Rubriik: Uncategorized @et

Täna, 21. märtsil algab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia X vanamuusikafestival Ceciliana, mille raames tuleb esmakordselt Eestis ettekandele 17. sajandil valminud Francesco Cavalli ja Giovanni Faustini barokkooper „La Calisto“. Ooperi lavastaja on Liis Kolle, muusikajuht Andrew Lawrence-King, laval on EMTA barokkorkester ja laulu eriala üliõpilased.

1651. aastal Veneetsias esietendunud ooper „La Calisto“ on barokiajastu pärl, mis sarnaselt paljudele teistele tolle aja teostele aastasadadeks unustusse vajus ja on säilinud vaid osaliselt. „Seega tuleb igal esitajal olemasolevast materjalist kõigepealt oma versioon kokku seada. Meil tegi seda vanamuusika spetsialist Andrew Lawrence-King, kes on ka ooperi muusikajuht,“ sõnab lavastaja Liis Kolle.

„Ooperis põimuvad Ovidiuse „Metamorfoosidest“ pärit lugu sellest, kuidas peajumal Jupiter Diana kujul võrgutas nümf Calisto, ning jahi- ja kuujumalanna Diana ja sureliku karjuse Endymioni vaheline armastuslugu. Lavale astub mitut sorti jumalaid ja jumalannasid, nümfid, fuuriad ning isegi satüür. Suured tunded ja vastupandamatud kired on segatud koomika, groteski ja barokse absurdihuumoriga,“ tutvustab ooperit Kolle ja lisab: „Taas näeme, et mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale, inimesele ega ka mitte nümfile. Et kasulik on olla kõrgest soost, privilegeeritud seisusest, materiaalsete probleemideta ning elada igavesti noore ja ilusana.“ „La Calisto“ on olemuselt tänapäevane – nii nagu see oli 17. sajandil, kui ooperi loojad rääkisid oma kaasajast antiikmütoloogia kaudu.

Lavastaja on Liis Kolle, muusikajuht Andrew Lawrence-King, kostüümikunstnik Kalle Aasamäe, valguskunstnik Priidu Adlas, liikumisjuht Anu Ruusmaa, pianistid-repetiitorid Ene Rindesalu ja Ave Wagner. Laval on EMTA laulu eriala üliõpilased ja barokkorkester, mida juhendavad Imbi Tarum ja Meelis Orgse.

„La Calisto“ tuleb ettekandele 21. ja 22. märtsil kell 19.00 EMTA suures saalis. Õpilastele, üliõpilastele ja pensionäridele on piiratud arv kohti tasuta.

X vanamuusikafestivali Ceciliana kestab 21.–24. märtsini. Festivali kunstiline juht EMTA varajase muusika õppejuht, klavessiini professor Imbi Tarum. Rohkem infot: https://emtasaalid.ee/ceciliana/

Fotod on tehtud 20. märtsil toimunud peaproovis, autor Rene Jakobson.

Meediakajastusi:
EMTA tudengid toovad esmakordselt Eestis lavale barokkooperi „La Calisto“ („Aktuaalne kaamera“, ERR, 20.03.2024)
Festivalil Ceciliana ettekandele tulevast Francesco Cavalli barokkooperist „La Calisto“ räägib ooperi lavastaja Liis Kolle (Klassikaraadio, 19.03.2024)
Sel nädalal, 21.–24. märtsini toimub vanamuusikafestival Ceciliana, mis tähistab kümnendat tegutsemisaastat. Intervjuu kunstilise juhi Imbi Tarumiga (Klassikaraadio, 19.03.2024)

Korras ja hästi toimiv hääl on oluline meile kõigile ja väga paljude jaoks on hääl ka igapäevaseks tööriistaks.

Traditsioon tähistada igal aastal kindlal kuupäeval häälepäeva sai alguse veerand sajandit tagasi Brasiiliast. Selle liikumise laiendaja ja eestvedaja terves maailmas on alates 2012. aastast olnud legendaarne Rootsi hääleuurija professor Johan Sundberg. Häälepäeva sisuks on pakkuda üldsusele erinevaid tegevusi, mis väärtustaksid häält ja informatsiooni hääle paremaks kasutamiseks.

Käesoleval aastal pakub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia häälepäeva tähistamise raames huvilistele võimalust määrata oma hääleulatuse profiili. See võiks huvitada lauljaid, aga ka kõiki teisi häälekasutajaid. Kui tavalise hääleulatuse mõõtmisel tuleb laulda nii kõrgele ja nii madalale, kui hääl ulatub, siis hääleulatuse profiili puhul uuritakse lisaks hääles olevatele helikõrgustele ka iga noodi dünaamilist ulatust, ehk kui vaikselt ja kui valjult on iga nooti võimalik laulda. Selle abil saab teha otsuseid hääleliigi kohta, aga hääleulatuse profiil võib osutada ka hääle korrasoleku probleemidele. Võimalik on määrata ka kõnehääle hääleulatuse profiili, mingit teksti lugedes.

Hääleulatuse profiili määramine võtab aega umbes pool tundi ja selleks ettevalmistusi ei ole vaja teha. Oma hääleulatuse profiili saab iga huviline väljaprindituna paberil.

Hääleulatuse profiili saab mõõta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias 16. aprillil kell 11–16. Täpse aja kokkuleppimiseks palume võtta ühendust professor Allan Vurmaga, kas kirjutades talle meiliaadressil allan.vurma@eamt.ee või helistades numbrile 51935932.

Häälepäeva kohta vaata ka veebilehelt: worldvoiceday.org

15. ja 16. märtsil toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) XII muusikaolümpiaadi üleriigiline voor, millest võttis osa 42 õpilast (neist 27 põhikooli ja 15 gümnaasiumi vanuseastmes). Mõlema vanuserühma kaks parimat saavad osaleda rahvusvahelises voorus, mis toimub 18.–20. aprillini Küprosel. Esimest korda pakkus EMTA gümnaasiumi vanuserühma esikolmikule võimaluse asuda ilma sisseastumiskatseteta õppima muusikapedagoogika või muusikakultuuri erialale.

PÕHIKOOLI VANUSERÜHM

1. koht: Arabella Mürk (Palade Põhikool, õpetajad Thilo Fürstenberg ja Ulvi Tamm)
2. koht: Sarah Liis Luha (Tallinna 21. Kool, õpetaja Lydia Rahula)
3. koht: Miia Maria Treier (Tartu Raatuse Kool, õpetaja Mai Rand)

Eripreemiad
Parim omalooming: Arabella Mürk (Palade Põhikool, õpetajad Thilo Fürstenberg ja Ulvi Tamm)
Parim laulu esitus: Bibi Loore Pilipenko (Väätsa Põhikool, õpetaja Laura Otsus)
Parim noodilugemine: Mirtel Katrina Kits (Pärnu Mai Kool, õpetajad Margrit Kits, Ene Oltre ja Hanna-Liia Kiipus)
Parim kirjalik töö: Emma Lind (Tallinna Kesklinna Põhikool, õpetaja Keili Simastel)

GÜMNAASIUMI VANUSERÜHM

1. koht: Hanno Kull (Saaremaa Gümnaasium, õpetaja Laine Lehto)
2. koht: Karmen Tarre (Tallinna 21. Kool, õpetaja Kristjan Õmblus)
3. koht: Liisa Arakas (Tallinna Mustamäe Riigigümnaasium, õpetaja Sirje Vasmann-Perend)

Eripreemiad
Parim omalooming: Miia Umboja (Loo Keskkool, õpetaja Aive Skuin)
Parim laulu esitus: Hanno Kull (Saaremaa Gümnaasium, õpetaja Laine Lehto)
Parim noodilugemine: Oskar Treffner (Tallinna Reaalkool, õpetaja Eve Karp) ja Anett Sisas (Saku Gümnaasium, õpetaja Inga Nurme)
Parim kirjalik töö: Karmen Tarre (Tallinna 21. Kool, õpetaja Kristjan Õmblus)
Parim kontserdiarvustus: Liisa Arakas (Tallinna Mustamäe Riigigümnaasium, õpetaja Sirje Vasmann-Perend), Karmen Tarre (Tallinna 21. Kool, õpetaja Kristjan Õmblus) ja Maarit Juhkamsoo (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium, õpetajad Aire Luhaoja ja Endla Murd).

Muusikaolümpiaadid toimuvad Eestis alates 2002. aastast iga kahe aasta järel. Selle aja jooksul on olümpiaadidel osalenud üle 2250 andeka noore, kellest mitmed on jätkanud muusikaõpinguid ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.

Eesti muusikaolümpiaadide eeskujul on mitmed Euroopa riigid hakanud läbi viima oma olümpiaade. Eesti ettepanekul alustati 2012. aastal ka rahvusvaheliste muusikaolümpiaadide korraldamist ja kahel korral on EMTA neid ka võõrustanud (2012 ja 2018). Praeguseks on toimunud viis rahvusvahelist olümpiaadi ja on rõõmustav, et Eesti õpilased on nendel saavutanud silmapaistvaid tulemusi, näiteks Patrik Sebastian Unt, Karin Kuulpak ja Marianne Leibur on pälvinud helilooja Erik Ešenvaldsi loomingu eripreemia.

Muusikaolümpiaade korraldavad Eesti Muusikaõpetajate Liit ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, toetavad Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kontsert, ajakiri Muusika, Viljandi Pärimusmuusika Festival ja teised.

Olümpiaadi patroon on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor professor Ivari Ilja.

Õnnitleme!

„Vanamuusika kui selline üldtermin on kaunis ja rahustav, pakkudes igaühele positiivset naudingut ja harmooniat iseendaga,“ lausub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) varajase muusika õppejuht, klavessiini professor ja vanamuusika festivali Ceciliana kunstiline juht Imbi Tarum. Tänavu tähistab festival kümnendat aastat, tuues lavale Francesco Cavalli suurejoonelise barokkooperi „La Calisto“. Kui eelnevatel aastatel on festivalile kaasatud muusikuid ja õppejõude ka välismaalt, siis selleaastane tuleb pisut teises võtmes. „Oma jõududega,“ sõnab Tarum. Mis ei tähenda aga kaalukuse vähenemist. Võib isegi öelda vastupidi: festival toob kahel järjestikusel õhtul lavale renessansiaja itaalia helilooja Fransesco Cavalli ooperi „La Calisto“. Lavastajaks Liis Kolle ning muusikaliseks juhiks viimased aastad Eestis resideeruv briti vanamuusikakorüfee, dirigent ja harfimängija Andrew Lawrence-King. Kuna tegemist on tudengiprojektiga, kantakse ooper ette lühendatud kujul. Selline lahendus on levinud muusikakõrgkoolides üle maailma, andes võimaluse pakkuda rolle kõigile, sealjuures säilitada ooperi dramaturgia.

Ooper „La Calisto“ tuleb ettekandele koostöös EMTA ooperistuudio ja vanamuusika tudengitest koosneva orkestriga, kuhu on continuo instrumentidena kaasatud ka kandled, harfid, positiivorelid ja klavessiinid. Lisaks sellele teevad kaasa ka noored muusikud Tallinna Muusika- ja Balletikoolist (MUBA).

Kui eelnevatel aastatel on toimunud ka meistrikursused ning loengud, siis Tarumi sõnul on seekordseks meistrikursuseks teatud mõttes just selle suurteose ettevalmistus ja ettekandmine. Eesotsas vanamuusika tipptegija Andrew Lawrence-Kingiga, kes juhendab kõiki proove ning peab eelnevalt ka loengu. „„La Calisto“ ongi seekord üks suurejooneline meistrikursus, millest saavad osa kõik noored lauljad ja mängijad. See on erakordne võimalus,“ leiab Tarum.

Lisaks barokkooperile leiab seekordsest festivalikavast Johann Sebastian Bachi loomingut, millele on pühendatud terve laupäev ja saab kuulda EMTA oreli ja klavessiini üliõpilasi. Laupäeva õhtul aga musitseerib Imbi Tarum klavessiinil koos kauaaegse kolleegi, dirigendi ja viiuldaja Andres Mustoneniga. Esitlusele tulevad Bachi viiulisonaadid, mida Mustonen ja Tarum esitasid esmakordselt kolmkümmend kolm aastat tagasi ning mis nüüd on saanud füüsilise vormi CD kujul.

Pühapäevasest festivalikavast leiab EMTA üliõpilaste a capella koosluse nimega Cantus Reval, mida juhendab Stijn Claerhoudt. Kõlab Claudio Monteverdi, Josquin Desprez, Carlo Gesualdo ning Luca Marenzio looming.

Festivali lõpetab varase klahvpillimuusika professor Lembit Orgse haamerklaveril, kus ta kannab ette varaklassitsismi ning hilisbarokki – kõlab Joseph Haydni ja Jan Ladislav Dusseki looming.

Vanamuusika areng Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias

Tarum meenutab festivali sündi kümme aastat tagasi, kui ühe laua taga koos tolleaegse EMTA arendusprorektori Helena Tulve ja muusikateaduse professori Toomas Siitaniga sai idee välja käidud ning vanamuusikafestivali Ceciliana loomine Imbi Tarumile usaldatud. Nagu heade asjade sünniga, oli ka vanamuusikafestivalil oluline roll õigel ajastusel ja positiivsete juhuste kokkulangemisel. Juba esimesel aastal võttis Erasmus programmi kaudu festivalist osa muusikakollektiiv Terni konservatooriumist Itaalias, kes viis kohapeal läbi ka meistrikursuseid. Tarum ütleb selle kohta, et tegemist oli lihtsalt väga hea juhusega: Terni konservatooriumist võeti temaga ühendust veel enne, kui vanamuusikafestivali mõte üldse lauale oli tulnud. „Sellest ajast peale on festival käivitunud. Koguaeg on olnud mõned väliskülalised lisaks meie üliõpilastele – see on olnud sümbioos õppetöös,“ ütleb ta.

Imbi Tarum, kes ise on varajase muusika üks säravamaid interpreete ning Eesti klavessiiniõppe rajaja, rõõmustab eriliselt aga selle üle, millise arenguhüppe on vanamuusika laiemalt, aga eelkõige õppe kujul EMTA-s teinud. Alates 2015. aastast tegutseb varajase muusika eriala, mis on justkui ühendavaks lüliks kõikide osakondade vahel, andes ruumi ja võimalusi teha rohkem kammer- ja vanamuusikat. Kui keskuse loomise algus oli Tarumi sõnul tasane, siis tänasel päeval on võimalik 27 juba ka magistriõppe tasemel õppida barokkkeelpille eraldi erialana. „Majasiseselt on toimunud väga suur areng ja kindlasti on ka festival Ceciliana suurepäraseks väljundiks kõikidele üliõpilastele.“ Samal ajal meenutab ta enda ülikooliaastaid seitsmekümnendate lõpus, mil õpingutega paralleelselt sai olla osa vanamuusikaansamblist Hortus Musicus.

Võiks mõelda, et vanamuusika hällimaades oli selle muusika levik laialdane, aga Eesti klavessiinikunstniku sõnul oli näiteks Hispaanias ja Itaalias varajase muusika esitamine veel kaheksakümnendatel praktiliselt olematu. Sealsed inimesed tegid suured silmad, kui kuulsid, et kuskilt „maakaardil olematust kohast“ tulevad muusikud ja esitavad nende maa loomingut. Tarumi sõnul oli varajase muusika kandepind tol ajal veel väga kitsas, nimetades üheks võõristamise põhjuseks akadeemilise kontserdielu teatud konservatiivsust. Hortus Musicus aga kuulus esimeste ansamblite hulka, kes varajast muusikat maailmas laiemalt tutvustas. „Nüüdseks võib öelda, et vanamuusika on nii laiapõhine, et igas muusikakõrgkoolis on olemas kas vanamuusika osakond või vanamuusikapillide õpe. Ansamblitel, mida aasta-aastalt juurde tuleb, ei jõua enam järgegi pidada,“ ütleb ta naljatamisi. Siinne areng on Tarumi sõnul nähtav aga eeskätt õppe kujul: vanamuusikat saab õppida nii Tallinna Muusika- ja Balletikoolis (MUBA) kui ka Vanalinna Hariduskolleegiumis. „Ka festivali korraldamine on üks viis populariseerida kaunist vanamuusikat, mida me siin õpime ja teeme,“ leiab ta. Lisaks festivalile Ceciliana korraldab Tarum alates 1996. aastast ka klavessiinifestivali, otsides elamusrikkaid ja kõrgetasemelisi külalisesinejaid, kes pakuksid publikule üllatusi, kõrget taset ja muusikalist andumust.

Vanamuusika embuses

Kuigi vanamuusikaga puutus ta kokku juba õpingute ajal literatuuritundides, ei olnud Tarum sellesse muusikastiili niivõrd sügavuti läinud. Ta meenutab, et esimene teadlikum kokkupuude varajase muusikaga langes kokku tutvumisega enda tulevase abikaasa, trompetisti ja ansambli Hortus Musicus liikme Raivo Tarumiga. Samal ajal sattus talle kätte Ida-Saksamaa plaadifirma Eterna poolt välja antud vinüül Michael Praetoriuse muusikaga, mille kuulamist nimetab Tarum elumuutvaks. „See oli midagi nii erilist, et seda võis õhtuti lõputult kuulata. Olles lihtne, samas nii tundeline, südamlik ja uskumatult sügav oma lihtsuses,“ kirjeldab ta elavalt. Tol perioodil käis ta regulaarselt ka kuulamas ansambli Hortus Musicus kontserte, iseloomustades seda kogemust kui puudutust teisest reaalsusest. „Kõik see oli nii teistmoodi, tekitades väga erilise tunde hinges. Siia liitus ka noorus ja armastus.“

Juhuse tahtel kutsuti tol ajal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) Bruno Luki klaveriklassi üliõpilane proovima Ida-Saksamaa vabriku poolt valmistatud Lindholm klavessiini, mille kõla ei ole Tarumi hinnangul võrreldav praeguste klavessiinikõladega. „Aga see oli minu esimene kokkupuude klavessiiniga. Tol korral ei teadnud ma võib olla selle pilli olemasolustki,“ naerab ta. Klavessiini proovimisega kaasnes koheselt ka kutse ühineda Hortus Musicusega ning järgmisel hetkel käis noor klaveritudeng juba vanamuusika radu. „Olin seal kohe sees, kõige täiega!“ Viimased kaks õppeaastat koos intensiivse ansamblitööga pakkus noorele muusikule kõvasti väljakutseid: „Kontserdid, proovid, harjutamised, sõidud – kõik tuli kaasa teha ja ühendada see õppetööga.“

Ka kohanemine uue instrumendiga võttis oma aja, tulles läbi suurte otsingute ja möödaminemiste: „Ma ei armunud kohe klavessiini kõlasse. Tundsin ennast ebamugavalt, ei suutnud end väljendada selliselt nagu klaveril. Võttis aega, kuni hakkasin olema nagu kala vees.“ Kui kiindumine klavessiini kõlasse ei olnud kohene, siis ansambli töösse ning repertuaari, mida Hortus Musicus esitas, oli ta koheselt uppunud. „Pidin väikeseid vahelõike mängima, mis oli minu jaoks suur ülesanne. Ma ei olnud kunagi rahul sellega, mis sealt tuli,“ meenutab Tarum. Suur murrang pilli tunnetuse osas saabus siis, kui ta sai kogeda meistri käe all valminud klavessiini, mis üüriti 1980. aastal kuuajase Soome ringreisi ajal. Tegemist oli itaalia tüüpi meister Henk van Schevikhoveni poolt valmistatud käsitööpilliga. „Ma ei olnud midagi sellist varem ette kujutanud. Selle pilli kõlas oli sära, sädelus ja samas resonants ning sügavus.“ Kuna kiindumus oli jäägitu, sai sõprade abiga klavessiin välja ostetud ning Eestisse toodud. Tänasel päeval kasutab Tarum seda erilise tähendusega pilli enda klavessiiniõpilastega.

Ka noorte klavessiiniüliõpilaste puhul näeb Tarum seda otsimist, et ennast klavessiini taga hästi tunda ning kuidas saada need väljendused, mida hing igatseb, edasi anda. „Selleks on pisut teised vahendid ja artikulatsioonid. Kui enne mängiti rangelt tempos, mis oli mõjutatud akadeemilisest ja klassikalisest vaatenurgast, siis praegu on õnneks asjad läinud palju vabamaks,“ sõnab ta. „Me lähtume palju rohkem afektist või tundest. Õpilasi on ka erinevaid – kes on klaveriõppe taustaga, kes ainult klavessiini mänginud.“ Klavessiini professor imetleb eriliselt aga neid noori, kes suudavad kohaneda kahe pilliga. Vaatamata sellele, et Tarum lõpetas klaveriõpingud konservatooriumis 1980. aastal cum laude, tegi ta pärast õpinguid valiku klavessiini kasuks. Kuigi klavessiinikunstnik armastab ka klassikuid nagu Frédéric Chopin või Franz Schubert, peab ta vanamuusikat enda hingemuusikaks. „Ühegi teise stiili kohta ei ütle ma midagi halba, aga erilist harmooniat pakub vanamuusika.“

Festival Ceciliana toimub 21.–24. märtsini, kavaga saab tutvuda siin. Barokkooperi „La Calisto“ kohta leiab lisainfo siit.

Imbi Tarumit intervjueeris Jaanika Vilipo. Intervjuu ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja esimeses numbris (märts 2024), rohkem infot siit.

Täna, 8. märtsil ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja esimene number, mille eessõnas võtab sõna loometegevuse ja välissuhete prorektor Henry-David Varema.

Austatud lugejad 

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) ajakiri avab lugejatele meie loomingut ja inspiratsiooni täis maja ning tutvustab inimesi, kes on oma erialale sügavalt pühendunud.

Ajakirja avanumbrist saab lugeda intervjuud rektori Ivari Iljaga, kes räägib muutunud maailmaga seotud väljakutsetest, kõrghariduse valupunktidest, kuid ka vajadusest kasvatada noorema generatsiooni huvi professionaalse muusikaõppe vastu.

Avanumbri esikaas on pühendatud EMTA lavakunsti osakonda sel kevadel lõpetavale XXXI lennule. Intervjuudest on huvitav teada saada, mida mõtlevad ning millest unistavad oma loometee alguses olevad noored näitlejad. Sõna saab ka lennu juhendaja, näitlejatöö vanemlektor Jaak Prints. 

EMTA ajakiri annab ülevaate mõningatest olulistest sündmustest, mis ootavad akadeemiat ees 2024. aasta kevadel. Koostöös Tallinna linnaga tuleb 9. märtsil Kaarli kirikus ettekandele Benjamin Britteni „Sõjareekviem“, millega meenutame 80 aasta möödumist Tallinna märtsipommitamisest. Britteni kui ühe mõjukama inglise helilooja mõttemaailma avab ajakirja veergudel dirigent, koori- ja orkestridirigeerimise professor Toomas Kapten. Helilooja kirjutas „Sõjareekviemi“ 1961. aastal ning seda peetakse tema sõjavastaste veendumuste manifestiks. Kuigi teose pealkiri on kurjakuulutav ning inimkonnale hoiatuseks hukatuslike sõdade eest, kätkeb see endas ka rahusõnumit ja lootust. 

Samuti saavad sõna varajase muusika õppejuht, klavessiini professor ja vanamuusika festivali Ceciliana kunstiline juht Imbi Tarum, kaasaegsete etenduskunstide juhtiv professor, õppekava koordinaator ja festivali Manifestal kunstiline juht Jüri Nael ning audiovisuaalse loomingu õppejuht ja festivali Commute üks loojatest Einike Leppik. 

Akustik Linda Madalik ja sisearhitekt Aivar Oja räägivad 2019. aastal avatud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja suure saali ehitamisest ja selle väljakutsetest. Seoses kontserdi- ja teatrimaja avamisega algas akadeemia ajaloos uus ajajärk, mis avas suurepärased võimalused meie üliõpilastele ning muutis maja veelgi avatumaks ka publikule.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia võõrustab tänavu kevadel Põhja- ja Baltimaade suurimat pärimusmuusika festivali Nordtrad. Nagu pärimusmuusika eriala õppejuht Karoliina Kreintaal ning pärimusmuusika lektor Leanne Barbo oma intervjuus lausuvad, on see suur au mitte ainult akadeemiale, vaid tervele Eestile. 

Kahtlemata on ajakirja üheks lahutamatuks osaks rubriik, kus räägime teadusest. Sel korral tutvustab doktorinõukogu esimees, doktoriõppe keskuse juhataja ja muusikateaduse professor Kristel Pappel EMTA doktorantide tegevust. 

Oluline on mainida ka seda, et teemasid, mis sel korral ajakirja ei mahtunud, on palju, kuid kindlasti leiavad nad oma koha järgmistes numbrites. 

Tänan ajakirja koostajaid Jaanika Vilipot, Evelin Värvat ja Svea Ideon-Marksi ning kõiki teisi suurepäraseid kolleege, kes panustasid ajakirja valmimisse.

Head lugemist!

Henry-David Varema 
Loometegevuse ja välissuhete prorektor

Ajakiri on tasuta kättesaadav nii paberkandjal kui ka elektrooniliselt. Paberkandjal ajakirja leiab nii akadeemia õppehoonetest kui ka kontserdi- ja teatrimajast. Elektroonilist versiooni saab lugeda siit.

Kaanefoto autor: Rene Jakobson

Laupäeval, 9. märtsil möödub Tallinna märtsipommitamisest 80 aastat. Selle traagilise ajaloosündmuse meenutamiseks tuleb Kaarli kirikus algusega kell 20.00 ettekandele inglise helilooja Benjamin Britteni suurteos „Sõjareekviem“ op. 66. Teose toob publikuni ligi 300 muusikust koosnev koosseis dirigent Toomas Kapteni juhatamisel.

Monumentaalne teos „Sõjareekviem“, mida on peetud Benjamin Britteni loomingu üheks kõrgpunktiks, valmis 1962. aastal, et tähistada sõjas hävinud Coventry katedraali taastamist. Väga ulatuslikus ja suurele koosseisule komponeeritud reekviemis on Britten põiminud omavahel ladinakeelse surnumissa tekstid inglise poeedi Wilfred Oweni romantilise sõduriluulega. Teos on helilooja sõjavastane manifest ning hoiatus tulevastele põlvedele, samas ka inimliku lootuse ja armastuse väljendus ning veendumus, et parem, puhtam ja ilusam maailm on võimalik.

„Britteni täpsus inimhinge keerukuse kujutamisel on hämmastav. Tema helikeel on selgelt analüüsitav ja erakordselt kergesti kuulatav. Britteni muusika mõjub esimesest momendist,“ iseloomustab Benjamin Brittenit ja „Sõjareekviemi“ dirigent, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koori- ja orkestridirigeerimise professor Toomas Kapten.

9. märtsil kannavad Kaarli kirikus „Sõjareekviemi“ ette solistid Arete Kerge (sopran), Mati Turi (tenor), Taavi Tampuu (bariton), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester, sinfonietta ja koor, Rahvusooper Estonia Poistekoor ja dirigent Hirvo Surva, Olga Opryshko (orel), Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor ning kammerkoor Collegium Musicale. 

„Suurte kunstiteoste läbi kogevad nende esitajad, kui tähtis on olla inimene selle heas mõttes. See jõuab ka kuulajateni, kes kogevad, et nendes toimus mingisugune sisemine muutus,“ sõnab Kapten. „Sest kõik algab inimesest: ükski relv ei ole kahjulik, kui ta ei ole inimese käes. Inimesed on ise teinud selle maailma ja ükski kõrgem võim ei aita meid sellest vabaneda. Inimesed peavad ise jõudma kurjusest vabanemiseni või me saame hukka.“ Rahuajal sündinud dirigent teab, et muusiku relvaks on muusika: „See ei tee kellelegi haiget, vaid pigem teeb meid tugevamaks. Kõik me tahame rahu ja kõik me tahame ka seda, et lõpeks vägivald. Et inimkond ei hävitaks ennast.“

Kontsert toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Tallinna linna koostöös ning see kuulub UNESCO Muusikalinn Tallinn programmi. Kontserti toimumist toetab Eesti Kultuurkapital.

Piletid on saadaval Piletikeskuses ja Piletilevis ning tund enne algust kohapealt. Muusikalinna noortepilet hinnaga 6 eurot on saadaval Piletikeskuses ja mõeldud 16–26 aastastele õppivale noorele.

Pikemat intervjuud Toomas Kapteniga saab lugeda siit.

Meediakajastusi:
GALERII. 80 aastat õuduste ööst. Tallinnas mälestati märtsipommitamise ohvreid (Pealinn, 11.03.2024)
Neeme Raua intervjuu Toomas Kapteniga (Kuku raadio, 09.03.2024; intervjuu algab 68. minutil)
Taas kunstiga sõja vastu: märtsipommitamist meenutab Britteni „Sõjareekviem“ (Postimees, 07.03.2024)
Märtsipommitamist meenutatakse Kaarli kirikus Britteni “Sõjareekviemiga” (Pealinn, 07.03.2024)
9. märtsil möödub 80 aastat Nõukogude lennuväe massiivsest õhurünnakust Tallinnale (Klassikaraadio, 06.03.2024)
Laupäeval möödub 80 aastat Nõukogude lennuväe rünnakust Tallinnale (Pealinn, 06.03.2024)
MÄRTSIPOMMITAMISE AASTAPÄEV: Kaarli kirikus kõlab võimas sõda tauniv reekviem (Pealinn, 27.02.2024)

Fotode autor: Vahur Lõhmus

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klaveri eriala magistriüliõpilane Karolin Sigus ja kaasaegse improvisatsiooni magistriüliõpilane Eemeli Solehmainen osalesid edukalt 24. ja 25. veebruaril Antwerpeni Kuninglikus Konservatooriumis toimunud III rahvusvahelisel Rene Aroni nimelisel improvisatsioonikonkursil.

Konkursil jagati preemiaid erinevates kategooriates (soolo-, tonaalne-, vabaimprovisatsioon, improvisatsioon teemale, partimento jne). Karolin Sigus kogus žüriilt 1. ja 2. vooruga kõige enam punkte ning sai lisaks vabaimprovisatsiooni preemiale ka peaauhinna – René Aronsi karika (pronksist lilleõis), mis jääb alatiseks Antwerpenisse, kuid sellele lisatakse võitja nimi ja foto. Konkursi peakorraldaja Yves Senden võitjast: „Žüriile avaldas suurt muljet Karolin Siguse tugeva narratiiviga ja intensiivne mäng läbi kõigi kolme vooru.“

Eemeli Solehmainen osales konkursil koos Šoti Kuningliku Konservatooriumi üliõpilaste Jack Halforty (saksofon) ja Khalil Johnsoniga (tšello). Trio esitus kogus 1. ja 2. voorus züriilt suuruselt kolmanda punktisumma ja neid premeeriti Wildcard preemiaga. Suuruselt teise punktisumma kogus Guildhalli Muusika- ja Draamakooli kvartett Ensemble+, kes pälvis samuti Wildcard preemia. Kolmandat vooru hindas publik, preemia sai Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia doktorant Gregory Khoronenko (saksofon).

Konkursil osalesid muusikud Euroopast, USA-st ja Austraaliast.

Õnnitleme!

Stipendiumi pälvib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilane, kelle tegevusväli suudab haarata nii vokaal- kui ka instrumentaalmuusika ning kes loob sildasid, mitte piire.

EMTA Fond annab välja ühe stipendiumi summas 3200 eurot.

Kandideerima on oodatud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureuse-, magistri- ja doktoritaseme üliõpilased, kes ei viibi akadeemilisel puhkusel. Selleks tuleb esitada e-posti aadressile fond@eamt.ee vabas vormis taotlus, kus palume ära tuua oma senised loomingulised tegevused ning plaanid 2024. aastaks.

Taotluste laekumise tähtaeg on 11. märts 2024 kell 12.00.

Stipendiumi kandidaatide avaldused vaatab läbi Tõnu Kaljuste nimelise stipendiumi komisjon koosseisus: Tõnu Kaljuste, Eero Raun, Kaspar Mänd ja Kristiina Kermes.

Varasemalt on Tõnu Kaljuste nimelise stipendiumi pälvinud Pärt Uusberg, Mai Simson, Kadri Toomoja, Rasmus Puur, Ode Pürg ja Alisson Kruusmaa.

Lisainfo:
Marko Lõhmus
marko.lohmus@eamt.ee

1944. aasta 9. märtsi ööl satub Tallinn vaenlase rünnaku alla – hävivad tuhanded hooned, sealhulgas kultuuri- ja pühakojad. Sellest meie ajaloo ühest süngemast ajast kirjutab Voldemar Panso oma päevikus. Tol ajal 24-aastane, alles oma kunstnikuteed alustav Eesti teatri suurmeister kirjeldab, kuidas tugevate läbielamistega kaasnes lõpuks apaatia ja ükskõiksus kõige suhtes. Selle kõrval kasvas aga noore inimese hinges jõud edasi liikuda: „Oli mis oli, sellest pole isegi kahju. Aga elu peab kuidagi edasi minema.“ Just need mõtted Panso päevikust andsid tõuke Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koori- ja orkestridirigeerimise professorile Toomas Kaptenile tuua tänavu 9. märtsil ettekandele inglise helilooja Benjamin Britteni suurteos „Sõjareekviem“ op. 66, mis on ühest küljest kui hoiatus inimkonnale sõja hukutava tee valimise eest. Samas andes ka lootust ja energiat – seda, mida kannab endas muusika, ka ajaloo kõige trööstitumatel hetkedel. 

Nii paradoksaalne kui see ka pole, võime läbi ajaloo näha, kuidas inimkannatused ja valu on andnud kunstnikele impulsi millegi suure loomiseks. Nii ka Britteni „Sõjareekviem“ op. 66, mida peetakse helilooja, aga ka Inglismaa üheks olulisemaks ja suurejoonelisemaks teoseks. Suures osas 1961. aastal komponeeritud teos, mis on kirjutatud sopranile, tenorile, baritonile, kahele orkestrile, neljale koorile ja orelile, tuli esmaettekandele 1962. aasta 30. mail Coventry uue katedraali pühitsemisel. Britten kui veendunud patsifist otsustas teose pühendada kõigile esimeses ja teises maailmasõjas hukkunuile. Üle viiekümne aasta erinevaid orkestreid ja koorikollektiive juhatanud, sealhulgas Vanemuise ooperis aastaid peadirigendina töötanud Toomas Kapten nimetab Brittenit üheks oma lemmikheliloojaks, kellele tegi omal moel kummarduse Tallinna Riikliku Konservatooriumi lõpetamisel, esitades selleks enda loodud orkestriga Benjamin Britteni „Halastusaja kantaadi“ op. 69 („Cantata misericordium“ op. 69). „Olen õppinud seda heliloojat sügavalt tundma. Britten on selline geenius, kes suudab haarata muusikaajaloo kõik etapid ja saavutused muusikakunstis. Ühendades kirjanduse ja kujutava kunsti ning viia need teatud ühe kunstilise idee suunas,“ lausub dirigent.

Kes võidab võitluse selle ilmaelu eest? 

„„Mul on sõja pärast kahju ja poeesia pärast on kahju. Mul on kahju elamata jäänud aastate pärast. Need, mis on ees, sest meid ootab ees ainult suur katastroof“,“ tsiteerib Kapten inglise poeedi Wilfred Oweni luulet, mida Britten on kasutanud „Sõjareekviemi“ tekstides. Dirigendi arvates on helilooja suurepäraselt välja toonud essentsi Oweni sõduripoeesiast. „„Sõjareekviem“ on justkui hoiatus, et maailm on tegelikult kurjal teel. Teose alguses kõlavad sõnad „Issand, halasta“ ning taustal motiivina kuuldav tritoon ehk saatana motiiv on kui võitlus hea ja kurja vahel. Siin pannakse jumalik ja saatanlik kokku. Nüüd on küsimus, kes jääb peale? Kes võidab võitluse selle ilmaelu eest? Britten annab siiski lootust. Me peame hoidma ja kaitsma, et nende ilusate valgete pilvede asemel ei oleks raketipilved.“

Kui Rahmaninov on öelnud, et tema muusika on kõik see, mida ta on elus kogenud – armastus, pettumised, vihkamine, rõõm, ängistused, siis sama lai väljendusskaala on ka Brittenil. „Ta on väga harmooniline. Ometi oma keerukuses ja kaasaegses helikeeles ilus ja selge. Tema muusikaliste kujundite selgus on võrreldav Leonardo da Vinci või Michelangelo kujunditega kunstis või Dante „Jumalikus komöödias“ põrgu ja paradiisi kujutamises.“ Kapten kirjeldab Britteni loomingut kui kontsentraati kõigest sellest, mis varem kirjutatud ning mis ajahetkel helilooja ise toimetas. „Sõjareekviem“ valmis ajateljel, mil teine maailmasõda oli läbi ning algas Vietnami sõda. Kuigi dirigenti ennast paneb muretsema see, kuhu maailm sõdadega on liikumas, siis tuletab ta endale meelde, kui oluline roll on muusikal. „Meil, muusikutel, on tegelikult ainuke võimalus väljendada ennast läbi muusikaliste teoste. Britteni „Sõjareekviem“ on kahtlemata tänaseni kirjutatud teostest kõige võimsam. See on tohutu muusikaline fresko, mis on võrreldav Sixtuse kabeli Michelangelo suurteostega nagu „Maailmaloomine“ ja „Viimnepäev“,“ ei jää ta kirjeldusega tagasihoidlikuks. Vaatamata sellele, et Kapten tunneb ühe oma lemmikhelilooja loomingulisi väljendusvorme peensusteni, tunnistab ta, et lõpuni ei suuda Britteni „koodi“ keegi lahti murda. „See teos on lihtsalt niivõrd rikas oma tundeskaalal, tohutult emotsionaalne, nii otse- kui ka kõrvalträäkiv.“ Viidates siinkohal Britteni reekviemi tekstikäsitlusele, mis on kohati irooniline, teatud kõvernurga all: Oweni tekstis räägib üks stseen Abrahamist, kes Piibliloo järgi peab Jumalale annetama lamba. Oweni tekstis aga ohverdatakse lamba asemel hoopis Abrahami poeg IIsak, mille tõttu läheb pool maailmasugu kaotsi. „See on justkui protest vägivalla ja inimese kui inimese vaenlase vastu. Selle tegutsemise ja ebaõigluse vastu, mida kohtame paraku järjest rohkem,“ lausub Kapten.

Britten kui oma aja rokkmuusik

„Sõjareekviemi“ ettevalmistusperioodil ja tudengite projektinädalal märkas Kapten, kuidas noored partiisid õppisid – õhinal, inspireeritult: „Selles muusikas endas on niivõrd palju kõigi jaoks, ta haarab sind jäägitult kaasa,“ sõnab ta. „Arvan, et noored peavad seda teost tegema, et saada kogemus sellise suure kunstiga kokkupuutest.“ Kaarli kirikus toimuvat „Sõjareekviemi“ kannavad ette solistid Arete Kerge (sopran), Mati Turi (tenor), Taavi Tampuu (bariton), Rahvusooper Estonia Poistekoor, dirigent Hirvo Surva. Orelil Olga Opryshko, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koor, Rahvusooper Estonia noormeestekoor, Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, Kammerkoor Collegium Musicale, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester ja sinfonietta. „Arvan, et koos jõuame millegi väga tähtsa äratundmisele. Reegleid ei ole, sest see teos üllatab ja avaneb justkui iga päev uuesti. Kuna Britten pidas seda teost oma kõige tähtsamaks, siis on ta ka selle kirjutamisel tõepoolest püüdnud nii-öelda uuesti luua kõik selle salvestatu, mida oma elus kogenud: puutudes kokku varase inglise muusikaga, gregoriuse lauluga, võtnud elemente Indiast ja Jaapanist. Selles teoses kohtame otseseid viiteid Verdi reekviemile, Mozarti reekviemile, Bachi passioonidele ning Stravinski paljudele leidudele,“ räägib Kapten, kellel on au dirigeerida Britteni „Sõjareekviemi“ esmakordselt. „Aga ma usaldan seda heliloojat jäägitult! Tema täpsus inimhinge keerukuse kujutamisel on hämmastav. Võib-olla oskas seda keelt veel Dmitri Šostakovitš, kes puudutas väga teravalt ja isegi julmalt kogu seda maailmaelu oma muusikalise helikeelega.“ Kui dirigent sukeldub kaleidoskoopilise Britteni loomealgesse, siis tuletab ta meelde, et tegemist on kaasaegse klassikalise muusika esindajaga, kes õppis modernmuusika suurkujudelt, eelkõige Igor Stravinskilt, ning valdas dodekafoonilist helikeelt, mida kasutab ka „Sõjareekviemis“. „Britteni helikeel on selgelt analüüsitav ja erakordselt kergesti kuulatav. Tema muusika ei eelda teadikumat kuulajat. See muusika mõjub esimesest momendist.“ Siin toob dirigent näite oma esmakordsest kokkupuutest Britteni „Sõjareekviemiga“, olles tol ajal Tallinna Muusikakeskkooli (praegune MUBA) üheksanda klassi õpilane. „Need motiivid on kohe haaratavad, jäädes terveks eluks meelde.“ Kapten võrdleb Brittenit rokkmuusikaga, mille saatel ta ise üles kasvas. „Kui me nimetame barokki ja mõtleme selle all Bachi ja Händelit, siis Britten on kirjutanud sümfoonilises oratoriaalses muusikavormis rokkmuusikat.“

Kas aeg ja ruum mõjutavad meie kunstilisi väljendamisi? 

„Ta ei mõjuta küll otseselt, kui ma mängin, kujutlen või leian endas selle muusika. Muusika – see on elav organism. Aga paratamatult aeg ja ruum muudavad – iga moment, mida olen öelnud, on minevik. Järgmine on juba tulevik.“ Muusika, aga just „Sõjareekviem“, vaatamata selle süngele nimele ja sünniloole, võiks Kapteni sõnul puudutada igaüht. „Ma tahan, et tunnetaksime läbi selle muusika ühist jõudu ja saaksime sellest vaimset energiat, mida võiksime jagada laiali. Vaimne energia ei jää ühte kohta. Ta hakkab kuskil siin ilmaruumis levima, sest energia on igal pool – terves universumis.“ Kapten meenutab paari aasta tagust ettevõtmist, kui toodi EMTA kontserdi- ja teatrimaja lavale Carl Orffi ooper „Kuu“, mis oli samuti tugevate emotsioonidega laetud ettekanne. Viimased tööaastad ongi dirigent pühendanud just selliste suurvormide ettekandmisele. „Et tuua kõige parem teos meie tudengitele tegemiseks.“ Tema sõnul on Britteni muusika kvaliteet niivõrd kõrge, et see muudab iga selles osaleva muusiku professionaaliks. „Kas ta on vähem või rohkem õppinud, pole oluline. See muusika ise tõstab tema kui muusiku kvaliteeti kohe, seades niivõrd kõrge nivoo, et kui sa teda puudutad, siis oled juba tõusnud kõrgemale tasemele.“

Kõik me tahame, et lõpeks vägivald – et inimkond ei hävitaks ennast

„Suurte kunstiteoste läbi kogevad nende esitajad, kui tähtis on olla inimene selle heas mõttes. See jõuab ka kuulajateni, kes kogevad, et nendes toimus mingi sisemine muutus,“ sõnab Kapten. „Sest kõik algab inimesest: ükski relv ei ole kahjulik, kui ta ei ole inimese käes. Inimesed on ise teinud selle maailma ja ükski kõrgem võim ei aita meid sellest vabaneda. Inimesed peavad ise jõudma kurjusest vabanemiseni või me saame hukka.“ Rahuajal sündinud dirigent teab, et muusiku relvaks on muusika: „See ei tee kellelegi haiget, vaid pigem teeb meid tugevamaks. Kõik me tahame rahu ja kõik me tahame ka seda, et lõpeks vägivald. Et inimkond ei hävitaks ennast.“

„Sõjareekviem“ tuleb ettekandele 9. märtsil kell 20.00 Tallinna Kaarli kirikus. Lisainfo siin. Piletid on saadaval Piletikeskuses ja Piletilevis.

Toomas Kaptenit intervjueeris Jaanika Vilipo. Intervjuu ilmub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja esimeses numbris (märts 2024), rohkem infot siit.

Euroopa Liidu Noorteorkestri (European Union Youth Orchestra) konkursil osalenud üheksateistkümnest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, Tallinna Muusika- ja Balletikoolis ning Heino Elleri Muusikakoolis õppivast noorest instrumentalistist valiti orkestri põhikoosseisu EMTA üliõpilased Mia Ruubel (viiul) ja Oliver Vilu (vioola). Lisaks EMTA üliõpilastele mängivad orkestris ka Helsingi Kunstide Ülikooli Sibeliuse Akadeemias vioolat õppiv Hanna Maria Semper ja tšellist Brendan Tarm.

Eesti noorte muusikute saavutusi tuleb kõrgelt hinnata, kuna EUYO konkursisõel on ülitihe – Euroopa Liidu 27 riigist osales kokku 3386 instrumentalisti, kellest lõppkokkuvõttes pääses EUYO 2023/2024 hooaja põhikoosseisu 150.

1976. aastal Claudio Abbado initsiatiivil asutatud ja tänaseks maailma ühe parima sümfooniaorkestri staatusse tõusnud kollektiiv on teinud koostööd maailma juhtivaimate muusikute ja dirigentidega nagu Daniel Barenboim, Leonard Bernstein, Herbert von Karajan ja Mstislav Rostropovtš. Eraldi äramärkimist väärib orkestri asutaja ja kauaaegne peadirigent Claudio Abbado, tema kõrval ka endised peadirigendid Valdimir Ažkenazy ja Bernard Haitink. Kevadsessioon 2024 toimub seoses Belgia eesistumisega Brüsselis, Brügges ja Charlerois, suvesessioon leiab aset orkestri residentsis Grafeneggis, Austrias, millele järgnevad kontserdid Bolzanos, Lucerne’is, Berliinis ja Carnegie Hallis New Yorgis.

Orkestri aupresident on Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola, aupatroonide juht Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, patroonid Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrell ning Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja Charles Michel. Orkestri patroon Eestis on peaminister Kaja Kallas.

Õnnitleme!

Lisainfo:
Kai Kiiv, välissuhete spetsialist
kai.kiiv@eamt.ee