Rubriik: Uncategorized @et

Oreli eriala on Eestis järjepidevalt õpetatud 1919. aastast. Organisti, helilooja ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) oreli professori Andres Uibo sõnul on siinne oreliõpe heal tasemel, kuid see oleneb palju ka üliõpilastest endist, nende töötahtest ja sellest, kui palju nad harjutavad. Orelimängu harjutusvõimalused on akadeemias aga väga head ning kindlasti väärib märkimist, et EMTA barokkoreli valmimisest möödub tänavu 25 aastat.

Alustame Teist endast. Kuidas jõudsite orelimängu juurde ja mis Teid selle juures kõige rohkem paelub?

Minu teekond orelimängu juurde sai alguse 1967. aastal, kui Veljo Tormise isa Riho Tormis oma sünnipäeval Eesti Draamateatri ees trammi alla jäi. Kuna ta oli Vigala kiriku organist, siis jäi kirik organistita ning nii kutsuti sellele kohale minu isa Arthur Uibo, kes küll juhatas Kivi-Vigalas naiskoore ja -ansambleid, aga ei olnud kunagi varem orelit mänginud. Mina käisin sel ajal Pärnu Lastemuusikakoolis, mängisin klaverit ja isa kutsus mind aeg-ajalt kirikusse orelit mängima.

Mäletan, et mul oli sel ajal suur soov saada endale võidusõidujalgratas Sputnik, mis maksis 93 rubla. Isa sai organisti ametikohal palka kümme rubla kuus ja ta pakkus, et mängiksin pool teenistust ise ning saan viis rubla endale. Igal kuul panin siis viis rubla kõrvale, ja kui ma jalgratta lõpuks kätte sain, siis see mind enam nii palju ei huvitanudki, vaid huvitas hoopis orelimäng. Ühel hetkel lükkasin isa pingi pealt ära ja ütlesin, et mängin kõik teenistused ise.

Edasi läksin õppima Tallinna Riiklikku Konservatooriumisse, kus lõpetasin 1981. aastal professor Hugo Lepnurme oreliklassi ja hiljem olen end täiendanud kaks aastat Lübecki Kõrgemas Muusikakoolis.

Millised on Eesti orelimuusika ajaloos kõige olulisemad verstapostid?

Eesti orelikultuur ulatub 1329. aastasse. Kroonikas on kirjas, et rüüsteretkel Liivimaale hävitasid leedulased Helme ja Paistu kirikute toredad orelid, nii et kolme aasta pärast täitub Eestis oreli esmamainimisest 700 aastat. Siinne orelikultuur on üsna ühtlane ja rikas. 17. sajandil oli näiteks Niguliste kirikus juba neli orelit.

Üks pöördepunktidest on see, kui eesti õpilased läksid järgemööda Peterburi konservatooriumi õppima. Nii Miina Härma ja Konstantin Türnpu kui ka hiljem Rudolf Tobias, Peeter Süda, Artur Kapp ja Mihkel Lüdig said sealt hariduse oreli ja kompositsiooni erialal.

Kahjuks ei ole varasemat Eesti oreliajalugu väga uuritud ja materjali selle kohta napib.

Millised on tänapäeval orelimuusika peamised suunad ja koolkonnad Eestis?

Üks asi on oreliehitus ja teine on orelimängu õpetus. 1940. aastal tehti oreliehitus Eestis täitsa maatasa ja sellest ei ole me siiani taastunud. Oreliehitus on Eestis täna väga lapsekingades. Mis aga puudutab oreliõpetust ja -koolkondi, siis sellega on väga selge lugu. Esimene oreli professor oli Peeter Süda, kes jõudis küll sellel kohal olla veidi üle aasta. Tema järel võttis ameti üle August Topman, siis Hugo Lepnurm ja peale teda, alates 1994. aastast, olen siin majas neljanda oreli professorina ametis mina. Senise 32 aasta jooksul on mul olnud üle 30 lõpetaja.

Kui pikk on Eestis oreliõppe traditsioon ning kui kaua on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias oreli eriala õpetatud?

Enne Eesti Kõrgema Muusikakooli asutamist 1919. aastal mindi orelit õppima Peterburi konservatooriumisse või õpiti siinsete kirikuorganistide juures. Regulaarne õppetöö algaski Eestis 1919. aastal ning oreli eriala oli kompositsiooni ja klaveri eriala kõrval tollases kõrgemas muusikakoolis üks esimestest erialadest.

Mis teeb EMTA-s organistiks õppimise eriliseks?

Meil on küllaltki head harjutusvõimalused, kuna Eesti elanikkond on väga väike ja ka meie akadeemia erialadel ei ole üliõpilasi väga palju. Sel ajal, kui oli rohkem üliõpilasi, lubati ka öösiti orelit harjutada.

Tahaksin siinkohal esile tõsta oma head kolleegi Toomas Trassi kui suurepärast improvisatsiooni ja liturgilise orelimängu õppejõudu ning võin julgelt väita, et improvisatsiooni alal ei ole talle lähiregioonis võrdset. Oluline on, et pianistid õpiksid kõrvalainena orelit, ja eriti tähtis on see heliloojate jaoks, kuna orel on nagu laboratoorium orkestratsiooni kui kunsti omandamiseks.

Oreliga on veel see huvitav asi, et kui teiste pillide kohta öeldakse, et neid mängitakse, siis oreli puhul on nii, et orel mängib. Seda kuuldes tekib tunne, nagu oleks see midagi meist sõltumatut – näiteks nagu päike paistab.

Kas oreli eriala on Eestis populaarne? Kas organistide järelkasv on piisav?

Huvi oreliõppe vastu on kahanenud, aga see käib lainetena. Hetkel oleme lainepõhjas, ent tundub, et huvi hakkab taas kasvama. Süvitsi muusika õppimine nõuab väga palju aega ja vaeva, aga seda vaeva ei taheta tänapäeval väga näha, sest on lihtsamaid viise elatise teenimiseks. Lisaks peab inimesel olema sees eriline vaimustus – kui seda ei ole, siis on väga keeruline pilli õppida.

Mis puudutab organistide järelkasvu, siis seda võiks alati rohkem olla. Ehkki kohe tekib ka küsimus, et mida nad peale õpinguid peale hakkavad. Tööd organistidele õnneks jagub, aga siis kerkib üles palgaküsimus. Minu lõpetajad on kõik omal erialal rakenduse leidnud, organistid on üldse väga agar rahvas. EMTA lõpetajad on üle Eesti avanud muusikakoolides oreliklasse ja kui korraldatakse noorte organistide konkursse, siis igal aastal on seal 20–30 osavõtjat.

Noorte seas on huvi päris suur, aga umbes peale 10. klassi kipub see kahjuks hajuma.

Kuidas hindate meie oreliõppe konkurentsivõimet võrreldes Euroopa ja muu maailmaga?

See oleneb ka sellest, millised on üliõpilased. Siia on juba keele pärast raskem tulla ja oreli päralt on peamiselt siiski saksa- ning ka prantsuskeelne kultuuriruum. Ajalooliselt on need nii võimsad punktid, et üldjuhul on need esimene valik. Meie organistidel aga midagi häbeneda ei ole ja Eestis on oreliõpe korralikul tasemel. Peamiselt oleneb kvaliteet ikkagi üliõpilastest endist ning kui palju nad harjutavad. Töötahe peab olema, selle vajakajäämine on samuti tänase päeva probleem. Siin peitub ka paradoks: vanasti, kui tingimused olid kitsamad, tehti palju rohkem tööd.

Välisüliõpilaste seas on huvi meie oreliõppe vastu olemas, üliõpilasi on tulnud nii Gruusiast, Austriast, Lätist kui Hiinast. Üks Hiina üliõpilane oli juba siia tulles väga kõrge tasemega. Ta õppis Toomas Trassi juures ja peaaegu et elas oreliklassis. Iga kord, kui sinna läksid, oli ta kohal, aga ainult niimoodi ongi võimalik kõrgele tasemele jõuda.

Meie organiste kutsutakse sageli kontserte andma paljudesse riikidesse üle maailma ning mind on palutud selle aasta septembris Münchenis toimuva rahvusvahelise ARD orelikonkursi žürii esimeheks.

Tänavu möödub EMTA orelisaali barokkoreli valmimisest 25 aastat. Avage palun veidi selle saamislugu.

Siinkohal meenutaksin kõigepealt hea sõnaga tolleaegset rektorit Peep Lassmanni. Kui 1997. Aastal hakati kesklinna ehitama akadeemia uut hoonet, tegi Lassmann mulle ülesandeks hakata mõtlema saalioreli peale. Oreli ehitaja väljavalimiseks moodustatud komisjon otsustas Saksa orelimeistri Martin der Haseborgi kasuks. 31. oktoobril 1999 kirjutati lepingule alla.

Tegu on Põhja-Saksa tüüpi barokkoreliga, millel on kaks manuaali, pedaal, 23 registrit ning 1230 vilet. Oreli kokkupanekut alustati 15. veebruaril 2001 ja pidulik sissepühitsemine toimus sama aasta 4. mail.

Oreli kahte tiiba kaunistavad kunstnik Jüri Arraku tahvelmaalid, mis annavad pillile erilise lisaväärtuse. Millist lugu need maalid endas kannavad ja kas oskate jagada teadaolevaid seiku koostööst Arrakuga?

Nende maalidega oli küll üsna kurioosne lugu. Kõik algas nii, et kui oreli ehitamiseks oli leping olemas, käis orelimeister mul kodus ja ma rääkisin talle, et mul on kange tahtmine lisada pillile baroksed maalitud orelitiivad. Minu idee oli, et kunstnik oleks Eestist, ja nii näitasin talle mitme eesti kunstniku töid. Jüri Arraku tööd olid viimased, mida talle näitasin, ja neid nähes oli valik tehtud. Tiivad kaaluvad kumbki umbes 200 kilo ja nende toimetamine Arraku tolleaegsesse kuuendal korrusel asunud ateljeesse oli paras ettevõtmine. Minul ei olnud ausalt öeldes aimu, mida Arrak sinna täpselt maalida plaanis. Ta natuke küll rääkis sellest, aga mu vaimustus oli nii suur, et lasin tema mõtted kõrvust mööda.

Tiibade viimistlusetapis kutsus Arrak neid vaatama. Kohal olid akadeemia vana maja akustik Linda Madalik, haldusprorektor Tonio Tamra, sisearhitekt Kirsti Laanemaa ning mina. Sisearhitekt oli tiibu nähes täiesti rabatud, kuna maalid olid piibliteemalised, ja ta oli nende paigaldamisele täielikult vastu.

Peagi algas aga pilli ülespanek ja meister küsis, et mida me nüüd teeme. Ütlesime rektorile, et tiivad on akustilise eesmärgiga ja osa pillist ning orelit ei saa enne intoneerida, kui tiibu küljes pole. Rektor rääkis sisearhitektiga ja seejärel lubati need panna ajutiselt intoneerimise ajaks üles, ent peale seda oli käsk need maha võtta ja ära peita.

Seejärel läks asi nii teravaks, et kutsuti kohale Jaan Elken Eesti Kunstnike Liidust, kellele olid antud volitused see asi korda ajada. Ta pakkus välja absurdse lahenduse tiivad üle värvida ja kuulutada välja konkurss tiibade maalimiseks. See protsess oli vajalik seetõttu, et orel koos tiibadega käis riigihanke alla. Viimases hädas pakkusin rektor Lassmannile välja, et mis juhtuks, kui ma isiklikult need tiivad kinni maksan. Elken ütles, et sellel mõttel on jumet. Tiivad maksid aga 150 tuhat krooni ja mul polnud sentigi. Mõtlesin, et kui see on ainuke lahendus, küllap siis abi ka tuleb. Rääkisin oma tuttava Saksa kirjastaja Horst Schubertiga ja ta ütles, et maksab need kinni – tänu temale ning rektor Peep Lassmanni tasakaalukale asjaajamisele jäid tahvelmaalid alles ja olukord sai päästetud.

Millisena näete oreli eriala tulevikku?

Täna on orelimuusika pärast mõningast langust väga suures tõusujoones ja orelikontserdid üle Euroopa väga rahvarohked. Murenoote on samuti, eriti kui vaadata arenguid meist mitte kaugel, näiteks Soomes, kus restaureeritakse ja ehitatakse palju uusi oreleid. Riia Toomkirikusse Lätis hakatakse peagi altariruumi barokkorelit ehitama. See on väga kallis töö, palgatud on kõige paremad meistrid. Leedus restaureeritakse palju vanu pille, Poolast rääkimata. Meil on see asi kahjuks soiku jäänud.

Minu teada on Tallinn üks väheseid pealinnu maailmas, kus esindussaalis puudub orel. Eesti esindussaalis ehk Estonia kontserdisaalis on orel küll alates nõukogude ajast olemas, kuid see vaikib juba seitse aastat, sest ei leita suhteliselt tagasihoidlikku summat, millega pill korda teha. See on muidugi ime, et paljud pillid kirikutes üle Eesti on korda tehtud ja et on ehitatud ka uusi, küll aga ootaks väga aktiivset inimest, kes võtaks südameasjaks kõigi nende probleemidega tegeleda.

Intervjuu autor on EMTA turunduskommunikatsiooni spetsialist Laura Reiter. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja viiendas numbris (kevad 2026).

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) heli, visuaali ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE toimub 16.–26. aprillini ning kannab sel korral alapealkirja „Soolo“.

“Seekordne festival kestab rekordiliselt 10 päeva ning keskseks teemaks on soolo. Olgu siis üksinda laval, solistina ansambli ees või hoopis heliloojana omaette muusikat luues… Püüame mõtestada soolo tähendust erinevatest vaatepunktidest ja kutsume ka publikut sellele tähelepanu pöörama. Festivali raames toimub EMTA-s ka rahvusvaheline loominguprojekt SOLO+, milles osalevad lisaks meie akadeemiale viie Euroopa muusikakõrgkooli tudengid,” sõnavad festivali eestvedajad, EMTA õppejõud Einike Leppik ja Paolo Girol.

COMMUTE pakub publikule EMTA heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakonna uudisteoseid, mis on seotud terviklikeks kontsertideks. Festivali idee on algusest peale olnud ühendada olemasolev literatuur, professionaalne kogemus ja noorte värsked loomesähvatused, luua pinnas ja väljund sünergiaks. Lisaks tudengitöödele kaasatakse festivalile nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt silmapaistvate muusikute-kunstnike loomingut.

Festival leiab aset Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, Kanuti Gildi SAALis, Püha Vaimu SAALis ja Kinos Sõprus.

Paljudele sündmustele on sissepääs tasuta!

Programmiga saab tutvuda siin: https://emtasaalid.ee/commute-8/

Meediakajastusi:
COMMUTE festival ühendab heli, visuaali ja muusikatehnoloogia. Intervjuu õppejõu Einike Leppiku ja üliõpilase Ieva Matvejaga (15.04.2026)

Avatud on vastuvõtt järgmiste Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) osakondade erialadele:

• muusika interpretatsioon;
• helilooming ja improvisatsiooniline muusika;
• muusikateadus, -pedagoogika ja kultuurikorraldus.

Muusika interpretatsiooni osakonnas saab õppida kõiki tähtsamaid klassikalise ja nüüdismuusika instrumente: klahvpille (klaver, orel, klavessiin, akordion), keelpille (viiul, vioola, tšello, kontrabass, harf, klassikaline kitarr, kannel), puhkpille ja löökpille (flööt, oboe, klarnet, fagott, saksofon, metsasarv, trompet, tromboon, tuuba, eufoonium), samuti klassikalist laulu ja kooridirigeerimist. Magistriõppes lisanduvad erialade valikusse orkestri- ja puhkpilliorkestri dirigeerimine, kammeransambel, varajane muusika ja saateklass.

Heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakond hõlmab heliloomingu ja multimeedialoomingu ning helirežii ja muusikaproduktsiooni bakalaureuseõppekavasid. Improvisatsioonilise muusika erialade hulka kuuluvad lisaks jazzmuusika, mida saab õppida nii bakalaureuse- kui ka magistriastmes, ning pärimusmuusika, mida õpetatakse bakalaureuseõppes. Magistriõppes lisandub kaasaegne improvisatsioon ning helilooming ja muusikatehnoloogia. Lisainfot selle osakonna õppekavade kohta leiab siit.

Muusikateaduse, -pedagoogika ning kultuurikorralduse osakonnas saab muusikakultuuri ning muusikapedagoogika erialasid õppida bakalaureuseõppes. Muusikateaduse ja muusikaõpetaja erialad lisanduvad magistriastmes. Muusikaõpetaja eriala on ühisõppekava Tallinna Ülikooliga ja avaldusi saab esitada Tallinna Ülikooli SAISi keskkonnas.

Doktoriõppes on avatud üks õppekava: muusika ja teatrikunst. Õppekaval on kaks suunda:

• muusikateaduslik suund;
• loovuurimuslik suund muusika või teatri valdkonnas.

Muusikateadus hõlmab nii muusikaajalugu, muusikateooriat, muusikapsühholoogiat kui ka etnomusikoloogiat. Muusika ja teatrikunsti suunal õpivad interpreedid, heliloojad, näitlejad, lavastajad, dramaturgid jt, kelle loomingulis-uurimuslikud doktoriprojektid annavad olulise panuse loovuurimuse (artistic research) arendamisse.

Avatud on konsultatsioonid 2026. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktoriõppesse astujatele.

Samuti on avatud registreerimine ettevalmistuskursusele heliloomingu ja multimeedialoomingu õppekavale sisseastujatele.

Muusikaõpetaja magistriõppe infotundi saab registreeruda siin.

AVALDUSTE ESITAMISE TÄHTAJAD:

8. mai kell 23.59 – doktoriõpe
18. mai – muusikaõpetaja eriala (Tallinna Ülikooli ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ühisõppekava)
1. juuni 23.59 – bakalaureuse- ja magistriõppekavad, mille õppekeel on inglise keel
25. juuni kell 17.00 – bakalaureuse- ja magistriõppekavad, mille õppekeel on eesti keel

Sisseastumisavaldused tuleb esitada sisseastumise infosüsteemides:
SAIS (õppekavadel, mille õppekeel on eesti keel)
DreamApply (õppekavadel, mille õppekeel on inglise keel)

Enamik EMTA erialadest eeldab kandideerijatelt tõsist muusikalist ettevalmistust, kuid valikus on ka laiemapõhjalise vastuvõtuga alasid, kus nõuded ei ole nii erialaspetsiifilised – piisab muusikalise kirjaoskuse aluste tundmisest ja huvist siduda oma elu muusikaga.

Akadeemiat tutvustavat videot saab vaadata siit.

Vastuvõtuinfo leiab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kodulehelt siit. 

Lisainfo:
vastuvott@eamt.ee
tel 667 5709

11. aprilli Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis toimunud kontserdil „Ajast aega“ anti üle Eesti Rahvuskultuuri Fondi Helju Taugi allfondi 2026. aasta stipendiumid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilastele Triin Pihlapile (viiul), Peeter Traksmannile (viiul), Kristin Klesmentile (vioola), Paula-Riin Selisele (tšello) ja Theodor Teppole (klaver).

Õnnitleme!

8.–10. aprillini toimus Eesti Rahva Muuseumis teine Eesti Humanitaarteaduste Aastakonverents (EHAK)  “Hic sunt dracones. Humanitaarsed maailmad”, millest võttis osa enam kui 550 humanitaarteadlast.

Tegemist on valdkonna suurima kohtumisega Eestis, mis seekord keskendus distsipliinidevahelisele ja -ülesele koostööle. Kolme päeva jooksul peeti arvukalt ettekandepaneele ja töötubasid, toimus viis suuremat ümarlauaarutelu ja kolm plenaarettekannet ning avatud olid ülikoolide kirjastuste raamatumüügid.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast osales Eesti Humanitaarteaduste Aastakonverentsil 21 teadlast. Ettekandepaneele juhtisid Sten Lassmann („Masinloetav humanitaaria: kultuur, mälu ja metaandmed”), Marju Raju („Kunstid ja vaimne heaolu: individuaalsuse-universaalsuse ja eetilisuse dilemmad”) ja Kerri Kotta („Ebamugavustunde anatoomia – kaunid kunstid”). Einike Leppik ja Marju Raju viisid läbi töötoa „Helid ja neuroteadus läbi muusikateraapilise omakogemuse”, Brigitta Davidjants esines ümarlaual teemal „Humanitaaria avalikkuses: loovpraktika pingeväljad” ja Toomas Siitan teemal „Kunstide ajalood ja humanitaaria eneseloome”.

Rohkem infot ja plenaarettekannete salvestused leiab konverentsi kodulehelt.

Konverentsi korraldasid Tartu Ülikool, Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Kirjandusmuuseum.

Kolmas Eesti Humanitaarteaduste Aastakonverents toimub Tallinnas 19.–21.04.2028. Konverentsi kaaskorraldavad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Keele Instituut ning Underi ja Tuglase Kirjandusinstituut.

Fotode autorid: Marju Raju, Kai Kiiv, Anu Schaper, Kristel Karu-Kletter

Reedel, 10. aprillil kell 18.00 esineb Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) ning Tartu Ülikooli kontserdisarja “Harmonia Universitatis” selle hooaja viimasel kontserdil tšellist, EMTA loometegevuse ja välissuhete prorektor Henry-David Varema.

Kontserdi kõlavad J. S. Bachi soolosüidid tšellole nr 5 ja 6.

Aastatel 1717–1723 loodud kuus soolotšellosüiti on tänini iga tšellisti repertuaari alustalad. “Bachi soolosüidid tšellole on inspireeritud tantsuvormidest ja ühendavad endas struktuurse selguse, stiililise mitmekesisuse ning erakordse interpreteerimisvabaduse. See pakub muusikule võimaluse avada teoste sisemist loogikat ja kõlapotentsiaali isikupärasel moel, mis on igale interpreedile inspiratsiooniallikas,” sõnab Henry-David Varema.

Henry-David Varema on rahvusvaheliselt hinnatud tšellist. Ta on lõpetanud Tallinna Konservatooriumi Peeter Paemurru juhendamisel, täiendanud end Müncheni Kõrgemas Muusikakoolis Walther Nothasi tšelloklassis ja Berliini Kunstide Ülikoolis prof Wolfgang Boettcheri käe all ning omandanud doktorikraadi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Aastatel 2003–2009 oli ta Berliinis resideerunud rahvusvaheliselt hinnatud keelpillikvarteti Petersen Quartett liige, mille koosseisus esines ta mainekates kontserdisaalides nagu Carnegie Hall, Wigmore Hall, Müncheni Herkulessaal, Theatre de Chatelet, Zürichi Tonhalle, Sydney Angels Place jm. Ta on olnud külaliskontsertmeister näiteks Müncheni Kammerorkestrites ja Auckland Philharmonia sümfooniaorkestris ning töötanud ühe hooaja Sydney Sümfooniaorkestri tšellorühma abikontsertmeistrina. Kammermuusikuna annab ta regulaarselt kontserte Ivari Ilja, Mihkel Polli, Sten Lassmanni, Anna-Liisa Bezrodny, Triin Ruubeli, Mari Polli, Johanna Vahemärgi ja paljude teistega. Varema on töötanud Rahvusooper Estonia orkestri soolotšellistina. 2001. aastast on Henry-David Varema EMTA tšello- ja kvartetiõppejõud (aastast 2016 professor) ning käesoleval ajal töötab ta EMTA loometegevuse ja välissuhete prorektorina. 2025. aastal pälvis Varema Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia mitmekülgsete ja kõrgel kunstilisel tasemel kontsertide eest solisti ja kammermuusikuna.

Kontserdisari „Harmonia Universitatis“ on sündinud Tartu Ülikooli ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koostöös. Sarja raames viivad akadeemia üliõpilased ja õppejõud publiku muusikalisele avastusretkele, pakkudes kuulamiseks nii aegadeülest klassikat kui ka värskemaid heliteoseid eesti ja välisheliloojate loomingust. Kontserdisari on loodud eesmärgiga pakkuda Lõuna-Eesti publikule meeldejäävaid muusikaelamusi kaunis Tartu Ülikooli aulas.

Piletid on saadaval Piletikeskuses ja tund enne algust kohapealt. Õpilastele ja üliõpilastele on kontsert tasuta!

Fotogalerii asub siin.

Täna, 8. aprillil kell 19.00 toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis kontserdisarja “Klaverikunst” selle hooaja viimane kontsert. Esineb pianist, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor Ivari Ilja ja Rahvusooper Estonia orkester. Dirigent on Arvo Volmer.

Kontserdil kõlab Brahmsi esimene klaverikontsert – monumentaalne teos, mis ühendab meloodilise väljenduse ja sümfoonilise rikkuse, esitades pianistile suuri tehnilisi ning emotsionaalseid väljakutseid.

Rahususooper Estonia orkestri esituses tuleb ettekandele ka Beethoveni kolmas sümfoonia „Eroica. Kontserdi avab Erkki-Sven Tüüri orkestriteos „Epitaph“, mis on kirjutatud austusavaldusena suurele sümfoonikule Anton Brucknerile. Tüüri 2022. aastal loodud teos tuleb Eestis esmaettekandele.

Ivari Ilja on väljapaistev pianist, keda on hinnatud nii sooloesinejana kui ka suurepärase ansamblistina. Tema repertuaar keskendub romantilise ajastu heliloojatele nagu Chopin, Brahms ja Schumann, kuid ta on tuntud ka Mozarti ja eesti muusika, eriti Eduard Tubina ja Tõnu Kõrvitsa teoste tõlgendajana. Aastate jooksul on ta teinud koostööd paljude nimekate orkestrite ja dirigentidega ning olnud lavapartneriks mitmetele rahvusvahelistele ooperitähtedele. Ta on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor ning Eesti Muusikanõukogu president.

Kontsert toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Postimehe Fondi ja Rahvusooper Estonia koostöös.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja SA Postimehe Fondi kontserdisari „Klaverikunst” toob lavale rahvusvaheliselt tunnustatud klaverikunstnikud, kelle esituses kõlab eri ajastute kaunis ja virtuoosne klaverimuusika. Sarja eesmärgiks on avada publikule klaverikunsti ilu kogu selle mitmekesisuses ja rikkuses, pakkudes võimalust nautida klaverimuusika kuldvarasse kuuluvaid teoseid hinnatud pianistide esituses.

Kontsert on välja müüdud!

Meediakajastusi:
GALERII ⟩ Hooaja viimane «Klaverikunsti» kontsert pakkus kuulajale rikkaliku ja kaasahaarava elamuse (Postimees, 08.04.2026)
Kontserdisarja «Klaverikunst» hooaja viimasel kontserdil esineb pianist Ivari Ilja (Postimees, 08.04.2026)

Käesoleval kevadel osalesid kümned Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) üliõpilased Eesti Muusikakoolide Liidu (EML) konkursi “Parim noor instrumentalist 2026” üleriigilistel lõppvoorudel interpretatsioonipedagoogika eriala korraldatud üliõpilasžüriide töös.

Žüriid tegutsesid tšello-, kitarri, kandle-, löökpillide ja viiuli ning vioola erialade õpilaskonkurssidel. Kokku kuulasid üliõpilased ligi 400 noore instrumentalisti esinemisi ja välja anti kümneid üliõpilaspreemiaid erinevates vanuserühmades ja kategooriates. Preemiasaajad said lisaks EMTA diplomile ka valiku EMTA meeneid.

Üliõpilasžüriide tegevus toimub EMTA ja EMLi koostöölepingu raames ja see traditsioon on väldanud juba üle 10 aasta. Noored pilliõppijad saavad üliõpilaspreemiaga oma esitusele toreda lisatunnustuse ning üliõpilastele annab konkursi kuulamine panoraamse ülevaate oma eriala õpetuse tasemest ja hetkeseisust terves Eestis. Samuti on pedagoogiliselt väga arendav žüritöös toimuv arutelu, mille käigus preemiakandidaat välja selgitatakse.

EMLi konkursi laureaatide lõppkontserdid toimuvad 25.04 EMTA-s ja 26.04 Tartu Ülikooli aulas.

27. märtsil 2026 kuulutati Tallinna Linnateatris välja Eesti teatri auhindade laureaadid 2025. aasta loomingu eest.

Kristallkingakese auhind antakse kahele noorele etenduskunstnikule esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. Auhinna ühe laureaadi valis tänavu sõnalavastuste auhindade žürii ja teise balletiauhinna žürii.

Auhinna pälvis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia heliloomingu eriala magistrant ja lavakunsti osakonna vilistlane Astra Irene Susi – eriilmeline ja perspektiivikas looja nii näitleja, lavastaja kui ka heliloojana.

Osatäitmised: Mammut, Muusa, preili Somerseti toatüdruk Ivy ja Imetajate Ordu konverentsi delegaat – “Üle noatera”; Tõkkesilma Liisu – “M & M ehk Kosjakased”; Poja naine – “Suvekool”; Julia õhus – “Julia, Julia!” ning osaline – “Juulikuu lumi” (kõik Endla Teater). Originaalmuusika: “Venus karusnahas” (Teater Nuutrum), “Juulikuu lumi” (Endla Teater, ka muusikaline kujundus) ja “Palavik” (Rahvusteater Vanemuine). Autorilavastus “Un_stus” (Astra Stellanova).

Eesti teatri auhindu annavad välja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Eesti Teatriliit. Auhindu on välja antud alates 1961. aastast.

Õnnitleme!

Sel pühapäeval, 29. märtsil kell 17.00 etendub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) suures saalis akadeemia ooperistuudio kontsertlavatus “UN BALLO d’OPERA”. Kõlavad aariad ja ansamblid W. A. Mozarti ooperitest “Cosi fan tutte”, “Figaro pulm”, “Don Giovanni” ja “Tituse halastus”, lavastaja on Pirjo Levandi.

“Balliõhtul saavad kokku kõige värvikamad tunded. Mozarti muusika viib publiku maailma, kus kohtuvad naer ja kirg, armastus ja armukadedus, kergus ja raev,” kirjeldab eesootavat lavastust EMTA ooperistuudio lektor, lavastaja Pirjo Levandi ja lisab: “Klassikalise laulu eriala magistrantide esituses kõlavad aariad ja ansamblid, milles iga tegelane saab hetkeks särada just nii nagu ballil kombeks.”

Laval on klassikalise laulu eriala magistrandid Lioneta Roze, Viktoriya Lykova, Darja Rjadskova, Naira Hatsaturjan, Anni Zimmermann, Birgita Palo, Anastassia Danilenko, Ruyao wang, Liao Jiang, Jianyun Wang, Kuno Kerge ja Rein Saar ning EMTA sinfonietta. Dirigeerivad orkestridirigeerimise eriala magistrandid Jordi López Jové, Kaur Pennert, Lukáš Žufánek

Adam Jeffrey, Theodoros Kamenis, James Edmond Felix Norton, Laura Leontjeva, Sara Corriga, juhendaja Arvo Volmer.

Lavastaja ja liikumine: Pirjo Levandi, pianistid-repetiitorid: Ene Rindesalu ja Ave Wagner, valgus: Rommi Ruttas, grimeerijad: Meigikooli õpilased, keda juhendab Kärolin Raig.

Kontsertlavastus on ühes vaatuses ja etendub vaid ühel korral.

Piletid Piletikeskusest ja tund enne algust kohapealt!