem armastan.
Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja kolmandas numbris (kevad 2025).
Fotogalerii avaneb, kui klõpsata pildile.
Täiendav vastuvõtt klassikalise laulu erialale on avatud kuni 18. augustini kell 17.00. Lisainfo akadeemia kodulehelt siit.
Õnnitleme XXVIII laulupeo “Iseoma” kunstilist juhti, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kooridirigeerimise vanemlektorit Heli Jürgensoni suurepäraselt õnnestunud laulupeo puhul!
Samuti kõiki liigijuhte ja dirigente, kes laulupeol juhatasid, ning heliloojaid ja sõnade autoreid, kelle looming suurpeol kõlas! Suured õnnitlused kuuluvad ka laulupeol esinenud akadeemia sümfooniaorkestrile!
Loomulikult õnnitleme meie õppejõude, kelle juhendamisel jõudsid akadeemia üliõpilased laulupeole, ning kõiki akadeemia töötajaid, üliõpilasi ja vilistlasi, kes panustasid XXVIII laulu ja XXI tantsupeo “Iseoma” õnnestumisse! Suur aitäh kõigile!
Laulupeo kunstiline juht Heli Jürgenson ütles kunstilise meeskonna nimel, et tunne on peale kaht kontserti uhke ja emotsioon on ülivõimas. Eriti valmistab rõõmu kõrgekvaliteediline esitus ja sooritus. „Tundsime dirigentidega, et kõikidel liikidel, kes tänavu laululaval käisid, on erakordselt kõrge vokaalne tase ja kõik laulud on üliilusti õnnestunud. Meile kõigile tundub, et muusikaõpetajad ja dirigendid on teinud lihtsalt fantastiliselt ägeda eeltöö ja seetõttu on suurel laululaval olnud lihtne seda kõik koos esitada,“ kiitis Jürgenson. Samuti tõi ta eriliselt välja ühtse tunde ja energeetika, mis laval kaks päeva on olnud. „See on olnud müstiliselt äge ja hoidnud halva ilma vähemalt meie muusikast ja laulust eemal,“ sõnas ta.
Laulupeolisi oli kokku 32 022 ning ava- ja suurkontserti külastas kokku 79 000 inimest. Laulu- ja tantsupeo rongkäigus osales ligi 45 000 peolist. Kalevi keskstaadionil esines 10 938 tantsijat ja tantsupeo etendusi külastas kokku ligi 44 000 inimest. Rahvamuusikapeol osales 765 muusikut.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja kevadnumbris ilmunud pikemat intervjuud Heli Jürgensoniga saab lugeda siit.
Laulupeo ametlikud fotogaleriid:
https://2025.laulupidu.ee/galeriid/
ERRi fotogaleriid:
https://kultuur.err.ee/k/laulupidu
Allikad: laulu- ja tantsupeo ning ERR-i kodulehed
Lavakunsti osakonna ja Tallinna Linnateatri segakoor osales XXVIII laulupeol „Iseoma.“ Koori juht on laulupedagoog, vokaalansambli vanemlektor Riina Roose.
Foto: Ilmar Saabas/ Delfi meedia
Eesti Kooriühingu, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Euroopa Kooriühingu koostöös korraldatud Leading Voices on koorijuhtidele, muusikaõpetajatele, hääleseadjatele, professionaalsetele koorilauljatele, kooriheliloojatele ja -mänedžeridele mõeldud rahvusvaheline sündmus. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias toimuvale sündmusele on tänaseks registreerunud ligi 300 osavõtjat 34 riigist.
Konverents pakub enam kui 50 sessiooni (õpituba, loengut, ümarlauda, meistriklassi, mentorsessiooni jne) ligikaudu 40 esinejaga, noorte mänedžeride kursust, meistriklasse ning tipptasemel kontserte kooridelt ja ansamblitelt üle maailma.
Kontsertidel, mis on avatud kõikidele kuulajatele, esinevad Calgary tütarlastekoori vilistlasnaiskoor Espressa (Kanada), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Rahvusmeeskoor, Estonian Voices, ETV lastekoor, jazzkoor Musta Lammas (Soome), kammerkoor Jauna Muzika (Leedu), meeskoor Homme (Eesti), Rahvusooper Estonia poistekoor, noormeestekoor ja ettevalmistuskoorid, tütarlastekoor Ellerhein, Vox Clamantis (Eesti) ning Wakayama lastekoor (Jaapan). Kontserdid toimuvad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, Tallinna Jaani kirikus ja Niguliste muuseumis. Leading Voicesi avakontserdiks on Eesti XXVIII üldlaulupeo suurkontsert Tallinna lauluväljakul.
Leading Voicesi eesmärk on pakkuda koorivaldkonna professionaalidele kõiki oskusi, mida tänapäeval on tarvis. Programmi on koostanud Euroopa Kooriühingu poolt valitud rahvusvaheline muusikakomisjon, kuhu kuuluvad tunnustatud muusikud mitmetelt elualadelt. Leading Voices innustab osalejaid aktiivselt uurima, kogema ja arutlema koorimuusika tuleviku üle.
Leading Voicesi programmiga saab tutvuda: leadingvoices.ee
Esimene Leading Voices toimus 2022. aastal Utrechtis, käesolevaks aastaks võitis korraldusõiguse Eesti.
Eesti Kooriühing ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tänavad toetajaid ja koostööpartnereid: Euroopa Kooriühing, Choral TIES: kaasrahastanud Euroopa Liit, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ning Tallinna linn.
Koolitusprogramm on mõeldud kultuuri-, tervise- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistidele ning pakub ainulaadset võimalust arendada interdistsiplinaarseid pädevusi toetamaks kaasavat heaolu, sotsiaalseid muutusi ja kultuuriosalust haavatavate kogukondade seas.
Programmi töötasid välja ja viivad läbi neli Balti ülikooli: Läti Kultuuriakadeemia, Riia Stradiņši Ülikool, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Leedu Terviseteaduste Ülikool, samuti on kaasatud Northern Dimension Partnership on Culture. Kursus toimub 2025. aasta septembrist kuni 2026. aasta juunini ning selle läbijale omistatakse tunnistus, mis vastab 10 EAP-le.
Kursus on suunatud Eestis, Lätis ja Leedus elavatele professionaalidele, sealhulgas:
- kogukondlikult või sotsiaalselt kaasatud tegevustes osalevatele kultuuritöötajatele, kunstnikele ja loovpraktikutele;
- tervise- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistidele, kes soovivad kaasata oma töösse kultuuripõhiseid lähenemisi;
- projektijuhtidele, valdkondadevaheliste algatuste eestvedajatele, vahendajatele ja poliitikakujundajatele, kes tegutsevad kultuuri ja tervise kokkupuutepunktis.
Kursusel saadakse teadmisi sellest, kuidas kultuur saab toetada heaolu ja kaasatust, õpitakse rakendama kunstipõhiseid ja kaasavaid meetodeid tervise- ja sotsiaalvaldkonnas, arendatakse oskusi valdkondadeüleses projektijuhtimises ning mentorite toel viiakse kohalikus kontekstis ellu pilootprojekt.
Õppekeel on inglise keel ning kursuse maht on 250 akadeemilist tundi, mis sisaldab nii veebi- kui ka kontaktõppe vormis teoreetilisi loenguid, praktiliste kogemuste omandamist ning individuaal- ja rühmatööd. Õppekava täpsem kirjeldus on kättesaadav akadeemia kodulehel siin.
Kooliturprogramm leiab aset ERASMUS+ projekti „Inclusive Wellbeing Through Arts and Culture in the Baltics (WITAC)“ raames, mis katab 20 väljavalitud osaleja õppetasu täies mahus.
Kõigil huvilistel palume esitada motivatsioonikirja, mis käsitleb kandidaadi professionaalseid eesmärke ja valmisolekut valdkondade vaheliseks koostööks, ajakohastatud CV ning täita veebipõhine kandideerimisvorm.
Kandideerimise tähtaeg on 10. august 2025. Vestlused valitud kandidaatidega toimuvad augustis ning lõplikud tulemused tehakse teatavaks hiljemalt 3. septembril 2025. Huvilistele toimub informatiivne veebiseminar 4. augustil kell 16.00 (EET).
Lisainfo:
Kai Kiiv
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
culturalmanagement@eamt.ee
Daiga Bokuma
Läti Kultuuriakadeemia
+371 29209791
Daiga.Bokuma@lka.edu.lv
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) vilistlaskogu koostöös Kadrioru pargiga paigaldavad pikaaegsele kooridirigeerimise professorile, Eesti Rahvusmeeskoori peadirigendile ning armastatud laulupeo üldjuhile ja meeskooride dirigendile Olev Ojale mälestuspingi Kadrioru Roosimäele.
Mälestuspingi avamine toimub neljapäeval, 3. juuli õhtul pärast laulupeo meeskooride proovi lõppu orienteeruvalt kell 21.30. Kõlab meeste laul Hirvo Surva juhatusel.
Olev Oja elutöö oli Eesti meeste laulutraditsiooni arendamine ning noorte õpetamine ja suunamine. Ka pärast emeriitprofessoriks nimetamist säilisid tema tihedad sidemed Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaga. Olev Oja oli paljude akadeemia endiste õppejõudude ja töötajate kokkukutsuja erinevatele EMTA ja selle vilistlaskogu ettevõtmistele.
Fotod: Annika Metsla
Täiendav vastuvõtt 2025/2026. õppeaastaks toimub järgmiste erialade üksikutele vabadele õppekohtadele:
Bakalaureuseõpe
Audiovisuaalne looming
Kooridirigeerimine
Interpretatsioonipedagoogika
Jazzmuusika (bass, löökpillid)
Klassikaline laul
Pärimusmuusika
Magistriõpe
Audiovisuaalne looming
Kaasaegne improvisatsioon
Jazzmuusika (bass, löökpillid)
Kooridirigeerimine
Puhkpilliorkestri dirigeerimine
Kultuurikorraldus
Muusikateadus
Avalduse vorm tuleb täita siin. Ülejäänud vajalikud dokumendid palume saata e-posti aadressile vastuvott@eamt.ee. TÄHTAEG on 18. august kell 17.00.
Sisseastumiseksamite ajakava asub siin.
Täna õnnitles Eesti president Alar Karis roosiaias silmapaistvaid koolilõpetajaid. Lõpetajate nimel pidas kõne Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kooridirigeerimise magistriõppe cum laude lõpetaja Kristin Pintson.
