Lavakunsti uudis Archives | Page 8 of 22 | Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

INGO NORMET
8. VI 1946 – 8. IX 2022

Meie seast on lahkunud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor, lavakunstikooli kauaaegne juhataja, pühendunud ja armastatud Õpetaja Ingo Normet.

Suure liberaali lahkumine

Lavastamine on julmalt ajalik, aga pedagoogika seevastu julmalt ajaülene ja aeglane kunst, mille viljad selguvad alles aastaid hiljem. 132 lavastust, 4 lendu (XVI, XIX, XXI ja XXIII) õpilasi, regulaarse lavastajaõppe, magistri- ja doktoriõppe ning püsiva rahvusvahelise koostöö sisseviimine, Euroopa ühe komplektseima teatriraamatukogu ja videoteegi loomine – kui lakooniliselt saab kokku võtta ühe lavastaja ja õppejõu elutöö! „Lavastajaraamatus“ kirjeldatakse Normeti sõnu ühele kolleegist lavastajale ja pedagoogile õhtuhämaruses lavakunstikooli värava ees pärast öösse veninud erialatundi: „Ja Panso läks õhtul veel koju ja kirjutas raamatuid.“

Meie hulgast on lahkunud üks viimase veerandsaja aasta jooksul Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli ning seeläbi Eesti teatripilti enim mõjutanud inimene. Ingo Normeti vahetuid õpilasi leidub kõigis Eesti teatrites, kuid lavakunstikooli sihtide seadmise ja igapäevase tööga nende sihtide poole liikumise kaudu on Normet mõjutanud veelgi laiemat hulka teatriprofessionaale.

Ingo Normet avas lavakunstikooli uutele tuultele ning tuuli puhus 1990. aastatel pärast ühiskonnale pikalt peale sunnitud umbsust palju ja kõige erinevamaid. Normet tõi õppekavasse uusi kunstisuundi ja kõige erinevama taustaga õppejõude, justkui valmistades õppijat sel moel teadlikult ette kooliväravast väljudes avanevaks maailmaks, kus tuleb otsida oma ainukordset loometeed keset elu- ja kunstitõdede paljusust, tänu neile ja nende kiuste. Ajastu vaimule kohaselt oli Normet suur liberaal.

Jaak Rähesoo sõnul olid Ingo Normetil noortest lavastajatest, kes 1960. aastate lõpul lainena Eesti teatrisse tulid, ühed soodsamad taustaeeldused: helilooja Leo Normeti ja kirjanik Dagmar Normeti peres kasvas ta kaunite kunstide keskel. 1964. aastal lõpetas ta Tallinna 10. keskkooli, misjärel suundus õppima Moskva Riiklikku Teatrikunsti Instituuti (GITIS), kus tema kursuse juhendaja oli Anatoli Efros, tolle aja juhtivaid vene lavastajaid.

Pärast GITIS-e lõpetamist töötas Normet alates 1969. aastast Pärnu Endla teatris. Algul lavastajana (vahepõigetega režissöörina Tallinnfilmis) ja teatri õppestuudio juhendajana ning aastail 1982–1991, mida peetakse siiani Endla üheks kõrgajaks, peanäitejuhina. Normeti meeldejäävamateks lavastusteks kujunesid sel perioodil Arbuzovi „Pihtimuste öö“ (1968), Christie „Hiirelõks“ (1971), Lassila ja Normeti „Tuletikke laenamas“ (1971), Vahingu „Suvekool“ (1972), Molière’i „Tartuffe“ (1975), Williamsi „Iguaani öö“ (1976), Ibseni „Doktor Stockmann“ (1978), Shakespeare’i „Mõõt mõõdu vastu“ (1979), Rummo „Tuhkatriinumäng“ (1979), Wilderi „Meie linnake“ (1980), Švartsi „Draakon“ (1981, lavakunstikateedri üliõpilastega), Majakovski „Saun“ (1982), Horváthi „Lood Viini metsadest“ (1983), Turgenevi „Kuu aega maal“ (1984), Tolstoi „Ja pimeduses paistab valgus“ (1987), Lindgreni „Vahtramäe Emil“ (1990), Ibseni „Kummitused“ (1991).

Pärast põgusat interluudiumi 1991–1992 Teleteatri pearežissöörina oli Normet 1995–2011 EMTA lavakunstikooli juhataja, aastast 1996 professor ja aastast 2011 emeriitprofessor. Pedagoogitöö kõrvalt tegutses ta edasi ka lavastajana nii Eesti teatrites kui välismaal. Seda perioodi jäävad ilmestama Simoni „Biloxi blues“ (1992), Kõivu ja Lõhmuse „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl“ (1993, mõlemad lavakunstikooli üliõpilastega Eesti Draamateatris), Hugo „Angelo, Padua türann“ (1994 Vene Draamateatris), Molière’i „Ihnur“ (1995 Varkause teatris ja 1999 üliõpilastega Vanemuises), Calderóni „Elu on unenägu“ (2000), Molnári „Liilia“ (2002, üliõpilastega), Vahingu „Testament“ (2003), Milleri „Müügimehe surm“ (2006, kõik Eesti Draamateatris), Undi „Huntluts“ (2010 Vanemuises), Vahingu „Pulmad“ (2011 Eesti Draamateatris), Maeterlincki „Sinilind“ (2013 Endlas), Ibseni „Brand“ (2014 VAT Teatris), Vahingu „Mees, kes ei mahu kivile“ (2017 Tallinna Kammerteatris), Kilty „Armas luiskaja“ (2019 Kadrioru kunstimuuseumis).

Ingo Normet oli Eesti Lavastajate Liidu asutajaliige ja esimees (1993–1995), Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu aseesimees (1991–2016). Tema eestvõttel on eesti keeles ilmunud maailma teatriõpet ja -mõtet tutvustavad raamatud (Barba „Paberlaevuke“, Grotowski „Tekstid aastatest 1965–1969“, Oida ja Marshalli „Nähtamatu näitleja“, Rodenburgi „Näitleja kõneleb“, Benedetti „Stanislavski ja näitleja“). Ta on kirjutanud teatriteoreetilisi artikleid (ilmunud kogumik „Teatrist“), koostanud „Lavastajaraamatud“ I ja II, Efrose teoste valimiku „Lavastaja kutse“ (ka tõlge) ning Stanislavski valimikud „Näitleja töö rolliga“ ja „Näitleja töö endaga“, avaldanud teatrikooliaabitsa „Ujuda selles jões“.

Ingo Normet pälvis 1979 Ants Lauteri nimelise preemia, 2002 Priit Põldroosi nimelise auhinna, 2021 Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali elutööpreemia. Talle omistati teenelise kunstitegelase aunimetus (1986) ja Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001).

Ingo Normeti eluvaates ühendus muidu harvaesinev kombinatsioon lüürilisest intuitsioonist ja kainepilgulisest praktilisusest. Sihikindel ja kindlasti ka üksildane alpinist, julge ja ettenägelik investor, pilk lootusrikkalt ja elu ennast usaldavalt Pegasusele suunatud, nüüd juba igavesti.

Ingo Normeti ärasaatmine on pühapäeval, 18. septembril Tallinna Jaani kirikust. Ilmateade lubab üksikuid vihmapiisku. Kuhu Ingo Normet edasi läheb, on ebaselge, nagu tulevik ikka. Meie jääme, ehkki lõpuks läheme meiegi. Aga miski jääb, alati. Ja lõpetuseks võikski tsiteerida Mati Undi „Võla“ lõpulauseid, nii nagu nüüdseks samuti lahkunud Jaak Rähesoo tsiteeris neid Undi enda järelehüüde lõpus: „Vihmapiisad langesid bussi katusele nagu aastad, mis mööduvad, enne kui millestki aru saad.“

18. septembril avatakse Jaani kirikus uksed kl 13.00, matusetalitus algab kl 13.30.
Muldasängitamine kl 15.00 Teatriliidu platsil Metsakalmistul.
Peielaud orienteeruvalt kl 16.30 EMTA lavakunstikoolis, Toom-Kooli 4.

Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool
Endla Teater
Eesti Draamateater
Tallinna Linnateater
Ugala Teater
Vanemuine
Vene Teater
VAT Teater
Teatri- ja Muusikamuuseum
Eesti Teatri Agentuur
Eesti Rahvuskultuuri Fond
Eesti Lavastuskunstnike Liit
Eesti Näitlejate Liit
Eesti Teatriliit
Eesti Etendusasutuste Liit
Tallinna Linnavalitsus
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

29. augustil tähistas lavakunsti osakond uue õppeaasta algust. Sel sügisel asub õppima bakalaureuseõppe XXXII lend: näitleja õppesuunal alustab 13 üliõpilast, lavastajasuunal neli ja dramaturgisuunal kaks üliõpilast. Kursuse tööd juhivad Mart Koldits, Tiit Ojasoo, Tiina Tauraite ja Siret Campbell, kursusejuhendaja on Mart Koldits.

Samuti alustab uus lavastajasuunaline magistrikursus, kuhu kuulub 13 magistranti, nende seas nii teatri- kui ka filmitegijaid. Kaheaastane õpe keskendub lavastaja tööle näitleja juhendamisel ning draamatekstide kasutamisele lavastajatöös.

Kooliteed jätkaval XXXI lennul, mida juhendavad Jaak Prints ja Külli Teetamm, seisab ees aasta täis lavastusi. Kursuse esimene avalik ühistöö põhineb Jaan Krossi värssromaanil “Tiit Pagu“, mille lavastab Jaak Prints. Lavastus sünnib koostöös Tallinna Linnateatriga ning esietendub Salme Kultuurikeskuse suurel laval juba 8. oktoobril. Piletid on saadaval!

Samuti on sügisel taas võimalus näha Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastust “72 päeva“, kus teevad kaasa XXXI lennu tüdrukud. NB! Viimased etendused! Piletid on müügil Fientas.

EMTA lavakunsti osakonna vanemteadur Madli Pesti ja teadur Eva-Liisa Linder osalesid rahvusvahelise teatriuurijate föderatsiooni IFTR maailmakongressil Reykjavikis, Islandil. Kongress toimus 20.–24.06.2022 Islandi Ülikoolis ja kandis pealkirja „Shifting Centres (In the Middle of Nowhere)“. Kokku osales kongressil umbes 700 teatriuurijat, -kriitikut ja -praktikut üle maailma.

Kongressi seekordne teema oli inspireeritud teatriuurimises esile kerkinud uutest uurimismeetoditest. Nii on loomeuurimus muutnud arusaama traditsioonilistest akadeemilistest meetoditest, lisades harjumuspärastele teadusruumidele nagu arhiivid ja loengusaalid ka seni praktikute pärusmaaks olnud proovisaalid. Teiseks oli teema inspireeritud Islandi asendist – ühelt poolt lennureiside ajaloolise keskpunktina Põhja-Ameerika ja Euroopa vahel, teisalt Euroopa geograafilise äärealana polaarjoone lähedal. Perifeeria ja keskme kontseptsioonide eritlemiseks andis ainest ka äsjasest koroonapandeemiast tingitud teatrite sulgemine, mis sundis teatritegijaid avastama digimaailma võimalusi otseülekannete ja virtuaaletenduste vormis, nihutades traditsioonilist käsitlust etenduspaigast.

Madli Pesti pidas üldpaneelis ettekande pealkirjaga „Shifting Centres with Promenade Performances“ („Nihutades keskmeid rännaklavastustega“). Pesti analüüsis rännaklavastusi kui uudset nähtust Eesti teatripraktikas, vaadeldes neid kui sotsiaalse ja geograafilise perifeeria fenomene ning pöörates tähelepanu rännaklavastuste rituaalsusele ja isiklikkusele. Ettekandes tutvustas ta rahvusvahelisele uurijaskonnale ka EMTA kaasaegsete etenduskunstide ehk CPPM magistriprogrammi lõpulavastusi: Paljassaare garaažilinnakus toimunud performatiivset rännakut „Suurem kui elu“, mille lavastas ja etendas Liisa Saaremäel, ning Viimsi metsas ja põllul toimunud „Keha, kus elada“, lavastajaks Seren Oroszvary.

Eva-Liisa Linder esitas kvääruuringute töörühmas ettekande Eesti kväärteatrist kui demokraatia lakmustestist. Linder vaatles esimeste vähemusteemaliste lavastuste teket siirdeaja muutuvates sotsiopoliitilistes oludes ja kväärteatri arenguetappe kolmel järgneval aastakümnel. Rõhk oli teatri võimel edendada demokraatlikke väärtusi: pluralismi, võrdsust ja tolerantsust. Ettekanne pealkirjaga „The Icebreakers: The Role of Queer Theatre in Changing the Mentalities of Post-Soviet Estonia” („Jäämurdjad: kväärteatri roll Eesti postsovetlike mentaliteetide muutmisel”) pakkus maailma esimese ülevaate Eesti kväärteatrist.

Rahvusvaheline teatriuurijate föderatsioon ehk IFTR (International Federation for Theatre Research) korraldab iga-aastaseid konverentse ja kongresse alates 1957. aastast. Viimastel aastatel on need toimunud Indias, Rootsis, Brasiilias, Serbias, Hiinas ja Iirimaal. Järgmine konverents toimub 24.–28. juulil 2023 Ghana pealinnas Accras, Aafrikas, ning kannab pealkirja „The Stories We Tell: Myths, Mythmaking and Performance“.

Reykjaviki maailmakongressil osalemist toetas Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital.

IFTR Reykjaviki maailmakongressi abstraktide kogumik

Tõnu Saar
6. VIII 1944 – 9. VII 2022

Tõnu Saar lõpetas 1972. aastal TRK lavakunstikateedri V lennu (kursuse juhendaja Voldemar Panso), töötas aastatel 1972–80 Noorsooteatris ja 1980–98 Eesti Draamateatris (aastast 1996 trupijuhina). Aastatel 1970–84 oli ta lavakunstikateedri lavakõneõppejõud. Olles ise veel üliõpilane, alustas ta varakult Karl Adra kõrval noorema kursuse ehk VI lennu lavakõne juhendamist. Seega oli Tõnu Saar oma õpetaja, legendaarse lavakõneõppejõu Kaarupi õpetuse vahetu edasikandja.

Lavakunsti osakond mälestab ja tänab.

„Hääle kandvus on üks raskemaid asju. Laulkõne, pianost fortesse ja tagasi, hääle saatmine distantsi pealt, igasugused spetsiaalsed harjutused on olemas. Kui inimene hakkab oma häält saatma, kui ta hakkab mõtlema selle peale, siis hakkab ka alateadvus tööle. Hääl hakkabki kandma ja ruumis elama. Ja kui sul on täpne mõte ja soov, et partner kuuleks sind, siis sa ka ütled nii, et ta kuuleb.“

– Tõnu Saar

3. juulil lõppesid sisseastumiseksamid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti eriala bakalaureuseõppesse.

Lavakunsti osakonna XXXII lendu võeti vastu:

Näitleja õppesuund
Mirjam Aavakivi
Erling Eding
Darja Gavriltšenko
Erik Hermaküla
Joonas Koff
Eliis-Maria Koit
Mauri Liiv
Vera Ljamtseva
Richard Mäekallas
Mattias Nurga
Uku Pokk
Alex Paul Pukk
Merili Urva
Carolyn Veensalu

Dramaturgi õppesuund
Joosep Lõhmus
Maarja Moor

Lavastaja õppesuund
Triin Brigitta Heidov
Elss Raidmets
Oliver-Marcus Reimann
Robi Varul

Sügisel õpinguid alustava XXXII lennu kursusejuhendaja on Mart Koldits, kursuse juhtivad õppejõud on Mart Koldits, Tiit Ojasoo, Tiina Tauraite ja Siret Campbell.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna bakalaureuseõppe lõpetas XXX lend näitlejaid, lavastajaid ja dramaturge. Diplomid anti kätte EMTA lõpetajate kontsertaktusel 18. juunil EMTA suures saalis.

XXX lend (2018–2022)

Kursusejuhendaja: Lembit Peterson
Näitleja õppesuuna erialaõppejõud: Lembit Peterson, Indrek Sammul, Mirko Rajas, Aleksander Eelmaa, Kristjan Üksküla
Lavastaja õppesuuna erialaõppejõud: Lembit Peterson
Dramaturgi õppesuuna erialaõppejõud: Andri Luup

Lavastaja õppesuund

Marta Aliide Jakovski
Kalju-Karl Kivi
Margaret Sarv
Erik Richard Salumäe

Dramaturgi õppesuund

Elo Tuule Järv
Roos Lisette Parmas

Näitleja õppesuund

Hardo Adamson
Maria Ehrenberg
Jaan Tristan Kolberg
Maria Teresa Kalmet
Karel Käos
Merlin Kivi
Alden Kirss
Maria Liive
Jass Kalev Mäe
Maarja Mõts
Hardi Möller
Tuuli Maarja Põldma
Mark Erik Savi

Tuult tiibadesse!

Piret Jaaks kaitses 14. juunil 2022 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias doktorikraadi taotlemiseks teatrikunsti alal edukalt töö „Kirjutada inimesi: kogukondade uurimine ja dokumentaalteatri loomise vahendid dramaturgi töös“ („Writing the People: Community Research and Tools for Documentary Theatre Creation in the Work of a Dramaturg“).

Juhendaja: dr. phil. Madli Pesti (EMTA vanemteadur)
Eelretsensent: dr. phil. Luule Epner (TLÜ dotsent)
Oponent: dr. phil. Aivar Simmermann

Doktorinõukogusse kuulusid prof. Kristel Pappel (esimees), dr. phil. Luule Epner, Merle Karusoo, M.A., prof. Kerri Kotta, prof. Marje Lohuaru, dr. phil. Aivar Simmermann ja prof. Jaan Undusk.

Doktoritöö on tutvumiseks saadaval SIIN ning trükisena EMTA raamatukogus.

Piret Jaaksi töö on neljas teatrikunsti alal kaitstud doktoritöö EMTA-s, filosoofiadoktori kraadi teatrikunsti alal on kaitsnud ka Anne Türnpu, Marion Jõepera ja Aivar Simmermann. Rohkem infot kaitstud tööde kohta leiab doktoriõppe keskuse lehelt.

Abstrakt:

Doktoritöö eesmärk on kirjeldada ja analüüsida etnodraama loomise meetodeid, mille abil saab dramaturg uurida kogukondi ning neis esinevaid sotsiaalseid probleeme. Eesmärgiga tuua esile kogukonnaliikmete hääli, rakendab ja analüüsib autor selleks vajalikke dokumentaaldraama kirjutamise tehnikaid. Töö on osa doktoriõppe loomingulis-uurimuslikust projektist ning selles käsitletud meetodid ja tehnikad on praktiliselt läbi proovitud töövahendid, mis hõlmavad protsessi
uurimistöö algusest teksti valmimiseni. Loovuurimuse lähtepunktiks on sotsiaalse segregatsiooni esinemine Eesti ühiskonnas ja soov seda vähendada teatri kui kohtumispaiga kaudu, mis pakub kommunikatsiooniplatvormi erinevatele kogukondadele.

Varasemate dokumentaalteatrit mõtestavate akadeemiliste tööde kõrval on töö panus teatriteadusesse dramaturgi vaatepunktist etnograafilise lähenemisviisi tutvustamine ja analüüsimine dokumentaalteose loomisel. Samuti kogukonnauuringute põhimõtete integreerimine dramaturgialoome protsessis ning nende analüüs.

Dramaturgina toob autor näiteid peamiselt enda näidenditest „Ehitajad” (2018) ja „Minu Narva – Моя Нарва” (2021), mille jaoks uuris erinevaid kogukondi. Töös uurib autor, kuidas luua etnograafiliste meetoditega dramaturgiat, kuidas arvestada kogukonnauuringutega kaasnevat eripära teatriloomes ning kuidas rakendada dokumentaalnäidendi kirjutamiseks vajalikke tehnikaid. Töö loomingulis-uurimusliku osa analüüsimeetodiks on eneserefleksioon.

Autor tugineb oma doktoritöös Graham Crow’ käsitlusele „What are Community Studies?” (2018) ja Benedict Andersoni teosele „Kujutletud kogukonnad” (2020). Samuti Johnny Saldaña etnodraamat mõtestavatele teostele „Ethnodrama. An Anthology of Reality Theatre” (2005), „Ethnotheatre: Research From Page to Stage” (2011), Carol Martini dokumentaalteatri käsitlustele kogumikus „Dramaturgy of the Real on the World Stage” (2010) ja teoses „Theatre of the Real” (2013) ning Hans-Thies Lehmanni monograafiale „Postdramatic Theatre” (2006).

Piret Jaaksi doktoritöö kaitsmine. Vasakult: Aivar Simmermann, Merle Karusoo, Piret Jaaks, Madli Pesti, Luule Epner, Jaan Undusk, Kristel Pappel.

8. juunil 2022 esietendus Katariina kirikus Theatrumi egiidi all lavakunsti XXX lennu üliõpilase Kalju-Karl Kivi bakalaureuselavastus „Stalker“, mis põhineb Andrei Tarkovski, Arkadi ja Boris Strugatski filmistsenaariumil. Järgmiste etenduste piletid on müügil Piletimaailmas.

Stalker, kirjanik ja professor rändavad Tsooni, ületavad piiri – status quo’d, kuid mitte ainult geograafilises mõistes, vaid ka endas. Segunevad ja ähmastuvad piirid sisemise ja välise vahel. Kulgemine toimub paralleelselt mõlemas. See on rännak, teekond hinge, et avada endas vaimne mõõde, võtta vastu risk, et luua võimalus ime sünniks, armastuseks. Tsoon on test, mis on täis lõkse ja muutub kohe, kui sinna valemisse sekkub inimene. Esile kerkivad meie tegelikud, peidetud motiivid ja uskumused. Jõudes teekonna kulminatsioonini, ruumi lävele, kus täitub meie kõige sügavam, peidetud soov, tajume alles selle tegelikku tähendust.

„„Stalker” on lugu usust ja riskist. Risk, mis on usu alus, risk, mis peitub kogu loomingu juurtes, risk, mis on armatuse tagajärg. Usk eeldab riskiga põimitud väljapoole liikumist, rännakut, loomingulist tegu, mis avaldub alati kingitusena, ohverdusena.
Loomine ei ole riskantne mitte sellepärast, et sellega kaasneb võimu loovutamine, vaid sellepärast, et see, mis on olemuselt habras – vaene lesk, ohver, stalker –, julgeb usu kaudu anda endast kõik, võtta endale võimsa annetaja positsiooni. Andmine hõlmab „absoluutset unustamist, unustamist, mis ühtlasi vabastab, mis lahustab absoluutselt”. Just taolises unustamises sünnib ime.” – Colin Heber-Percy „Täiuslik nõrkuses: usk Tarkovksi „Stalkeris””

Autorid Andrei Tarkovski, Arkadi ja Boris Strugatski
Tõlkija Tiit Alte
Lavastaja Kalju-Karl Kivi (EMTA lavakunsti osakonna XXX lennu üliõpilane)
Lavastaja juhendaja Lembit Peterson
Kunstnik Ott Kangur
Valguskunstnik Helvin Kaljula
Helikujundaja Marius Peterson
Videokunstnik Tanel Topaasia
Produtsendid Ere Naat ja Jonathan Peterson

Osades: Kristjan Üksküla, Maria Peterson, Ott Aardam, Leino Rei, Merlin Kivi (EMTA lavakunsti osakonna XXX lennu üliõpilane), Tarmo Song, Maara Lambot

Lavastus valmis EMTA lavakunsti osakonna ja Theatrumi koostöös.

12. III 1946 – 7. VI 2022

Lavakunsti osakond mälestab ja tänab!

Raivo Trass lõpetas 1968. aastal näitleja erialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri III lennu (kursusejuhendaja Voldemar Panso). Ta oli 1968–1977 Draamateatri lavastaja ja näitleja, 1977–1985 Rakvere Teatri peanäitejuht (1981–1985 ka direktor) ja 1992–1994 lavastaja, 1985–1992 Draamateatri lavastaja, 1994–1997 Tallinna Linnateatri näitleja, 1997–2004 Endla teatri peanäitejuht ja 2004–05 lavastaja, hiljem vabakutseline.

Aastatel 1971–78 oli Raivo Trass TRK lavakunstikateedris näitlejatöö õppejõud, 1988–96 õpetas Tallinna Pedagoogikaülikooli režiikateedris.

Ta on lavastanud ka Eesti Televisioonis, mänginud kuuldemängudes ja telelavastustes, samuti paljudes filmides, nende hulgas “Võlg” (1966), “Viimne reliikvia” (1969), “Vasaku jala reede” (2012), “Mandariinid” (2013), “Tuliliilia” (2018), “Õigluse ratsanikud” (“Riders of Justice”, 2020), “Apteeker Melchior. Viirastus” (2022).

Näitlejana astus Trass viimati üles Tagasitulijana lavastuses “Tagasitulek isa juurde” Tallinna Linnateatris (2015, mängis osa alates 2017. aastast) ja McLeavyna lavastuses “Röövsaak” Kuressaare Teatris (2019).

Tema viimasteks lavastusteks jäid “Tasa, vaikselt sõudvad pilved…” Kuressaare Linnateatris (2019), “Keisri usk” Luunja kultuuri- ja vabaajakeskuses (2020) ning 4. juunil 2022 Pikavere vanas vallamajas esietendunud “Ai, velled”.

1975. aastal pärjati Raivo Trass Ants Lauteri nimelise auhinnaga, 2001. aastal pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Allikas: ERR, täiendatud

Järelhüüe Sirbis

Enne kui XXX lennu noored näitlejad, lavastajad ja dramaturgid eeloleval suvel kooli lõpetavad, on veel võimalus näha nende kehastuses nii eesti kui ka maailma lavaklassikat.