Latest Posts
Kargel ja päikselisel emadepäeval lahkus meie seast Õpetaja ja kultuurimälu Hea Hoidja – teatriloolane ja -kriitik, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor, lavakunstikooli kauaaegne teatriajaloo õppejõud Lea Tormis (17. XII 1932 – 11. V 2025).
Kallis Lea!
Sa pühendasid üle kahe kolmandiku oma elust teatriloole ja lavakunstikoolile. Toompeal, toonases lavakunstikateedris alustasid Sa koolmeistrina 1961. aastal. Oled õpetanud teatritudengeid alates II lennust kuni XXIX lennuni. Õnneks on mõne lühiajalisema kohtumise, samuti tekstide ja salvestuste kaudu Sinu teatriteadmistest ja kultuurimälust osa saanud ka hilisemad õpilased – kuni tänase päevani välja.
„Teatrimälu” – nii pealkirjastasid oma artiklivalimiku „Eesti mõtteloo” sarjas (Tartu 2006). See mõjub olemuslikuna. Sa oled öelnud, et teater „võib mõnikord tähendada igavikuhetki igapäevas” ja osutanud nii mõnelegi lavastusele, mille „maailma tahaks tagasi minna. /—/ Need on lavastused, mis kannavad endas mälu. Mis ei kuulu otseselt ei traditsiooni ega uuendusse, vaid loovad omaette maailma, mis jääb.” (Pangem tähele: „maailmad, mis jäävad” versus vahel juba viledakski kulutatud kujund teatrist kui pöördumatult kaduvast kunstist!)
Teisal oled sõnastanud nõnda: „Minu meelest: kultuur ja teater ongi mälu. Ühe inimese, aga ka ühe rahva mälu. See, mis teatris on kirjeldatav ja dokumentaalselt jäädvustatav (seda pole palju!), segiläbi värelevate visioonide, unenäoliste mälupiltide, müütide, legendide, ajajärgu kujutluste ja anekdootidega. See ongi teatrilugu, võtke või jätke.”
Sa oled meie rahvuskultuuris esimene eriharidusega teatriuurija ja -kriitik (GITISe vastav diplom 1956. aastast). Nii nagu aasta varem GITISe lõpetanud Voldemar Panso oli esimene diplomeeritud lavastaja. 1950ndatel alguse saanud arvustajatöö kohta oled Sa aga tagasivaates tõdenud, et see on „vastamata armastuse vaev”. See võib ositi paika pidada küll, aga …
Teatritegijad on Sind vägagi hinnanud. Merle Karusoo on Sind nimetanud usaldusväärse tagasiside andjaks: „Algul tundus, et ta kiidab kõiki, nüüd ma tean, et ta ei kiida kedagi. /—/ … tema rahulolematus on üks produktiivsemaid /—/ ta on p o o l t, s.t ta mõistab taotlusi, ka neid, mis pole realiseerunud, ka neid, mida ta ei toetaks, ja ütleb alati väga täpselt ära, mis puudu jääb. Aga ütlemise vorm on toetav, julgustav, edasi aitav. Ta aitab meil püsida meie omal teel.”
Üldiselt, hea Lea, oledki Sa vähem kirjutanud niinimetatud jooksvat kriitikat ja sedavõrd enam pühendunud teatriloole. Eelistanud omakorda olla mitte teatriteadlane, vaid pigem teatriloolane. Aga tegelikkuses oled Sa olnud kõike seda – koolmeister, teatri mõtte- ja vaimukaaslane, teatrimõtte ja emakeele hea hoidja … ja rohkem veel.
Sa oled alati rõhutanud teatriloo jäädvustamise-dokumenteerimise vajadust. Meenutagem näitena Su kirjutist „Draamateatri „Kolm õde” mõnede ajalooliste ja praegusaegsete võrdluskoordinaatidega”. See köitev ning ikka ja jälle üle lugedes ergastavalt mõjuv kirjeldus-jäädvustus Adolf Šapiro „Kolme õe” lavastusest (1973) põhineb Su arvukatel vaatamiskordadel. Sa avad lavastuse eri taustu ja määratled tegelaste isiklikke teemasid. Toonane nooremas eas vaataja ei pruukinud märgata ega mõista Meeli Söödi kehastatud Olga varjatud, allasurutud armastust Mikk Mikiveri Veršinini vastu. („Vastamata armastuse vaev…”, eks ole!) Sinu sellesuunaline viibe võis aga osutuda silmiavavaks ning teritada edaspidigi tähelepanu laval toimuva suhtes. Üks alles hiljuti kooli lõpetanu kirjutas tudengina: „Huvitav oli lugeda Lea Tormise artiklit Adolf Šapiro lavastusest „Kolm õde” /—/. Olin selle lavastuse kohta varem veidi lugenud ja ka salvestust näinud, aga see artikkel avas ka Tšehhovi näidendite lavastamist /—/ ja Šapirot kui lavastajat” ning juhatas noorele inimesele ühtlasi kätte Šapiro raamatu „Nii sulgus eesriie”. Tudengite kirjatöödest võib läbi aegade noppida viiteid Sinu käsitlustele näiteks Šapiro „Kirsiaiast”, Karusoo ja VII lennu „Tabamata imest”, Mikiveri „Hamletist”. Samuti on ikka loetud Su „Teatrimälu”-raamatut ja kuulatud „Teatrisajandi”-saateid. Seda tehakse ka edaspidi, olgu see lubadus Sulle siin antud!
Kallis Lea! Sa oled maininud, et Voldemar Panso oli järjepidevuse usku, ja et seda oled olnud Sinagi. Usume, et Su elutöö toetab ja kõnetab jätkuvalt nii tänaseid lavakunstitudengeid kui ka noorema põlvkonna teatriuurijaid. Siinkohal on paslik anda sõna veel ühele endisele tudengile, kes oma teatriajaloo kirjatöö lõpetuseks tunnistas: „sain nüüd selle töö jaoks materjale uurides aru, kui palju, mida kõike ja keda on Lea Tormis teatris näinud.”
Aegadeüleses mõõtkavas võikski see tõdemus raamida ja peegeldada kõike seda, mida Sa oled meile, nii paljude põlvkondade tudengitele ja õppejõududest kaasteelistele õpetanud ja edasi andnud.
Me jääme Sinust puudust tundma. Me jääme Sind tänumeeles mäletama!
Sinu lavakunstikool
Lea Tormise ärasaatmine toimub 24. mail kl 12.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Uksed avatakse kl 11.30. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.
In memoriam Lea Tormis
17.12 1932–11.05.2025
Lahkunud on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor, teatriloolane, -kriitik ja õpetaja Lea Tormis.
Lea Tormis õppis 1946–50 Eesti Riiklikus Koreograafilises Koolis, lõpetas 1956 Moskvas Lunatšarski-nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi (GITIS) teatriteadlasena ja 1963 samas aspirantuuri (kunstiteaduste kandidaat, väitekiri „Eesti nõukogude balletiteater”). 1963–92 töötas ta Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, aastast 1986 kultuuriloo sektori juhtivteadurina. Aastast 1961 oli ta ühtlasi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli teatriajaloo õppejõud (aastast 1996 professor, aastast 2003 emeriitprofessor). Lisaks sellele on ta olnud Kultuuriministeeriumi kunstide valitsuse repertuaaritoimetaja, Tallinna riikliku keskarhiivi kirjandus- ja kunstiarhiivi teadur, Tallinna koreograafiakooli teatriajaloo õppejõud.
Lea Tormis oli meie esimene eriharidusega teatriuurija. Ta avaldas arvukalt teatriloolisi ja -kriitilisi artikleid, teatriprotsessi analüüse, näitleja- ja rolliportreid. Tormise tasakaalukaid, kompetentseid ja kontekstualiseerivaid arvustusi hindasid nii tavalugejad kui ka teatriinimesed, kellele ta andis usaldusväärset tagasisidet. Tema artikleid on tõlgitud ka inglise, vene, saksa, soome, poola, prantsuse, läti ja leedu keelde.
Hindamatu on tema töö teatriloolasena, nii balleti- kui ka sõnateatri ajaloo uurijana.
Tema monograafiad eesti balletiloost (1967) ja eesti sõnateatrist aastail 1920–1940 (1978) ning dokumendikogumik lavastusest „„Inimene ja jumal“ 1962“ (1988) on püsiva väärtusega teatriloolised teosed. Tormis juhtis ka uurimisrühma „Eesti sõnateater 1965–1985“, mille töö tulemused on ilmunud samanimelises raamatus. Prestiižses „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmus valik tema teatriloolisi artikleid pealkirja all „Teatrimälu“ (2006), nii et moodustus Tormise enda sõnutsi subjektiivne teatrilugu, eesti teatri „väike narratiiv“.
Lisaks kriitiku- ja uurijatööle koostas ja toimetas Tormis teatrialaseid tekste ja mälestusteraamatuid, tegi kaastööd kodu- ja välismaistele teatmeteostele. Ta tegi ka mitmeosalisi teatrisaateid Eesti Televisioonis („Kirjanik ja teater“, „Laudilm“, „Inimese jälil“), teleretsensioone uuslavastustele, teatrisaateid Eesti Raadios („Teatrisajand“) ning osales raadiosaates „Teatrivaht“. Elutööst kõneldes pole vähe tähtis seegi, et omaenda väga aja- ja töömahuka tegevuse juures seisis ta väsimatu kaaslasena üle 60 aasta Veljo Tormise kõrval tema muusikaloomingu tarvis alalise tekstide koostaja, otsija ja toimetajana.
Lea Tormise pedagoogitöö kestis üle 60 aasta. Peale uurimis- ja toimetamistöö mahtus tema ellu sadu arvustusi, esinemisi, ettekandeid, koostamisi, konsultatsioone, nõuandeid, õpilaste ja kolleegide toetamist ja julgustamist. Eestis pole ainsatki teatriinimest ja ilmselt ka mitte -vaatajat, kelleni poleks mingil viisil ulatunud tema mõju, olgu ta enda loengute, uurimuste, arvustuste, tema algatusel ja abil sündinud ettevõtmiste või tema mõjuväljas kujunenud õpilaste kaudu. Lea Tormise lõim eesti teatris on väga ere: see on teatrist, loomingust, rahvuskultuurist mõtlemise kultuur.
Tormis oli ka ühiskondlikult väga aktiivne pea elu lõpuni. Ta oli Eesti Teatriliidu (1957) ning Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse liige (1993–1996 ka esimees), Vanemuise Seltsi (1998) ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia auliige (2009), aga ka Eesti Looduskaitse Seltsi ja Teadlaste Maja asutajaliige. Ta kuulus ka erialažüriidesse ja mitme teatri kunstinõukogusse.
Tormise tegevus pälvis kõrget tunnustust: Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus (1979), Eesti NSV riiklik preemia (1982, monograafia „Eesti teater 1920–1940” eest), Priit Põldroosi nimeline auhind (1986), kriitikaauhind (1989, 1995, 2002), Valgetähe V klassi teenetemärk (2001), Eesti Vabariigi kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest (2010), Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali elutööpreemia (2016) ja Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhind (2020).
Teater on kunstiala, mis loomuldasa seotud ajaga – etendus sünnib ju käesolevas hetkes, tähenduse loob kaasaegne vaataja. Nõnda on teatrilugu vältimatult ka selle ühiskonna lugu, kust tuleb saali publik ja lavale näitleja. Teater omas ajas!, nagu Lea Tormis ise alati teatrivaatamise võtit rõhutas. Kuid teater tähendas talle ka mälu. Kultuuriloolasena oskas ta olla empaatiline, väärtustada protsessi järjepidevust, ning seda järjepidevust ka ise luua.
Kontekstitundliku ja täpse uurijana oli ta avatud uute uurimisküsimuste ja -valdkondade esilekerkimisele. Rahvuskultuuri kandjana oli ta suur eeskuju, naine, kelles oli imeteldavas kooskõlas süvenev teadlane ning tundlik kunstitõlgendaja, suurepärane allikatetundja ja väsimatu valgustaja, avarapilguline humanitaar ja konkreetne pedagoog, heatahtlik kolleeg ja töökas organiseerija. Tormis oli kultuuriloolane, kes kehastas humaniora üldistavat olemust, haruldane arvustaja, kelle arvamust austasid teatripraktikud, töökas uurija, kes oma pühendumusega oli eeskujuks, missiooniga õpetaja, kes teadmistega koos andis edasi oma austust rahvuskultuuri vastu ja humanistlikku maailmavaadet, tehes seda kõike heatujulise ja väsimatuna!
Leinatalitus toimub 24. mail kl 12.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Uksed avatakse kl 11.30. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.
Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Tartu Ülikool
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Eesti Teatri Agentuur
Eesti Kultuurkapital
Eesti Etendusasutuste Liit
Eesti Teatriliit
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
Ekslemine kahe maailma vahel
Kristiina Malm-Olesk, EMTA muusikakultuuri üliõpilane
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) heli-, visuaali- ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE#7 toimub 8.–16. maini ning kannab alapealkirja „Heaolu“, keskendudes tänavu vaimsele tervisele. Festivali raames esietendub 15. mail kell 19 Kanuti Gildi SAALis audiovisuaalse loomingu eriala lõpetaja Uku Õunapuu teos „draum´ea“. Teos liigub mõjutatud ja mõjutamata maailma piiril, triivides läbi kontrollitud ja kontrollimata kaose. Uurime lähemalt, milliste audiovisuaalsete vahenditega viib autor kuulajaid hauntoloogilisele rännakule läbi mineviku varjude ihaldatud tulevikku.
Mida tähendab Su teose pealkiri „draum´ea“?
Mu teos räägib kahe erineva maailma dialoogist. Üks neist on industriaalne, tehislik ja raskekoeline, väga struktureeritud. Teine on maalähedane, tsivilisatsioonist väljaspool, nagu mingi puhkeala või puhastav keskkond. Tegemist on väljamõeldud kohanimega, mis asub justkui nende kahe ala vahel.
Kui muusikaga tegelen, siis praktiline pool moodustab sellest 40–50%, ülejäänud aja mõtlen muusikast. Ühel õhtul tekkiski äkitselt teose nime idee. Kui ma ei eksi, siis rootsi või norra keeles tähendab see „unenägu“, mis on üpriski asjakohane.
Kas Su teos seostub hauntoloogiaga?
Üldjoontes küll. Ma defineeriks seda nii, et kui mõelda tulevikule, siis inimestel on mingid ootused või ideed, kuidas elu minna võiks. Hakkame juba varakult oma eesmärkide nimel tegutsema, kuid alati ei lähe kõik plaanipäraselt ja unistused ei ela nii-öelda ajahammast üle: nad jäävad kuskile vahepealsesse aega kinni. Hauntoloogia viitabki nihkega momentide taaselustamisele tulevikus, mineviku uurimisele, millegi taaskasutamisele omas võtmes või läbi nihke.
Millist heli kuuleme?
Taustamuusika on elektrooniline, olen kasutanud erinevaid välisalvestusi ja neid sünteesinud. Teoses kõlavad kannel, akordion ja elektroonika. Protsess on olnud hästi põnev, muusikud on väga osavad ja laheda käekirjaga. Valisin pillid põhiliselt nende tämbrilise ulatuse ja karakteri poolest ning nende laiendatud mänguvõtteid arvestades.
Millist videot näeme?
Lähtuvalt teose kontseptsioonist näeb nii industriaalseid seikasid kui ka olmet ja fragmente tärkavast loodusest, samuti digitaalselt genereeritud videosünteesi klippe. Osa materjalist filmisin Vietnamis ja Hongkongis puhkusereisil olles videokaameraga, mis on vanem kui mina. Tuleb põnev ekslemine.
Milline oli Su loomeprotsess?
Aktiivne loometöö algas veebruarist, aga mõtteprotsess juba novembrist. Alustasin helide kogumist, et luua mitmekesine helipalett. Kui varem olen jäänud helitöötluse puhul tehniliste võtete kasutamisel kinni mingisse raamistikku, siis seekord olen lasknud sisetundel rohkem lennata ning kõlamaastik on tulnud ka sedavõrd kirevam. Heliklippide kogumise käigus hakkas tekkima ajaliin ja teose ülesehitus arenes orgaaniliselt.
Seekord valisin teadlikult paindlikuma loomeviisi. Varem on mind tehniliselt tagasi hoidnud see, kui olen juba enne komponeerimist kirja pannud valmiva teose filosoofia. Nüüd otsustasin lähtuda ühestainukesest mõttest – lühikesest lausest, mida saan vajadusel muuta. Selline lähenemine on muutnud kogu loomeprotsessi palju vabamaks ja paindlikumaks.
Mõnes mõttes on teos sümbioos kõigest seni õpitust: kasutan erinevaid kompositsiooni-, kaamera- ja helisünteesi trikke, katsetan kõlarite paigutusega, kasutan modulaarsüntesaatorit ja naturaalpille.
Kuidas seostub Su teos festivali teemaga (vaimne tervis)?
Üks teose läbivaid motiive on rahu leidmine igapäevaelu kiires tempos ning põgenemine tööstusjärgse maailma ja argise sagimise eest. See vajadus on osaliselt seotud läbipõlemise ennetamisega – teemaga, millega mul on ka isiklikum kokkupuude. Kuigi ma ei ole ise täielikult läbi põlenud, olen sellele üsna lähedale jõudnud. Samuti olen tuttavate pealt näinud, kuidas väsimus koguneb ja jaks järk-järgult väheneb. Tõenäoliselt on see seotud ka vanusega – nooremana on energiat rohkem ning võetakse rohkem kohustusi.
Mida loodad, et publik Su teosest kaasa võtab ja kuidas võiks eelhäälestuda?
Komponeerimisel ei ole minu jaoks esmatähtis, milliseid noote keegi mängib, vaid see, kuidas need kõlavad – milliseid värve nad esile toovad ning millise tämbriga neid esitatakse. Just nendele kõlavärvidele tasub teose kuulamisel tähelepanu pöörata. Samuti võiks püüda avastada laiemat audiovisuaalset maailma ja mitte niivõrd keskenduda narratiivile. Teos on oma olemuselt pigem atmosfääriline ja poeetiline.
Kaasa võiks võtta selle tunde, mis tekib pärast eemalolekut – näiteks kui naased reisilt tagasi igapäevaellu. Panna tähele, kuidas see nihe või keskkonnavahetus sind mõjutas. Avastada tänu sellele ka igapäevaelus rohkem värve ning kui midagi juhtub, siis mitte keskenduda niivõrd sellele, mis juhtub, vaid pigem sellele, kuidas see juhtub. Osata tähele panna justkui kõrvalisi elemente, värve ja kõlasid.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) heli, visuaali ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE toimub 8.–16. maini ning kannab sel korral alapealkirja „Heaolu“, keskendudes vaimsele tervisele.
COMMUTE pakub publikule EMTA heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakonna uudisteoseid, mis on seotud publiku jaoks terviklikeks kontsertideks. Festivali idee on olnud algusest peale ühendada olemasolev literatuur, professionaalne kogemus ja noorte värsked loomesähvatused ning tekitada pinnas ja väljund sünergiaks. Lisaks tudengite töödele kaasatakse festivalile nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt silmapaistvate muusikute-kunstnike loomingut.
PROGRAMM:
N, 8. mai kell 17.30 / EMTA õppehoone fuajee
Festivali avapaneel „Being Well in Music“ (inglise keeles)
N, 8. mai kell 18.30 / EMTA kontserdi- ja teatrimaja fuajee
Tänavafoto näituse „Lemma“ avamine
Autor Elia Dell’Orco
N, 8. mai kell 19 / EMTA suur saal (esietendus)
R, 9. mai kell 19 / EMTA suur saal
Gian Carlo Menotti ooper „Meedium“
R, 9. mai kell 17 / EMTA kammersaal
Improvisatsioonid tummfilmidele
Tilo Augsten (klaver, Saksamaa)
L, 10. mai kell 19 / EMTA black box
Kenneth Flak „Superpositions of Infinite Spaces“
(audiovisuaalne tantsulavastus, esiettekanne)
P, 11. mai kell 16 / EMTA õppehoone fuajee
Kontserdieelne vestlus helilooja Henrik Hellsteniusega „How Do People Function Together in Society?“ (inglise keeles)
P, 11. mai kell 17 / EMTA suur saal
„Still Together“
Vokaalansambel Nordic Voices (Norra)
E, 12. mai kell 19 / EMTA multimeediakeskus
„Encoded Invitation“
Valerio Galadini albumi esitluskontsert
T, 13. mai kell 19 / Kino Sõprus
Kinokontsert „Crossing Arts“
EMTA audiovisuaalse loomingu ja EKA animatsiooni üliõpilaste teosed
Koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga
K, 14. mai kell 19 / EMTA kammersaal
Elektroakustilise loomingu kontsert „Crossing Sounds“
EMTA heliloomingu ja muusikatehnoloogia üliõpilaste teosed
N, 15. mai kell 17.30 / Eesti Nüüdismuusika Keskus
Viktoria Grahv „Glagoliitiliste unede raamat“
N, 15. mai kell 19 / Kanuti Gildi SAAL
Hele-Mai Vettik „Static/Static“
Uku Õunapuu „draum ́ea”
(multimeediateosed, esiettekanded)
R, 16. mai kell 17 / EMTA suur saal
III EMTA heliloomingu konkursi EMTAHK lõppkontsert
Ansambel Fractales (Belgia)
Vaata lähemalt: https://emtasaalid.ee/commute-7/
Festivali korraldab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tallinna linn.
Loe lisaks:
GALERII: 8. mail esietendub EMTA suures saalis Menotti põnevus- ja õudusooper „Meedium“
Ekslemine kahe maalima vahel
Kehade muusika, helide tants
Kuidas näha maailma läbi staatika
Looming pole puude raiumine. Intervjuu Einike Leppiku ja Paolo Giroliga
Sel neljapäeval, 8. mail kell 19.00 esietendub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis Gian Carlo Menotti ooper „Meedium“, mis avab akadeemia heli, visuaali ja muusikatehnoloogia festivali COMMUTE#7.
„Meedium“ on põnevus- ja õudusooper, mille pingeline ja salapärane muusika avab sügavalt tegelaste keerulist sisemaailma. Esmakordselt on EMTA laval videokunst mitte ainult lavakujunduse lisand, vaid lahutamatu osa loo jutustamises, pakkudes publikule unikaalset ooperielamust. Samuti on lavastuse ettevalmistamisel kasutatud tehisintellekti.
„„Meedium“ sobis ooperiklassi koostööks audiovisuaalse loomingu erialaga just seetõttu, et on olemas tegelane, kes ilmutab end vaid visuaali kaudu, samas on peaaegu kogu aeg kohal, jälgib ja reageerib. Siit oli vaid samm arusaamani, et Toby võib olla tehisintellekt, omamoodi Alexa või Siri, mida tema „kodused“ inimlikustavad,” sõnab lavastaja Liis Kolle.
Lavastaja on Liis Kolle, videokujunduse autorid Sandra Leon ja Ryan Adams (juhendaja Einike Leppik), valguskujundaja Rommi Ruttas, kostüümikunstnik Kalle Aasamäe. Osatäitjad: Rael Rent (metsosopran, Madame Flora, RO Estonia), Marta Ojasoo (sopran, Monica), Sampo-Elias Asikainen / Ruyao Wang (bariton, Mr. Gobineau), Viktoriya Lykova / Birgita Palo (sopran, Mrs. Gobineau), Anastassia Danilenko / Naira Hatšaturjan (metsosopran, Mrs. Nolan). Klaveril Ave Wagner.
Ooper etendub vaid kahel õhtul, 8. ja 9. mail, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis.
Peaproovis tehtud fotode autor on Rene Jakobson.
Festivali COMMUTE programmiga saab tutvuda siin.
Meediakajastusi:
EMTA suures saalis esietendub Menotti põnevus- ja õudusooper „Meedium“ (ERR, 07.05.2025)
Kehade muusika, helide tants
Kristiina Malm-Olesk, EMTA muusikakultuuri üliõpilane
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) heli-, visuaali- ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE#7 toimub 8.–16. maini ning kannab alapealkirja „Heaolu“, keskendudes tänavu vaimsele tervisele. Festivali raames esietendub 10. mail kell 19 EMTA black box’is Kenneth Flaki audiovisuaalne tantsulavastus „Superpositions of Infinite Spaces“. Flak on audiovisuaalse loomingu eriala lõpetaja, lavastuse kaasautor on Külli Roosna. Intervjuus jagab Flak mõtteid teose loomisloo ja -protsessi kohta, tuues esile liikumise, heli, visuaali ja inimkogemuse lõpmatute sisemaastike koosmõju.
Mida tähendab pealkiri „Superpositions of Infinite Spaces“? Kas see viitab kvantfüüsikale või pigem poeetilisele seisundile?
Natuke mõlemat, kuid eelkõige on see poeetiline kujund inimese sisemaailmast ja meis peituvast aegruumist. Mind inspireerib mõte, et iga inimene kannab endas omaette lõpmatut ruumi – ja küsimus, mis juhtub siis, kui need ruumid asetada kihiti üksteise peale. Teoses on oma koht helil ja visuaalil, mis aitavad edasi anda tunnet, kuidas iga olemise seisund kujutab endast omaette lõpmatut ruumi. Kuigi kontseptsiooni algidee on laenatud kvantfüüsikast, toimib see siin pigem metafoorina – viitena selle idee jõule ja potentsiaalile, mitte täpsele teaduslikule kujutisele.
Kust tuli mõte see lavastus luua? Mis Teid inspireeris?
See on suuresti välja kasvanud aastaid kestnud koostööst Külli Roosnaga. Alguspunktiks on alati keha ja selle piiritud võimalused. Kasutame interaktiivset heli, valgust ja videot kehalisuse avardamiseks. Oleme juba 12 aastat kestnud protsessi vältel leidnud erinevaid tõlgendusi. Iga järgnev lavastus toob kaasa midagi uut.
Kuidas valisite sellise esituskoosseisu? Miks otsustasite kaasata instrumentaalmuusikuid?
Interaktiivse tehnoloogia kasutamisel loob liikumine justkui oma heliriba. Laval toimub pidev dialoog tantsu ja muusika vahel – tantsija muutub muusikuks ja muusik tantsijaks.
Tšello ja klaver sai valitud nende kõla ja väljendusvõimaluste tõttu. Tšellol on fantastiliselt lai ulatus sügavatest kehas resoneeruvatest nootidest kõrgete õrnade sosinateni välja. Kõlaline aspekt oli määrava tähtsusega. Ka klaver pakub rikkalikke mänguvõimalusi. Need kaks pilli täiendavad teineteist suurepäraselt.
Millist liikumist laval näeme ja millist muusikat kuuleme?
Liikumine põhineb paljuski improvisatsioonil, kuid koreograafias on ka rütmilisi ja ladina mõjutustega elemente.
Helimaastik ühendab erinevaid elektroonilise muusika vorme, mis on sageli algoritmiliselt üles ehitatud. Olen selleks kasutanud selliseid tarkvarasid nagu SuperCollider ja Reaper. Muusika on suuresti kodeeritud, mis võimaldab reaalajas dialoogi muusikute ja tantsijate vahel. Toimub pidev akustilise ja elektroakustilise heli põimumine, mis loob rikkaliku ja kihilise helitekstuuri.
Muusikud kasutavad juhendatud improvisatsiooni elemente ja vabalt tõlgendatavat notatsiooni. Partituur ei ole alati traditsiooniline: see võib olla nii visuaalne kui ka poeetiline. Ühest küljest loob see ruumi intuitiivseks musitseerimiseks, teisalt aitab säilitada ühenduse teose põhistruktuuriga.
Milline roll on videol?
Oleme otsinud viise, kuidas anda videole lavastuses tähendusrikas roll, et see ei jääks lihtsalt „tapeediks“. Videopilti on peidetud poeetilisi notatsioonielemente, mida muusikud saavad interpreteerida, põimides seeläbi heli ja pilti.
Kuidas on lavastus seotud festivali teemaga (vaimne tervis)?
Lavastusprotsessi käivitas üks kujutluspilt: kujuta ette, et sa seisad mäetipus, pilved vuravad su pea kohalt üle ja ühtäkki tunned, kuidas maailm kihutab sinust justkui mööda, sina seisad aga endiselt paigal. Mis juhtub siis, kui kindel jalgealune hakkab ühtäkki kõikuma ja sind paisatakse tundmatusse? Kuidas jääda terveks, kui tunned, et oled iseend kaotamas?
Millist mõju loodate lavastusega publikule avaldada?
Teosel on potentsiaali luua vaatajas tugev kineetiline resonants. Iga inimene kogeb seda kahtlemata erinevalt. Mina isiklikult ei otsi narratiivi, vaid keskendun liikumisele ja püüan tabada teose võimalikku tähendust. Mõned inimesed võivad hakata otsima lugu, kuid mina keskendun eelkõige kehalisele kogemusele. See on otsekui meditatiivne kogemus, kui lubad millelgi tulla ja endaga resoneeruda, ilma et peaksid kõike sildistama.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias toimunud Yamaha konkursi võitis ja 1000 euro suuruse stipendiumi pälvis metsasarvemängija, EMTA üliõpilane Nikita Matsuk (erialaõppejõud Kreete Jacob). 5. mail aset leidnud auhinnatseremoonial andis selle võitjale üle Yamaha Eesti, Läti ja Leedu regionaaljuht Gints Dobbermann.
Konkurss oli avatud kõigile EMTA-s täiskoormusega õppivatele vaskpuhkpilli mängijatele. Konkursist võttis osa 10 üliõpilast, keda hindas žürii koosseisus: Priit Aimla (Rahvusooper Estonia orkestri trompetirühma kontsertmeister) ja Madis Vilgats (ERSO tuubamängija).
Õnnitleme!
30. aprillil toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias muusika interpretatsiooni osakonna VII Lied-duo konkurss. Žürii koosseisus Pille Lill (esimees), Kristi Kapten ja Martti Raide otsustas välja anda järgmised auhinnad:
I preemia Lioneta Roze / Aitana Avilés Marin (juhendaja vanemlektor Kristi Kapten)
I preemia Iida Laura Johanna Kattelus / Ilmari Leopold Soisalon-Soininen (juhendaja vanemlektor Martti Raide)
III preemia Alla Šubina / Darja Kisseljova (juhendaja professor Helin Kapten)
Ergutuspreemiad:
Anastassia Danilenko / Lauren Dellaneira Duque Farias
Laura Olev / Iryna Didyk
Naira Hatšaturjan / Erik Rajamäe
Õnnitleme!
Neljapäeval, 8. mail algusega kell 10.00 toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia neljas muusikauuringute kevadkonverents, kus noored muusikauurijad, nii tudengid kui ka gümnaasiumiõpilased, teevad ettekandeid muusikaga seotud teemadel. Konverents toimub koostöös Eesti Muusikateaduse Seltsiga ja on kõikidele kuulajatele tasuta avatud.
“Meil on väga hea meel näha, et soov muusikasse süveneda ei iseloomusta vaid põhiõppes muusikale keskenduvaid noori, vaid muusikat uuritakse üha enam ka seoses teiste valdkondadega,” sõnab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teadur ja Eesti Muusikateaduse Seltsi juht Marju Raju.
Tänavune konverents on suunatud just noortele muusikauurijatele – osalemisvõimalus oli avatud kõikidele huvilistele, kelle hulgast valiti välja 13 ettekannet. Esinevad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudengid ja gümnaasiumiõpilased Tallinna Muusika- ja Balletikoolist, Vanalinna Hariduskolleegiumist, Heino Elleri Muusikakoolist ning Hugo Treffneri Gümnaasiumist.
Konverentsil arutatakse erinevate päevakajaliste teemade üle. Näiteks kuuleb ettekandeid muusikaloost ja -psühholoogiast, aga ka muusikasotsioloogiast ja klassikalisest muusikast. Juttu tuleb näiteks väravavardjatest Eesti metal-skeenes, kummitavatest viisidest, muusika kuulamise harjumustest, esinemisärevusest, aga ka helilooja Kuldar Singi loomingust. Samuti saab tutvuda erinevate posterettekannetega, millest mitmed on muusikapedagoogika teemadel.
Päevakava leiab akadeemia kodulehelt siit. Samuti saab jälgida infot Facebookis.
Lisainfo:
marju.raju@eamt.ee
laura.schotter@eamt.ee
Kuidas näha maailma läbi staatika
Kristiina Malm-Olesk, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikakultuuri üliõpilane
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) heli-, visuaali- ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE#7 toimub 8.–16. maini ning kannab alapealkirja „Heaolu“, keskendudes tänavu vaimse tervise teemadele. Festivali raames esietendub 15. mail kell 19 Kanuti Gildi SAALis audiovisuaalse loomingu eriala lõpetaja Hele-Mai Vettiku teos „Static/Static“. Teos uurib Visual Snow Syndrome’i (visuaalse lume sündroom – haruldane neuroloogiline seisund, mille korral tajume ümbritsevat maailma ja vaadeldavaid objekte justkui lumisena – toim) – nähtust, mille puhul inimene näeb pidevat visuaalset müra. Autor on loonud audiovisuaalsete vahendite abil staatilise aegruumi, et edasi anda selle sündroomiga kaasnevat maailmataju. Uurime lähemalt, kuidas ta seda tegi.
Kust tuli mõte luua teos „Static/Static“ ja miks otsustasid selle siduda just Visual Snow Syndrome’iga?
Istusin oma kaaslasega kodus ja mingi hetk pani ta Spotify’st taustaks õppimismuusikat – loo pealkiri oli „Static mind“ – ja mul hakkas kohe mõte jooksma. Mõtlesin, kas „static“ tähendab staatilist ehk liikumatut või hoopis selle vastandit – sahisevat ja mürarohket. Imestasin, kuidas ühel sõnal saab olla nii palju tähendusi.
Toona oli mul vaja hakata ka lõputööle mõtlema. Teadsin, et vaimne tervis on festivali teema, ja olin juba mõned aastad varem uurinud sellist müraga seotud nähtust nagu Visual Snow Syndrome. Nii tekkiski mõte teha teos selle kohta – selline, kus „Static/Static“ viitaks staatikale, mis on ühelt poolt püsiv ja teisalt mürane.
Kuidas selle sündroomiga juba varem kokku puutusid?
Sattusin YouTube’is vaatama ühte videot, mis rääkis sellest sündroomist, ja see hakkas mind kohe huvitama. Mind ei ole küll diagnoositud, kuid olen kogenud mõningaid sümptomeid ning hakkasin selle kohta ise rohkem uurima ja lugema.
Kas tead, kui palju on Eestis selle sündroomiga inimesi?
Mõnede artiklite kohaselt esineb seda sündroomi 2-3% inimestest üle maailma, kuid kuna tegemist on vähetuntud ja -uuritud valdkonnaga, siis võib selle esinemissagedus olla märksa suurem. Väga paljud tuttavad, kellega olen rääkinud, imestavad, kas see ei olegi siis tavaline, et nad näevad ka midagi sarnast visuaalse lume sündroomile. Usun, et sümptomite tugevus võib inimeseti varieeruda ning seda esineb tõenäoliselt palju rohkem, kui me arvame – me pole lihtsalt veel piisavalt teadlikud.
Kuidas intervjueeritavad leidsid?
Saatsin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilasesinduse kaudu välja päringu, milles palusin, et inimesed, kes on sellest seisundist kuulnud või seda kogenud, võtaksid minuga ühendust.
Kuidas valisid esituskoosseisu (oboe ja kolm telerit)?
Oboe on olnud mu lemmikinstrument juba pikemat aega. Käisin paar aastat tagasi ühe kooliprojektiga seoses Leedus, kus ühel kontserdil esines selline koosseis nagu oboe ja elektroonika. Oboe oli veidi moondatud – sellele oli pandud reverb’i (kajasarnane efekt, mida lisatakse helile (vokaalile või pillile), et see kõlaks ruumilisemalt, sügavamalt või õhulisemalt – toim) peale – ja see kõlas nii ilusasti, et sellest ajast peale olen olnud lummatud sellest koosseisust.
Teleritega on otsene seos – neilt tuleb sahisev müra. Olen juba ammu huvitatud vanadest teleritest ja sellest, kuidas nende kaudu pilt välja näeb. Nad annavad ägedat karakterit juurde. Kasutasin ka eelmise aasta festivalil telerit, kuid siis rekvisiidina – nüüd kasutan neid meediumitena.
Mida sümboliseerib teoses oboe?
Oboe lisab teosele filmilikkust ja emotsionaalsust. Võibki mõelda nii, et see justkui väljendab intervjueeritavate emotsioone, näiteks rahulikkust ja ärevust.
Kuidas nägi välja loomeprotsess ja kaua see kestis?
Kõik algas detsembris mõtetest sõna „static“ tähenduse üle. Jaanuaris hakkasin salvestama erinevaid müraallikaid enda ümber, näiteks külmkappi, õhuniisutaja surinat ja vee vulinat, ning hakkasin neid moonutama. Filtreerisin tavalisest valgest mürast välja ülemhelid, millest sai huvitava flöödikõlalise helikihi.
Kui olin elektroonilise osa valmis saanud, tekkis mõte kaasata oboe. Seejärel hakkasin videoga tegelema ja panin kõik kolm komponenti kokku.
Milline roll on videol?
Ta annab samuti filmilikkust edasi. Ma ei soovi videos nii üks ühele staatikat teha, pigem jäljendan seda erinevate kihtidega. Lisaks on videos palju Tallinna linna tänavaid ja inimesi, mis paneb vaatajat tundma, et ta siseneb justkui staatikat täis maailma ja kogeb elu läbi visuaalse lume sündroomiga inimese silmade. Kogeda saab selle kõiki külgi: on ärevust, kuid on ka rahulikke hetki. Lõpuks väljud sealt täiesti uue arusaamaga.
Kuidas on teos seotud festivali teemaga (vaimne tervis) lisaks sellele, et see on seotud ühe vaimse häirega?
Üritan näidata visuaalse lume sündroomi teist külge, et lisaks ebameeldivale on sellel ka hea pool, mis teeb elu huvitavamaks. Mõni intervjueeritav ütles ka, et ei kujutaks elu selleta ettegi ja et seda ei panegi alati tähele.
Lisaks teadlikkuse tõstmisele lähenen sellele ka poeetiliselt. Mulle meeldib enda väljavaateid kunstiliselt väljendada – kuidas tajun mina ja kuidas tajuvad teised maailma. Kui minevikus olen loonud täielikult introspektiivseid teoseid, siis nüüd otsustasin, et tahan laiendada oma haaret ja lisada ka teiste vaateid.
