Erik Alalooga kaitseb 21. detsembril kell 16.30 ruumis A-402 filosoofiadoktori (teater) kraadi taotlemiseks tööd:
„Meisterdamise süsteemse meetodi väljatöötamine objektiteatrile“.
Juhendaja: Madli Pesti, PhD (EMTA)
Oponent: Raivo Kelomees, PhD (EKA)
Doktoritööga on võimalik tutvuda siin ning trükisena EMTA raamatukogus.
Kokkuvõte (katkend):
Oma loovuurimuslikus doktoritöös pealkirjaga „Meisterdamise süsteemse meetodi väljatöötamine objektiteatrile“ analüüsisin olukorda, milles etendaja meisterdab endale isiklikud lavalised mängupartnerid. Uurisin ka, kuidas taoline mudel mõjutab dramaturgialoomet ning kuidas isevalmistatud objekt ja etendaja interaktsioon sellega kaasaegsele teatrimaastikule asetuvad.
Töö isiklik lähtepunkt oli vajadus pikaajalist meisterdamis- ja õpetamiskogemust süsteemselt ja analüütiliselt uurida ning kogunenud teadmisi loometegevuses rakendada. Kuigi olen oma uurimistöös pidevalt rõhutanud meisterdamise toimimist minimaalse sõnastuse toel, on regulaarsed tervikprotsessi ja tulemite analüüsid kvalitatiivse arengu seisukohalt vajalikud. Samuti tundsin, et minu taust skulptori ja installatsioonikunstnikuna pakub uusi lähenemisvõimalusi objektiteatri materjalikäsitlusele.
Uurimisprobleemid tõukusid kogetud tõsiasjast, et meisterdamine kui loominguline suhestumine ümbritseva materiaalse keskkonnaga on haridusprotsessis endiselt hõredalt kaetud ala. See omakorda mõjutab loominguliste huvidega noorte suhtumist tehnika kasutamisesse kunstiprotsessis. Reaalainete liigne teoreetilisus suurendab distantsi praktilise igapäevaeluga. Inimesed ei saa materiaalse ruumiga opereerimise isiklikust võimekusest teadlikuks ning selle asemele konstrueeritakse vaenulik suhe või õpitud abitus. Kunstiteose kontseptuaalset ideed peetakse levinud klišee järgi ikka veel „kõrgemaks“ kui „madalat“ tehnilist teostust. Sellest omakorda tõukub järgmine probleem: kunstiobjektide valmistamise liiga kergekäeline usaldamine spetsialistile tehniliseks teostamiseks. Sellega läheb tihti kaotsi kunstniku isikupärane käekiri. Kirjeldatud probleemid võivad uurimistöö jaoks kõlada spekulatiivsetena, kuid kinnitan, et need on kujunenud pikaajalise vaatluse tulemusena. Nägin meisterdamise süsteemses käsitluses potentsiaali viia praktiline suhe materiaalse keskkonnaga senisest adekvaatsemale baasile.
Püstitasin uurimistöö eesmärgiks luua meisterdamisest kui intuitiivsena käsitletavast tegevusest süsteemne meetod objektiteatri lavastusprotsessi jaoks. Meetod peab võimaldama varasema kogemuseta etendajal luua endale isiklikud mängupartnerid, milleks antud uurimistöös on mehhaanilised helimasinad.
