Rubriik: Lavakunsti uudis

Intervjuu ilmus haridus- ja karjäärimess Intellektika väljaandes veebruaris 2020. 

Sel kevadel avab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakond taas uksed tulevastele näitlejatele. Üle aasta toimuvad vastuvõtukatsed on saanud osaks eesti teatrimütoloogiast. Näitleja eriala 29. lennu üliõpilane Simo Andre Kadastu räägib oma kogemusest ainulaadses koolis.

Sinu teekond näitlejaõppeni on olnud käänuline. Kuidas selleni jõudsid?

Kui lõpetasin keskkooli, proovisin 27. lendu sisse saada, aga ei pääsenud isegi eelvoorust edasi. Astusin sisse ajakirjandusse, võtsin kohe akadeemilise ja käisin sõjaväes ning pärast seda läksin Tartusse. Vahepeal võeti lavakooli vastu 28. lend. Esitasin küll avalduse, aga otsustasin viimasel hetkel, et kui on ajakirjandus, siis olgu ajakirjandus. Kui algas vastuvõtt 29. lendu, tekkis tunne, et pean ikkagi proovima, muidu ei saa pärast rahu. Proovisin ja sain sisse. Võib-olla see oligi see põhjus, miks nii läks. Inimene, kes astus sisse esimest ja kes viimast korda, olid kaks täiesti erinevat inimest.

Rahvani on jõudnud kuuldused tati kehastamisest ja kõiksugustest ootamatustest vastuvõtukatsetel. Kui palju vastasid sisseastumiseksamid sinu ettekujutusele?

Vastasid küll. Mis ette tuleb valmistada, on ju teada ja lahti kirjutatud ning selle ma ette valmistasin. Eelvoorudes ongi nii, et tuleb kamp noori, kes käivad gruppide kaupa komisjoni ees. Valitakse mingisugune arv inimesi välja ja järgneb nädal aega ülesandeid, mis annavad võimaluse end iga kandi pealt avada ja näidata. Välkülesandeid oli ka. Tegid oma asja ära, öeldi, et tee seda nüüd niimoodi, pidid nipsust reageerima. See on väga oluline ja näitab hästi, kuidas inimene kohandub. See on pingeline aeg. Iga päeva lõpuks pannakse nimekiri stendile, kes edasi saavad, kuni on jäänud lõplik punt, kelle seast tehakse valik. Mul on pikk nimi, kolm nime. Kogu aeg oli kolm nime nimekirjas ja kui viimasel päeval tuli lõplik nimekiri, olid seal ainult lühikesed nimed. Nägin kaugelt ja arvasin, et ei saanud sisse, aga nad olid keskmise nime seekord lihtsalt vahelt ära jätnud (naerab).

Kui palju pinget endale ise selles olukorras seadsid?

Esimene kord oli meeletu pinge, täiesti halvav. See tekitabki selliseid asju, mida ei tohi lasta tekkida, tahad näida kellegi teisena. Mõjud võltsina ja see paistab välja, eriti õppejõududele, kes on ju näinud sadu neid inimesi. Teisel korral ma ju teadsin, mida oodata, aga ikkagi, istun ja mõtlen, miks pean seda endale tegema. Ometi läksin ette ning hakkas parem, ma ei seadnudki endale pingeid ja tänu sellele olin vabam ja loomulikum. Närv on paratamatu, aga kõik inimesed koolis ja komisjonis on väga toetavad. Meelega ei piinata, et sind kuidagi piirisituatsiooni viia. Inimesed on heatahtlikud ja elavad sulle väga kaasa.

Millist nõu annad noorele, kes unistab näitlejakarjäärist?

Kui tahad õppima minna ja teater sind huvitab ja paelub, tuleb see, mida eelkatsetel kästakse, ära õppida ja minna! Karta ei ole midagi. Milline on su taust, millega oled tegelenud või kas oled piisavalt hea, see pole mingi küsimus. Suur soovitus on jääda iseendaks. Ära ürita silma paista, ära võta poosi. Sellist poosi niikuinii ei tekita, et vaadatakse, vau, selle võtame! Sa ei suuda seda teha. Ole lihtsalt loomulik, rõõmus ja viisakas. Inimesed hindavad seda väga. Kui oled jäänud iseendaks, oled kõik teinud ja ei ole ka midagi kahetseda.

See on tegelikult alles kõige algus. Mis koolis hakkab saama?

Tohutult põhjalik ja tihe töö. Pead palju panustama ja endast andma. Seda ei saa poolikult teha, pead ikka väga tahtma. Näitlejakssaamine on tegelemine iseendaga. Õpid end analüüsima, tundma nõrkusi ja tugevusi. Tunned, milline piirisituatsioonides oled ja kuidas sellega ka inimesena tegeleda, mitte ainult näitlejana. Teatris ongi kõik inimesed, me kujutame inimesi ega saa üle ega ümber sellest, milline inimeseks olemine on.

See on vist nagu elu intensiivmudel.

Jah. Need hetked, mida laval kujutatakse on pöördelised hetked elust, olulised ja kõrge kraadiga olukorrad. Teatrit ei saagi madala kraadiga teha ja õppida saab ka ainult kõrgelt, muidu pole mõtet ega tule midagi välja. Selle võrra on nii mured kui ka rõõmud väga intensiivsed.

Kirjeldasid, kuidas töö on nõudlik. Millised on tüüpilised ülevad momendid näitlejakssaamise teel?

Igasugused lõpud või uued algused. Kui erialaeksam saab tehtud ja inimesed plaksutavad, kummardad, saad lilled, tänad juhendajat. Sel hetkel pole isegi vahet, kas läks hästi või mitte. Tekib eufooria, sest see on tehtud. Sellele momendile eelneb terve semester sisukat tööd. Mäletan, kui tuli esimene diplomietendus teatris. Teadsid, et see tuleb, kuigi ei teadnud veel materjaligi, kes seda lavastab või mis teatris, aga tundsid, et liigud edasi, astud suure publiku ette. See annab tohutult jõudu ja unustad, miks enne vaevlesid. Aga peamiselt väikesed sammud viivad edasi. Kui saad tagasisidet õppejõult või kursusekaaslane ütleb, et oli hea etüüd, see tähendab tohutult palju.

Mis on näitlejaõppe juures see, mida mujalt ei leia?

Erialasid, kus põlemine on kõrge, on ju teisigi. Selle eriala puhul on võimalus, et sind kogu aeg suunatakse enda sisse vaatama. Oled ise see tööriist, pill, mis peab hääles olema. Mõnel erialal, kus põlemine on sama, on sissevaatamist vähem.
Koolis on õppejõude rohkem kui õpilasi, igaüks teab sind nimepidi alates hetkest, kui katsetel sisse astusid, tunneb sinu eeliseid ja puudusi. See on nii individuaalne, sind utsitatakse, tagasisidestatakse ja räägitakse. Tohutu pluss selle kooli juures on, et saad inimesena tugevamaks. Täiesti harukordne, kui huvitav saab inimene olla!

Aga mida kool on sinult võtnud?

Võtnud pseudohirmud ja lükanud paika prioriteedid. Ma ei muretse enam tühiste asjade pärast. See dramaturgia, mida koolis loeme, kasvatab. Selleks see ongi mõeldud, kasvatab iga inimest, kes loeb ja suudab kaasa mõelda. Kool on võtnud ka palju aega lähedastega. Ja see teeb ikka haiget, aga kui aega on nii vähe, oskad seda hinnata ja igast vabast hetkest maksimumi võtta. Enam taha vinguda tühiste asjade pärast. Paljut olen hakanud hindama rohkem.

Aitäh, Simo! Kokkuvõttev lõppsõna?

(Paus) Ma väga armastan teatrit. Sellega saab vist palju asju ära seletada. See on väga oluline. Armastus. 

2020. aastal toimub vastuvõtt Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti eriala bakalaureuseõppesse näitleja õppesuunal. Avaldusi sisseastumiseks saab esitada sisseastumise infosüsteemi veebilehel www.sais.ee 25. veebruarist kuni 15. aprillini 2020.

2020. aasta kevadsemestril õpivad lavakunstikoolis Erasmuse vahetusprogrammi raames külalistudengid Rose Bruford College’ist Londonis ja Valladolidi teatrikoolist Escuela Superior de Arte Dramático de Castilla y León.

Üliõpilasvahetus Rose Bruford College’i sõpruskooliga toimub alates 2001. aastast, ka Valladolidi teatrikooliga seob lavakunstikooli pikaajaline koostöö. Sel korral on Londonist külas kümme Euroopa teatri õppesuuna tudengit ning Valladolidi teatrikoolist kolm üliõpilast.

Külalistudengid osalevad spetsiaalselt koostatud õppeprogrammi raames ingliskeelsetes näitlemise, hääletehnika, akrobaatika-, tantsu-, lavavõitluse ja laulutundides. Samuti vaatavad nad Eesti teatrite lavastusi ning saavad teadmisi eesti keelest ja kultuurist.

Samal ajal osalevad lavakunstikooli XXX lennu tudengid õppetöös Rose Bruford College’is ning tutvuvad teatrieluga Londonis.

EMTA lavakunstikooli kevadel lõpetav XXIX lend uuris lavakõne tundides oma sugupuud ja sellega seotud pärimuslugusid ning regilaule, mis kodukihelkondadest üles kirjutatud ja kirjandusmuueumis tallel on. Neist sai eksamiks kava, mis üks kord veel ettenäitamisele tuleb – pühapäeval, 8. detsembril kell 16.00 Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis. 

Nägin ma toona unes, et Taeluva kiriku läve kohal oli õunapuu aias kaks kaevu. Üks oli sihuke vana kaev. Ma võtsin kaevukaane pealt ära, et ma vaatan, missugune vesi seal vanas kaevus on. Seal oli väga ilus, selge vesi, aga uues kaevus oli savine vesi.

See uni oli selle kohta, mida nad päevaajal ümber tahavad käänata, tahetakse vanu pühasid ära unustada. Aga näed – Jumal näitas, et vanad pühad on õiged! (ERA II 286, 150 – Setu, Vastseliina v. Korski k. – Ello Kirss /- Anna Kuldkägo, sünd. 1870 Ljuta külas (1940))

Laval XXIX lennu üliõpilased Jan Erik Ehrenberg, Ekke Hekles, Simo Andre Kadastu, Martin Kork, Lena Barbara Luhse, Maris Lüüs, Elise Metsanurk, Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Oskar Punga, Ken Rüütel, Kristiin Räägel, Oskar Seeman, Andreas Aadel, Markus Helmut Ilves, Mihkel Kohava. Juhendaja: Anne Türnpu

Kava kestab 1 tund ja 30 minutit.

Tuluõhtuna korraldatava kava külastajad toetavad tudengite õppereisi fondi.

Koha broneerimiseks tuluõhtul kirjutage oma soovid aadressil post@lavakas.ee (saadame kindlasti vastuskirja). Kõik tuluõhtule koha broneerijad pääsevad saali toetuskaardi alusel, mis lunastatakse kohapeal. Tasumine toimub vaid sularahas (7 eurot või Teile sobiv suurem summa). Kohtade arv on piiratud, eesõigus on varem registreerunutel.

Lavakunstikool ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum tähistavad novembri lõpunädalal Voldemar Panso (30. XI 1920 – 27. XII 1977) 99. sünniaastapäeva. Toimub mitmeid üritusi: lavakava “Kummardus alustajatele”, kohtumine Lavakunstikooli XIII lennu vilistlastega, Panso päeval “Päikese laste” etendus ja selle lõppedes Panso preemia üleandmine.

Kolmapäeval, 27. novembril kell 18 teevad Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis omapoolse kummarduse teerajajatele Lavakunstikooli XXIX ja XXX lennu tudengid lavakavaga “Kummardus alustajatele”. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 100. juubeliks valminud kava on pühendatud ühele mehele ja seeläbi ka tervele põlvkonnale, kes kõigi raskuste kiuste püüdles hariduse poole.
See on mees, kes ütles esimesena õigel hetkel avalikult välja paljudes peades ammu küpsenud mõtte muusikaõppeasutuse vajalikkusest Eestis; mees, kelle elu on kujukas näide, mida tähendab olla muusikamees ja organisaator; mees, keda muusika “kiusas hinges”; mees, “keda on põhjust tänutundes mälestada kogu meie rahval ja keda noorem põlv kahjuks tunneb vähe”, nagu ütles viiskümmend üks aastat tagasi tema matusepäeval Hugo Lepnurm.
See mees on August Topman — suur tükk eesti muusika ajalugu selle arengu intensiivseimail aastail, kus palju tuli rajada ja alustada seda, mis meie jaoks praegu on endastmõistetav.

Kava koostasid Anu Lamp ja Riina Roose. Laval on üliõpilased Marta Aliide Jakovski, Elo Tuule Järv, Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Maria Koff, Maris Lüüs, Elise Metsanurk, Maarja Mõts, Maarja Johanna Mägi, Roos Lisette Parmas, Tuuli Maarja Põldma, Kristiin Räägel, Margaret Sarv, Hardo Adamson, Kalju Karl Kivi, Jaan Tristan Kolberg, Martin Kork, Karel Käos, Alden Marcus Mayfield, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Ken Rüütel, Erik Richard Salumäe, Mark Erik Savi ja Oskar Seeman.

Kava kestab 40 minutit. Osalemine muuseumipiletiga (täispilet 6 eurot ja sooduspilet 3 eurot).

Neljapäeval, 28. novembril kell 16 toimub muuseumis kohtumine Lavakunstikooli XIII lennu vilistlastega. Kooliaega, õppejõude ja lõpulavastusi meenutavad 1988. aastal lõpetanud lennust Epp Eespäev, Anne Reemann, Rain Simmul, Hendrik Toompere, Andres Noormets, Piret Kalda, Allan Noormets, Külli Palmsaar, Andres Dvinjaninov, Artur Talvik jt. Piletid (6/3 eurot) müügil enne ürituse algust muuseumi kassas. Otseülekande kohtumisest teeb ERRi kultuuriportaal.

Panso sünniaastapäeval, laupäeval, 30. novembril kell 16 mängivad Lavakunstikooli lõpukursuse üliõpilased Uku Uusbergi lavastatud Maksim Gorki näidendit “Päikese lapsed” Eesti Draamateatris. Etenduse lõppedes antakse üle järjekordne Panso preemia. Voldemar Panso nimelist auhinda antakse välja alates 1978. aastast eeskuju väärivale ja perspektiivikale Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli üliõpilasele. Varasemate laureaatide hulka kuuluvad Andrus Vaarik, Elmo Nüganen, Marko Matvere, Üllar Saaremäe, Mart Koldits jt (nimekirja leiab siit). Preemia üleandmisele järgneb traditsiooniline pidu kooliperele koolimajas Toompeal.

Kajastusi:

• 13. Panso päevad toovad kokku 13. lennu. – ERR Kultuur, 23.11.2019
• Lavaka 13. lend: parima elukooli vilistlased. – ERR Kultuur, 24.11.2019

Eesti Draamateatris kuulutati 30. novembril pärast Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXIX lennu etendust “Päikese lapsed” välja Voldemar Panso nimeline preemia, mille pälvis näitleja õppesuuna üliõpilane Maarja Johanna Mägi.

30. novembril tähistame lavakunstikooli asutaja ja pikaaegse juhataja, lavastaja, näitleja ja õpetaja Voldemar Panso (30. XI 1920 – 27. XII 1977) 99. sünniaastapäeva. Pärast Panso surma, 1978. aastal asutati Jaak Alliku ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri ettepanekul kultuuriministri käskkirjaga Voldemar Panso nimeline auhind, mida antakse eeskuju väärivale ja perspektiivikale Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli üliõpilasele.

Varasemate laureaatide seas on Ain Lutsepp, Andrus Vaarik, Elmo Nüganen, Katariina Unt, Tambet Tuisk, Priit Võigemast, Risto Kübar, Priit ja Märt Pius, Rea Lest jpt (täisnimekirja leiab siit). Auhinnaga kaasneb mälestusmedal, mille autor on kunstnik Margus Kadarik, ja Eesti Kultuurkapitali rahaline preemia.

23. novembril esietendunud “Päikese lapsed” jõudis Eesti Draamateatri lavale Uku Uusbergi lavastajakäe all. Tegu on 2020. aasta kevadel kooli lõpetava XXIX lennu viienda diplomilavastusega. Veel näeb tudengeid Tallinna Linnateatri, Sakala 3, Kuressaare Linnateatri ja Theatrumi lavadel, kus mängitakse lõpulavastusi “Väike prints”, „Valgete vete sina”, “Godot’d oodates” ja „Liiga palju armastust”. Neist viimane tuleb 17. detsembril külalisetendusele Vanemuise teatrisse Tartus. Veebruaris jõuavad esietenduseni kolme lavastajaüliõpilase diplomilavastused Vanemuises, NUKUs ja VAT Teatris.

Lavakunstikooli doktorant Erik Alalooga esines 23. novembril 2019 rahvusvahelisel teatridoktorantide loomeuurimuslikul konverentsil Brnos. 22.–23. novembrini toimus Brnos Janaćeki nimelises Muusika- ja Teatriakadeemias 9. korda rahvusvaheline konverents, mille alateemaks sel aastal oli “Experience as Research Method in Performing Arts” (“Kogemus kui etenduskunstide uurimismeetod”).

Alalooga pidas konverentsil performatiivse ettekande pealkirjaga “Savage Mind in Theatre” (“Metsik mõtlemine teatris”), kus ta tutvustas prantsuse antropoloogi Claude Levy-Straussist inspireeritud “metsiku mõtlemise” mõistet ning brikolaaži kui kunstilist meetodit postdramaatilises teatris.

Konverentsil osalesid ka doktorant Hanna Junti ja lavakunstikooli doktoriõppe koordinaator Madli Pesti, kes sõlmis suhteid rahvusvaheliseks koostööks Eesti ja Tšehhi teatrikoolide vahel.

Lavakunstikooli doktorandil Piret Jaaksil esietendus Tartu Uues Teatris lavastus “Ilusad inimesed”. Tegemist on osaga Jaaksi loomeuurimuslikust doktoritööst Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.

Lavastuse alusmaterjal on sündinud osana uurimusprojektist “Kogukondlikud kaasamispraktikad dramaturgias”. Projekti raames esitas Piret koos Tartu Uue Teatriga avaliku üleskutse, millele vastas hulk inimesi, keda võiks identiteedipõhise kogukonnana koondada ühise nimetaja alla “inimesed, kes hoolivad välisest ilust”. Huviliste arv kinnitas, et enesekuvandi teema on oluline ja inimesed soovivad oma kogemusi jagada. Käesoleva aasta jaanuarist aprillini viis Piret läbi intervjuusid, millest inspireerituna sündiski näidend “Ilusad inimesed”.

Ilutööstuse aastakäive on sadu miljardeid eurosid. See kasvab üha. Näib, et me ei tunne, et oleksime sündinud piisavalt ilusatena. Miks me ennast muudame? Mida või keda me otsime?

Autor-lavastaja on Piret Jaaks, kunstnik Gabriela Liivamägi, liikumisdramaturg Siim Tõniste. Mängivad Henessi Schmidt, Katrin Pärn, Roland Laos või Siim Tõniste, Helgur Rosenthal. Esietendus 22. novembril 2019 Tartu Uues Teatris.

Rohkem infot Tartu Uue Teatri kodulehelt.

Robert Marchand, enam kui 25-aastase kogemusega auhinnatud Austraalia filmirežissöör ja õppejõud, viis 30. septembrist kuni 7. oktoobrini lavakunstikooli XXIX lennu tudengitega läbi tegelaskuju-kesksele improvisatsiooniprotsessile (Character Based Improvisation Process – CBI) keskenduva intensiivse töötoa, mis põhineb “elatud reaalsusel”.

CBI uurib tegelaskuju emotsionaalset ja psühholoogilist seisundit läbi mitmete olukordade. Selle protsessi looja ning tuntuim kasutaja on briti režissöör Mike Leigh (“Naked”, “Happy Go Lucky”, “Secrets and Lies”). CBI aitab luua detailseid, kompleksseid ja ehedaid tegelaskujusid. Meetodit saab edukalt kasutada üksikisiku- ja grupistseenides, töötamisel valmis stsenaariumitega ning ka improviseeritud draamas.

Robert Marchand on pälvinud arvukaid auhindu, sh neli Austraalia Filmiinstituudi auhinda. 1993. aastal alustas ta CBI protsessi õpetamist Austraalia Riiklikus Filmi- ja Televisiooniakadeemias. Ta on juhendanud enam kui 100 CBI töötuba näitlejatele, režissööridele ja autoritele Austraalias, Uus-Meremaal, Vietnamis ja Euroopas.

Robert Marchand võttis töötoa lavakunstikooli tudengitega kokku järgmiselt: “CBI töötuba on iga näitleja jaoks väljakutse ja kuigi lavakunstikooli üliõpilastele korraldatud versioon oli tavapärasest intensiivsem, oli siiski imeline kogeda, kuidas tudengid nende ette asetatud väljakutsega toime tulid. Tulemuseks oli toatäis vahvaid tegelasi, igaüks ainulaadne ja mitmekülgne. Improvisatsioonide käigus tekkinud süžeeliinid nõudsid näitlejatelt vahetuid ning tõepäraseid kohandumisi, pannes neid loodud tegelastena ootamatustele spontaanselt reageerima. Mulle valmistas suurt rõõmu tudengite improviseerimisvabadus – kui leidlikult ning kui erineval moel õnnestus neil luua ning arendada oma tegelasi. Samuti oli imeline kogemus näha näitlejaid avastamas, kui palju neis eneses peidus on!

See omalaadne töötuba, mis oli kantud ebaharilikust protsessist, pakkus mulle sügavaima kogemuse – olin selle lõppedes elevuses ja vaimustuses. Tahan lavakunstikooli tänada osutatud igakülgse abi eest ja niivõrd andekate inimeste kasvatamise eest.”

Lavakunstikool tänab omakorda Robertit tudengeid rõõmustanud töötoa eest ning Ingrid Hübscherit korraldusliku toe eest.

Lavakunstikooli XXX lend osales 3.-6. oktoobril 2019 Riias Läti Kunstiakadeemia etenduskunstide osakonna korraldataval sügisfestivalil “Patriarha rudens” (“The Autumn of the Patriarch”, “Teerajaja sügis”), mis tänavu toimus kümnendat korda. Festival on pühendatud legendaarsele Läti näitlejale ja lavastajale Eduards Smiļģisele (1886-1966), kelle panust Läti teatris võib võrrelda Panso omaga Eesti teatris.

Lavakunstikooli tudengid esitasid festivali ametliku programmi väliselt esimese kursuse kevadiseks erialaeksamiks valminud lavastajaüliõpilaste iseseisvaid katkendeid:

Jaan Kruusvalli “Juba täna, juba homme” (lav. Erik Richard Salumäe)
Aino Kallase “Hundimõrsja” (lav. Elo Tuule Järv)
Oskar Lutsu “Laul õnnest” (lav. Kalju-Karl Kivi)
Gunnars Priede “Lõke all jaama juures” (lav. Marta Aliide Jakovski)

Lisaks esinemisele said tudengid osa festivali raames toimunud etendustest ning õpikodade esitlustest. Sõbruneti ka Riia Uue Teatri juhi Alvis Hermanise kursuse tudengitega, kes sarnaselt lavakunstikooli XXX lennule alustasid sel sügisel oma teist kooliaastat.

Koos tudengitega reisisid Riiga XXX lennu juhendaja Lembit Peterson ning peakoordinaator Jaak Prints, kes arutasid Läti kolleegidega edasisi koolidevahelisi kokkupuutevõimalusi.

Rohkem infot:

• festivali ingliskeelne tutvustus Läti kultuuriakadeemia lehel
• ülevaade äsjasest festivalist koos fotode ning videotega “Patriarha rudens” Facebooki-lehel

Ennemuistsed jutud on koduta loomade sarnased, kelle sündimise paik mõnikord teadmata on, kes siiski igal maal ja kõigi rahvasugude keskel elavad, ja ehk küll esiotsa kui võõrad sinna tulnud, aegamööda sealse rahva kombeid ja viise mööda endid kujundavad, nagu oleksid nad praeguses paigas sündinud ja maast-madalast üles kasvanud…
Ennemuistsetes juttudes avaneb niihästi inimese kui rahvaste lapsepõlv, kus täielik mõistus luulmise radadele veel tõkkeid ei ole ette teinud, mispärast meie imetegusid usume ja küsima ei lähe, kas nende sündimine loodud kombel on võinud võimalik olla…

Fr. R. Kreutzwald
Võru linnas, jaanipäeval 1866

Lavakunstikooli XXX lennu tudengid esitavad seitse lugu Friedrich Reinhold Kreutzwaldi poolt rahvapärimuse põhjal kirja pandud teosest “Eesti rahva ennemuistsed jutud”. Kava valmis lennu kevadsemestri lavakõne eksamiks 25. mail ning tuleb sel sügisel veel vaid kahel korral uuesti esitusele – 29. septembril Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 100. juubeli pidustuste raames EMTA vastvalminud blackbox’is (lähem info siin) ja 12. oktoobril Eesti Rahva Muuseumis.

Kava koostasid ja tudengeid juhendasid lavakõne õppejõud Jaak Prints, Bert Raudsep ja Christopher Rajaveer.

Kava “Eesti rahva ennemuistsed jutud” ettekanne Tartus toimub Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis laupäeval, 12. oktoobril kell 18.00.

Tuluõhtuna korraldatava kava külastajad toetavad tudengite õppereisi fondi. Koha broneerimiseks tuluõhtul kirjutage oma soov inimeste arvu osas aadressil post@lavakas.ee, saadame kindlasti vastuskirja.

Kõik tuluõhtule koha broneerijad pääsevad saali toetuskaardi alusel, mis lunastatakse kohapeal. Tasumine toimub vaid sularahas (7 eurot või Teile sobiv suurem summa).

Kohtade arv on piiratud, eesõigus on varem registreerunutel.