Rubriik: Lavakunsti uudis

1. IV 1931 – 9. VIII 2023

Ita Ever on olnud eesti teatripubliku ja enamgi veel, kogu eesti rahva jaoks näitleja, keda teavad-tunnevad peaaegu kõik, olenemata põlvkonnast või teatrikiindumusest. Arvatavasti on meil varem olnud vaid üks sama masti ja mastaapi teatritegija – Paul Pinna, kelle kohta on samuti nõnda väidetud.

Ita Everi kokkupuude Toompea teatrikooliga on olnud ühtpidi üsnagi põgus. On teada, et Ivika Sillar püüdis teda küll meelitada tudengitega kohtuma-kõnelema, ent ta ei olevat sellega soostunud. Kaheldes, kas ja mida oskaks ta noortele rääkida. Küll aga läks näiteks XI lennul korda mängida temaga koos Mikk Mikiveri lavastustes (Kruusvalli „Pilvede värvid”, 1983; Tammsaare „Armastus ja surm”, 1984) ja tänu Uku Uusbergile langes XXIX lennule osaks õnn jagada Ita Everiga samuti Draamateatri lava Gorki „Päikese lastes” (2019).

Ometi on õpitud mitte ainult teatrikooli seinte vahel, vaid ka suurtelt meistritelt. Isegi siis, kui nad on saanud aja- ja kultuurilooks, ei kao ega kahane võimalus neilt õppust võtta. Kõik sõltub õppuri enda huvist ja tahtest, tema häälestusest, sisseelamisvõimest ja süvenemissoovist – ajasildade loomise oskusest ja valmidusest. Nõnda võib loota, et aegadeülene dialoog Ita Everiga ei katke ning mitte ainult arvukad meisterlikud rollid – nüüd juba kaasteeliste mälestuste, kirjasõnas jäädvustuste ja salvestuste kaudu –, vaid ka tema enda mõtted teatrist kõnetavad üha uusi teatritegijate ja -huviliste põlvkondi.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia mälestab, mäletab ja on tänulik.

Foto TMK arhiiv: Ita Ever – Luša. Maksim Gorki „Päikese lapsed”, Eesti Draamateater 2019.

ITA EVER …

… heast ja halvast näitlejast, heast partnerist …

„Hea näitleja ei tea esimeses proovis mitte midagi. Teda vaadates jääb mulje, et ta pole elus midagi mänginud. Halval näitlejal, õigemini saamatul näitlejal on esimeses proovis kõik valmis, kõik selge. Esietendusel aga tundub, et ta on sellesse näidendisse ära eksinud. /—/ Hea partner on see, kes silma vaatab, kes on improvisatsioonivõimeline.”

… kaasteelistest ja maailmateatri näitlejatest …

„Aarne Üksküla on selline unikaalne partner, kellega tekib kohe kontakt. Ja näiliselt ei tee ta mitte midagi. /—/ Absoluutselt sama tüüpi partner oli Ants Eskola. Mikk Mikiver. Rein Aren.” „Suurepärane partner oli Krjukov. /—/ Niisuguseid partnereid ei ole palju, nad peavad olema hea huumorimeelega, kõige paremas mõttes lapsemeelsed.”

„Kui ma vaatan Maggie Smithi, siis ta on kuratlikult põnev selles, et ta nagu näiliselt ei teegi midagi. Aga kuidas ta räägib! Silmas on tal nisuke kurat, et kas läheb õnneks või … Ja siis ma istun ja mõtlen: kas mina oskaks teha niimoodi? Ei. Vist ei oskaks.”

… näitleja ja teatri saladusest …

„Näitleja ei tohiks palju lobiseda, ta võib enese tühjaks lobiseda. /—/ Ma ei poolda ekskursioone mööda teatrit. Teatrile peab jääma salapära ja lumm.”

… heast dramaturgiast …

„Hea dramaturgia on see, mis annab hästi mängida ja kus on head osad. Heas dramaturgias on elavad inimesed, huvitavalt avatud inimsuhted, konflikt, täpne dialoog – ühesõnaga on, mida mängida.”

… esmakohtumisest rolliga ja prooviperioodist…

„Kas sellest annab teha või ei anna, seda tajun kohe momentaanselt, kui olen [näidendi] läbi lugenud. Aga kuidas … kuidagi vaistlikult , kõhutundega. /—/ Ma olen seda laadi näitleja, et töö alguses esitan [lavastajale] mõned küsimused ja hiljem jään vait. Siis hakkan ise kerima ja nuputama ja fantaseerima ja mõtlema. Rolli tüsedamaks tegema. Skeletile liha ümber panema.” „… ma jälgin igapäevaelu. Jälgin palju lapsi. /—/ Lähen koju, tahan üksinda olla ja siis ma mõtlen ja mõtlen ja mõtlen ja fantaseerin.”

… elutõest ja lavatõest …

„… need peavad minema kokku, peavad olema sünkroonis. Nagu Panso ütles: aga kuidas on elus? Hea küll-hea küll, teeme niimoodi, aga – kuidas elus on? Kuidas ma elus käitun? Kas ma elus teen niimoodi? /—/ Vaat mina olen selle suhtes tõhk näitleja, et ma püüan oma kuju vooderdada pisiasjadega, natuke siit savi ja natuke sealt.”

… näitleja elukutse raskusest …

„Näitlejad pigem liialdavad oma töö tähtsusega. Näitlejat ei rõhu kaugeltki niisugune vastutus nagu näiteks kirurgi või põllumeest. ”

… noortele näitlejatele, muu hulgas koolist ja eetikast …

„Ärge unustage, et kool ei tee veel kedagi näitlejaks ja meenutage pidevalt Panso lauset: „Diplom on kõigest lubakiri, et võib astuda tuppa, kus istuvad meistrid.”” „… respekt ja eetika. Et teretatakse, vaadatakse otsa, kui räägitakse, või kuulatakse vähemalt, kui sa midagi ütled. /—/ Teatrieetika põhiküsimused kipuvad teatris kaduma /—/ neid võiks aeg-ajalt meelde tuletada. Nii nagu Lennart Meri tuletas meelde üksikuid lihtsaid asju.”

… oma õpetajatest …

„Eks ma pean oma õpetajaks ikkagi Mossoveti teatri näitlejat Ossip Naumovitš Abdulovit [GITISe] teatrikooli päevilt. /—/ Ja minu esimestel tööaastatel teatris Ilmar Tammur. Hiljem muidugi Voldemar Panso. Tema surmapäeval oli tunne, et mu näitlejakarjäär on lõppenud.”

… lavastajast …

„Ma taban viiendal-kuuendal lugemisproovil ära, kas lavastaja on võimeline aitama näitlejat, kas ta on võimeline nägema tükki tervikuna, kas ta mind erutab, paneb juurdlema rolli üle. /—/ Ma olen nii süngelt näitleja selles mõttes, et terviku nägemine tuleb võib-olla päris lõpus, kui tükk hakkab välja tulema… /—/ Aga sinnamaani ma tegelen iseendaga, sobitan ennast kuidagi teiste sekka.”

„Kui näiteks Grigori Kromanov hakkas meil tegema lavastust, siis esimene küsimus oli: aga milline on pealisülesanne? Läbiv tegevus? Katsuge nüüd küsida esimeses proovis lavastajalt: aga vabandage, mis on selle tüki läbiv tegevus? Mis on selle tüki pealisülesanne?”

… kuidas mängida laval armastust …

„…, et mina saalisistujana tõesti tajun – seal on armastus? Mitte kiindumus, vaid armastus. Või ütleme, et algab see kiindumusest ja kasvab üle tõeliseks armastuseks. Kuidas sa selle laval ära mängid? /—/ Minu meelest tuleb armastust laval mängida maksimaalse tähelepanuga. Sest kuidas on elus? Ma räägin teiega, aga ma leian alati põhjuse vaadata, kus ta on või kellega ta on. Ma räägin jälle edasi, aga tajun, et ta on kohal. Ma istun siin, aga ta tuli tuppa. Uks käis. See käib mul kohe kerest läbi, momentaalselt, nätsti. Ma sätin ennast ju kohe hoopis teistmoodi, füüsis muutub teiseks. Ja täpselt samuti on laval. See on täielik andumus. Siis ma usun saalis.”

… oma tugevaimast küljest …

„Ma armastan enda juures seda, mida Pansogi ütles: armastage endas last, ärge kaotage last endas. Olen tajunud, et see laps on minus alles. Ka nüüd, vana näitlejana. /—/ Ma vaatan lapsi sellepärast, et nad on nii ääretult vahenditud ja loomulikud. Ükskõik milles – nutus, jonnis, rõõmus. Sellest lapselikust vahenditusest ma alustan oma rolli, sellest lapsest minus hakkan rolli kasvatama, et ta saaks täiskasvanuks. Selle tõttu ma ei tahagi anda intervjuusid, kus pean enesest kõik ära rääkima. Minus peab säilima see laps kõikide oma kapriisidega, kõikide oma vahenditega. Ja mulle tundub, et see on minus alles. Ja selle eest ma olen küll tänulik…”

Katked on nopitud Ita Everi „Vastab”-intervjuudest ajakirjas Teater. Muusika. Kino – aastatest 1985 ja ja 2015. Küsijaiks olid Roman Baskin, Tõnu Oja ja Kadi Herkül. Siinse valiku tegi Piret Kruuspere.

24.–28. juulini 2023 toimus Ghana ülikoolis Accras rahvusvahelise teatriuurijate föderatsiooni aastakonverents „The Stories We Tell: Myth, Mythmaking and performance“ („Räägitud lood: müüt, müüdiloome ja etendus“).

Konverentsil esinesid ettekannetega ka EMTA lavakunsti osakonna professor Jüri Nael ja vanemteadur Madli Pesti. Nael pidas ettekande „The Transformative Power of Identity Cabaret“ käsitledes EMTA etenduskunstide magistriprogrammi identiteedikabareed. Pesti ettekande pealkiri oli „Staging Contemporary Stories: Rimini Protokoll’s „100% Narva““.

6. juulil esietendub EMTA black box‘is CPPM õppekava üliõpilaste koosloomelavastus „Maavärin“. Lavastus baseerub saksa romantiku Heinrich von Kleisti novellil „Maavärin Tšiilis“ (1807), mis on sügavamõtteline uurimus usust ja tunnistus sellest, et lootus võib tragöödia üle elada.

Lavastuse valmimist toetavad Eesti Kultuurkapital ja EMTASTRA.

Fotod: Rene Jakobson

EMTA lavakunsti osakonna üliõpilastest ja vilistlastest koosnev segakoor osales XIII noorte laulupeol. Koori juht on laulupedagoog, vokaalansambli vanemlektor Riina Roose.

Foto: Ilmar Saabas/ Delfi

CPPM õppekava üliõpilased alustasid Kanada lavastaja Kim Collier’ga proove lavastusega „Maavärin“, mille etendused toimuvad 6.-9. juulini EMTA black box‘is.

„Maavärin“ – Heinrich von Kleisti klassikalise novelli „Maavärin Tšiilis“ kõiki meeli haarav adaptatsioon –  tähelepanuväärne teekond läbi eepilise ja emotsionaalse teatrimaastiku, kus katastroofiline seismiline sündmus paneb proovile tegelaste suhted jumala, looduse ja üksteisega.

„Maavärin“ on sügavamõtteline uurimus usust ja tunnistus sellest, et lootus võib tragöödia üle elada. Selle maailmaesietendus saab olema kirglik teatrikogemus, mis uurib inimese püüdlusi leida seotust ja tähendust keset kriisi.

Vaata lisa siit.

Lavastuse valmimist toetab Eesti Kultuurkapital.

Charlie Parker, Miles Davis, John Coltrane, Herbie Hancock, Bill Evans – jazzmuusika virtuoosid, kelle pillimänguoskuses me ei kahtle. Aga kuidas nad kõlasid siis, kui pilli esimest korda kätte võtsid? Saksofoni õppimist alustades peab tegelema hingamistehnikatega, klaverimängus heliredelitega. Kas selle igava ja tüütu osa saaks kuidagi vahele jätta?

Jazztrio Raun Juurikas, Mihkel Mälgand ja Eno Kollom lähevad koos EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengitega jazz-ekspeditsioonile, kus uuritakse, kas pillimänguoskus ja harjutamine on muusika tegemiseks vajalik. Kõlavad tuntud jazzmuusika standardid koos saamatu solistiga. Kelpajazz annab võimaluse igav harjutamine vahele jätta ja kohe lavale minna. Vahet pole, kas oskad või mitte.

Laval kõik XXXI lennu tudengid.

Üritus kuulub teatririskifestivali „Pidu võõras korteris“ programmi. Festival toimub 17.-20. juunil Telliskivis Vaba Laval (JAIK) Ekspeditsiooni ja lavakunstikooli koostöös, Kelpajazz 2023 kontsert on 19. juunil 22.00.

Lisainfo ja piletid Fientast: http://bitly.ws/FVHz

17. kuni 20. juunini toimub EMTA lavakunstikooli XXXI lennu ühekordsete aktsioonide festival Telliskivis Vaba Lava endistes ruumides ning eksperimendi korras saab kogu tegevus toimuma lavastuse „Ainult jõed voolavad vabalt“ lavaruumis.

Kontseptsiooni võtmeks on ainulaadne idee kasutada uue kunsti sünniks võõrast ja juba kasutusel olevat lavaruumi. „Teatrist on kadumas risk. Justkui ainus võimalus on kindla peale välja minna. Meie igatseme riski,“ ütlesid noored näitlejad.

Aktsioonide seas on lavakunstikooli ja Tallinna Linnateatri koostöölavastuse „Tiit Pagu“ etendumine vaid ühel õhtul võõra lavastuse lavaruumis. Ühel õhtul mängib terve kursus koos tuntud jazzmuusikutega muusikariistu, mida nad mängida ei oska ning kahel ööl proovitakse koos vaatajatega aru saada, kuidas erineb öine mõtlemine päevasest. Tehakse salajane giidituur lavastuse „Ainult jõed voolavad vabalt“  telgitagustesse ning kuulatakse loenguid, näiteks David Vseviovilt ja Reet Ausilt.

Lastele mängitakse poolimprovisatoorset lavastust Andrus Kivirähki näidendi põhjal. Põhjalikke proove tehakse vaid Anu Lambi Ukraina-ainelise lavakavaga, mida esitatakse kahel õhtul ning mille piletitulu läheb Ukraina toetuseks. Festivali lõpetab 12-tunnine aktsioon, kus lavale jõuab erinevate katsetuste galerii.

Festival toimub Ekspeditsiooni kutsel ning palvel. „See, et otsingute läbiviijaks on tudengid, sobib hästi eksperimenteerimise sisemise dünaamikaga, kus otsivad need, kes pole veel leidnud,“ ütles Ekspeditsiooni kunstiline juht Lauri Lagle.

Piletid ja lisainfo: Fienta

Tänu ettevõtja Kristjan Rahu rahalisele toetusele said EMTA lavakunstitudengid, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilased, Tartu Ülikooli teatriteaduse üliõpilased ja Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiatudengid külastada teatrifestivali Tallinn Treff etendusi tasuta.

Suur tänu!

Maikuu viimastel päevadel jõuab publiku ette Merle Karusoo projekt „Kes ma olen?“ lavakunsti osakonna lavastajate magistrantuuriga.

Me räägime ajaloost ja oma vanematest ning vanavanematest selle ajaloo taustal. Ja ometi räägime me ka endast.
Sest teades, kes olid nemad, hakkame võibolla mõistma, kes oleme meie.
Me jagame teiega nii oma isiklikke kui riiklikke mälestusi ja mõtteid, hirme ja ootusi.
Milline on meie roll siin ruumis ja ajas?

Laval: Andreas Aadel, Liis Aedmaa, Dan Jeršov, Karl Koppelmaa, Leeni Linna, Mart Piirimees, Maria Reinup, Eduard Tee, Tormi Torop
Assisteerisid: Johan Elm, Birgit Landberg

Esitlused 27. mail 16.00 ning 29., 30. ja 31. mail kell 18.00 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis

(Müürivahe 12).
Piletid 8/6 eurot müügil Fientas ja Teatri-ja Muusikamuuseumi kassas.