Rubriik: Uncategorized @et

23. jaanuaril esietenduvad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) kaasaegsete etenduskunstide magistriõppekava (CPPM) üliõpilaste kolm koosloomelavastust seeriast „TRIPTÜHHON: POLIITILINE LIIKUMINE”. Etendused toimuvad Balti Jaama tunnelis ja EMTA black box`is.

„TRIPTÜHHON: POLIITILINE LIIKUMINE” koondab üheks tervikuks kolm eriilmelist lavastust, mis on loodud ühise kuraatorliku lähteülesande raames. Sellest hargnes kolm loomingulist suunda, kolm meeskonda ja kolm täiesti erinevat kunstilist lähenemist, mis koondavad 16 noore etenduskunstniku vaate tänasele maailmale. Lavastused uurivad, kuidas liikumine, kehaline dialoog ja ruumilised pingeväljad avavad uusi perspektiive poliitilise tundlikkuse teemadel. Lavastused pakuvad võimaluse kogeda koosloomelist etenduskunsti, kultuurilist mitmehäälsust ning kaasaegse poliitilise teatri mitmekesiseid väljendusvorme.

„Tudengid töötasid festivalikontekstis pealkirjaga „Poliitiline liikumine”, kus neil oli vabadus selle tähendust tänases päevas ümber mõtestada. Sellest protsessist sündis kolm lavastust, mis käsitlevad, kuidas noored loojad tajuvad end täna poliitiliste toimijatena, kuidas nad suhestuvad muutusega ja kuidas näevad meie demokraatiate seisundit. Need teosed räägivad ka sellest, kuidas me avalikus ruumis kohal oleme ning milline on meie kogukonnatunne – või selle kõnekas puudumine,“ ütleb EMTA kaasaegsete etenduskunstide juhtiv professor Jüri Nael.

Autorid ja esitajad Ana Trif (Rumeenia), Anette Pärn (Eesti), Avery Gerhardt (USA), Charis Taplin (Suurbritannia), Clarisse Degeneffe (Belgia), Daniel Ortiz Amézquita (Kolumbia), Dita Lūriņa (Läti), Edward Skaines (Austraalia), Elar Vahter (Eesti), Jeson Joy (India), Juuli Hyttinen (Soome), Leah Gayer (Saksamaa/Suurbritannia), Maarja Tosin (Eesti), Maria Papachristodoulou (Kreeka), Oskar Moore (Läti) ja Zhenyan Ding (Hiina). Stsenograaf Kairi Mändla, valguskunstnik Siim Reispass, helikunstnik Kenn-Eerik Kannike.

Etendused 23.–29. jaanuarini kell 18.00 Balti Jaama tunnelis, kell 20.00 ja 23.00 EMTA black box`is.

Täna, 10. detsembril esietendub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis lasteooper “Metsalaulupidu”, mis räägib oravast, kes satub inimeste laulupeole ja otsustab ka metsas laulupeo korraldada.

Rein Rannap sai idee uue ooperi loomiseks meediast, kust leidis vihje muinasjutuvõistlusele ja Palivere koolitüdruku Gerli Grau võidutööle “Metsloomade laulupidu”. Algtekstist jäi alles peamine mõte: orav satub inimeste laulupeole ja otsustab ka metsas midagi taolist korraldada. Leelo Tungal arendas sellest välja paljude tegelaste ja sündmustega loo, lisades talle omaselt ka üksjagu huumorit.

Helilooja Rein Rannap: “Olen varemgi päris palju lastele kirjutanud, nii laule kui palu – ikka lastele endile esitamiseks, ja muusikat näidendeile ning filmidele. Kuid seekord oli olukord erinev: ettekandjateks pole lapsed, vaid noored täiskasvanud – peaaegu professionaalid. Ja saali tulevad koos lastega ju ka nende vanemad või vanavanemad. Seetõttu astusin meloodiaid luues sageli kõrvale oma varasemast lähenemisest lastelauludele. Siin on ka lihtsaid viise, kuid rohkem on teisi ja ma ei ütleks, et nad on keerulisemad. Pigem võiks neid iseloomustada kuidagi nii: pikemad, muutlikumad, suurema ulatusega, vahelduvamate rütmidega. Et oleks efektne! Ja kohati hingekriipiv.”

““Metsalaulupidu” on laulu eriala üliõpilaste jaoks olnud suurepärane materjal, sest andis meile võimaluse uurida karakteri loomist lindude, loomade ja putukate põhjal. Lähenesime metsarahvale kui klassile, kus igal liikmel on oma roll ja hääl, ning kus kõiki hinnatakse täpselt sellistena nagu nad on,” sõnab lavastaja Karl Laumets ja võtab lasteooperi kokku sõnadega: “Lavastust kannab armastus muusika vastu ning rõõm kooslaulmisest, mis kõik ühise eesmärgi nimel kokku toob.”

Lasteooperi “Metsalaulupidu” helilooja on Rein Rannap, libreto autor Leelo Tungal, lavastaja Karl Laumets, muusikajuht ja dirigent Hirvo Surva, kunstnik on Eva Maria Põldmäe, kostüümikunstnik Ester Kannelmäe, koreograaf Helen Veidebaum, valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti Draamateater), pianist-repetiitorid Ene Rindesalu ja Ave Wagner.

Laval on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) lauluüliõpilased, koor ja väike orkester ning Tallinna Muusika- ja Balletikooli (MUBA) balletiüliõpilased. Osades on Kuno Kerge, Rein Saar, Anni Zimmermann, Melissa Purason, Joosep Vall, Marlon Saares, Alla Šubina, Veera Kuusirati, Hedi Pärtna, Geir Kudu, Birgita Palo, Elisa Hanni, Regina Karise, Kadi-Triin Terve, Viktoriya Lykova, Tuule Ingel, Julieta Alminas, Kati Jakobson-Lott, Veronika Buialo, Mari Roos, Joanna-Maria Suurmets, Naira Hatšaturjan, Mari Lassmann, Anastassia Danilenko, Anni-Grete Kullamaa, Enno Lorenz, Lev Rodionov.

Etendused toimuvad 10., 11., 12., 13. detsembril Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis, 15. detsembril Vanemuise väikeses majas ja 19. detsembril Paide Muusika- ja Teatrimajas.

Meediakajastusi:
Esietendus Rein Rannapi lasteooper “Metsalaulupidu” (Järva Teataja, 12.12.2025)
Rannap: “Metsalaulupidu” kirjutades mõtlesin, et mitmetele lastele on see esimene kokkupuude ooperiga (“Aktuaalne kaamera”, ERR, 09.12.2025)
Koolitüdruku muinasjutu põhjal sündis Rannapi lasteooper “Metsalaulupidu” (“Ringvaade”, ERR, 06.12.2025)

Riho Pätsi Koolimuusika Fondi 2025. aasta laureaadid on muusikaõpetaja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) vilistlane Ly Tammerik  (Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasium) ning solfedžo ja muusikaloo õpetaja, EMTA doktorant Ene Oltre (Pärnu  Muusikakool). Laureaaditunnistuse juurde kuulub ehtekunstnik Jaan Pärna kujundatud hõbemärk ja stipendium 1000 eurot. Lisaks antakse parima muusikapedagoogilise magistritöö eest tunnustus Tallinna Ülikooli ja EMTA vilistlasele, Pelgulinna Riigigümnaasiumi muusikaõpetajale Anneli Riisalule.

Ly Tammerik on Gustav Adolfi Gümnaasiumi (GAG) kauaaegne hinnatud muusikaõpetaja ja dirigent. Ta juhatab nii kooli mudilaskoori kui ka poistekoori, mis osalevad regulaarselt laulupidudel ning astuvad aktiivselt üles mitmesugustel koolivälistel sündmustel, sh Viimsi JazzPopFest, Alo Mattiiseni nimelised vokaalansamblite konkursid ja festival Volüüm.

Tema muusikatundides mängivad õpilased mitmeid instrumente – plokkflööti, ukuleelet, väikekannelt ja kitarri. Ly juhendab soliste ja ansambleid, kes on tema käe all saavutanud märkimisväärseid tulemusi Eesti konkurssidel. Tema pedagoogilist loomingut rikastab õppematerjal „Esimesed sammud plokkflöödiga“, mis pälvis 2011. aastal haridusportaali Koolielu õppematerjalide konkursil esikoha. Ta on algatanud ja korraldanud ka GAG-i solistide konkursi „Hõbehääl“, pakkudes noortele võimalusi esinemiseks ja enesearenguks.

Ly Tammerik on õpetaja, kelle töö ühendab professionaalsuse, loovuse ja innustava suhtumise, olles oluline panustaja nii kooli muusikaellu kui ka Eesti noorte muusikalisse kasvamisse.

Ene Oltre on Pärnu Muusikakooli pühendunud solfedžo- ja muusikaloo õpetaja, kes on paistnud silma oma erilise võimega muuta teooriaained õpilaste jaoks huvitavaks ja arusaadavaks juba õpingute alguses. Tema metoodika seob loovalt muusikaloo ja solfedžo, arendades nii sisemist kuulmist, noodilugemist kui ka laiemat kultuurilist silmaringi.

Ene Oltre tugevuseks on professionaalsus, järjekindlus ja individuaalne lähenemine igale õpilasele. Ta loob klassides ühtse ja toetava õhkkonna ning suhtleb oma õpilastega alati lugupidavalt ja innustavalt. Tema juhendamisel toimivad rühmad on ühtehoidvad ning nende tänuavaldused lõpuaktustel on saanud koolis armsaks traditsiooniks.

Suurt tunnustust väärib ka Ene põhjalik koostöö lastevanematega ning tema väsimatu enesetäiendamine. Paljud õpilased soovivad pärast muusikakooli põhiõpinguid jätkata tema lisa-aasta kursustel, mis räägivad muusikaloost laiemalt kui kultuuriloost. Ene on kirjtutamas mahukat väitekirja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktoriõpingute raames, milles keskendub just solfedžo õpetamise teoreetilistele ja praktilistele küsimustele.

Anneli Riisalu muusikapedagoogika õpingud said alguse 2020. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Juba bakalaureuseõpingute ajal paistis ta silma aktiivse üliõpilasesindaja ja aasta aega ka selle juhina. Magistriõpinguid jätkas ta Tallinna Ülikooli ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ühisõppekaval muusikaõpetaja erialal, mille lõpetas 2025. aasta kevadel cum laude. Tema magistritöö keskendus digioskuste lõimimisele muusikaõpetuses, uurides GarageBand’i võimalusi 7. klassi õpilaste loovuse arendamisel.

Õpetajatöö kõrval tegutseb Anneli Riisalu aktiivse dirigendina, juhatades Tallinna Poistekoori ettevalmistuskoore, Politsei- ja Piirivalveameti segakoori aKord ning Kindluse Kooli kogukonnakoor.

Õnnitleme!

Allikas: Riho Pätsi Koolimuusika Fond

6. detsembril Viimsi Artiumis toimunud pidulikul kontserdil jagas Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts valdkondlikke aastapreemiaid ehk lokulaudu.

Tunnustuse pikaaegse panuse eest rahvamuusika valdkonda pälvis rahvaluule- ja muusikateadlane, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia etnomusikoloogia külalisõppejõud Janika Oras.

Janika Orase tööl on olnud märgiline mõju Eesti rahvamuusika uurimisele ja hoidmisele. Ta on aastakümneid tegutsenud Eesti Rahvaluule Arhiivis, olnud heliarhiivi juhataja ja teadur ning õpetanud regilaulu ja rahvamuusikat mitmes kõrgkoolis. Ta on toimetanud olulisi väljaandeid, muu hulgas Eesti rahvamuusika antoloogiat ja sarja Vana Kannel, ning tema doktoritöö regilaulu maailma tõlgendamisest on hinnatud sügavuse ja inimliku lähenemise poolest. Ta on õpetanud ja juhendanud nii Eestis kui mujal, sidudes teadusliku teadmise ja praktilise kogemuse ning aidates näha regilaulu elava pärimusena.

Rohkem infot siit.

Õnnitleme!

Allikas: Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts

Laupäeval, 6. detsembril saatsime viimsele teele Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kauaaegse rektori, pianisti Peep Lassmanni.

Matusetseremoonia toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis, muldasängitamine Metsakalmistul.

Järelehüüe asub siin.

Reede hilisõhtul selgusid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis Eesti Keelpillimängijate Konkursi auhinnasaajad. I preemia pälvis Triinu Piirsalu, II preemia pälvisid Aleksander Traksmann, Ali Amishov ja Uku Toots, III preemia Ekke Rainer Arndt. Finalistidiplomid said Brendan Aleksander Tarm, Maria Martin ja Karoliina Kuppart.

Eripreemiad:

Lossimuusika kontserdisarja eripreemia: kontsert 4. jaanuaril Kadrioru lossis – Triinu Piirsalu

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia eripreemia: õppe- või kontsertreis 1000 euro väärtuses – Ekke Rainer Arndt

Pärnu Linnaorkestri eripreemia: esinemine solistina Pärnu Linnaorkestri kontserdil kahe järgmise hooaja jooksul – Triinu Piirsalu

Tallinna Kammerorkestri eripreemia: kontsert Tallinna Kammerorkestriga kahe järgmise hooaja jooksul – Uku Toots

Eesti Kontserdi eripreemia: kontsert Eesti Kontserdi järgneva kahe hooaja jooksul – Brendan Aleksander Tarm

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri eripreemia: esinemine Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri solistina – Triinu Piirsalu

Eripreemia kontsertmeistrile väljapaistva esinemise eest Eesti Keelpillimängijate Konkursil – Lea Leiten

Eesti Keelpillimängijate Konkursi ajalugu ulatub 1969. aastasse ja on muusikute ringkonnas hinnatud ning oodatud sündmus. 2015. aastal võitis konkursi tšellist Marcel Johannes Kits, 2020. aastal viiuldaja Hans Christian Aavik. 2025. aasta konkurss leidis aset 26. novembrist 5. detsembrini Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis.

I vooru kava koosnes kolmest teosest kestusega 20–25 minutit ja pidi sisaldama üht baroki või varaklassitsismi ajastu teost ning üht virtuoospala. II vooru kava kestusega 30-40 minutit koostas interpreet ise, eesmärgiga kõige paremini esile tuua oma musikaalne eripära. III voorus (finaal) esitas osaleja ühe vabalt valitud instrumentaalkontserdi koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga.

Osalejaid hindas rahvusvaheline žürii koosseisus Paula Šūmane (viiul, Läti, žürii esimees), Jari Valo (viiul, Soome), Arigo Štrāls (vioola, Läti), Fabio Presgrave (tšello, Brasiilia) ja Siret Lust (kontrabass, Suurbritannia/Eesti).

Eesti Keelpillimängijate Konkurss toimus Eesti Muusikanõukogu, MTÜ Muusikaline Noorus Eestis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri koostöös.

Õnnitleme! Täname kõiki konkursil osalejaid, õpetajaid, toetajaid, publikut!

3. detsembri Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu istungil valiti uued liikmed järgmistesse valdkondadesse: Heikki Junninen (füüsika), Joel Starkopf (kliiniline meditsiin), Rainis Haller (matemaatika), Maarja Öpik (mullateadus), Ivari Ilja (muusika interpretatsioon), Veronika Kalmus (sotsioloogia) ja Meelis Kull (tehisaru).

Tootmistehnika ja innovatsiooniuuringute valdkondade akadeemikute valimine luhtus, sest ükski kandidaat ei saanud vajalikku hulka hääli.

„Eesti võib olla rõõmus selle üle, et teaduste akadeemia täienes seitsme uue liikmega, kes esindavad kõrgetasemelist teaduslikku uurimistööd ja – mis väga oluline – ka ühiskonnale tähtsaid rakendusi. Tänu tänasele valimisele akadeemia tugevneb ja oluliselt paraneb tema sotsiaalne mõju. Tunnen suurt rõõmu ka selle üle, et oleme valinud enda liikmeskonda ka väljapaistva interpreedi,“ ütles akadeemia president Mart Saarma.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) rektor, klaveri professor, pianist, kammermuusik ja pedagoog Ivari Ilja on Eesti muusikakultuuri üks rahvusvaheliselt tuntumaid interpreete. Tema aastakümnete pikkune lai tegevusampluaa solisti ja kammermuusikuna hõlmab soolokontserte ja koostööd maailmakuulsate lauljatega, nagu Irina Arhipova, Dmitri Hvorostovski, Maria Guleghina, Jelena Zaremba, Albina Šagimuratova jt. Ta on esinenud maailma mainekaimatel lavadel, sealhulgas Milano La Scalas, New Yorgi Carnegie Hallis ja Londoni Wigmore Hallis. Alates 2017. aastast on ta EMTA rektorina tugevdanud akadeemia teadus- ja loomepõhist arengumudelit ning süvendanud rahvusvahelist koostööd. Ta on rahvusvaheliselt hinnatud klaveriõppejõud ja vokaalkammermuusika ekspert, juhendanud kümneid noori pianiste ning osaleb regulaarselt rahvusvaheliste pianistide konkursside žüriides. 2001. aastal tunnustati teda riigi kultuuripreemiaga.

Akadeemikuks saamiseks oli tarvis saada 2/3 istungil osalevate akadeemikute häältest.

Uute akadeemikute valimised kuulutati välja juuli alguses. Konkursi tähtajaks, 1. oktoobriks laekus akadeemiasse 30 nõuetele vastavat avaldust 29 kandidaadile. Kõigi kandidaatide lähema info ja akadeemikukandidaatide konverentsil peetud ettekannete videod leiab siit.

Koos eile valitud akadeemikutega on Eesti Teaduste Akadeemias kokku 79 liiget ja 19 välisliiget.

Rohkem infot siit.

Allikas: Eesti Teaduste Akadeemia

2025. aasta detsembris jõuab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) suure saali lavale Rein Rannapi uus lasteooper „Metsalaulupidu“, mille aluseks on Palivere koolitüdruku Gerli Grau muinasjutt. Noore autori kirjutatud muinasjutt inspireeris Rein Rannapit sedavõrd, et tekkis mõte luua uus heliteos – ooper lastele lastelt saadud ideest. Libreto autor on armastatud lastekirjanik Leelo Tungal, lavastaja Karl Laumets. Lavale astuvad EMTA lauluüliõpilased, koor ja väike orkester ning Tallinna Muusika- ja Balletikooli (MUBA) balletiõpilased. Uurisime heliloojalt, kuidas jõudis temani idee selle ooperi loomiseks, milline oli koostöö Leelo Tunglaga ning millised väljakutsed ja rõõmud kaasnevad lasteooperi kirjutamisega.

Detsembris jõuab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias lavale Teie uus lasteooper. Millest see alguse sai? Kuidas tekkis idee just lastele ooper kirjutada?
Nimetaksin seda pigem ooperiks lastele, sest lasteooper justkui eeldaks, et ka esitajad on lapsed. Olen pidevalt otsinud algideid uute ooperite jaoks ja ka ooperist lastele oleme kaasaga rääkinud. Tema leidiski meediast vihje laste muinasjutuvõistlusele, kus oli ära toodud ka võidutöö nimi: Palivere koolitüdruku Gerli Grau „Metsloomade laulupidu“. Pealkiri tundus – oma seose tõttu muusikaga – lootustandev ja nii palusin Eesti Lastekirjanduse Keskusel see tekst endale saata. Jutuke ise on lihtne ja lühike, vaid lehekülje pikkune, kuid kohe oli selge, et sellest ideest saab arendada vahva lavatüki. Minu suureks heameeleks arvasid nii ka kõik teised, kellest sõltus ooperi võtmine tööplaani. Algtekstist jäi alles peamine mõte: orav satub inimeste laulupeole ja otsustab ka metsas midagi taolist korraldada. Leelo Tungal arendas sellest välja paljude tegelaste ja sündmustega loo, lisades talle omaselt üksjagu huumorit, isegi lausa päevakajalist! Nalja jagub nii lastele kui ka täiskasvanutele – tulevad ju lapsed saali ikkagi koos vanemate või vanavanematega. Ka suurtel ei hakka igav, võin lubada! Eks ma seda pidasin silmas ka muusikat luues: need ei ole pelgalt tüüpilised lastelaulud. Arvestasin, et esitajateks on täiskasvanud ning ka neile on vaja põnevust ja väljakutseid. Samuti sellega, et saalis on lisaks lastele ka täiskasvanuid.

Rolle on Leelol kokku kaksteist ja sattus õnnekombel nii, et täpselt sama palju – see tähendab kaks korda rohkem, kuna igale rollile peab olema kaks esitajat – on hetkel EMTA ooperistuudios õppimas eestikeelseid tudengeid. Igal rollil on ooperis vähemalt üks soolo-laul. Ooperilauljaid toetavad EMTA koorilauljad erinevates metsaelanike ansamblites (seal on nii loomi, linde kui ka putukaid!) ja ka suure koorina. Tunniajast ooperit saadab kümneliikmeline orkester.

Milline on olnud koostöö loomingulise meeskonnaga?
Leeloga oleme koostööd teinud juba ammu. Muide, ka üks mu kõige esimesi laule oli kirjutatud tema sõnadele. Need leidsin toona küll luulekogust – siis me polnud veel isiklikult kohtunud. Ka seekord on ta suurepäraselt mõistnud eesmärki: luua lavateos just lastele (sobivaks vanuseks planeerime 5–10, +/- 2 aastat). Ja loomulikult tunnetab ta oivaliselt ka muusika vajadusi, olles ju loonud nii palju laulutekste ja ooperilibretosid, sealhulgas ka lasteooperitele! Tema luule rütmika on heliloojale väga inspireeriv – ta suudab selle tavaliselt säilitada kogu luuletuse ulatuses. Vaid väga harva oli vaja mõne hilisema salmi sõnu veidi sättida, et säiliks luuletuse esimestele ridadele iseloomulik silpide jagunemine.

Töö ülejäänud meeskonnaga aga seisab alles ees. Oleme lavastajaga küll kohtunud, aga usun, et ma ei peaks teda mõjutama ega tema töösse sekkuma. Loomulikult jookseb minulgi silme ees pilt sellest, kuidas kõik laval toimub – loon ju muusikat alati nii, et viibin oma kujutlustes ideaalmaailmas, kogedes ideaalset ettekannet ja lavastussituatsiooni. Ent ma luban, et ei sekku, vaid usaldan lavastaja Karl Laumetsa. Tean ju ta varasemaid töid – näiteks „Tuhkatriinut“ ja eriti meenub mulle selline keeruline väljakutse nagu Eesti Vabariigi aastapäeva kontsert-etenduse lavastamine. See kandis pealkirja „Igal linnul on oma laul“ ning minu meelest õnnestus see suurepäraselt ja sööbis mällu igaveseks! Ja täiesti juhuslikult seostuvad sealsed lindude portreed otseselt ka praeguse projektiga!

Kuidas see ooper Teie kujutluses elama hakkas? Kas esmalt tekkis muusika või visuaalne pilt lavastusest?
Mul on alati enne helisid silme ees mingi väga üldine pilt. Olin paar aastat tagasi näinud lavastust „Väike korstnapühkija“ ja nüüd kujutlesin „Metsalaulupeo“ tegevust Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suure saali lavale.

Aga laulude meloodiad sünnivad ikkagi teksti põhjal – just luuletuse alguse rütm inspireerib mind otsima võimalikult ilmekaid, mittemonotoonseid muusikalisi lahendusi.

Varasemalt olete loonud rokkooperi „Nurjatu saar“ (2017). Nüüd on žanriks lasteooper. Kas kirjutamine lastele seab heliloojale rohkem piiranguid või annab vabamad käed?
Kuna olen varem juba palju lastele kirjutanud – nii laule kui ka klaveripalu, samuti näidendi- ja filmimuusikat, siis tunduvad käed ikka sama vabad.

Paljude laste jaoks võib see ooper olla nende esimene kokkupuude ooperi, aga võib-olla ka muusikaga üldse. Kas olete lasteooperit luues mõelnud sellele, kuidas noorele kuulajale muusikat tutvustada? Kas soov avada lastele helimaailma rikkust ja võimalusi oli Teie jaoks eraldi eesmärk?
Kindlasti – see on üks kõrvaleesmärkidest. Esmane soov on muidugi see, et etendus meeldiks ega oleks igav – nii lastele kui ka nendega kaasa tulnud täiskasvanutele. Aga loomulikult tahan ka tutvustada klassikaliste pillide erinevaid kõlavärve ning orkestreerida võimalikult mitmekesiselt. Lisaks püüan, nagu alati kogu oma tegevuses, vähendada publiku hirme klassikalise muusika ees. Selleks püüan luua meeldivalt kõlava, lihtsalt jälgitava helikeelega muusikat. Et kuulajad saaksid kogeda, et ainult elektrikitarr ei ole lahe, vaid ka varem leiutatud pillid võivad olla sama nauditavad. Nii et see lavateos võikski olla lastele üheks omamoodi trepiastmeks klassikalise muusika maailma.

Olete ühes varasemas intervjuus öelnud, et mida rangemad on raamid, seda lihtsam on muusikat luua. Millised olid piirid või raamid selle konkreetse lasteooperi puhul?
Piiranguid oli ikka mitmeid, kuigi meloodiate osas olid mul vabad käed. Ja meloodia ongi ju minu tugevaim külg! Üks olulisi suunavaid asjaolusid oli lauljate valik: kasutada sai ainult neid, kes parasjagu EMTA-s õpivad. Mehi on nende hulgas vähe. Naiste rolle jagades tuli arvestada nende hääleulatustega. Õnneks on hetkel õppimas ka kaks koloratuursopranit – just selliseid on väga vaja Ööbiku rolli jaoks!

Olete üles kasvanud muusikute peres. Teie ema, viiuldaja ja pedagoog Ines Rannap, lõpetas Tallinna Konservatooriumi ajal, kui Teid ootas – muusika oli Teie ümber juba enne sündi. Kas lapsepõlve muusikaline taust – pidev heliline keskkond, ema viiuliharjutamine, kodus klaveri ümber toimunud oktetiproovid – on kandunud kuidagi ka sellesse ooperisse?
Kindlasti mõjutab kogu muusika, mida olen elu jooksul kuulnud, ka minu helikeelt ja valikuid. Ja lapsepõlves kuuldul ning lähedalt nähtul on muidugi eriti tugev mõju. Näiteks kerge muusika, mis toona raadiost kõlas, eriti selle harmooniline laad, on ikka tugevalt alateadvusesse kinnistunud, kuigi olen hiljem juba teadlikult lisanud sinna palju muud.

Teie esimesed katsetused heliloojana olid lastelaulud. Kas lasteooperi kirjutamine tundub Teie jaoks ka mingis mõttes tagasijõudmisena juurte juurde – sinna, kus kõik algas?
Ei, sest olen ju kogu aeg kirjutanud muusikat ka lastele: laule, palu, filmi- ja näidendimuusikat.Tegelikult jäi mul kõige esimene ooper kirjutamata. Ema ütles küll, et võin teha ja pakkus süžeeks Kaval-Antsu ja Vanapagana loo. Aga kui lunisin temalt libretot (ta oskas muide hästi laulutekste kirjutada), siis jäi tal ilmselt viitsimisest puudu. Selle asemel käskis ta mul enne libreto saamist kõikide tegelaste leitmotiivid valmis kirjutada. Kuid leitmotiivi-kontseptsioon jäi toona lapse jaoks siiski liiga kaugeks… Muusikali lastele kirjutasin aga 14–15-aastaselt. See tellimus tuli küll isale, kuid ta oli „sunnitud“ selle töö mulle loovutama.

Teie loomingut iseloomustab vabadus liikuda klassikalise muusika ja pop-roki vahel. Milline on selle lasteooperi muusikaline keel? Kas seal võib kuulda ka rokk- või filmimuusika mõjutusi?
Ikka – popmuusika mõju on kindlasti tunda. Aga on ka klassikalisemaid kohti, näiteks retsitatiive. Eks lastelaul ise ole ju oma olemuselt popmuusika. Siiski, selles ooperis ei ole mul otseselt nn puhast lastelaulu – kõik jääb pigem kahe žanri vahele, kuskile sinna keskele.

Sageli sünnib looming soovist midagi maailmale öelda. Kui oluline on Teie jaoks, et muusikal oleks sõnum? Mis on selle lasteooperi peamine idee, mida soovite publikuni tuua?
Vokaalmuusika puhul peitub sõnum ikka tekstis, muusika saab seda ainult võimendada. Muusika peab olema vaheldusrikas, meeldiv kuulata, kohati ka efektne ja mõnes kohas ehk isegi hingekriipiv. Aga selle loo moraal on see, et tuleb õppida üle saama vastuoludest ja tegutseda koos, sest koos saavutame palju rohkem kui igaüks eraldi. Nagu näiteks ka hundid-jänesed selles ooperis. Eks see mõte kehtib praegu ka minu enda puhul: selline nõudlik ettevõtmine, nagu ühe ooperi (eriti uue!) lavaletoomine, on teostatav ainult suure meeskonna ühistegevusena. Mulle on seni olnud hindamatuks toeks Svea (EMTA kontserdi- ja etenduskeskuse juhataja) – tänan teda usalduse eest! Ja muidugi Leelo. Hiljem saab selleks olema kogu lavastusmeeskond ja osatäitjad, nagu teatris ikka!

Lapsena uskusite, et muusika on kõige olulisem asi maailmas. Kas see tunne on Teie jaoks ka täna alles? Ja kas usute, et see veendumus võiks edasi kanduda ka tänastele noortele kuulajatele?
Hmm. Küllap ma lapsena tõesti nii tundsin. Ja ka nooruses oli täiesti võimalik seda edasi uskuda. Täiskasvanuna märkan – kusjuures tänini sel puhul alati üllatudes – et kõigi jaoks see nii ei olegi…

Olete öelnud, et inspiratsioon tuleb peale siis, kui ta tuleb ja helid jõuavad Teie juurde loomulikul teel. Kas selle lasteooperi puhul tuli inspiratsioon ühekorraga või kujunes töö käigus?
Vahel tuli tõesti järjest mitme laulu meloodia. Kuid paljude puhul olin hiljem enda suhtes kriitiline ja tegin teise – või isegi mitu – uut varianti. Nagu alati, vaatan esmalt teksti, proovin laulda ja kui kohe midagi eredat ei tule, võtan ette järgmise või proovin homme. Aga üldisemalt – muusika tuleb minuni siis, kui kujutlen silme ette esituspaiga ja muusikud, ooperi puhul siis lavapildi ja tegelased.

Millise kogemuse võiksid väikesed ja suured oope-rikülalised sellest muusikalisest elamusest endaga kaasa võtta?
Nagu alati – kõiges, mida teen – soovin ka seekord kuulajatele tõestada, et klassikaline muusika ei pea olema alati keeruline ega raske, vaid võib olla sama nauditav ja vahel isegi lõbus kui seda on popmuusika. Ainult et see muusika on – minu meelest – vähem üksluine. Seekord on selleks siis ooperilauljate poolt esitatud ja klassikalistel pillidel saadetud muusika.

Ja kui veel rohkem üldistada, siis soovin, et publik saaks vahetu kogemuse sellest, et elav ettekanne on palju haaravam kui – harjumuspäraselt – ekraanil toimuv. Ning et ka tinglik lavaline keskkond ja lauldes väljendatud tekst võivad olla vägagi köitvad. Sest ega ooper muidu sajandeid ja ikka edasi kuulajate meeli ei ülendaks!

Lasteooper “Metsalaulupidu” esietendub 10. detsembril Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Rohkem infot siit. 

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja neljandas numbris (sügis 2025).

Viiulimängija Hans Christian Aaviku tunnustamiseks loodud arendusfondi esimese toetuse pälvis 19-aastane Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klaveriüliõpilane Madis Sikk.

10 000 euro suurune toetus jaguneb Hans Christian Aaviku ja Madis Siku vahel. Arendusfond on loodud tunnustamaks Hans Christian Aaviku pühendumust ja annet ning kantud annetajate soovist tagada omalt poolt täiendavaid võimalusi tema rahvusvahelise karjääri edenemiseks. Lisaks toetab HCA Artisti Arendusfond minimaalselt korra aastas mõne noore eesti muusiku õppeteed ja nõustab teda järgmiste sammude tegemisel. Valiku fondi stipendiaadi osas teeb Hans Christian Aavik, rahastajad otsusesse ei sekku.

Madis Sikk alustas klaveriõpinguid esmalt Farištamo Elleri juhendamisel, jätkates seejärel 2016. aastal Tallinna Muusikakoolis Riina Maandi klaveriklassis.  Ajendatuna Mihkel Polli meistrikursusest otsustas Sikk senisest enam muusikale pühenduda ja alates 2020. aasta detsembrist jätkas õpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis Marja Jürissoni ja Mihkel Polli juhendamisel. Praegu õpib Sikk Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureuseõppes klaveri erialal.

Fondi idee tuli Meelis Kubitsalt. ”Korraks tekkis see mõte, et ma olen ise noor, et kas juba sellist fondi teha, aga tegelikult just hetkel ongi õige aeg. Kui mõelda toetuste peale, mida ma olen saanud, siis need on olnud üliolulised. Kõik toetused on ehitusplokid, et järgmisele tasemele jõuda,” ütles Hans Christian Aavik “Vikerhommikus”. ”Eestis on peale kasvamas väga tugev põlvkond muusikuid,” tõdes ta.

Madis Siku valis Aavik stipendiaadiks seetõttu, et näeb noores pianistis mitmekülgsust ja ambitsiooni kaugemale jõuda. “Tunnen temas ära sellised tugevad punktid, mis võivad hakata mõne aasta pärast väga hästi tööle,” lisas ta.

Õnnitleme!

Allikas: ERR