Muusikauuringud on sama, mis muusikateooria

See hirm läheb ühte patta solfedžohirmuga – et „ega mul olegi mõtet katsetada, sest ma ei oska ju solfedžot. Tegelikult ei ole solfedžoeksam sisseastumiseksamitel ammu kesksel kohal ning muusikateooria on küll oluline, ent vaid üks muusikateaduse paljudest harudest. Muusikauuringud on väga lai eriala, mida annab seostada iga eluvaldkonnaga, ning oluline on soov mõtestada muusika abil ühiskonda. Selleks võib uurida teoreetikuna noote ja helisid, aga ka ajaloolasena muusikaelu või hoopis lauluvideoid. Muusikauuringud aitavad mõista ka inimest, tehes põnevaid muusikapsühholoogilisi katseid, näiteks uurides noorte musikaalsust. Aga mõne jaoks on see hoopis midagi praktilist, nagu näiteks muusikaõpetamine, -teraapia või hoopis muusikakorraldus.

Muusikauuringuid õppides tuubin pähe kõigi heliloojate sünniaastad

Või kui mitte sünniaastad, siis vähemalt elulood. Tegelikult ei ole eesmärk tuim tuupimine ning juba ammu ei tähenda see vaid suurmeeste elulugude uurimist. Kaasaegne muusikateadus on interdistsiplinaarne eriala ning läheneb pigem kultuuriteadusele, sotsioloogiale või antropoloogiale. Muusikauurijana võib tõepoolest uurida näiteks 18.–19. sajandi muusikaelu, analüüsides ammuseid kontserdikuulutusi. Aga samamoodi võid uurida uue sajandi subkultuure, näiteks goote või klubiinimesi, intervjueerides subkultuuride liikmeid. Seega, see valdkond on mõõtmatult avaram, ulatudes kaugest minevikust moodsa tänapäevani – ehk siis tegelikult on piiriks vaid isiklik fantaasia.

Muusikauurijad tegelevad ainult klassikalise muusikaga

Jah, klassikat on oluline tundma õppida, sest see aitab mõista ka kaasaegset muusikat ning avardab meie maailmapilti. Ometi on muusikauuringute vaade muusikale väga palju avaram kui ainult akadeemiline repertuaar. Seda õppides saab tööriistad, et uurida näiteks pärimusmuusikat, alustades seto naislaulikute elulugudest ja lõpetades itkukultuuriga, või hoopis keskaegset kirikulaulu ja barokkmuusikat. Samamoodi süüvivad muusikauurijad meid ümbritsevasse popmuusikasse kogu selle mitmekesisuses. Nii kirjutavad nad uurimusi eesti naistest pungis, LGBTQ+ kajastustest Eurovisioonil, vanalinna keldrite rollist postsovetliku klubikultuuri kujunemisel jpm.

Muusikauurijad istuvad arhiivides ja teevad igavat tööd

See ei ole tõsi! Pigem sarnaneb muusikauurijate töö detektiivi omaga – sa tahad midagi väga teada saada ning oled valmis minema selle nimel kas või läbi seina. Ei ole vist mõtet öelda, kui põnev paik on sellisel juhul arhiiv. Kusjuures arhiiv võib olla ka metafooriline ning mäluasutustena toimivad ka inimesed, kunagised klubid jne. Aga muusikauurijana võib leida ka väga praktilist rakendust ning minna tööle näiteks muusikatööstusesse, ajalehte, kontserdiorganisatsiooni, sotsiaalsesse ettevõttesse – kuhu iganes. Sest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õpetatakse muusikateadust väga laiapinnaliselt. Eriala on ka ühendatud muusikakorralduse õppekavaga ning poolte õpingute pealt võib valida hoopis kultuurikorralduse suuna, mis praktikas tähendab vähem kirjatöid ning oluliselt rohkem praktikat.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, olles paraja suuruse ja inimkeskse lähenemisega õppeasutus, loob keskkonna, kus ükski üliõpilane ei tunne end anonüümsena või ebaolulisena, vaid väärtustatud ja olulise osana akadeemilisest kogukonnast. Uuri lisa www.eamt.ee.