KONTAKTID

Lugu sellest, kuidas Erasmus toimib

Liisa Nurmelaga vahetas mõtteid Mari Köhler.

Atomium, Brüssel (Belgia). Pildi autor: Johanna-Maria Poell

Lõpetasid eelmisel suvel muusika- ja teatriakadeemia kultuurikorralduse magistriprogrammi ja käisid vahetult enne lõpetamist Erasmuse kaudu välispraktikal. Räägi palun lähemalt, kuidas selle mõtte peale tulid, mis Sind motiveeris ja kuidas leidsid vastuvõtva organisatsiooni?

Soov välismaale praktikale minna oli mul juba enne muusika- ja teatriakadeemiasse astumist, kuid erinevate asjaolude tõttu polnud see bakalaureuseõppe ajal võimalik. Olen inimesena väga rahutu ning avatud igale võimalusele midagi uut kogeda ja õppida, nii et kui asusin õppima kultuurikorralduse magistriõppesse muusika- ja teatriakadeemias, siis avanes võimalus see seiklus ette võtta.

Dinant (Belgia)
Pildi autor: Johanna-Maria Poell

Tänu Euroopa Liidule on meil võimalus välismaale õppima või praktikale minna ning saada selleks ka rahalist toetust, sh keeleõppe toetust (Euroopa Liidul on eraldi platvorm, kus saab oma keeleoskusi harjutada). Miks me ei peaks seda võimalust ära kasutama? Minu jaoks on suurimaks motivaatoriks olnud avardada silmaringi ja näha, kuidas teised riigid ning rahvad elavad. Samuti aitab rahvusvaheline töökogemus kaasa noore inimese karjäärile. Erinevate rahvustega ja võõrkeelses keskkonnas töötamine loob eelduse leida hiljem tööd mõnes rahvusvahelises firmas. Või kui on soov kodumaale naasta, siis aitab välismaine kogemus tuua töökeskkonda uut ja värsket perspektiivi – ja muidugi ka kontakte!

Dinant (Belgia)
Pildi autor: Johanna-Maria Poell

Magistriõpingute ajal saatis õppekoordinaator meile pakkumise ENCATC-ilt (European Network of Cultural Management and Policy), kes otsisid kommunikatsiooni praktikanti Brüsselis. Kuna ma sel ajal tundsin huvi kommunikatsiooni vastu, siis kandideerisin kohe. Ütlen ausalt, et kui sain neilt positiivse kirja meie Islandi õppereisi ajal, oli mul täiesti meelest läinud, et olin sinna kandideerinud – aga suur rõõm oli igal juhul. Kuna aeg oli õige, siis võtsin pakkumise vastu ja asusin ette valmistama oma minekut Brüsselisse. Tagantjärgi mõeldes olen väga õnnelik, et sain alles magistriõppe ajal välispraktikale minna, sest olin selleks vaimselt ja füüsiliselt valmis.

Olid praktikal Brüsselis eelmisel kevadel, kui maailma tabas esimene viiruslaine. Palun räägi lähemalt, mida see tähendas välismaal viibinud tudengile, kuidas said oma praktikaga jätkata ja milline oli Euroopa Liidu pealinn 2020. aasta kevadel.

Brugges (Belgia)
Erakogu

Kolisin Brüsselisse jaanuari alguses, kui viirus polnud veel Euroopasse jõudnud. Elu toimus tavaliselt. Sain paar kuud nautida kultuurielu ning tutvuda kohalikega. Brüsselis algas kevad üsna varakult. Kesk-Euroopas (kaasa arvatud Belgias), on levinud pärast tööd kokkusaamine baarides. Jordani linnaosas, kus asub palju Euroopa Liidu asutusi, nimetati iga neljapäevast kokkusaamist Plux-iks. Enamasti on see tuntud kohana, kuhu tulid kokku Euroopa Liidu asutustes töötavad praktikandid, kuid seal käisid praktikandid ka teistest organisatsioonidest. Nn vabadust saime nautida vaid paar kuud, siis tuli esimene koroonaviiruselaine, mis meid koju jättis.

Viiruselaine tuli ootamatult. Kui teised riigid olid veebruari alguses võtnud kasutusele viiruse peatamiseks tõsisemaid meetmeid, siis Brüsselis jõuti selleni üsna hilja. Siiski veebruari keskpaigast asusime tööle kodukontorites. Arvan, et ükski organisatsioon ei olnud valmis selleks, mis tuli – paanika, teadmatus ja hirm. Kõik pidid kohanema uue elustiili ja rütmiga üleöö, teadmata kuidas edasi töötada ja elada. Ka ENCATC polnud valmis selleks muutuseks – pidime koheselt töötama välja plaani, kuidas töötada kodust. See nõudis aega, teistmoodi mõtlemist ja rohkelt kommunikatsiooni, mis esimesel kuul oli väga keeruline, sest inimestes kasvas frustratsioon, üksindus ja nõutus. Tol hetkel oli väga oluline omada tugevat tugistruktuuri. Mu suurimateks toetajateks said mu sõbrad ja pere Eestis, kellega me iganädalaseid kõnesid ja viktoriine tegime.

Vahetult pärast pandeemia algust oli Brüssel inimtühi. Linn, kus alati sebis ringi tuhandeid inimesi, mis oli tavaliselt täis liiklusmüra ja suminat ja – mis seal salata – samuti prügi, oli nüüd vaikne ja järsku ka prügist puhas. Kesklinnas jalutades oli kuulda isegi linnulaulu ja lehesahinat. Mõnes mõttes oli see väga värskendav.

Äsja lõpetasid vilistlaspraktika Göteborgi filmifestivali juures. Kuidas kirjeldaksid seda kogemust?

Göteborgi Filmifestivali kontori(m)elu. Erakogu

Sellel on eellugu. Kui olin Brüsselis olnud juba neli kuud, siis ühel öösel helistas mulle sõbranna ja ütles, et tema teab, mida ma tegema pean, et leida elus oma tee – kandideerigu ma järgmisele praktikale või tööle filmi valdkonnas. Olin just mõtlemas, mis valdkonda ma oma energiat ja kompetentsi panustada tahan. Sõbranna kõne andis tõuke tegutsemiseks. Pärast seda saatsin peaaegu kõikidele Euroopa filmifestivalidele ja turgudele oma CV ja motivatsioonikirja ning kolm kuud hiljem allkirjastasime praktikalepingu Göteborgi filmifestivalil, mis on üks tuntumaid ja suurimaid filmifestivale Skandinaavias ja Euroopas.

Meie kontor asus Göteborgi ühe vanima arthouse kino kohal, mida ma igal õhtul imetlesin. Erakogu

 

Asusin seal praktikale filmituru meeskonnas kommunikatsiooni praktikandina. Minu ülesandeks oli aidata produtsenti kommunikatsiooni tegevustega – veebiürituste korraldamine, tekstiloome ja muud jooksvad tegevused. Muide, olin esimene mitte rootsi keelt rääkiv ja rahvusvaheline praktikant kogu festivali meeskonnas. Töökeel oli enamasti rootsi keel ja mõned asjad läksid ilmselt n-ö tõlkes kaduma. Kuid filmituru osakonnal oli üsna lihtne adapteeruda ingliskeelse töökeelega, sest nad suhtlevad enamasti oma publikuga inglise keeles ning see oli nende jaoks loomulik üleminek.

Rootsi saabudes korraldati veel festivali mõttes, et tulev festival toimub nii nagu eelmised. Meie osakond aga valmistas ette hübriidsündmust – nii füüsiliselt kui ka veebi vahendusel toimuvaid üritusi. Kui filmifestival toob vaatajad kokku ainult Rootsist, siis filmiturg ühendab inimesi üle terve maailma. Olime juba teadlikud, et kõik filmi valdkonna inimesed ei saa Göteborgi tulla. Paar kuud enne festivali võeti vastu otsus, et kogu festival toimub veebis. Eeldati, et veebiüritus nõuab vähem inimressursi korraldamiseks, kuid reaalsus oli, et kogu sündmuse ümber mõtestamine digiruumi ei nõua küll suurt vabatahtlike armeed, kuid muud tööd oli rohkemgi. Inimestele langes suurem koormus kui tavaliselt ning see sundis osakondi üle vaatama kõik tööprotsessid, et kohaneda ja siiski efektiivselt töötada.

Meie meeskond oli toimetanud digisündmuse vaimus juba oktoobrist saati ning me olime teadlikud üksteise tugevustest ja nõrkustest, oskasime üksteisele toetuda – omavaheline usaldus oli väga tugev. Minu jaoks on harv juhus olla osa meeskonnast, kus igal inimesel on kindel roll ja eesmärk ning kõik on nendest teadlikud, kus inimeste vahel on nii suur usaldus ja arusaam, et mõistame üksteist poole lause pealt. See oli eriliselt hea sünergia, mille lõpuks saavutasime. Praktika aitas mul paremini mõista filmivaldkonda, lihvida oskuseid kommunikatsiooni ja produktsiooni alal. Olen täis tänutunnet, et sain võimaluse sellises meeskonnas töötada ja leida endale uued sõbrad Rootsis!

Tagantjärele mõtlen, et olen meeletult tänulik, et ma just nn koroona-aasta välismaal veetsin. Nägin maailma muutumist erinevatest riikidest ja piirkondadest. Mõnes mõttes andis see isegi väärtuslikumad ja sügavamad suhted inimestega organisatsioonides. Eriolukord ühendas inimesed, kellega koos saime olla. Nägin ja olin osa kohanemisest uue reaalsusega, sain areneda ise koos nende organisatsioonide ja inimestega, sest paigalseis ei ole lihtsalt võimalik.

Kõik need kogemused on mind tagasi toonud Eestisse, andnud võimaluse saada töö ühes rahvusvahelises start-upis, mis edendab just filmivaldkonda.

Nüüd, pärast kahte välispraktika kogemust, mida oskaksid soovitada teistele välispraktikast huvitatud tudengitele? Kas oli ka midagi sellist, millega ei osanud eelnevalt arvestada (nii positiivse kui ka negatiivse poole pealt)?

Esiteks, ära kahtle kas välispraktikale minna või mitte – kindlasti minna! Isegi siis, kui sa ei saa minna organisatsiooni, kuhu sa tahaksid, tasub esimene samm siiski teha. Igast kogemusest on midagi õppida. Samuti on tööandjad agaramalt valmis võtma tööle praktikante, kellel on juba eelnev kogemus rahvusvahelisest töökeskkonnast.

Teiseks tasub kaaluda, kui kaua praktikat teha. Lühemal ja pikemal praktikal on omad miinused ja plussid. Minu jaoks oli 6-kuuline praktika optimaalne – piisavalt aega, et saada baasteadmised riigist, õppida tundma organisatsiooni ning ammutada uusi teadmisi ja oskusi. Minu eesmärk oli töötada erinevates Euroopa riikides, et saada võimalikult hea ülevaade, kuidas eri piirkondades inimesed elavad ja töötavad. Belgiasse ja Rootsi sattusin üsna kogemata, ilma et oleksin just need riigid valinud. Kui on kindel eesmärk mingis riigis hiljem tööd otsida, siis võiks kaaluda pikemat praktikat. Soovitan läbi mõelda, mis eesmärki välispraktika sinu jaoks kannab ja sellest lähtuvalt tegutseda.

Kolmandaks, tasub olla julge – kaotada pole ju midagi. Oma praktikakoha Göteborgis sain just seetõttu, et saatsin organisatsioonile oma CV ja motivatsioonikirja. Tulevik on meie endi kätes!

Negatiivse poole pealt võin välja tuua, et kuigi Erasmuse rahaline toetus on küll hea, siis kindlasti mitte piisav, eriti seda riikides, kus elukallidus on kõrge. Paljudes vastuvõtvates organisatsioonides on praktikantidele toetused, kuid ka sellest ei pruugi jaguda. Eriti täheldasin ma seda Brüsselis, kus toetused praktikantidele olid pigem madalad.

Hea uudis aga on, et viimasel ajal on hakatud propageerima õiglast töötasu praktikantidele Euroopas!

Oma õpingute jooksul EMTAs oled kaasa teinud mitmete kultuurikorralduse projektide juures. Kas võtaksid lühidalt kokku selle, mida andsid Sulle õpingud muusika- ja teatriakadeemias?

EMTA kultuurikorralduse magistriprogramm andis mulle vajalikud teadmised ja tööriistad, et valdkonnas edukalt edasi liikuda. Praeguses muutuvas maailmas on eriti oluline, et kultuurikorraldajal oleks erinevad oskused ja arusaam erinevatest kultuurikorraldamise tahkudest, valdkondadest ja ametitest, et edukalt olukorda juhtida ja olla väärtuslik liige meeskondades.

Mis kõige olulisem, magistriprogramm on rahvusvaheline ning annab võimaluse õppida koos erinevast rahvusest inimestega. See on aidanud mul näha erinevaid perspektiive, leida uusi sõpru teistes riikides, mis tuleb kindlasti kasuks, kui mõttes on mõni rahvusvaheline projekt. Lisaks kursusekaaslastele on ka paljud õppejõud välismaalt, kes on oma ala spetsialistid Euroopa tasemel. Nad tõid meieni ekspertiisi ja teadmiseid, mida ei pruugi Eestist leida.

EMTAs õnnestus mul korraldada Eesti interpreetide konkurssi 2018 puhkpillidele. Minu jaoks oli see esimene muusikaprojekt ning sain koos töötada andekate interpreetide ja valdkonna spetsialistidega.

Õpingud on aidanud mul laiendada enda rahvusvahelist võrgustikku, teadmiseid ja arendada analüüsivõimet. Samuti aitas see viia ellu unistuse – veeta aasta välismaal.

* * * * *

Erasmus välispraktika võimaldab EMTA tudengitel minna erialasele praktikale mõne teise Euroopa riigi ettevõttesse või organisatsiooni. Möödunud aastatel on tudengid käinud praktiseerimas stuudiotes, orkestrite juures, koolides, muuseumites, aga ka kontserdiagentuurides ning kõrgkoolides. Praktika sooritamiseks tuleb leida vastuvõttev organisatsioon üliõpilasel endal. Selleks võib olla mistahes asutus, mille tegevusala ja profiil sobivad üliõpilase erialaga.

Vaata lähemalt: https://eamt.ee/valiskoostoo/vahetusopingud/erasmus-opingud/erasmus-valispraktika/