Perrine Madoeufi nimi on Eesti ooperipublikule tut­tav juba aastast 2017, mil ta debüteeris Rahvusooper Estonia laval Margarita rollis Charles Gounod’ oope­ris „Faust“. Prantsusmaalt, Lyoni linnast pärit sopran on teinud muljetavaldava karjääri, kuid tee tippu ei ole olnud lihtne. Noore lauljana tuli tal silmitsi seista nii kitsarinnaliste õppejõudude kui ka range muusika­õppesüsteemiga Prantsusmaal. Karjääri algusaasta­tel kaotas ta hääle ja sellega koos ka enesekindluse, kuid see ei murdnud teda. Vastupidi – pühendumus ja kirg ooperi vastu aitasid tal oma hääle uuesti üles ehitada ning pärast ligi kümme aastat kestnud ene­seotsinguid on ta leidnud oma koha ooperimaailmas.

Täna on Perrine Madoeuf enam kui lihtsalt särav solist – alates 2024. aastast jagab ta laulu eriala külalisprofessorina teadmisi ja kogemusi ka noortele lauljatele Eesti Muusika­ ja Teatriakadeemias, inspi­reerides järgmist põlvkonda oma pühendumuse ja armastusega ooperikunsti vastu.

Lapsepõlve meenutab Perrine helgete sõnadega: „Ma ei sündinud muusikute perre, kuid minu emal oli alati unistus muusikuks saada. Kuna tema oli aga pärit väga lihtsast perest ega saanud kunagi oma unistust ellu viia, oli tal soov, et tema lapsed – mina, mu vanem vend ja õde – vähemalt prooviksime.“ Nii alustas Perrine viieaastaselt kohalikus muusikakoolis klaveriõpinguid. Elav loomus ja püsimatu meel ei sobinud aga klaveriga ning peagi vahetati üks instrument teise vastu – mõnda aega õppis Perrine trumme. „Mängisin mõnda aega trumme, mis sobis minu loomusega paremini, kuid mitte minu vanematele – trummid olid meil elutoas ja see ajas nad hulluks!“

Perrine’i õde märkas muusikakoolis plakatit, mis kutsus väikeseid lauluhuvilisi liituma Lyoni ooperimaja (l’Opéra de Lyon) laste ooperikooriga. Ta aitas Perrine’il valmistuda ning julge, loov ja esinemisarmastusega tüdruk pääses koori. „Sain ooperikoori, ilma et oleksin kunagi varem ooperit näinud.“ Esimene ooperielamus on tal siiani elavalt meeles – Giacomo Puccini „Turandot“, kus ta 9-aastaselt juba kaasa laulis: „Ooperi proloog on äärmiselt võimas – laval on orkester ja suur koor. Mäletan seda ülevoolavat emotsiooni, mis mind endasse võttis,“ räägib Perrine elavalt. „Avastasin end selle keskelt ja olin lihtsalt sõnatu! Muusika intensiivsus oli meeletu! Pärast esimest proovi orkestriga hakkasin nutma, sest see puudutas mind nii sügavalt. Proovi lõppedes läksin ema juurde ja ütlesin: „See on see, mida tahan suureks saades teha!“ See oli armastus esimesest silmapilgust,“ sõnab ta. Ka tänasel päeval muutub Perrine emotsionaalseks, kui kuuleb Puccini „Turandot“ proloogi avamängu.

Järgnevad aastad möödusid koolitöö ja ooperikoori vahel tasakaalu leides. „Kogu minu vaba aeg läks ooperikoorile – etendused lõppesid hilisõhtuti ja koju jõudsin sageli keskööl, ilma et oleksin jõudnud koduseid koolitöid teha. Järgmisel päeval pidin aga ärkama juba kell 6, et kooli jõuda. See oli väga pingeline,“ tunnistab ta. „Kas see lõhkus mind? Ei, kuid muutis suhtumist tavakooli – alates hetkest, mil avastasin ooperikoori maailma, kuhu kuulusid lisaks etendustele ka ringreisid ja erinevad põnevad projektid, muutus tavakoolis käimine minu jaoks keeruliseks. Vaatamata sellele, andis see mulle nii palju! Kujutage ette, et ütlete oma elavaloomulisele ja energilisele lapsele, kes ei armasta eriti kooli, et me võtame sinu ja su sõbrad, paneme teile kostüümid selga, te saate mängida ja te olete laval! Siis sa ei taha muidugi tagasi tavakooli minna, sest tead, mida armastad ja sind ei huvita miski muu. Minu jaoks oli tavakoolis käimine väga keeruline. Näen siiani koolist õudusunenägusid.“

Laste ooperikoorist ooperilavale

15-aastaselt alustas ta lauluõpinguid Lyoni Riiklikus Konservatooriumis, mis on lauluhariduse mõistes tavatult vara: „Minu hääl ei olnud sellel ajal veel nii küps nagu professionaalsel lauljal, aga mul oli olemas ooperikoorist saadud alus ja teadmised.“ Perrine oli kiire õppija, kes janunes muusika ja nootide järele. „Õppisin kiiresti ja põhjalikult. Olen seda ka oma õpilastele öelnud, et nende vanuses tegin ma endale mõne aaria, mida armastasin, selgeks ühe päevaga. Ma „sõin noote““, naerab ta. „Võtsin iga nädal mõne uue teose ette, sest tahtsin avastada ja jõuda tulemuseni võimalikult kiiresti.“ Perrine’i õpingud edenesidki kiiresti. Kui tavapäraselt kestab üks kursus kaks aastat, siis tema läbis kursuse aastaga. „Pärast esimest aastat palusin akadeemia juhtkonnalt luba teha lõpueksamid varem, kuna liikusin edasi kiiremini kui teised. Direktorile see mõte aga ei meeldinud. Ta leidis alati mõne kitsaskoha, miks ma ei ole piisav.“ Vaatamata direktori vastumeelsusele, mis mõjutas Perrine’i enesekindlust, avanes tal siiski võimalus kursus aastaga läbida. Õppeaasta keskel toimus eksam külalisžürii ees, kes leidis, et Perrine on võrreldes oma kursusekaaslastega teisel tasemel ja peaks tegema ka järgmise aasta eksami. Tagantjärele meenutab Perrine seda perioodi kui pidevat võitlust ja tõestamist, et ta on piisav.

19-aastasena jätkas Perrine õpinguid Lyoni Kõrgemas Muusika ja Tantsu Konservatooriumis (Conservatoire national supérieur de musique et de danse de Lyon) ühe hinnatud ooperilaulja juures, kes oli äsja õppejõu ametisse asunud. „Tol hetkel ei teadnud keegi, kas ta on õpetajana hea või mitte. Minu jaoks osutus see kogemus aga katastroofiks – kaotasin tema käe all nelja kuuga poole oma hääleulatusest ning sellega ka enesekindluse.“ Pärast seda läbielamist otsustas Perrine konservatooriumist lahkuda. Kuigi tema otsus tekitas mõistmatust, oli see ainuõige samm. „Ma ei suutnud konservatooriumis leida oma kohta ja olin õnnetu,“ räägib Perrine ning lisab, et sealne keskkond ei soosinud noore laulja arengut: „Inimesed ei julgustanud mitte kunagi sinu tõelist olemust. Nad ei näinud sinu unikaalsust, vaid püüdsid panna sind raamidesse. See ei olnud minu jaoks.“ Hääle taastas Perrine oma esimese lauluõpetaja Evelyne Brunneri juures, kellega ta tänase päevani suhtleb ning armastab oma „lauluemaks“ kutsuda.

Uus etapp sai alguse 20-aastaselt, kui Perrine sai sisse Flandria Ooperiteatri ooperistuudiosse ning asus elama Belgiasse. „Arvasin, et nüüd on uksed minu ees valla, aga päris nii lihtne see ei olnud. Nelja aasta jooksul võtsin osa 26 rahvusvahelisest konkursist ja katsest, sest kui sul pole tööd, pead sa ennast näitama.“ Tihti jõudis ta finaali, kuid väga harva pälvis auhinna või rolli. See oli laulja sõnul kurnav – saad lõppvooru, aga rolli ja tööd mitte. Selline katsetamine kestis kümme aastat, mis on pikk aeg. „Lõpuks hakkasid asjad siiski liikuma. Alustasin professionaalset lauljakarjääri väga varakult – sain oma esimese lepingu juba küll 20-aastaselt, aga leping ei garanteeri koheselt rolli ja tööd.“ Perrine toob siinkohal näite Eestist ja Baltikumist laiemalt, kus ta imetleb siinsete ooperiteatrite suhtumist just noortesse, alles oma teed alustavatesse lauljatesse. „Nad hoolitsevad oma lauljate eest. Usaldavad neid ja pakuvad arenguvõimalusi väiksemate ja suuremate osadega. Nad annavad neile võimaluse, mis on suur erinevus näiteks Prantsusmaaga, kus valitakse välja vaid üksikud. Ülejäänud lauljaid pole justkui olemas.“

Kui ma laste ooperikooris laulsin, töötas minu õde ooperiteatris saaliteenindajana. Ta sai näha kõiki etendusi, mis majas toimusid. Nii kutsus ta mind ükskord vaatama Jacques Offenbachi ooperit „Hoffmanni lood“, kus Olympia rolli kehastas Natalie Dessay ja kes oli sel ajal 29-aastane ning sel hetkel tundmatu. Läksime mu vanematega seda vaatama ja kui ta laulis kuulsat „Nukuaariat“ („Les oiseaux dans la charmille“), olin sõnatu! Tema teise oktavi A kõlas justkui väljaspool maailmaruumi. Pärast seda otsustasin, et tahan saada koloratuursopraniks. Aga loomulikult ei saa ise otsustada, mis hääl sa oled. Kuid ma töötasin väga kõvasti selle nimel. Olin 16-aastane, kui kohtusin oma esimese õpetajaga. Ütlesin talle, et mind ootab ees lõpueksam ja ma tahaksin „Nukuaariat“ esitada, aga mul ei ole kõrgeid noote. Ta vastas mulle humoorikalt: „Madmoiselle, mul ei ole võlukeppi. Aga olgu, kui tahad olla koloratuur, ole! Pole kõrgeid noote, siis mõtle välja, kuidas sa need saad.“ Harjutasin ja tegin kõike, mida vaja, et need noodid ära laulda. Nii et mõnda aega laulsin ka koloratuursopranit, aga loomulikult ei saa sa muuta end kellekski teiseks.“ Natalie Dessay annet ja häält imetleb Perrine aga siiani.

Oma õpilastele annab ta edasi mõtte, et ülikool on ja peab olema koht, kus noor saab areneda ja eksperimenteerida. Laulutudeng ei peaks seisma silmitsi kohese hinnanguga, vaid saama võimaluse end avastada. „Sa saad seda teha ainult turvalises keskkonnas ning just katsetamiste kaudu õpib tundma piire. Sa pead proovima, et leida oma hääl. Kui tuua näiteks Natalie Dessay ja Cecilia Bartoli – kaks säravat koloratuursoprani – siis mõlemad laulavad imeliselt, kuid nende tehnika on erinev. Sa pead leidma oma tee, sest iga laulja instrument on erinev. Ka õpetajana ei saa ma kasutada ühte ja sama „retsepti“, et tulemuseni jõuda. Seda võib tõesti võrrelda küpsetamisega, kus pead leidma tasakaalu erinevate komponentide vahel,“ räägib ta. „Olen ise pidanud kannatama õpetajate juures, kelle meetodid ei sobinud mulle ja nüüd, õpetajana, tunnen kohustust need õppetunnid ümber kujundada. Hääl on äärmiselt õrn ja unikaalne instrument – siin ei ole üht kindlat tõde. Iga hääl on erinev.“ Perrine peab õpetajana kõige tähtsamaks toetada noort lauljat headusega. „Lauldes avad sa oma südame. Aga kui sinu vastas on keegi, kes võtab selle avatud südame ja torkab selle piltlikult öeldes läbi, võib see röövida rõõmu, mis peaks olema selle ilusa elukutse kandvaks osaks. Kui õpilane tunneb end sinu juures turvaliselt, õnnelikult ja sind usaldab, siis saab ta areneda, avastada, proovida ning julgeb ka ebaõnnestuda. Kui midagi ei õnnestu, siis sellest pole midagi – me ei laula ju homme La Scala ooperiteatris!“ naerab ta. „Sa pead eksperimenteerima, et mõista, kuidas su instrument – hääl – töötab.“

Perrine armastab öelda, et õpetaja ja õpilase vahel toimub vastastikune vahetus – nii teadmiste kui ka energia tasandil ja seda ilma hierarhilise käsitluseta, kus üks on kõrgemal ja teine madalamal. „Püüan õpilastele edasi anda oma kogemusi – õppetunde nii õnnestumistest kui ka kukkumistest. Olen ka ise aktiivne laulja, osalen siiani ettelaulmistel, kuid mitte enam konkurssidel. Olen jätkuvalt selles dünaamikas, et jagada teadmisi ettelaulmise kohta – mida noor laulja peab teadma, mida oodata, kuidas närve kontrollida jne. See ei ole minu jaoks kauge teema, vaid väga oluline osa ooperilaulja teekonnast,“ räägib ta. „Üks asi on õppida laulmist, kuid ooperilauljaks olemine ei tähenda ainult laulmist – see on palju enamat. Laulumaailm on tohutult suur ning sellele on kindlasti kaasa aidanud tehnika ja internet.“ Konkurents on tema sõnul meeletu. „Ka mina, olles aktiivne laulja, pean oma intensiivse elu kõrvalt hoidma silma peal sotsiaalmeedial, mis on on tänapäeval osa ooperilaulja elukutsest. Kui 30–40 aastat tagasi olid ettelaulmistel ja konkursside žüriides enamasti ooperilauljad või lauljate valikujuht, siis tänapäeval võib komisjoni sattuda ka inimesi, kes pole ei lauljad ega isegi muusikud. Sellistel otsustajatel või-vad aga olla teistsugused kriteeriumid kui hääl – näiteks näitlemine, karakter või hääle isikupära. Sellistel ettelaulmistel tuleb mängu panna mitte ainult hääl ja tehnika, vaid kogu olemus ja musikaalsus. Samuti tuleb valida hoolikalt repertuaari. Kui leiad sellise repertuaari, mida vähesed laulavad, oled eelisseisus. Edu saavutamiseks peab igatahes tööd tegema,“ toonitab Perrine. „Sa pead leidma oma tugevuse ja kasutama seda.“

Tallinn on eriliselt südames

Perrine sattus Baltikumi tänu tolleaegsele elukaaslasele, kes oli samuti laulja. „Minu karjäär sai alguse küll Prantsusmaalt, kuid olin väsinud sealsetest snobilistlikest hoiakutest, mis ei toetanud sageli kohalikke ooperilauljaid. Eriti häiris mind see, et suhtumine ooperilauljatesse ei olnud aus. Siia tulles avastasin, et siinsetes ooperimajades hoitakse oma lauljaid,“ räägib ta. Perrine toob esile Eesti tugeva ooperikultuuri: „Teie ooperisaalid on alati täis! Seda on palju rohkem kui Prantsusmaal, kus inimesed käivad sageli ooperis lihtsalt linnukese kirja saamiseks,“ leiab ta. Koostöö Rahvusooper Estoniaga sai alguse 2017. aastal. Tollane ooperiteatri välissuhete juht ja EMTA külalisõppejõud Helen Lepalaan kuulas teda proovilaulmisel ning tegi lauljale kohese pakkumise. Lepalaane otsekohesus avaldas Perrine ́ile sügavat muljet ning otsus koostööd alustada tuli kiirelt.

Üks tema esimesi rolle Eestis oli Margarita osa Charles Gounod’ ooperis „Faust“, millele järgnes peaosa ooperis „Romeo ja Julia“. „Ma ei oleks uskunud, et hakkan prantsuse repertuaari esitama väljaspool koduriiki, aga tegelikult on see suurepärane. See oli minu saatus – miks mitte minna oma kodumaalt välja ja esitada prantsuse muusikat ka mujal? Olen rohkem kui õnnelik selle üle,“ lausub lauljanna rahulolevalt.

Eestil on Perrine’i südames eriline koht: „Olin seitsmendat kuud lapseootel, kui esinesin esimest korda Rahvusooper Estonia laval. See oli eriline kogemus. Suur õnn, et sain laulda – lapseootus ei ole paljude naiste jaoks lihtne ja eriti siis, kui oled tegev ooperilauljana,“ sõnab Perrine ning meenutab, kuidas tema lavapartneriks oli tol korral Ain Anger. „Olin väga stressis ja arvasin, et minu esinemised tühistatakse, kuid mind toetati. Olen selle eest Rahvusooperile Estonia väga tänulik,“ lausub Perrine. Ta toob eriliselt esile Rahvusooper Estonia juhi Ott Maateni, kuna just Maaten rääkis talle võimalusest õpetada EMTA-s ja soovitas lauljal sellele mõelda. Lõplikult veenis teda akadeemiaga liituma EMTA rektor professor Ivari Ilja. „Olen mõlemale väga tänulik,“ lisab Perrine.

Kõigist ei saa ooperisolisti. Oluline on leida oma tee

„Kui me septembris alustasime „Carmeni“ proovidega, sain ka oma õpilased sinna kaasa võtta,“ räägib Perine. Ta peab oluliseks, et noor lauluüliõpilane näeb võimalikult vara ooperi köögipoolt, et aru saada, kas sul on seda materjali. „See nõuab närve ja julgust. Klassiruumis sa seda ei tea,“ lausub ta. „Tean paljusid lauljaid, kes pärast õpingute lõppu avastavad, et nad ei ole suurteks ooperilavade solistideks loodud ja valivad näiteks koorilaulja tee. Sa ei tea kunagi, mis juhtub. Mina annan neile tööriistad arenemiseks. Kelleks nad ise ühel päeval kujunevad, on nende enda teha – oluline on leida see, mis õnnelikuks teeb.

Rahvusvaheline karjäär ja pereelu: tasakaalu leidmine

„Võitlen selle idee vastu, et kõik justkui peab alati raske olema. Mul on laps, kes on sageli minuga. Ma reisin temaga palju, andes talle võimaluse avastada ooperit, kuulata erinevat muusikat ja keeli. „Jah, see on väsitav, kuid samas väga huvitav. Usun, et emaks olemine ja samal ajal rahvusvahelise karjääri tegemine on täiesti võimalik.“ Esimese kontserdi tegi ooperilaulja siis, kui tütar oli vaid ühe kuu ja kümne päeva vanune. „Ta istus koos isaga esimeses reas, kui ma laulsin. Sageli räägitakse neist, kellel on raskusi ja unustatakse need, kellel ei ole. Me räägime, kui keeruline see on, aga tegelikult ei pea seda alati üle dramatiseerima,“ leiab ta. Sa saad olla ema ja ooperilaulja – kõik on võimalik. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem lasen endal olla mina ise. Ja seda rohkem ma saavutan.“

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tööpakkumine tuli Perrine’ile ootamatult, kuid ta ei kahelnud oma otsuses hetkekski. „Kui pakkumine minuni jõudis, mõtlesin, et see on määratud juhtuma ja ma pean selle vastu võtma. Akadeemiline elu on andnud mulle veelgi rohkem võimalusi paindlikkuse praktiseerimiseks – planeerides tihedat reisigraafikut, esinemisi ja emaks olemist. Kuigi see võib kohati olla raske, võtan igat päeva kui kingitust ja võimalust elada täielikult ning pühenduda sellele, mida kõige rohkem armastan.

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja kolmandas numbris (kevad 2025).

Fotogalerii avaneb, kui klõpsata pildile.

Täiendav vastuvõtt klassikalise laulu erialale on avatud kuni 18. augustini kell 17.00. Lisainfo akadeemia kodulehelt siit.