Rubriik: Uncategorized @et

Täna, 30. novembril kuulutati Eesti Draamateatris etenduse “Kuningas Ubu” lõpul välja Voldemar Panso nimelise auhinna laureaat, kelleks on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXXII lennu näitlejaüliõpilane Alex Paul Pukk.

EMTA lavakunstikooli juht ja XXXII lennu kursuse juhendaja Mart Koldits: “Kui kellelgi oli alguses raske – siis temal. Kui keegi pidi tegema endaga lisatööd – siis tema. Ta on näide sellest kuidas kohaneda, muuta oma nõrkused tugevuseks ning lõpuks ronida tippu. Ta on näide kompromissitust ja kirglikust suhtumisest oma kutse vastu. Ta on näide tugevast usust kunsti maailmaparanduslikku jõudu. Ja suure tänuavaldusena kogu kursusele peab ütlema, et ta on ülihea näide sellest kuidas grupp saab olla toeks, abiks ja hooandjaks oma üksikule liikmele.”

Preemia andis üle Eesti Teatriliidu esimees Gert Raudsep.

Voldemar Panso nimeline auhind antakse eeskujuks seadmist väärivale ja perspektiivikale EMTA lavakunstikooli üliõpilasele. Auhind asutati 1978. aastal. Preemia antakse kätte lavakunstikooli asutaja ja pikaajalise juhataja, lavastaja ja näitleja Voldemar Panso sünniaastapäeval, 30. novembril.

Laureaati ja teisi XXXII lennu üliõpilasi saab lisaks „Kuningas Ubule” (lavastaja Tiit Ojasoo) näha EMTA lavakunstikooli ja Noorsooteatri koostöös valminud lavastuses „1984” (lavastaja Taavi Tõnisson). 20. veebruaril jõuab Rakvere Teatris publiku ette lennu viimane ühine lavatöö, Ray Cooney komöödia “Kõik on jokk, proua minister!”, mille lavastaja on Panso auhinna 1994. aasta laureaat Peeter Raudsepp.

Õnnitleme!

Peep Lassmann
19.03.1948–27.11.2025

27. novembril lahkus meie seast Peep Lassmann – erakordne pianist, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor ja kauaaegne rektor, Estonia Seltsi, Eesti Muusikaõpetajate Liidu auliige, Eesti Klaveriõpetajate Ühingu endine juhatuse esimees ja auliige, Eesti Muusikanõukogu, Eesti Interpreetide Liidu endine esimees ja Eesti Ornitoloogiaühingu endine nõukogu esimees.

Peep Lassmann lõpetas 1966. aastal Tallinna Muusikakeskkooli ja 1971. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi Heljo Sepa klaveriklassis. Aastatel 1971–1973 täiendas ta end Moskva konservatooriumi assistentuuris Emil Gilelsi juhendamisel. Oma esimesed soolokontserdid andis ta 1969. aastal Tartu Ülikooli aulas ja Estonia kontserdisaalis. Neist sai alguse enam kui 50 aastat kestnud särav lavatee.

Peep Lassmanni repertuaar oli mahukas ja mitmekesine. Ta mängis ühtviisi kunstiküpselt Bachi ja Couperini, Beethovenit, Liszti, suuri romantilisi klaverikontserte. Siiski võib tema loometeel välja tuua kaks põhitelge, kaks suurt armastust: Olivier Messiaeni loomingu ja eesti klaverimuusika. Prantsuse 20. sajandi klassikuga sidus teda kirg ornitoloogia vastu, lisaks pakkusid Messiaeni keerukad faktuurid ja kaelamurdvad rütmid Lassmannile kui pianistile kindlasti professionaalseid väljakutseid ja eneseteostuse võimalusi. Monumentaalsete tsüklite “20 pilku Jeesuslapsele” ja “Lindude kataloog”, “Turangalîla-sümfoonia” ning “Eksootiliste lindude” esitused kuuluvad meie interpretatsioonikunsti suursaavutuste hulka. Eesti muusika regulaarne kavvavõtmine ja uute teoste esiettekandele toomine oli Lassmanni jaoks midagi loomulikku ja enesestmõistetavat. Tema kontserdikavadest ja salvestuste seast leiame Mart Saare, Heino Elleri, Eduard Tubina, Ester Mägi, Arvo Pärdi, Jaan Koha, Mati Kuulbergi, Tarmo Lepiku, Raimo Kangro, Lepo Sumera, Toivo Tulevi, Helena Tulve, Tõnu Kõrvitsa ja paljude teiste nimed. Peep Lassmanni viimasteks ülesastumiseks jäid J.S. Bachi 340. sünniaastapäevale pühendatud kontserdid selle aasta oktoobris Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis ja Tartu Ülikooli aulas ning Veljo Tormise autorikontserdid 1. ja 4. novembril Tallinnas ja Tartus.

Hinnatud kammermuusikuna on Peep Lassmann esinenud paljudes erinevates kammerkoosseisudes. Tema lavapartneriteks olid nimekad lauljad Mati Palm, Tiit Kuusik, Ivo Kuusk, Hans Georg Ahrens, Hendrik Krumm, Yolanda Hernandez, Lionelle Lhote ja instrumentalistid Aaron Rosand, Marianne Boettcher, David Grimal, Jüri Gerretz, Jaak Sepp, Edith Peinemann, Jossif Feigelson, Peeter Paemurru, Teet Järvi, Henry-David Varema, Michel Lethiec, Hannes Altrov, Toomas Vavilov, Indrek Vau. Terve kümnendi tegi Lassmann tihedat koostööd Eesti Rahvusmeeskooriga.

Peep Lassmanni kui interpreeti iseloomustas ülitõsine suhtumine helilooja teksti. Kolleegid on viidanud tema peaaegu äärmuslikule tempotruudusele (metronoom oli tal proovis alati käepärast). Lassmanni jaoks oli enesestmõistetav, et kui teose ühes osas tuli mingil põhjusel (ruumi suurus või kõlaomadused, mitte kunagi tehniline suutmatus) tempot näiteks 7% langetada (Lassmann oli väga kiire peast arvutaja), siis tuli seda teha ka kõigis teistes osades. Muidu läksid tema jaoks olulised proportsioonid paigast, muusikalist hoonet ta aga liivale ei ehitanud – objektiivsus oligi tema subjektiivsus, temas peidus olnud subjektiivne plahvatuslik jõud pidi tuginema raudsele objektiivsele alusele.

Ka Peep Lassmanni pedagoogiline tegevus, mis algas Tallinna Riiklikus Konservatooriumis kohe peale õpingute lõppu, kestis katkematuna üle 50 aasta. Tema õpilaste hulka kuuluvad Mati Mikalai, Kai Ratassepp, Marrit Gerretz-Traksmann, Ralf Taal, Marko Martin, Diana Liiv, Age Juurikas, Kristi Kapten, Piret Mikalai jpt. Inspireeriva muusiku ning mitmekülgse ja karismaatilise isiksusena jättis ta oma õpilaste mälestustesse kustumatu jälje. Õpilaste sõnul olid Lassmannis ühendatud loominguline tundlikkus ja süsteemne mõtlemine. Eesmärgid, mille poole püüdlemist ta vankumatu järjekindlusega õpilastelt soovis, tundusid sageli kättesaamatuna, kuid tagasid arengu. Loomulikult kuulus õpetuse juurde ka isiklik eeskuju ja tunnis ettemängimine, mis oli õpilastele erakordne võimalus kogeda lähedalt tipptasemel klaverikunsti, tajuda õpetaja kõlamaailma rikkust, pianistlikku tarkust, liigutuste ökonoomsust ja läbimõeldust.

Peep Lassmanni kontserttegevusele ja õpetamisele tagasi vaadates on raske uskuda, et ta tervelt 25 aasta vältel (1992–2017) suutis neid ühendada Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori vastutusrikka tööga. Prof Lassmanni juhtimisel tegi meie muusika- ja teatrikõrgkool läbi tohutud muutused: valmis uus õppehoone, avati doktoriõpe ja mitmed uued erialad, arenesid välissuhted. EMTA kinnistas oma staatuse Eesti avalik-õigusliku ülikoolina ning astus mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide ja võrgustike liikmeks.

Sellele lisaks oli Peep Lassmann ka paljude erialaorganisatsioonide juht ja eestvedaja. Eesti Muusikanõukogu presidendi rollis rääkis ta kaasa Eesti kultuuripoliitika kujundamisel, meie muusikaelu põletavate küsimuste lahendamisel ning tutvustas Eesti muusikat ja muusikaelu rahvusvahelistel foorumitel. Eesti Interpreetide Liidu asutajaliikme, esimese esimehe ja kauaaegse juhatuse liikmena andis Peep Lassmann olulise panuse liidu kujunemisse ja selle tugeva positsiooni kujundamisse Eesti muusikaelus. Ta seisis järjekindlalt interpreetide huvide ja kõrge professionaalse taseme eest. Erakordse muusikuna tunnetas ta sügavalt interpretatsioonikunsti tähendust ja vastutust ühiskonnas.

Valdkondades, mis Peep Lassmanni huvitasid, olid tal fenomenaalsed teadmised. Väljaspool muusikat köitsid teda kõige enam linnud ja maailma riikide umbes viimase 100 aasta poliitiline ajalugu. Vestlused Peep Lassmanniga neil ja muudel teemadel olid kolleegide ja õpilaste jaoks erakordselt avardavad.

Peep Lassmann oli Eesti Vabariigi Riigivapi III klassi ja Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi ordeni kavaler, ta on pälvinud Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia ja mitmeid teisi tunnustusi.

Eesti on kaotanud särava interpreedi, kunstniku ja intellektuaali, väljapaistva muusikaelu tegelase. Jääme head sõpra ja kolleegi tänutundega mäletama. Avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Rektorite Nõukogu
Haridus- ja teadusministeerium
Kultuuriministeerium
Eesti Muusikanõukogu
Eesti Interpreetide Liit
Rahvusooper Estonia
Estonia Selts
Eesti Pianistide Liit
Eesti Klaveriõpetajate Ühing
Eesti Muusikakoolide Liit
Eesti Muusikaõpetajate Liit
Eesti Ornitoloogiaühing

Ärasaatmine toimub 6. detsembril kell 12.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Muldasängitamine kell 14.00 Metsakalmistul.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) Fondi Aago Räätsa nimelise allfondi komisjon otsustas 2025. aasta stipendiumi määrata EMTA barokkflöödi eriala magistriõppe üliõpilasele Monika Välistele.

Monika Väliste on õppinud Vanalinna Hariduskolleegiumis ning hiljem G. Otsa nim Tallinna Muusikakoolis Tarmo Johannese flöödiklassis. 2024. aastal omandas ta EMTA-s bakalaureusekraadi pärimusmuusika erialal. Väliste osaleb regulaarselt EMTA barokkorkestri ja Eesti Barokkorkestri tegevuses.

Vanamuusika festivali Tallinn feat. Reval raames annab Monika Väliste  29. novembril kell 13.00 Niguliste muuseumi Antoniuse kabelis soolokontserdi.

Aago Räätsa allfondi asutas tema ema Mari-Anne Rääts 2020. aastal, et toetada varajase muusika üliõpilaste õpinguid ja enesetäiendust EMTA-s. Aago Rääts (1961–2018) oli Eesti flötist ja muusikapedagoog, kes õppis Tallinna konservatooriumis. 1980. aastate alguses mängis ta plokkflööte ja barokkflööti vanamuusikaansamblis Consortium ning tegutses varase muusika propageerijana. Ta oli õppejõud Tallinna Konservatooriumis ja on salvestanud Eesti Televisioonis 24 saatest koosneva plokkflöödi telekool-saatesarja “Flautissimo”.

Kolmapäeval, 26. novembril algab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis Eesti Keelpillimängijate Konkurss, mille ajalugu ulatub 1968. aastasse ja mis on muusikute ringkonnas hinnatud ning oodatud sündmus. 2015. aastal võitis kõrget professionaalsust nõudva konkursi tšellist Marcel Johannes Kits, 2020. aastal viiuldaja Hans Christian Aavik. 2025. aasta laureaat selgub 5. detsembril.

“See on professionaalne konkurss, mitte “sähvatus”, kus osaleja astub lavale ja esitab kolme minuti pikkuse teose. Mängijad peavad ette valmistama suure hulga muusikat, mis on eraldi professionaalsuse näitaja. Lisaks muusikalisele virtuoossusele on oluline ka muusiku intellektuaalsus, lai silmaring, kultuuri tundmine ja maailma tajumine,” sõnab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia keelpillide õppejuht, viiuli professor Arvo Leibur. Konkursi eesmärk on ka keelpillimängijate omavaheline kohtumine – tulla kokku ja vahetada muusiku- ja lavakogemusi. “Tekivad uued suhtlused ja koostööd,” lisab Arvo Leibur.

Konkursile on registreerunud 36 keelpillimängijat: 17 viiulimängijat, 4 vioolamängijat, 13 tšellomängijat ja 2 kontrabassimängijat. Osalejate hulgas on nii Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Helsingi Kunstide Ülikooli Sibeliuse Akadeemia, Viini Muusika- ja Etenduskunstide Ülikooli, Taani Kuningliku Muusikaakadeemia ja Baseli Muusikaakadeemia üliõpilasi, Tallinna Muusika- ja Balletikooli, Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilasi kui ka juba kõrgkooli lõpetanud muusikuid.

Osalejaid hindab rahvusvaheline žürii koosseisus Paula Šūmane (viiul, Läti, žürii esimees), Jari Valo (viiul, Soome), Arigo Štrāls (vioola, Läti), Fabio Presgrave (tšello, Brasiilia) ja Siret Lust (kontrabass, Suurbritannia/Eesti).

I vooru kava koosneb kolmest teosest kestusega 20–25 minutit ja peab sisaldama üht baroki või varaklassitsismi ajastu teost ning üht virtuoospala. II vooru kava kestusega 30-40 minutit koostab interpreet ise, eesmärgiga kõige paremini esile tuua oma musikaalne eripära. III voorus (finaal) esitab osaleja ühe vabalt valitud instrumentaalkontserdi koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga.

Konkursi voorud, mis toimuvad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis, on avatud kõikidele kuulajatele. I ja II vooru on sissepääs tasuta. III voorus ehk finaalvoorus, mis toimub 4. ja 5. detsembril algusega kell 19.00, esinevad finalistid koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga dirigent Arvo Volmeri juhatamisel. Kõiki voore on võimalik jälgida ka akadeemia YouTube’i kanalilt.

Eesti Keelpillimängijate Konkurss toimub Eesti Muusikanõukogu, MTÜ Muusikaline Noorus Eestis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri koostöös.

26. novembrist 5. detsembrini toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) Eesti Keelpillimängijate Konkurss, mis on muusikute ringkonnas kõrgelt hinnatud ning oodatud sündmus. Konkursi korraldajad on Eesti Muusikanõukogu, MTÜ Muusikaline Noorus Eestis ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga.

Esimest korda korraldati konkurss 1968. aastal. Pärast aastakümneid kestnud pausi toodi see 2015. aastal uue hingamisega tagasi. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia keelpillide õppejuht, professor Arvo Leibur, kes on konkursil olnud nii osaleja kui ka korraldaja rollis, rõhutab, et konkurss on sügavalt professionaalne. Ainukordseks teeb selle asjaolu, et konkursil osalejad peavad ette valmistama hulga muusikat, mis on eraldi professionaalsuse näitaja. Viimasest konkursist möödub tänavu viis aastat ning selle aja jooksul on peale kasvanud uus keelpillimängijate põlvkond, kellele pakub sündmus võimaluse end proovile panna. Konkurss rikastab muusikaelu andekate muusikutega ja avab neile tee kontserdilavadele, andes ühtlasi ülevaate noorte keelpillimängijate tasemest ja hetkeolukorrast Eestis. 2015. aastal võitis konkursi tšellist Marcel Johannes Kits, 2020. aastal viiuldaja Hans Christian Aavik.

Arvo Leibur meenutab oma esimest osalemist keelpillimängijate konkursil. Aasta oli 1981, kui ta astus lavale 16-aastase noore viiuldajana. „See oli minu jaoks suur uudis, õhin ja põnevus. Kunstilises mõttes olin alles laps – kogemusi ja isiklikku ülevaadet viiulirepertuaarist ei olnud veel palju. Õpetaja toetas mind ning oma oskuste ja eeldustega oli tohutult põnev osaleda.“ Tol korral osalesid veel Anu Järvelä, Ülo Kaadu ja Elar Kuiv, kes olid noorele viiuldajale suured autoriteedid. „Oli suur au olla sellises seltskonnas,“ sõnab ta. Ka on Leiburil meeles, et varajasi konkursse 1980ndatel saatis suur publikuhuvi. „Võimalikke alternatiive enesenäitamiseks ei olnud tol ajal palju ning sündmus oli kindlasti ainulaadne ja erakordne.“ Leibur toob välja, et tegemist ei olnud kitsale ringile mõeldud sündmusega, vaid kogu kohalik kultuuri- ja muusikaringkond võttis sellest aktiivselt osa.

Konkursi kuvandi muutus

Hinnatud viiulipedagoogi sõnul on konkursside arv tänapäeval väga suur – mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma. „On suuremaid ja väiksemaid, rahvusvahelisi ja kohalikke. Konkursi formaat kui selline ei ole maailma mastaabis nii tähendusrikas, välja arvatud mõned üksikud,“ tõdeb Leibur. Siin võib julgelt öelda, et Eesti Keelpillimängijate Konkurss on säilitanud oma tõsiseltvõetavuse. „See on professionaalne konkurss, mitte „sähvatus“, kus osaleja astub lavale ja esitab kolme minuti pikkuse teose. Mängijad peavad ette valmistama suure hulga muusikat, mis on eraldi professionaalsuse näitaja – muusik peab olema võimeline andma kontserti, esitama oma kava ja mängima orkestriga. Ühest küljest iseloomustab konkurssi sügav professionaalsuse püüe, teisest küljest ei saa mööda vaadata sellest, et tegemist on siiski mänguga. Siin jääb žürii seisukoht alati mingis mõttes subjektiivseks. Inimestel on erinevad maitsed ja nad kuulavad erineva nurga alt – kes on emotsionaalsem, kes ratsionaalsem, kes stilistiliselt väga nõudlik. Sageli tekib aga suveräänne liider – keegi, kes on nii silmapaistev, et haarab kohe kuulaja ja žürii kaasa, nii et küsimusi ei teki,“ räägib Leibur. „Tugev kunstiline tase tuleb igal juhul välja.“

Pikk paus andis konkursile uue hingamise

Eesti Keelpillimängijate Konkursil oli ligi 30 aastat kestnud paus. Selle põhjuseid saab ainult oletada: „Võimalik, et konkurssi tabasid üleminekuaastad 1980. ja 1990. aastatel. Võimalik, et nii palju oli kõike muud. Ühiskond elas läbi murdelisi aegu. Võib-olla ei olnud õiget kohta või õhkkonda selle konkursi jaoks. Vabaduse saabumisel toimus tohutult palju – piirid kadusid ära, inimestel oli palju teha, mindi välismaale õppima jne.“ Ka Leibur oli üks nendest, kes 90ndatel töötas kodumaalt eemal, Hollandis. „Inimesed pääsesid kuidagi valla, avastasid maailma,“ meenutab Leibur. Siiski on ta näinud, kuidas konkurss on jätkuvalt kaalukas ning pakub nii kõneainet kui ka uusi säravaid nimesid muusikamaastikul. Nii usub Leibur ka tänavusest konkursist, et see on selline, nagu ta oma mälestustes meenutab: fokuseeritud ning professionaalsetes ringkondades arutelu ja suhtlemist soodustav. Konkursi eesmärk on ka omavaheline kohtumine – tulla kokku ja vahetada oma muusiku- ja lavakogemusi. Tekivad uued suhtlused ja koostööd, mis selle konkursiga kaasnevad.

Tänapäeva muusiku erinevad tahud

„Vanasti öeldi, et päris haruldasi talente tuleb kord viiekümne aasta tagant. Mina ei tahaks nii julgeid seisukohti välja öelda,“ sõnab Leibur. Igal konkursil on osalenud keegi, kes on jäänud silma. Lisaks muusikalisele virtuoossusele on tema sõnul oluline ka muusiku intellektuaalsus, lai silmaring, kultuuri tundmine ja maailma tajumine. Ajas on muutunud ka see, kuidas oma annet avaldada: kas traditsioonilises vormis kontsert on ainus lahendus või on võimalik publikuga rääkida ning oma oskusi huvitavamas vormis jagada? Või kombineerida muude kunstiliikidega? Laval olemise oskus, publiku ja meediaga suhtlemise kunst – need omadused mängivad tema sõnul praegu eriti suurt rolli. Eesti Keelpillimängijate Konkursi nõuded on koostatud nii, et need ei suruks muusikuid rangetesse raamidesse ning annaks võimaluse näidata end ka väljaspool rutiinset raamistikku. „Aastakümneid on mängitud konkurssidel ikka samu teoseid, mis lõpuks võivad tüütuks muutuda, kuid siin ei ole miski keelatud,“ lausub Leibur. „Konkursil osaleja saab ise valida ja otsida oma repertuaari, avastades ka selliseid teoseid, mida kõik professionaalidki ei pruugi teada.“ Teine voor annabki selle võimaluse – avada noore interpreedi isiksust ja kunstilisi püüdlusi, näidata, kellena muusik antud ajahetkel ennast tajub. „Mitte et nüüd kõik hakkaksid leiutama, kuid mingeid püüdlusi on alati rõõmustav näha.“

Kuidas siis konkursiks ette valmistuda? „Spetsiaalset filosoofiat siin ei olegi – see on nagu spordis: vaja on trenni teha ja kava tuleb lihtsalt ära õppida, nii hästi sisse töötada, et esitus alati õnnestuks. See nõuab palju nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Harjutamine ja esinemispraktika on äärmiselt tähtsad, et muusik oleks vormis ja valmis laval andma oma parima,“ rõhutab Leibur.

Eesti Keelpillimängijate Konkursi kõik voorud on kuulajatele avatud. Konkursi finaalkontsertidel 4. ja 5. detsembril esinevad finalistid koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga dirigent Arvo Volmeri juhatamisel, piletid Piletikeskusest!

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja neljandas numbris (sügis 2025).

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on alates Venemaa jõhkrast sissetungist Ukrainasse 24. veebruaril 2022 toetanud siin õppivaid Ukraina kodanikke ning pakkunud õppimisvõimalusi Ukrainast saabuvatele sõjapõgenikele. Hetkel õpib akadeemias 16 ukrainlast.

Ukraina üliõpilased on oodatud alustama või jätkama oma õpinguid EMTA-s ka järgneval õppeaastal. EMTA senati otsusel on Ukraina üliõpilaste õppemaks ingliskeelsetel õppekavadel võrdsustatud Euroopa Liidu maade kodanike õppemaksuga. Eestikeelsetel õppekavadel on õppimine tasuta. EMTA pakub kõigile välisüliõpilastele ka keeleõppe võimalusi.

Kontakt:
Liina Deutschler
Rahvusvaheliste üliõpilaste nõustaja
liina.deutschler@eamt.ee
667 5722

Psühholoogiline abi:
Ivika Born
Psühholoog, võrdse kohtlemise usaldusisik
ivika.born@eamt.ee
5179977

Täiendav info Ukraina sõjapõgenikele: https://kriis.ee/julgeolekuolukord-euroopas/info-ukraina-sojapogenikele

EMTA heategevuskontserdid Ukraina toetuseks

6. märtsil 2022 korraldas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia heategevuskontserdi Ukraina toetuseks. Sündmust saab järele vaadata siit.

14. ja 16. märtsil 2023 leidsid EMTA suures saalis aset kaks Ukrainale pühendatud heategevuskontserti, rohkem infot siit.

28. novembril kell 19.00 avaneb Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja fuajee galeriis koostöönäitus “Eirates Piiride Ettekirjutusi”, mis koondab esmakordselt Eesti Kunstiakadeemia, Kõrgema Kunstikooli Pallas ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudengite ja vilistlaste loomingu.

Piiride vajalikkust mõtestades jõudis näituse kuraator nende avardamise ideeni. Tegemist on katsega etteantud raamidest lahti öelda, jõudes otsapidi koguni uute tavade konstrueerimiseni. Erisuguste tehnikate kaudu pakuvad kunstnikud tõlgendusi nii kultuurilise kui ka vaimse maailma avarustele. Ühtlasi on esindatud argisfääri tungiva digimaailma voorused, samas pakutakse sissevaadet inimsuhete puntrasse. Seades piire teistele takerdume varem või hiljem omaenda piiramisrõngasse ning siinkohal visualiseerivad võimalikke lahendusi kunstnikud, kelle jaoks takistuste ületamise võimalikkus on omaette väärtus.

“Tänapäeval, kui liikuvus, digitaalsed sidemed ja kultuuridevaheline dialoog on muutunud igapäevaseks, kerkib taas küsimus: kus asub piir ja mida tähendab selle ületamine?” tõstatab näituse kuraator küsimuse väljakujunenud piiride tegeliku ulatuse üle.

Eesti loomekõrgkoolide soe läbisaamine on pikemat aega innustanud otsima uut laadi koostöövorme. Käesoleva aasta suvel loodi kolme kooli üliõpilasesinduste ning EMTA rektori poolt soodne pinnas ühise näituse tekkeks. Ühisnäitus võimaldab erinevate kunstivormide vahelist diskussiooni ning seejuures sillutab tee uues formaadis koostöö jätkumisele. Novembri lõppu jääv avamise aeg ei ole mitte juhuslikult valitud – see on tänuväärne võimalus enne eksamiperioodi ja talviseid kohustusi hetkeks kokku tulla ja endi auks klaase tõsta.

Näitus jääb avatuks 1. veebruarini 2026.
Avatud E–R 8–20 L–P 10–20
Sissepääs tasuta

Kuraator: Caroline Murumägi (Eesti Kunstiakadeemia)
Näituse algidee: Hedvig Ehrlich (Eesti Kunstiakadeemia), Isabella Kaumann (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), Mirabell Veli (Kõrgem Kunstikool Pallas)
Kunstnikud: Andi Poolak, Maria Grünberg, Greete Säre, Isabel Laureen Kukka Roman, Elis Liik, Triine Roosalu, Xenia Kvitko, Nele Luik, Helen Lang, Teele Saag, Tiia Silm, Adele Maria Arengu, Enlil Sonn, Mirabell Veli, Nele Liibek (ÖÖ. LIIBEK), Maria-Netti Purga (Kõrgem Kunstikool Pallas); Aliisa Alma Reetta Ahtiainen, Jacqueline- Desiree Rosenthal, Anna Weidebaum, Selene Taur, Alexandra Lisette Pere, Kertu Liina Valk, Dénes Kalev Farkas, Anu Kalm, Anu Maarand, Mark Antonius Puhkan (Eesti Kunstiakadeemia)
Projektijuhid: Õnne-Mary Tõnurist, Karmen Grünberg (Eesti Kunstiakadeemia)
Näituse kujundus: Caroline Murumägi
Graafiline disain: Mark Albert Villand (Eesti Kunstiakadeemia)
Tehniline juht: Kirke Kaunis (Eesti Kunstiakadeemia)
Koordinaatorid: Mirabell Veli, Isabella Kaumann, Liis Lillemägi (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)
Assistent-organisatoorne tugi: Triine Roosalu (Kõrgem Kunstikool Pallas)
Raamatupidamine: Anastassia Langinen (Eesti Kunstiakadeemia)
Avamisprogramm: Valve Saarma (Eesti Kunstiakadeemia)
Kommunikatsioon ja sotsiaalmeedia: Roosi Raev (Eesti Kunstiakadeemia)
Tekstiline tugi: Õnne-Mary Tõnurist, Roosi Raev, Isabella Kaumann, Valeriya Ferschel
Juhendaja: Johannes Säre

Tööd alustas ettevõtjatele ja teadusasutustele mõeldud koostöövõrgustik Adapter, mis ühendab Eesti ülikoolid ja teadlased ettevõtjatega, et arendada nutikat ja tugevat majandust. Tegemist on suurima omataolise võrgustikuga Eestis.

Adapter loodi algselt juba 2016. aastal ning pärast lühikest pausi on see nüüd saamas uue hoo ja kaasaegse platvormi läbi ASTRA+ rahastuse.

TalTechi ettevõtlusprorektori Erik Puura sõnul on Adapteri eesmärk toetada Eesti majanduse nutikat arengut.

„Väikese riigina peame seda tegema koos ja targalt. Võrgustikus on 25 teadusasutust ja ülikooli – see on võimas teadmiste pagas, mida ettevõtted peaksid julgelt kasutama. Ergutame ettevõtjaid unistama suurelt ja julgelt, et teadus saaks appi tulla – see on ainus viis kasvatada Eesti konkurentsivõimet. Ettevõtjate ja teadlaste vaheline kokkusaamine on ülioluline, sest just suhtluse, uudishimu ja avatud meele kaudu sünnib kasulik koostöö.“

Adapteri tegevjuhi Jaanus Vahesalu sõnul on teaduse ja ettevõtluse sümbioos tänapäevase äriarenduse üks olulisemaid edutegureid.

“Kui teadus loob uued teadmised ja tehnoloogiad, siis ettevõtlus annab neile rakenduse ja turuväärtuse. Just see koostöö loob pinnase uuenduslike toodete ja teenuste sünniks, mis eristavad ettevõtteid konkurentidest ning kasvatavad kogu majanduse lisandväärtust. Teaduspõhine äriarendus ei ole enam tuleviku suund, vaid tänase edu eeltingimus. Sageli ei oska osapooled kokkupuutepunkte näha, kas vähese teadlikkuse, lühiajalise koostöö või eelarvamuste tõttu. Julgus kohtuda, küsida, huvi näidata ja teineteist kuulata – sellest sünnib koostöö.

Adapteri loodava platvormi kaudu saab ettevõte leida ja tellida rakendusuuringuid ja analüüse, laborimõõtmisi ja testimisi, tootearendusi ja prototüüpimisi, tehnoloogilist nõustamist ning muud teaduskoostööd. Esmase koostööpartneri leidmine on ettevõttele tasuta, tasu lepitakse kokku hiljem lepingulises koostöös.

Adapter hõlmab lisaks digitaalsele partnerplatvormile ka erinevaid võrgustumisüritusi, klubitegevusi ja rahvusvahelisi koostööprojekte. Tehisaru toega süsteem aitab ettevõtetel leida sobivamad teaduspartnerid ja lahendused ühest kohast.

Adapteri tegevust rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond ning programm ASTRA+, mille eesmärk on suurendada teadusuuringute mõju ja teadusasutuste teadmussiirde võimekust.

Koostöövõrgustikku koordineerib TalTechi juures tegutsev AIRE keskus.

Lisainfo:
Kristiina Herodes
AIRE/Adapter kommunikatsioonijuht
kristiina.herodes@taltech.ee
+372 5111528

Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni (EENA) aasta naise tiitli pälvis XXVIII laulupeo “Iseoma” kunstiline juht, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kooridirigeerimise vanemlektor Heli Jürgenson.

“Muusikal on palju teraapilisi omadusi, ta on inimese emotsionaalsele poolele asendamatu aines. Tunnen, et olen privilegeeritud koorijuht, kellel on päeval käes professionaalid ja harrastajad on minu õhtutundide sisustajad. Töö inimestega on see, mis mulle väga meeldib ja sobib. Koorimuusika on meie iseseisvuse lahutamatu osa ja meie hingeelu väljendus. Kõik need tekstid, mida me lauluväljakul laulame, kasvatavad meid rahvusena, kasvatavad meie isamaa-armastust, emakeele austust ja eestlaseks olemise tahet,” kirjeldab Heli Jürgenson muusikat ja oma tööd, mida ta nimetab ka müstiliseks.

Aasta naise ja aasta noore naisettevõtja tiitli saajad kuulutas EENA välja 8. novembril Tallinnas, Õpetajate Majas.

Õnnitleme!