Rubriik: Lavakunsti uudis

Selgunud on Eesti teatri auhindade nominendid 2022. aasta loomingu eest.

Lavastajaauhinnale on nomineeritud Ene-Liis Semperi, Tiit Ojasoo ja Giacomo Veronesi lavastus „72 päeva“, kunstnikuahinnale on nomineeritud Ene-Liis Semperi samale lavastusele tehtud kunstnikutöö.

Tiit Ojasoo on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti professor ja doktorant, Giacomo Veronesi kaasaegsete etenduskunstide vanemlektor. Mõlemad on EMTA teatrikunsti doktorandid ja „72 päeva” on nende doktorilavastus, mis esietendus 20. veebruaril 2022 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia black box‘is.

Näitlejatena teevad lavastuses kaasa Liisa Saaremäel, Keithy Kuuspuu ja Rea Lest ning EMTA lavakunsti osakonna 31. lennu üliõpilased Alice Siil, Astra Irene Susi, Emili Rohumaa, Hanna Jaanovits, Hele Palumaa, Kristin Prits, Kristina Preimann, Lauren Grinberg.

Tantsuauhinnale kandideerib CPPM õppekava üliõpilane Sofia Filippou, kes koos Eline Selgisega on lavastuse „About us – kallistamise koreograafiad” looja ja etendaja.

Laureaadid kuulutatakse välja rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil Narva Vabal Laval.

Eesti teatri auhindu annavad välja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Eesti Teatriliit.

Foto: Tiit Ojasoo

13.–22. veebruarini annab EMTA lavakunsti osakonna teatrikunsti ja tearipedagoogika õppekava magistrantidele meistrikursuse Robert Marchand.

Varemgi korduvalt Eestis töötube läbi viinud Marchand on Austraalia filmirežissöör ja õppejõud, kelle meistrikursuse fookuses on tegelaskujukeskne improvisatsiooniprotsess (Character Based Improvisation Process – CBI).

Tehnika võimaldab uurida tegelaskuju emotsionaalset ja psühholoogilist seisundit läbi erinevate olukordade ning loob võimalused keerukate ja ehedate karaketerite sünniks.

Tunnid toimuvad EMTA black box’is.
Foto: Facebook

Koreograaf ja tantsija, EMTA lavakunsti osakonna liikumisõppejõud Mart Kangro pälvis tantsukunsti edendamise eest Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Palju õnne!

Peagi alustab Mart Kangro proove lavakunsti osakonna XXXI lennu tudengitega. Uuslavastus jõuab publiku ette aprilli lõpus Sakala 3 teatrimajas.

Varem on Kangro koos üliõpilastega lavale toonud näiteks „samm lähemale” (XXVI lend, 2013) ja „Kogudus” (XXVIII, 2017).

Pühapäeval, 5. veebruaril kuulutas Eesti Kooriühing Estonia kontserdisaalis välja koori- ja puhkpillimuusika aastapreemiate saajad.

Koostööpreemia 2022 pälvis EMTA lavakunstikooli kauaaegne muusikaõppejõud ja Linnateatri muusikajuht Riina Roose – tema paljude tegemiste hulgast 2022. aastal toodi esile Mart Saarega seotu: kontsertide „Mart Saar 140“ Hüpassaares ja Tallinnas ettevalmistamine ja vahetekstide loomine, Eesti heliloojaid tutvustavad loengud mitmel pool, kultuurilooliste rattaretkede korraldamine jne.

Palju õnne!

Foto: Siim Vahur

3. ja 4. veebruaril etendatakse Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastust „72 päeva” Hamburgis Thalia Teatris festivalil Lessingtage.

18. sajandi Saksa valgustuskirjaniku ja teatrimehe Gotthold Ephraim Lessingi järgi nime saanud festival peegeldab 2023. aastal programmiraamatu järgi meie praegust, segadusseajavat ja häiritud maailma.

Festivalilavastused näitavad killustunud maailma mitmekesisust, kus inimesed armastavad ja vihkavad, kus ilus ja kole, sõda ja rahu talumatult paralleelselt eksisteerivad. Näidatakse maailma, mis on hädaolukorras.

Lisaks Saksa lavastajate töödele saab näha näiteks Romeo Castellucci, Kirill Serebrennikovi ja Jakab Tarnoczi lavastusi.

„72 päeva”

Autorid ja lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Kehadramaturgia Giacomo Veronesi

Laval Liisa Saaremäel, Keithy Kuuspu, Rea Lest ja EMTA lavakunsti osakonna 31. lennu üliõpilased Alice Siil, Astra Irene Susi, Emili Rohumaa, Hanna Jaanovits, Hele Palumaa, Kristin Prits, Kristina Preimann, Lauren Grinberg.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teatrikunsti doktorantide Tiit Ojasoo ja Giacomo Veronesi doktorilavastus

Esietendus 20. veebruaril 2022 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia black box‘is.

Foto: Tiit Ojasoo

EMTA lavakunsti osakonna magistrant, režissöör Anna Hints pälvis filmiga „Savvusanna sõsarad“ Sundance’i filmifestivali dokumentaalfilmide võistlusprogrammi parima režissööri auhinna.

See on esimene kord, kui Eesti film sedavõrd suure tunnustuse Sundance’ilt koju toob.

Viive Ernesaks – tema pilk, mõni napp kommentaar, naer õpetas vahel rohkem kui mõne teise inimese tundidepikkused jutud, sundis pilku teritama.

(Kaie Mihkelson, „Lavakooliraamat I”, 2007)

27. III 1931–19. I 2023

Meie seast on lahkunud Viive Ernesaks – muusikajuht, klaverisaatja ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud.

Aastatel 1966–1977 oli Ernesaks Noorsooteatri (tänane Linnateater) ja 1977–1990 Eesti Draamateatri muusikaala juhataja, 1966–1988 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri (praegune EMTA lavakunstikool) õppejõud.

Viive Ernesaks on teinud üle 150 muusikalise kujunduse kõigile Eesti teatritele, samuti televisioonile ning töötanud raadios, kus oli aastakümneid hommikuvõimlemise klaverisaatja.

EMTA lavakunstikoolis töötas ta nii lauluõpetaja kui ka klaverisaatjana ja oli mitmete diplomilavastuste muusikajuht (näiteks VI lennu „Libahunt” , IX lennu „Makarenko koloonia”, XIII lennu „Oklahoma”).

Viive Ernesaks oli Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler (2001).

Tänased näitlejad on mulle kõik sellepärast kallid, et ma tean täpselt, kuidas nad on tulnud esimesse tundi, kuidas nad on riides olnud, kuidas nad on liikunud ja kuidas käitunud. Mulle on nad kõik kui oma lapsed: midagi väga sooja ja armast. Paljud on juba ise vanaemad-vanaisad ja paljud ka Toonela teel. Arvan, et mina olen nende jaoks mingi side endiste aegadega ning tänu sellele on minul siin ja praegu hea olla. Olen olnud osa nende murede ja rõõmude maast. See on mõnus tunne.

Viive Ernesaks, „Viiv” (2006)

Foto: Teet Malsroos

EMTA lavakunsti osakond osaleb 16.–21. jaanuaril Norteas koostöövõrgustiku raames toimuval Nordic Common Studies vahetusnädalal. Osa võtvad Põhja- ja Baltimaade teatrikoolid töötavad välja nädalase erikursuse, mis on avatud ka teiste koolide üliõpilastele.

Seitse lavakunsti osakonna esmakursuslast osaleb vahetusnädalal teatrikoolides Odenses, Malmös ja Göteborgis. Tallinnasse jäänud üliõpilastega liitus omakorda kuus üliõpilast Odensest (Den Danske Scenekunstkole), Malmöst (Teaterhögskolan i Malmö) ja Göteborgist (Högskolan för scen och music vid Göteborgs universitet).

Tunde viivad läbi Taavi Tõnisson (objektiteater), Haide Männamäe ja Toomas Tross (liikumine ja komöödia) ning Mart Koldits (imporvisatsioonitehnikad).

Foto: Rainer Põldeots

15. veebruaril esietendub EMTA lavakunsti osakonna ja VAT Teatri koostöölavastus „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“.

Autor ja lavastaja: Merle Karusoo
Kunstnik: Eugen Tamberg
Muusikajuht: Riina Roose (Tallinna Linnateater)
Video- ja valguskunstnik: Rommi Ruttas
Lavastaja assistendid: Katrin Saukas, Edgar Vunš (XXXI lend)
EMTA lavakunsti osakonna XXXI lennu juhendajad: Jaak Prints, Külli Teetamm (Tallinna Linnateater)

Osades Katrin Saukas ja XXXI lennu tudengid: Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel ja Edgar Vunš.

1987, juulikuu
Vene väed Afganistanis. Perestroika. Keeluseadus. Eelmisel aastal Tšernobõli katastroof. Kevadel jalgrattamatkad: „Fosforiidile ei!“ Hirvepargini on kuu aega.

Pirgu arenduskeskus loodi 24. veebruaril 1987. Sotsioloogide töörühm jagunes kaheks, „päris“ sotsioloogid ja „emotsionaalsed uuringud“, nagu meid alguses nimetati. Siis olime Pirgu mälusektor, hiljem Pirgu Laulu- ja Näitemängu seltskond. Põhikoosseis: Katrin Saukas, Jaak ja Mart Johanson, Marko Matvere.

Meie esimene lavastus oli „Aruanne“ – tavalise inimese tavaline elulugu läbi võimuvahetuste, okupatsioonide, mobilisatsioonide, sõja, küüditamise, Siberiaastate, kolhoosiaastate… Ja laulud, laulud, laulud läbi muutuva aja.

Neid laule tollal ei lauldud: keelatud, kardetud, unustatudki. See oli mälutõkete aeg. Elulood olid maha salatud. Vanade viiside jahil leidsime töö- ja sõjaveteranide laulupeolt 73-aastase Agnes Riimaa.

Agnes töötas sanitarina Kernu invaliidide kodus ja õpetas omal algatusel hoolealused laulma. Laulmine hoidis „laululapsed“ vaos. Tabletid alati agressiivsust alla suruda ei suutnud.
Arengupeetusega laste tavalugu: vanemad jätavad tänavale, vastavalt vanusele liiguvad ühest lastekodust teise kuni jõuavad Kernu. Paljud õpivad alles siin, oma viimases kodus, veerima. Kui sugulased teadmata, siis lõpuks ridamatus Tallinna Liiva kalmistul.
Meid jahmatas, kuidas need, kel arengupeetust polnud, oskasid laulda ja luuletusi lugeda. Olid eelmisest elust kaasa toonud oma anded ja õpitu.

Sellest ongi meie lugu – kroonikutest ja psühhokroonikutest ja muidugi Agnesest, kes meid läbi vanade laulude mõneks ajaks ühte liitis.

1987. aastal kirjutas Jaak Johanson laulu:
Hei, poisid, kas olete valmis
Siis lükkame korraga

Merle Karusoo, lavastaja, Pirgu mälusektori eestvedaja

Esietendus 15. veebruaril 2023 Sakala 3 black box’is

Laupäeval, 17. detsembril jõuab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor Lea Tormis tähelepanuväärse tähiseni oma eluteel.

1956. aastal meie esimese eriharidusega teatriteadlasena Moskvas GITISe (Lunatšarski-nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi) lõpetanud ning seal hiljem ka kunstiteaduste kandidaadikraadi omandanud Lea Tormis on ligi kaks kolmandikku oma elust pühendanud teatriloole ja lavakunstikoolile. Teadmisi nii eesti kui ka maailmateatrist on ta Toompea-koolis tudengitele jaganud alates II lennust kuni XXIX lennuni. Mõne põgusama kohtumise, samuti kirjasõna ja salvestuste kaudu on Lea Tormise teadmistepagasist osa saanud ka hilisemad õppurid – kuni tänase päevani välja.

Tema mõjuväli eesti teatrikultuuris ja kogu kultuurimaastikul on aga vaieldamatult kordades avaram. Seadkem koolmeistri ameti kõrvale aastakümneid kestnud teatriloolase ja -kriitiku ning teatriloo jäädvustaja tegemised, alates 1953. aastast ilmunud arvukad arvustused ja artiklid, uurimused ja ülesastumised – muu hulgas televisioonis ja raadios, samuti ta eestvõttel ja toel aset leidnud üritused-ettevõtmised. Lea Tormise toekamate üllitistena nimetagem monograafiaid „Eesti balletist” (1967) ja „Eesti teater 1920–1940. Sõnalavastus” (1978), dokumendikogumikku Draamateatri 1962. aasta lavastusest „Inimene ja jumal” (1988) ning „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud artiklivalimikku „Teatrimälu” (2006). Tema juhitud uurimisrühma töö tulemusena on ilmunud kollektiivse monograafia „Eesti sõnateater 1965–1985” I köide ja õige pea kaante vahele jõudmas ka teine.

Lea Tormise sõnul kultuur ja teater ongi mälu – nii ühe inimese kui ka ühe rahva mälu. Ja mõnikord võivat teater tähendada igavikuhetki argipäevas. Ta ütleb end olevat järjepidevuse usku. Ta märkab ja väärtustab laval sündmusi ja hetki, mis elada aitavad. Temas on läbi aegade olnud imeteldavalt isikupärast sõna- ja stiilitundlikkust, haritlase avarat pilku ja vastutustunnet. Leebust ja hillitsetust, ent vajadusel ka vankumatust või isegi väike annus trotsi. Teatritegijad on Lea Tormist nimetanud usaldusväärse tagasiside andjaks, kelle sõna on täpne, selge ja toetav.

Kolleegid ütlevad ta kohta: teatriprotsessis osaline, kel on oskust laval toimuvat vaadata ja tõepoolest näha – taibates ja sõnastades tegijate taotlusi.