Rubriik: Uncategorized @et

Prof Heino Kaljuste stipendiumi pälvib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) muusikapedagoogika või koolimuusika eriala üliõpilane. Stipendium on mõeldud üliõpilasele erialaseks enesetäiendamiseks.

EMTA Fond annab välja ühe 800 euro suuruse stipendiumi.

Stipendiumile võivad kandideerida Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureuse- ja magistritaseme üliõpilased, kes ei viibi akadeemilisel puhkusel.

Kandideerimiseks tuleb esitada vabas vormis taotlus, kus näidata oma senised loomingulised ja pedagoogilised tegevused ning plaanid 2026. aastaks. Avaldus tuleb saata e-posti aadressile fond@eamt.ee.

Taotluste laekumise tähtaeg on 12. november 2025 kell 12.00.

Stipendiumi kandidaatide avaldused vaatab läbi prof Heino Kaljuste nim stipendiumi komisjon koosseisus prof Kristi Kiilu, Mall Ney, Kadi Härma ja Kadi Kaja.

Stipendium antakse üle 14. novembril Heino Kaljuste 100. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi õhtusel kontserdil akadeemia suures saalis.

Lisainfo: Marko Lõhmus, EMTA Fondi juhataja, marko.lohmus@eamt.ee

Kadi Kaja kaitses 31. oktoobril 2025 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias filosoofiadoktori (muusikateadus) kraadi taotlemiseks edukalt töö: “Muusikaõpetus eesti õppekeelega Eesti üldhariduskoolis 1917–2024. Ajaloolis-analüütiline käsitlus”.

Juhendajad: prof Toomas Siitan, PhD, prof Kristi Kiilu, PhD, Urve Läänemets, PhD

Oponent: emeriitprofessor Rein Veidemann, PhD (Tallinna Ülikool, Haridusteaduste instituut)

Doktoritööga on võimalik tutvuda SIIN ning trükisena EMTA raamatukogus.

Õnnitleme!

27. oktoobril 2025 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis toimunud konkursil pälvis Lilian Semperi stipendiumi (1500 eurot) klaveriüliõpilane Marianne Liis Oissar (juhendaja vanemlektor Age Juurikas) ning Helmi Valtmani stipendiumi (900 eurot) klaveriüliõpilane Madis Sikk (juhendaja prof Mihkel Poll).

Kokku osales konkursil 7 noort pianisti, keda hindas žürii koosseisus prof Marje Lohuaru ja vanemlektor Marko Martin.

Õnnitleme!

26. novembrist 5. detsembrini 2025 toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Eesti Keelpillimängijate Konkurss.

Konkursile on registreerunud 36 keelpillimängijat: 17 viiulimängijat, 4 vioolamängijat, 13 tšellomängijat ja 2 kontrabassimängijat. Osalejate hulgas on nii Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Helsingi Kunstide Ülikooli Sibeliuse Akadeemia, Viini Muusika- ja Etenduskunstide Ülikooli, Taani Kuningliku Muusikaakadeemia ja Baseli Muusikaakadeemia üliõpilasi, Tallinna Muusika- ja Balletikooli, Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilasi kui ka juba kõrgkooli lõpetanud muusikuid.

Konkurss koosneb järgmistest voorudest, mis toimuvad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis:

I voor
Kava koosneb kolmest teosest, kestusega 20–25 minutit.
Üks teos baroki või varaklassitsismi ajastust (lubatud on osad ulatuslikumast teosest).
Virtuoosne teos vabal valikul.
Üks teos vabal valikul.

II voor
Interpreedil on vabadus koostada kava, kestusega 30-40 minutit, mis toob kõige paremini esile tema muusikalise isikupära.

III voor (Finaal)
Finaal toimub koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga. Osaleja esitab vabal valikul ühe instrumentaalkontserdi.

Keelpillimängijaid hindab rahvusvaheliselt tunnustatud keelpillimängijatest koosnev žürii:
Paula Šūmane (viiul, Läti), žürii esimees
Jari Valo (viiul, Soome)
Arigo Štrāls (vioola, Läti)
Fabio Presgrave (tšello, Brasiilia)
Siret Lust (kontrabass, Suurbritannia/Eesti)

Eesti Keelpillimängijate Konkurss on kodumaiste talendikate keelpillimängijate kasvulava. Viimasest konkursist möödub tänavu viis aastat ning selle aja jooksul on peale kasvanud uus keelpillimängijate põlvkond, kellele pakub sündmus võimaluse end proovile panna. Konkurss rikastab muusikaelu andekate muusikutega ja avab neile tee kontserdilavadele, andes ühtlasi ülevaate noorte keelpillimängijate tasemest ja hetkeolukorrast Eestis. 2015. aastal võitis konkursi Marcel Johannes Kits, 2020. aastal Hans Christian Aavik.

Konkurss toimub Eesti Muusikanõukogu, MTÜ Muusikaline Noorus Eestis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri koostöös.

Konkursi voorud on avatud kõikidele kuulajatele. I ja II vooru on sissepääs tasuta, III vooru ehk finaalkontsertide (4. ja 5. detsembril) piletid on saadaval Piletikeskuses siin.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) külalisteaduri Mihhail Gertsi juhitav loovuurimuse projekt “Kuidas jagada vaimustust? Komplekssete muusikaliste struktuuride vahendamine eelteadmisteta kuulajale animeeritud partituuri kaudu Eduard Tubina esimese sümfoonia näitel” on valmis saanud.

Uurimisrühma, millesse kuuluvad lisaks Mihhail Gertsile animaator Martinus Klemet (Eesti Kunstiakadeemia) ja professor Kerri Kotta (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), eesmärgiks oli luua animatsioon, mis visualiseeriks Eduard Tubina esimese sümfoonia esimese osa muusikalise vormidramaturgia ülesehitust. Projekti käigus valminud animatsioon lähtub muusikateadusliku vormianalüüsi tulemustest, kuid seejuures ei ole visuaalis kasutatud teadlikult erialaliseid termineid, noodikirja ja muid eelteadmisi vajavaid komponente, sest soov on, et animatsioon kõnetaks ka eelteadmisteta vaatajat-kuulajat.

Esmaspäeval, 3. novembril kell 14–15 toimub akadeemia suures saalis projekti esitlus, kus uurimisrühm räägib oma tööprotsessist – sellest, kuidas leiti vormianalüüsi tulemustele visuaalsed vasted, ühendati erinevaid teooriaid ja kontseptsioone ning näidatakse animatsiooni, mis on töö tulemusena valminud.

Esitluse järgselt on kõigil võimalik vabatahtlikult täita veebiküsimustik, anda nähtule hinnang ja uurimisrühmale tagasisidet.

1. novembril saab hoo sisse selle sügise eriline muusikaelamus – Eesti Interpreetide Festival Eesti Muusika Nädal, mis toob viiendat korda kuulajani kodumaise helikunsti kogu rikkuses. Kokku toimub Tallinnas, Tartus ja Narvas seitse kontserti.    

Sel korral on festivali fookuses neli eesti heliloomingu suurkuju: Heino Eller, Veljo Tormis, Arvo Pärt ja Urmas Sisask, kelle autorikontsertidel kõlab valik soolo- ja kammerteoseid, mis avavad eesti muusika eri ajastuid ja arengujooni. Laval on 27  hinnatud interpreeti, kes toovad kuulajani nii armastatud klassika kui ka harvem esitatud pärlid. Festivalile omaselt astuvad ka tänavu lavale mitmed ebatraditsioonilised koosseisud.

Festivalist saavad osa saada ka need, kel keeruline Tallinnasse või Tartusse sõita, sh kontserdihuvilised väljaspool Eestit – võimalik on soetada veebiülekande pilet ja kuulata kontserti endale sobivalt teatud ajavahemiku jooksul.

“Eesti Muusika Nädal on alati olnud koht, kus eesti interpreetide esituses kõlab meie heliloojate looming kõige ehedamal kujul. Sel aastal ei saa me mööda meie suurtest heliloojatest, kelle sünnipäeva tähistatakse kõikjal maailmas – Arvo Pärt ja Veljo Tormis. Lisaks on kavas varalahkunud Urmas Sisaski ja Arvo Pärdi õpetaja Heino Elleri autoriõhtud,” ütles Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia loometegevuse ja välissuhete prorektor Henry-David Varema. “Selleks, et hoida elus dialoogi põlvkondade vahel, on programmis ka kontsert kooliõpilastele ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilaste kontsert. Samuti ootame publikut osa saama kontserdieelsetest vestlusringidest,” lisas Varema. 

Festivali Eesti Muusika Nädal kontsertide ajakava:

Veljo Tormise autorikontsert
1. november kell 17 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suur saal. Kontserdile eelneb kell 16.00 vestlusring EMTA õppehoone fuajees.
4. november kell 19 Tartu, Tubina saal 

Tänavu tähistame helilooja Veljo Tormise 95. sünniaastapäeva, kelle muusika on juurdunud eesti rahvaviisi arhailistesse mustritesse, kuid kõlab samas ajatu ja kaasaegsena. Kontsertidel Tallinnas ja Tartus esitavad Tormise loomingut metsosopran Karis Trass, tenor Mati Turi, trompetist Indrek Vau ja pianist Peep Lassmann.

Osta pilet Tallinna kontserdile siit.
Osta pilet Tartu kontserdile siit.

Urmas Sisaski autorikontsert
2. november kell 17 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suur saal. Kontserdile eelneb vestlusring kell 16.00 EMTA õppehoone fuajees.

Helilooja Urmas Sisaski sünnist möödub tänavu 65 aastat.  Sisaski looming on inspireeritud universumist ja looduse rütmidest, luues heliruume, kus põimuvad kosmiline avarus ja sügav inimlik tundetoon. Kontserdil astuvad üles Arete Kerge (sopran), Kristin Müürsepp (flööt), Kirill Ogorodnikov (kitarr), Auli Teppo (klaver), Jakob Teppo (klaver), Lauri Väinmaa (klaver), Piret Väinmaa (klaver), Kai Ratassepp (klaver), Mati Mikalai (klaver), Tiiu Sisask (klaver) ja Maila Laidna (klaver).

Osta pilet siit.

3. november kell 12 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suur saal
Noortekontserdil “Universumi hääled” avaneb noortele kuulajatele eriline muusikaline rännak läbi kosmose. Kõlab helilooja Urmas Sisaski looming, mis on inspireeritud tähistaevast ja universumi saladustest. Lavale astuvad mitmed hinnatud interpreedid: pianistid Auli Teppo, Jakob Teppo, Lauri Väinmaa, Piret Väinmaa, Kai Ratassepp, Mati Mikalai, Tiiu Sisask, Maila Laidna, flötist Kristin Müürsepp ja kitarrist Kirill Ogorodnikov. Helilooja muusikamaailma ja loomeprotsessi avavad sõnaliselt Urmas Sisaski tütar pianist Tiiu Sisask ja pianist Lauri Väinmaa.

Osta pilet siit.

EMTA tudengite eri
4. november kell 19 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suur saal
Esinevad EMTA tudengite kammeransamblid: Artti Rao Kudu (viiul), Melissa Carita Ots (viiul), Paula-Riin Selis (tšello), Salome Stroganova (tšello), Kirke Pertel (oboe), Gotautė Kanytė (fagott), Ganmin Xie (saksofon), Elisabeth Pae (saksofon), Pablo Fragoso Marrero (saksofon), Nikita Masjukov (saksofon), Andrus Karjel (tromboon), Zhala Islamova (klaver), Magnus Saar (klaver), Erik Rajamäe (klaver), Theodor Teppo (klaver), Helina Kukk (klaver).
Kavas Eller, Tormis, Pärt, Sisask.
Lisainfo siit.

TASUTA

Heino Elleri autorikontsert
5. november kell 19 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suur saal 

Festivalil Eesti Muusika Nädal kõlab tänavu eesti klassikalise muusika suurkuju Heino Elleri looming. Tema helikeeles peegelduvad eesti looduse avarus ja hingeline sügavus, mida iseloomustab poeetiline meloodia ja helge tundlikkus. Elleri teoseid esitavad pianist Irina Zahharenkova ja keelpillikvartett M4GNET (Robert Traksmann, Katarina Maria Kits-Reimal, Mart Kuusma, Siluan Hirvoja).

Osta pilet siit.

Arvo Pärdi autorikontsert
5. november kell 18 Narva linnus
6. november kell 19 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suur saal

Hiljuti 90. sünnipäeva tähistanud Arvo Pärdi looming on tuntud oma meditatiivse lihtsuse ja sügava vaimsuse poolest, kõnetades kuulajat üle piiride ja ajastute. Pidulikul kontserdil esitavad Pärdi loomingut Endrik Üksvärav (tenor), Mari Poll (viiul), Maria Dyka (viiul), Johanna Vahermägi (vioola), Henry-David Varema (tšello) ja Maksim Štšura (klaver).

Osta pilet Narva kontserdile siit. 
Osta pilet Tallinna kontserdile siit.

Eesti Muusika Nädal on välja kasvanud festivalist Virmalised, mis tõi 2018. aastal fookusesse eesti klaveriloomingu. Aastate jooksul on kuulajad saanud osa nii Tobiase, Tubina, Mägi, Tüüri, Tambergi, Kõrvitsa, Reinvere kui paljude teiste heliloojate kammermuusikast.

Festivali korraldavad Eesti Interpreetide Liit ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Suursündmust toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Tallinna linn ja Narva linn.

Fotogaleriid asuvad siin.

Meediakajastusi:
Eesti Muusika Nädal toob lavalaudadele nelja suurkuju loomingu (TV3, 01.11.2025)
Henry-David Varema. Eesti Muusika Nädal (Raadio Kuku päraslõuna, 31.10.2025)
ESIVIISIK | Metsosopran Karis Trassi lemmiklinn ja -raba. Ja muidugi muusika (Eesti Päevaleht, 31.10.2025)
Eesti Muusika Nädal teeb kummarduse eesti heliloomingu suurkujudele (Aktuaalse kaamera põhisaade, 25.10.2025)

Kolmapäeval, 29. oktoobril laulab ja räägib oma loomingust loengu „Sugu ja popmuusika“ raames muusik Kaisa Ling. Loeng-kohtumine toimub kell 14.30 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia raamatukogu kuulamissaalis.

Kaisa Ling on kaasaegse Eesti omanäolisemaid lauljaid, kelle loomingus on olulisel kohal bluus ning teravad ja päevakajalised tekstid. Kõik huvilised on oodatud kuulama!

Palume oma tulekust teada anda siin lingil, et vajadusel korraldada kohtumine suuremas ruumis.

Kaisa Lingu loominguga saab tutvuda siin.
  
Kontakt: Brigitta Davidjants, vanemteadur

2025. aasta sügisel möödub 90 aastat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) raamatukogu asutamisest. Heade annetajate toel alguse saanud kogus on tänasel päeval umbes 200 000 teavikut – nende hulgas raamatud, noodid, heli- ja videosalvestised ning arvukalt käsikirjalisi teadustöid ja perioodikaväljaandeid, muutes EMTA raamatukogu Eesti hinnatuimaks ja väärtuslikumaks muusika- ja teatrikunsti raamatukoguks. Lisaks füüsilisel kujul kogutud teavikutele sisaldab raamatukogu ka ulatuslikke digitaalseid andmebaase ja elektroonilisi materjale.

Ajakirjale andis intervjuu EMTA raamatukogu juhataja Ilvi Rauna, kes on selles ametis olnud üle 20 aasta – ajal, mil on toimunud nii suured hüpped infotehnoloogilises arengus kui ka olulised rahvusvahelised koostöövõrgustike kujunemised. Käesolev intervjuu on pilguheit raamatukogu minevikku ja olevikku ning on sissejuhatus juubeliaastale, mida kroonib raamatukogu 90. sünnipäevale pühendatud raamatu ilmumine.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia raamatukogu asutati 1935. aastal. Algusaastail jõudsid noodid raamatukokku heade annetajate toel. Kuidas raamatukogu töö algusaastatel käivitus ja arenema hakkas ning kes olid toonased suurimad annetajad?
Raamatukogu loomine on seotud Konservatooriumi Seltsi riigistamisega. 1935. aastal vastu võetud Eesti Vabariigi Tallinna Konservatooriumi seaduses on esimest korda mainitud õppevahendite hankimist: „Konservatooriumil on õigus saada ilma tollita ja lihtsustatud korras välismaalt muusikariistu, noote, raamatuid ja teisi õppevahendeid.“ Raamatukogu tööd hakkas korraldama aktiivne üliõpilane Leho Võrk, kes pärast konservatooriumi oreli- (1938) ja koolimuusika klassi (1939) lõpetamist jätkas töötamist samas nii raamatukoguhoidja kui ka muusikateoreetiliste ainete õpetajana. Raamatukogu ise asus konservatooriumi esimesel korrusel (Vabaduse väljak 4). Seinte äärde paigutatud riiulitel oli nootide-raamatute hulk alguses tagasihoidlik, uusi materjale hangiti juurde võimaluste piires – õppejõud annetasid oma isiklikke trükiseid, välismaal käies toodi sealt noote kaasa, osteti nii noodiäridest, raamatuantikvariaatidest kui ka eraisikutelt. Varasematest allikatest on teada, et näiteks viiuli professor Johannes Paulsen annetas raamatukogule oma noodikogu ja Hugo Lepnurm tõi oma välissõitudelt kaasa palju muusikateoreetilist kirjandust ja noote. Igal juhul võeti esimese viie aastaga raamatukogus arvele umbes 1000 eksemplari. On teada, et sõja ajal tegeles nõukogude tagalasse mobiliseeritud Vladimir Alumäe aktiivselt raamatukogu arendamisega, ostes Moskva ja blokaadirõngast vabastatud Leningradi antikvariaatidest noote ja raamatuid.

1944. aasta märtsipommitamises hävis suur osa noodikogust ning raamatukogu kolis seniselt aadressilt Vabaduse väljak 4 ajutiselt Lahmuse mõisa Viljandimaal. Kuidas mõjutas see traagiline sündmus raamatukogu edasist tegevust ja kuidas hakati kogu pärast sõda taastama?
Kahjuks tuli pärast pommitamist raamatukogu tööga otsast peale alustada. Alles jäid vaid need materjalid, mis sõja puhkedes olid üliõpilastele ja õppejõududele kätte jäänud (u 500 eksemplari). Lahmusel sai konservatooriumi varahoidjaks Tartu Ülikooli juristina lõpetanud Hendrik Tooming ning kuna Leho Võrk oli Soome põgenenud, sai Toomingast sõja lõppedes ka raamatukogu juhataja. Raamatukogu taasavati 6. oktoobril 1944 Suvorovi puiestee (Kaarli pst) õppehoone viiendal korrusel. Lisaks Toomingale oli raamatukogus nüüd veel kaks töötajat, kellest üks oli Jaan Roots (dirigent ja pianist Olav Rootsi isa). Raamatukogu hakati intensiivselt üles ehitama – käidi täienduskursustel, palgati ajutist lisatööjõudu ning kogud kasvasid hoogsa tempoga: aasta jooksul lisandunud 21 000 uut teavikut võimaldasid 1946. aasta lõpuks loendada fondi suuruseks juba 24 359 eksemplari.

90 aasta sisse on mahtunud mitmeid kolimisi: pärast Lahmuse mõisa tegutseti ligi 30 aastat aadressil Suvorovi pst 3 (Kaarli pst 3), 1971–1999 Vabaduse pst. 130 ning alates 1999. aastast tegutseb raamatukogu akadeemia õppehoones aadressil Tatari 13. Kui tuua välja olulisim, siis mis iseloomustab igat ajastut?
See on väga pikk aeg. Sügavat nõukogude aega iseloomustab suletud süsteem nii vormilt kui ka sisult – teavikute hoidmine kinniste uste taga, propagandanäitused, plaanimajandus, trü-kiste hulgi kokkuostmine – kuna fondi suurusest sõltus ametikohtade arv jne. Samas toimus 1970. aastatel Kivimäele kolides suur arenguhüpe, kujunes välja raamatukogu struktuur, helikabinet hakkas võimsalt tööle, avati lugemissaal. Eesti taasiseseisvumise järel algasid raamatukogus – nagu paljudes eluvaldkondades – tormilised ajad. 1990. aastate teise poole olulisemateks tegevusteks olid arvutipõhine kataloogimine, liitumine Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsiumiga, kogude arendamine ja rahvusvahelistumine. Sel muutusterohkel perioodil juhtis raamatukogu Reet Marttila. Väga oluline oli raamatukogu osalemine rahvusvahelistes koostööprojektides, mis olid suunatud raamatukogutöö moderniseerimisele. Euroopa Liidu abiprojektide TEMPUS (Trans-European Mobility for University Studies) koordinaator akadeemias oli tollane välissuhete prorektor Marje Lohuaru ning tänu neile projektidele oli raamatukogu töötajatel võimalik käia väljaõppel Helsingis, Londonis, Oxfordis ja Utrechtis, lisaks täienes raamatukogu fond tuhandete uute nootide, plaatide ja raamatutega. Aastail 1998–1999 Avatud Eesti Fondi ja Budapesti Avatud Ühiskonna Instituudi toetusel läbi viidud projekt võimaldas hankida integreeritud raamatukogusüsteemi Innopac litsentsid ning teha ettevalmistusi elektrooniliseks laenutamise käivitamiseks. 1999. aastal, nüüd juba meie uues armsas kodus, pai-gutati peaaegu kogu fond lugejasõbralikult avariiulitele, mindi täielikult üle e-kataloogi ESTER kasutamisele ning võeti kasutusele uus raamatute liigitussüsteem. Käesolevasse sajandisse on jäänud üleminek elektroonilisele laenutamisele, kolimisjärgsed korrastustööd, EMTA lavakunsti osakonna raamatukogu ülesehitamine, raamatukogu dokumentatsiooni korrastamine ja liigituspõhimõtete ühtlustamine, kaastöö Eesti artiklite andmebaasile ISE (Index Scriptorum Estoniae) ja rahvusvahelisele muusikakirjanduse bibliograafiale RILM (Répertoire International de Littérature Musicale).

1955. aastal mainiti esmakordselt konservatooriumi helikabinetti, mille eestvedajaks oli muusikateadlane ja folklorist Herbert Tampere. Kuidas sündis fonoteek ning milline roll on sel olnud toonase ja tänase kasutaja jaoks?
Helikabinet, hilisema nimega fonoteek on läbi aegade olnud meie kooli üks edumeelsemaid üksusi. Juba 1945. aasta tegevusaruandest on lugeda, et konservatooriumisse osteti esimene heliplaat ning on teada, et järgmisel õppeaastal hankis professor Herbert Tampere seoses muusikateaduse kabineti loomisega magnetofoni helilintide salvestamiseks ning ühtlasi tegi eeltöid helisalvestiste muretsemiseks. Seega juba 80 aastat tagasi said meie maja tudengid salvestatud muusikat kuulata (mõistagi tolleaegse helikvaliteediga). 1955. aastal vormistati helikabinetti tööle esimene töötaja ja sellest ajast peale hakati helisalvestisi – esialgu vene, nõukogude rahvaste, eesti ja veidi Viini klassikute muusikat – süsteemaatiliselt komplekteerima. Paljud teosed kopeeriti Eesti Raadio fonoteegi stuudiolintidelt, materjale hangiti Moskva ja Leningradi konservatooriumide fonoteekidest, mõnikord lindistati muusikat lausa raadiost ning aasta-aastalt tehti üha rohkem ka ümbervõtteid õppejõudude isiklikelt vinüülplaatidelt. Kivimäel edastati muusikat klassidesse helikabinetist ja sidet klassiruumidega peeti sisetelefonidega – mäletan seda ka oma õpinguteajast.

Vanadest inventariraamatutest on näha, et 1960. aastate esimesel poolel oli fonoteegis olemas juba nüüdismuusika festivali „Varssavi sügis“ avangardistide – Penderecki, Serocki, Kilar, Bacewicz – teosed. Samasse perioodi jäävad ka esimesed ümbervõtted Schönbergi, Weberni, Stockhauseni ja Cage`i loomingust. Helikabineti kaks põhitegevust – helisalvestusteenus ja muusika kuulamise võimaldamine – kasvasid aastatega kaheks eraldi tegevusharuks. Muusika salvestamisega hakkas tegelema elektronmuusika stuudio ning kõik kuulamisega seonduv jäi fonoteegi pärusmaaks. Helikabineti suurimad uuendajad olid juhatajatena Rauno Remme (1989–1992) ja Tonio Tamra (1993–1994), kellest esimene liikuski edasi elektronmuusika stuudiosse ning teisest sai peagi akadee-mia haldusprorektor. 1995. aastal nimetati helikabinet ümber fonoteegiks ja juba järgmisel aastal ühendati fonoteek ja raamatukogu üheks sisuliseks tervikuks.

1991. aastal loodi Tallinna Konservatooriumi (praeguse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) eestvedamisel Eesti Muusikakogude Ühendus (EMKÜ) ning 1994. aastal sai raamatukogust rahvusvahelise muusikaraamatukogude ühenduse IAML Eesti sektsioon. Kuidas on rahvusvahelised koostööd mõjutanud EMTA raamatukogu tööd ja nähtavust laiemas muusika- ja kultuuriväljas?
EMTA raamatukogu on EMKÜ liikmena kuulunud üle 30 aasta ühendusse IAML (International Association of Music Libraries, Archives and Documentation Centres), mis on maailma suurim muusikakogusid koondav liit (u 2000 liiget 45 riigist). Alates 1997. aastast on meie esindajatel olnud võimalus pea igal aastal osaleda IAML-i aastakonverentsidel, luua seal uusi kontakte ning saada värskeid teadmisi. Tõelise suursündmusena on meelde jäänud enam kui 300 osalejaga aastakonverents Tallinnas 2003. aastal, mille korraldamisel oli ka akadeemia panus märkimisväärne.

Meie raamatukogu on ka atraktiivne sihtkoht Euroopa Liidu töötajate mobiilsusprogrammis Erasmus+ osalevate kõrgkoolide töötajatele. Oleme võõrustanud kolleege Lätist, Leedust, Poolast, Gruusiast, Rumeeniast, Austriast, Tšehhist, Horvaatiast, Itaaliast, Hispaaniast.

Kuidas on digiajastu mõjutanud raamatukogu igapäevatööd? Millised on olnud suurimad väljakutsed ning millised on digiajastu suurimad plussid ja miinused?
Mul on olnud suur rõõm käia kaasas kõigi viimastel aastakümnetel toimunud infotehnoloogiliste arengutega. Mäletan, et 1996. aastal raamatukokku komplekteerija ametikohale asudes oli mu töökohaks Kivimäe B-hoone noodiriiulite vahel olev tühi kirjutuslaud. Maailma muusikakirjastustega suhteid luues saatsin neile postiga kirju ja pärast kataloogi saamist panin meie tellimuse taas ümbrikuga teele. Järgmised sammud olid juba kirjade saatmine faksiga (selleks tuli minna A-hoonesse) ning peagi ka e-mailiga. Seoses arvutite tulekuga olen käinud paljudel raamatukogusüsteemide koolitustel nii Eestis kui ka välismaal, meie e-kataloogi reegleid on selle aja jooksul tulnud samuti korduvalt ümber õppida. Töötaja poolelt vaadatuna ongi peamine väljakutse olnud pidev uute olude ja reeglitega kohanemine. Raamatukogu kasutajate seisukohast kaasnevad digiajastuga minu arvates ainult plussid: teaviku saamiseks ei pea enam raamatukokku tulema, suurtest tekstikorpustest saab kerge vaevaga endale vajaliku info välja noppida, meie arvukaid litsentsiandmebaase saab kasutada kodus diivanilt tõusmata jne.

EMTA raamatukogu ajaloo üheks oluliseks verstapostiks võib pidada aastat 2005, mil raamatukogu nimetati teadusraamatukoguks. Palun rääkige lähemalt, millist lisaväärtust see on andnud ning mida see laiemalt akadeemiale ja Eesti muusikavaldkonnale tähendab?
Raamatukogude klassifikatsiooni järgi on meie raamatukogu kuulunud alati teadusraamatukogude hulka, kuid Vabariigi Valitsuse poolt nimetatud teadusraamatukogu oleme me olnud tõepoolest 20 aastat. Määruse kohaselt peab teadusraamatukogu osutama avalikku teenust ning tema ülesanne on oma valdkonna teadusinformatsiooni kogumine, säilitamine, töötlemine ja kättesaadavaks tegemine. Selle ülesande täitmist finantseeritakse riigieelarvest läbi Haridus- ja Teadusministeeriumi. On loodud ka teadusraamatukogude nõukogu, mis toimib väga hästi ja mille otsustel on kaalu. Teadusraamatukogudel ehk kõigi avalik-õiguslike ülikoolide raamatukogudel on ka ühtne komplekteerimiskava, mis sätestab raamatukogu kogude vastavuse teadustöö vajadustele antud teadusvaldkonnas. Kuna Eesti on väike ja ressursid piiratud, on iga raamatukogu kohustus seista oma valdkonna eest. EMTA raamatukogu komplekteerib maksimaalselt heal tasemel muusika- ja teatrivaldkonna teaduskirjandust, lisaks hangib ka õpetajakoolituse ja kultuurikorralduse erialakirjandust. Mulle väga meeldib seda olukorda kirjeldanud Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu direktori Andres Kollisti ütlus, et iga-aastasel teadusinformatsiooni hankimisel võiksid eesti teadusraamatukogude soetused kokku moodustada ühe maailma tippülikooli mahu. Tänu lisafinantseerimisele on meie raamatukogul võimalik tellida teadusandmebaase, osta teaduskirjandust, heliloojate kogutud teoseid. Kriitiliselt redigeeritud ja teaduslikult kommenteeritud heliloojate kogutud noodiväljaanded on kujunenud meie kogu uhkuseks. Juba 2000. aastate alguses võtsime endale eesmärgiks alustada igal aastal vähemalt ühe helilooja kogukomp-lekti tellimist (sageli kestab ilmumisprotsess aastakümneid), tänaseks on meie kogutud teoste riiulil esindatud juba üle viiekümne helilooja. Seega panustame tugevalt nii akadeemia kui ühiskonna teenimisse laiemalt.

Millest koosneb EMTA raamatukogu kogu 2025. aastal? Mille põhjal tehakse valikuid ning kuidas kuju-neb raamatukogu sisu?
EMTA raamatukogu seisab ennekõike hea selle eest, et akadeemias tehtav õppe-, loome- ja teadustöö oleks toetatud parimal viisil. Et nii õppejõud kui ka üliõpilased saaksid selle, mida nad vajavad. See tähendab, et interpreedid leiaksid meilt kogu baasrepertuaari kaasaegsetes väljaannetes, muusika- ja teatriteadlastel oleks võtta ülevaateteoseid ja süvakäsitlusi. Samas komplekteerimisettepanekuid võtame vastu kõigilt lugejatelt. Seega ühest küljest on raamatukogu täpselt oma kasutaja nägu. Teisest küljest hoiame raamatukogutöötajatena ise pilgu peal kogude kujundamisel tervikuna – et raamatusarjade komplekteerimisse ei jääks auke, et menuooperite klaviiride kõrval oleks riiulil ka sama helilooja teiste lavateoste klaviirid, et partituure oleks võtta nii suures kui ka taskuformaadis, et oleks lugeda erinevate autorite käsitlusi. Püüame tagada uusima teadusinformatsiooni kättesaadavuse – ostetud andmebaasides leidub tuhandeid teadusartiklieid.

Kui tellida ei saa või see osutub ebaotstarbekaks, saame raamatukogudevahelise laenutuse kaudu materjale ka ajutiselt siia tellida.

Kui tuua välja mõned numbrid – kui palju teavikuid oli raamatukogus 90 aastat tagasi ning millistest mahtudest saame rääkida 2025. aastal?
Praegu on EMTA raamatukogu riiulitel umbes 200 000 teavikut: 46 300 raamatut, 116 000 nooti, 28 250 helisalvestist, 3550 videosalvestist, arvukalt käsikirjalisi teadustöid ja perioodikaväljaandeid. Akadeemia arvutivõrgus kättesaadavate teksti-, noodi-, heli- või videofailide arv aga ületab meie füüsiliste eksemplaride arvu mitmesajakordselt. Seega võimalusi enese arendamiseks, õppimiseks ja teadustöö tegemiseks on piisavalt.

Lisaks muusikavaldkonnale ei saa mainimata jätta teatrit. 1957. aastal loodi lavakunsti fakulteet (EMTA lavakunsti osakond) ning hakati soetama teatrialast kirjandust. Kuidas on teatrialane kirjandus raamatukogus korraldatud?
Lavakunsti osakonna raamatukogu on raamatukogu filiaalina tegutsenud aastast 2002. Ka 1980. aastatel olevat olnud raamatukogus mitusada teatrialast raamatut, kuid sellest kollektsioonist on jäänud vaid mõned meie riiulitele. EMTA lavakunstikooli raamatukogu ülesehitamine algas 1995. aastal, kui kooli etteotsa asus professor Ingo Normet. Tema algatusel hakati süstemaatiliselt raamatuid ostma, käivitati lavakunstikooli ProCite andmebaaside ülekandmine integreeritud raamatukogusüsteemi Innopac, loodi Toompeale raamatukoguhoidja töökoht, 2011. aastal alustati teavikute elektroonilise laenutamisega. Tänaseks on lavakunsti osakonnas umbes 10 000 raamatut, mille eest kannab Toompeal hoolt Kaja Aaliste. Uute raamatute töötlemisega tegeleme valdavalt akadeemia peahoones Tatari tänaval. Suhted filiaali ja peamaja vahel on väga head ja siiani oleme saanud kõik küsimused paindlikult lahendatud.

Olete raamatukogu juhtinud alates 2002. aastast. Selle enam kui 20 aasta jooksul on toimunud mitmeid arenguid. Millised muutused on märgatavad kasutajaskonnas? Kuidas on muutunud kasutajate arv ja kasutamisharjumused?
Meil on praegu 3350 registreeritud kasutajat, kellest 70% ei ole akadeemiaga seotud. Eelmise aasta statistika näitas, et keskmiselt külastatakse raamatukogu päevas umbes 300 korral ja vormistatakse 100 laenutust. Suures plaanis on need numbrid kerges languses, kuid arvestades asjaolu, et palju materjale saab kätte ka raamatukokku kohale tulemata, on minu arvates seis päris hea. Kuna paljud akadeemia lõpetajad jäävad raamatukogu püsikasutajaks, siis meie kasutajaskond on pigem stabiilne. Siiski paaril viimasel aastal on seoses Eesti Rahvusraamatukogu remondiga meie lugejaskond mitmekesistunud, sest sageli leidub meie kogus hetkel ainus eksemplar mõnest raamatust, noodist või plaadist, mis on kättesaadav Tallinnas või kogu Eestis. See toob meile juurde uusi kasutajaid. Ka raamatukogu sisu on muutunud koos ajaga. Minu tööperioodi jooksul on raamatukogus olnud infokandjaid – helikassetid, laserdiskid, DAT-kassetid –, mille eluiga nagu kunagisel stuudiolindilgi on tänaseks lõppenud. Samas muusika voogedastusplatvormid ning nii e-raamat kui ka e-noot on tulnud selleks, et jääda (jättes alles ka paberväljaande). Meie lugejad ei seisa enam raamatukogu arvutiklassi ukse taga pikas järjekorras, vaid kasutavad oma nutiseadet, teeninduspiirkonna ilusad kirsipeits tooniga tuhandete kataloogikaartidega kartoteegikapid on veel vaid tore sisustuselement – kogu elu toimub nüüd arvutis. Kasutajad on muutunud järjest iseseisvamaks, kuid endiselt on ka raamatukogu töötaja valmis neid otsingutel abistama.

Mis teeb EMTA raamatukogu unikaalseks võrreldes teiste sarnaste muusikakõrgkoolide raamatukogudega?
Meie suur eelis on pikk ajalugu. Raamatukogu on täitnud järjekindlalt üht oma põhiülesannet – koguda, säilitada ja teha lugejatele kättesaadavaks vajalikud teavikud – ja seetõttu on meie kogudes materjale väga erinevatest ajastutest. On elementaarne, et raamatukogu riiulitel on värske erialakirjandus, uusimad noodiväljaanded ning heli- ja videosalvestised (kui väljaandja muidugi üllitab need veel füüsilisel kujul). EMTA raamatukogu võiks olla see koht, kus inimene saab väljaannetega tutvuda ja neid võrrelda, et seejärel sobiv valik langetada (näiteks isikliku raamatukogu kujundamisel). Meil on ka paar nootide andmebaasi ning kaks korralikku äpipõhist diginoodiraamatukogu. Seega uute väljaannete osas kättesaadavuse probleemi eriti polegi. Küll aga tuleb nentida, et just mõningad nõukogude ajal välja antud materjalid on muutunud haruldaseks, neid ei leia enamasti ka digiteeritud andmekogudest. Viimastel aastatel on Euroopa raamatukogud meilt soovinud enam kui pool sajandit tagasi idapiiri taga välja antud noote, näiteks Tšaikovski kogutud teoste sarjas ilmunud romansse või Ottorino Respighi soololaule. Eelmisel aastal saime Zagrebist raamatukogude vahelise laenutuse kaudu soovi saada meie kogus olev Georgi Kreitneri ooperi klaviir – mis oli aastakümneid seisnud kasutamata –, mille eest olid horvaatia kolleegid väga tänulikud.

Sama asi on raamatutega. Kuna raamatukogu on mäluasutus, mitte ideoloogiaasutus, siis oleme varukogus siiani alles hoidnud ühe eksemplari ka nõukogude ajal välja antud konverentsikogumikest või monograafiatest – ka nende materjalide uurimisväärtust ei saa alahinnata.

Intervjuu alguses rääkisime raamatukogule annetajatest, kelle kogudest sai suures osas alguse ka raamatukogu ajalugu. Palun tooge siinkohal välja olulisemad annetajad. Eraldi sooviks esile tõsta saksa ooperilavastaja Joachim Herzi kogu, mille jaoks on akadeemias loodud Joachim Herzi tuba. Mida see kogu sisaldab ning milline on selle väärtus EMTA raamatukogule?
Professor Herzi kogu on kahtlemata suurim annetus, mis on raamatukogule tehtud. Selle eellugu ulatub 1998. aastasse, mil Herz sõlmis lepingu tollase Eesti Muusikaakadeemia ja Berliini Kunstide Akadeemia arhiiviga, mille kohaselt viimase määras Herz oma rikkaliku arhiivi pärijaks, meid aga tema mahuka raamatukogu edaspidiseks omanikuks. Eritingimus oli, et tema materjale hoitaks eraldi ruumis tervikliku kollektsioonina. Pärast Herzi surma 2010. aastal toimetati tema pärand Tallinnasse ja tasapisi saime saadud teavikuid kataloogima hakata. 2019. aastal oli töö suures osas tehtud ja meie õppehoone A-tiivas avati Herzi tuba. Kogu suurus on umbes 7500 eksemplari, millest üle poole moodustavad raamatud ja ülejäänu noodid ning helisalvestised. Lühidalt öeldes on see ühe entsüklope-disti raamatukogu, mis võiks omakorda olla edaspidi mõne uurimistöö teema.

Raamatukogule tehakse väga palju annetusi ja oleme nende eest väga tänulikud. Õppejõud kingivad meile oma loodut, endised töötajad või lahkunud kultuuri- ja muusikategelaste lähedased toovad siia materjale – kõik see rikastab meie kogusid, eriti meie arhiivi. Aegade jooksul on siia jõudnud kultuurilooliselt väga huvitavaid materjale Hugo Lepnurmelt, Leo Normetilt, Lilian Semperilt, Harri Iljalt, Monika Topmanilt (sh mõned 1930. aastatel konservatooriumis August Topmani eestvedamisel tegutsenud ühingu Collegium Musicum templiga!), samuti paljudelt väliseestis tegutsenud muusikutelt – kõik see rikastab meie kogusid, eriti meie arhiivi. Nii Veljo Tormiselt kui ka Eri Klasilt oleme saanud üle 1000 eksemplari, kusjuures Klasi erivärviliste markeritega joonitud partituurid on muutunud juba omaette uurimisobjektiks. Lahkeid annetajaid on olnud tõesti väga palju, loetlen siin vaid üksikud: Arne Mikk, Naan Põld, Andrei Volkonski, Urve Lippus, Taru Valjakka, Juha Metsäpeltö, Toomas Paul, Toomas Siitan, Jaan Ross, Venno Laul, Andres Pung, Heiki Mätlik, Andres Uibo jpt.

Millised tehnoloogilised või sisulised muudatused on viimastel aastatel kõige rohkem mõjutanud kasutajakogemust või raamatukogu tööd?
Lisaks igapäevatööle – andmebaaside ja teavikute hankimine ning nende kirjeldamine e-kataloogis – on raamatukogu akadeemia ühe struktuuriüksusena olnud pidevalt kaasatud suurematesse ülemajalistesse protsessidesse. Viimase kümne aasta sisse on jäänud näiteks vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaasi Loreta ja EMTA digihoidla loomine ja haldamine. Viimasega käivad suured arendustööd praegugi ja lähiajal peaks digihoidla muutuma tunduvalt kasutajasõbralikumaks. Üle-eelmisel aastal sõlmiti leping Tartu Ülikooliga akadeemia teaduspublikatsioonide nõuetekohaseks hoiustamiseks digiarhiivis ADA, kuhu raamatukogu sisestab tööde metaandmed. Käesoleval õppeaastal kolis raamatukogu kasutajakoolituse kursus (nagu kõigi teisedki EMTA õppematerjalid) uude Moodle ́isse. Seoses riikliku kultuuripärandi digiteerimise projektiga õnnestus kolm aastat tagasi ära digiteerida meie arhiivis olevad Tallinna Riikliku Konservatooriumi ajal loodud teadustööd ja vanem õppekirjandus, koostöös Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsiumiga toimub pidevalt e-kataloogi ESTER arendamine. Eks see kõik on kasutajakogemust mõjutanud. Mulle meeldib aga kõige rohkem see, kui iga inimene loob ise endale sobiva kasutajakogemuse, olgu see siis kodus meie andmebaasides surfates või pea viltu meie riiuli ees sobivat teavikut otsides – valesid variante ei ole.

Millised olulised arengud on toimumas raamatukogu töös lähitulevikus?
Oktoobris on kõige olulisem sündmus raamatukogu 90. sünnipäevale pühendatud konverents ja raamatu esitlus. Raamatu koostaja Äli-Ann Klooren on leidnud meie ajaloo kohta uusi põnevaid fakte ja kogu see protsess on meid sisuliselt rikastanud. Jätkuvalt on raamatukogus fookuses kõik elektrooniliste ressursside ja digitehnoloogiaga, sealhulgas tehisaruga seonduv. Juba on meilgi olnud juhtumeid, kus hakkame koos kolleegidega innukalt otsima raamatut, mida tegelikult pole kirjutatudki – lugeja on leidnud teose tehisintellekti koostatud kasutatud kirjanduse nimekirjast. Sellised situatsioonid hoiavad vaimu värske ega lase rutiini vajuda. Eesti raamatukogunduses on ka praegu üsna turbulentne aeg – seoses üleriigilise raamatukogude andmekogu arendamisega tuleb hoolega jälgida, et ka tulevikus saaksid meie lugejad jätkuvalt parimaid raamatukoguteenuseid. Teadusraamatukogude nõukogus tuleb uuesti päevakorda võtta autoriseeritud arvutitöökoha saamise teema – momendil ei ole poolte teadusraamatukogude (sh EMTA) lugejatel juurdepääsu digitaalsetele säilituseksemplaridele. Eelmisel aastal toimunud kuulamisruumi renoveerimine on saanud palju positiivset tagasisidet. Plaanis on astuda järgmisi samme ka raamatukogu õpi- ja töökeskkonna kaasajastamisel. Kuid peamine on olla ikka oma lugejate jaoks olemas – nii loome ühiselt iga päevaga paremat Eesti muusika- ja teatrialast raamatukogu.

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja neljandas numbris (sügis 2025).

16. oktoobril algusega kell 13.00 toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis raamatukogu 90. aastapäeva puhul konverents ja raamatuesitlus. Rohkem infot SIIT. Sündmus on osa MÜRIAADfesti programmist.

Nii nagu majakas vajab majakavahti, vajavad ka noored teatriüliõpilased tugevat ja inspireerivat juhti. Kui lavastajale Mart Kolditsale 2021. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) lavakunsti osakonna juhataja ametikohale pakuti, teadis ta, et aeg on küps edasiliikumiseks: kui oled üle 20 aasta Eesti teatrimaastikul tegutsenud, tead sa selle iseloomu ja hoovusi. Nüüd oli aeg neid kogemusi jagada ka rohujuure tasandil – teatriharidusse panustades. Tõsi küll, Kolditsa teed olid akadeemiaga juba varemgi ristunud. Koos EMTA vanemlektori Anne Türnpuga juhendati XVIII lendu. Intervjuus EMTA ajakirjale puudutasime Kolditsale südamelähedast teemat, milleks on lavastamine ja lavastajaõpe. Järgmine vastuvõtt teatrierialadele, sealhulgas lavastaja erialale, toimub 2026. aastal. Valmis tasub end panna aga juba jõulude ajal, sest siis toimuvad esimesed katsed. Siinkohal on oluline ära mainida, et EMTA lavakunstikooli saab nii lavastaja kui ka dramaturgi erialale kandideerida vaid iga nelja aasta tagant.

2004. aastal tollase Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli lavastaja eriala lõpetanud Koldits meenutab, et enne 2000. aastat oli Eesti teater homogeensem ja selgemate harudega. Oli niinimetatud peavool ja sellele selgelt vastanduv alternatiivne lähenemine. Suurem mitmekesistumine ja eri voolude lõimumine hakkas toimuma pärast millenniumi, mõjutades ka lavastaja rolli. „25 aastat tagasi eksisteerisid küll alternatiivsed lähenemised, aga need polnud veel laiemalt kinnistunud. Tänapäeva lavastaja – vastavalt oma loomingulisele andele ja huvidele – teeb väga erinevat tüüpi teatrit, mis on muutnud ka lavastaja mõiste hägusemaks. Elame ajastul, kus erinevad voolud pidevalt segunevad ja hargnevad. Selge vahe peavoolu ja alternatiivi vahel on kadunud,“ lausub Koldits. „Kui lavastaja rolli tähendus on ajas muutunud, tasub lähemalt vaadata ka selle sõna sisu. „Näitleja“ puhul tekib enamikul inimestel kohe selge kujutluspilt. Kui öelda teatrikaugele inimesele, et olen lavastaja, ei teki tal kohe pilti silme ette, sest puudub otsene kogemus. See võib tunduda arusaamatu mõistena – mis ei tähenda, et nähtus ise oleks arusaamatu,“ räägib Koldits. Lihtsustatult öeldes on lavastaja tööd raske mõõta ja märgata.

Akadeemia annab tööriistad – üliõpilane kujundab oma hääle

Lavakunsti nelja-aastases bakalaureuseõppes on näitleja, lavastaja ja dramaturgi õppesuunad tihedalt läbi põimunud. Esimesed kaks aastat õpivad lavastaja ja dramaturgi õppesuuna üliõpilased koos näitlejatega, läbides omal nahal täies mahus näitlejatöö kursuse. Kolditsa sõnul erineb selline põimitud õpe teiste lääneriikide koolide omast – seal toimub näitlejate, lavastajate ja dramaturgide ettevalmistus tavaliselt eraldi õppekavade alusel. Meie kolme õppesuuna põimitus võimaldab lavastajaks pürgijal süüvida põhjalikumalt näitlejatöösse – see on üks meie kooli fookusi: lavastaja, kes oskab näitlejat aidata ja inspireerida. Teiseks läbitakse ühiselt dramaturgia baaskursus – see on meie teine fookus: oskus lugusid näha, leida ja jutustada. Kolmandal ja neljandal aastal liiguvad üliõpilased koolist väljapoole ning osalevad diplomilavastustes, mis toimuvad koostöös erinevate professionaalsete Eesti teatritega – nii oma kursuse juhendajate käe all kui ka teiste Eesti lavastajatega. Lavastaja ja dramaturgi suuna üliõpilased teevad oma diplomilavastused eri teatrites koostöös professionaalsete näitlejatega. Õpingud annavad vajalikud tööriistad, ent lavastaja isikupärane hääl kujuneb eelkõige läbi praktika ja kogemuse. Seetõttu püüame kujundada õppeprotsessi nii, et selge fookus ja läbiv metoodika ei välistaks alternatiivide katsetamist. Sest millise teatrikeele leiutab noor lavastaja iseenda jaoks, ei tea kooli alguses veel keegi. Meie ülesanne on anda põhjalik ja süsteemne baasoskuste komplekt ja näidata sinna juurde erinevaid võimalikke lähenemisi. Samuti peaks lavastaja mõistma teatrit laiemas kontekstis, mitte ainult seda, mis toimub laval. Lugu võib ju äge olla, aga kas seda peab just täna rääkima? Ja kuidas seda täna rääkida – kuni pisiasjadeni välja, nagu näiteks, kuidas see konkreetne koht või meedium lavastuse sõnumit mõjutab. Seega on oluline osa õppest ka üldhumanitaarained, nagu filosoofia, psühholoogia, kirjandus, meedia jne.

Lavastajaamet nõuab pidevat juurdeõppimist ja enesearendamist

„Kuna maailm muutub pidevalt ja kiiresti, muutub drastiliselt ka kontekst, kuhu lavastus asetub. Seetõttu ei saa lavastaja kunagi valmis, sest kogu aeg peab midagi juurde õppima. Sama on meie lavastajaõppega – me peame pidevalt täienema, muutuma, proovima uusi asju, aga samas ka testima, mis vanast veel kehtib ja seda hoidma,“ sõnab Koldits. „See on meie kui kunstnike ja professionaalide otsus ja valik ning seega ka vastutus, milliseks kujuneb teater. Kui üritad kõigega kaasa minna, siis tõenäoliselt lahustud ära. Sa oled siis lihtsalt üks sotsiaalmeediaplatvorm,“ lausub ta naerdes. „Kaasaegses asjade, info ja ka kultuuri ületootmismaailmas on väga oluline see valik teha. Kõike ei jõua õpetada.“

Vabakutselisus on lavastaja elukutsesse sisse kirjutatud

Kolditsa hinnangul on loovisikute vajadused erinevad: mõned tunnevad end kõige paremini vabakutselisena, teised eelistavad stabiilsust pakkuvat töökorraldust. See on elus tihti seotud ka teatava institutsionaalse, kommertsiaalse või žanrilise diktaadiga. „Mõnele sobib ühes žanris ja metoodikas süvitsi töötada ja kõiksugused piirangud või tingimused teda ei ahista. Mina olen pigem see, kes vajab vabadust ja täielikku ignorantsust kõiksugu raamide, žanrite ja formaatide suhtes, sest minul kipuvad muidu loomeprotsessi ajal imbuma mõtetesse mingid institutsionaalsed või majanduslikud olud ning ma võin hakata alateadlikult nendega arvestama. See aga lõpuks suretab mu loovust,“ räägib ta.

Koldits tunnistab, et on lavastajana end institutsioonides ahistatuna tundnud. „Minu loojanatuur on selline, et olen olnud põhimõtteliselt üksi ja hingelt vabakutseline.“ Ta leiab, et teater on eelkõige inimesed, kes seal töötavad – kunstnikud, näitlejad, lavastajad – ning et teater peaks joonduma nende järgi. Samas on ka vastupidist lähenemist: institutsionaalne dramaturgia ja teatrid, mis üritavad kehtestada mingit ühtset kuvandit, ning lavastused joonduvad selle kuvandi järgi. See ei pruugi lavastaja vaatepunktist nii tunduda, aga publiku pilguga vaadates on see siiski nii. Teatri kuvand paneb vaatajatele nii-öelda vastavad prillid ette ja siis ongi su lavastus selle vaatepunkti vang. Sinu lavastus on nagu pandud laulu sisse, kust enam välja ei saa.

Maailmas võib leiduda küll igasugust kunsti, kuid see, mis Kolditsat ennast kõige rohkem on aegade jooksul paelunud, kannab endas teatavat asotsiaalsust. „Normaalsus“, „mõistlikkus“, „efektiivsus“, „tervislikkus“ ei ole ilmselt need märksõnad ega lähtekoht, millest kunstnik lähtub. Üldiselt peab keegi olema ka „narr õukonnas“, kellelt ei oodatagi tavapärast sotsiaalset kompetentsi – keegi, kes on natuke nagu viga süsteemis. Samas teab ta, et see võib olla romantiseeritud arusaam, sest on ka kunstnikke, kes väga oskuslikult mängivad kaasa valitseva struktuuri (ingl k establishment) ootustega. Kogu tasakaal ja lähenemisviis sõltub looja isiklikust natuurist. Mõnele on loomingu väetiseks vabadus, teisele tehaslik lähenemine – kui loomemootor tootmisloogikaga klapib, on kõik hästi.

Lavastajaks õppimine eeldab küpsust

Kui Koldits omal ajal lavastaja erialale astus, ei teinud ta seda otse keskkoolipingist. Seljataga olid õpingud reklaami ja meedia erialal Tallinna Pedagoogikaülikoolis (praegune Tallinna Ülikool). Miks seda näitena tuua? Lavastajaks õppimine eeldab teatud küpsust ja eneseteadlikkust – need õpingud ei ole lihtsalt loovtegevus, vaid pidev töö, mis nõuab võimet juhtida nii oma mõtteid ja ideid kui ka meeskonda. Ehk siis lavastajaks õppija peab teadma, mida ta tahab – lisaks elementaarsele huvile nii teatrimaailma kui ka maailma kui terviku vastu. Kuigi sisseastumised lavastajaõppesse toimuvad iga nelja aasta tagant, on iga kord huvilisi olnud 40–60 ringis. Võrdluseks: näitlejaõppes, kuhu võetakse uus lend vastu iga kahe aasta tagant, on see number püsinud mitmesaja juures. Kui mõelda, et elame ajastul, kus kõike on liiga palju – kultuuri, infot, valikuid, arvamusi –, võib tekkida küsimus: mida noor lavastaja veel lisada saab, kui kõik on justkui juba loodud? „Tõsi, väga palju on maailmas juba ära tehtud ja kõike on sada korda öeldud. Aga endiselt teeme kurja – on sõjad, keerame loodust tuksi, usume igasuguseid jamasid jne… Küsimus ei ole selles, et lavastaja peaks ütlema midagi täiesti uut, vaid selles, kuidas reaalselt mõjutada käesolevat protsessi, mida nimetame eluks. See on pidev töö, keeruline saavutada, ja iga uus põlvkond peab seda uuesti ja uuesti tegema – ja ise leiutama. Põhimõtteliselt tuleb samu sõnumeid üha uuesti korrata, aga kunst on teha seda nii, et see ka mõjuks. See aga sõltub juba väga palju kontekstist ja hetke ajavaimust. See on nagu laste kasvatamine – kümme aastat räägid ja lõpuks saad mingi tulemuse. Selleks peab olema suur sisemine tahe ja veendumus – soov maailma kuidagi muuta või laiendada.“ Koldits lisab, et praeguses ületootmise ja ülekülluse ajastul on lavastaja roll eriti oluline. „Hetkel elame ülestimuleeritud ajudega inimeste maailmas. Konkureerime võimsate algoritmide ja nüüdseks juba ka tehisintellektiga. Proovi siis siin mingi sõnum või mõju läbi suruda.“

Olles olnud EMTA lavakunstikooli juhataja ligi viis aastat, näeb Koldits teatrit sootuks uuel tasandil. „Akadeemias töötatakse teistel alustel kui teatris. Sa ei hakka lõhkuma asju, mis töötavad. Samas on alati midagi, mida saab arendada. Meie fookus on inimese arendamine ja treenimine ning selle äratabamine, kus luua sobiv pinnas, et üliõpilane saaks ise tegutseda. XXXII lennu lavastajaüliõpilased Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Oliver-Marcus Reimann ja Robi Varul on Kolditsa sõnul kõik oma töödes omanäolised ning saanud avastada „oma hääle“. Akadeemia ajab oma liini, aga lõppude lõpuks kohandub iga üliõpilane ise – vastavalt oma andele. „Sa ei saa sundida taime teises suunas kasvama. Kellelgi ei ole vaja järjekordset Mart Kolditsat. Meil on vaja neid, kes on nemad ise,“ ütleb Koldits.

Õppetöö kõrval on oluline osa ka meistritel – et tudeng puutuks kokku erinevate loojatega. Mart on siinkohal äärmiselt tänulik, et tal on olnud elus õnne töötada koos meistritega ja neilt õppida. Ta meenutab oma õpetajaid ja mentoreid – eelkõige oma endist juhendajat, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli pikaaegset juhatajat Ingo Normetit, Linnateatri kunagist juhti Elmo Nüganeni, Von Krahli teatri eestvedajat Peeter Jalakat ja EMTA vanemlektorit Anne Türnpud, kellega koos juhendati XXVIII lendu. Nüüdse lennu puhul toob Koldits esile koostöö Tiit Ojasoo ja Tiina Tauraitega. „Neilt kõigilt on olnud palju õppida.“ Aktiivsemalt lavastas Koldits Von Krahli teatri aegadel, kuid tema viimane lavastus, XXXII lennu diplomilavastus „vahe aeg“ valmis möödunud sügisel samuti Von Krahlis. Kuna meie tänases maailmas troonivad kõigil tasanditel kiirus ja intensiivsus, lähtus Koldits selle lavastuse puhul märksõnadest „aeglus“ ja „tähelepanelikkus“. Koldits: „Mulle küll tundub, et peame taas õppima aega võtma, et suuta midagigi olulist siin maailmas tähele panna.“

Lavastajaüliõpilaste diplomitööd sel hooajal:
TRIIN BRIGITTA HEIDOV: „Murphy“, Piip ja Tuut Teater, trupiga koostöös sündiv materjal Arthur Blochi „Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad“ põhjal. Esietendus 20. veebruaril 2026.
„Projekt Diktaator“ Rhum+ Clay Hamish Macdougali „Project Dictator Or Why Democracy is Overrated and I Don’t Miss It At All“ põhjal. Esietendus 24. märtsil 2026.
ELSS MARTA RAIDMETS: enda kirjutatud näidend „Lagi“, Tallinna Linnateater. Esietendus 17. aprillil 2026.
OLIVER-MARCUS REIMANN: Édouard Louis’ romaani „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid“ põhjal, Eesti Draamateater. Esietendus 7. märtsil 2026.
ROBI VARUL: „Puusselööja ja Pilviskäija“, Saueaugu teatritalu. Kärgatava Kõue „Ühe indiaanlase autobiograafia“ ainetel. Esietendus 25. juulil 2025, lavastust mängitakse veel 2026. aasta suvel. David Woodi lastelavastus „Päkapikkude parim puhkus“, Rakvere Teater. Esietendus 6. detsembril 2025.

Järgmine vastuvõtt lavakunsti osakonna bakalaureuseõppesse toimub eeloleval talvel ja kevadel. Uusi üliõpilasi võetakse vastu kõikidele õppesuundadele – lavastaja-, dramaturgi ja näitlejaõppesse.  Avalduste vastuvõtt algab detsembris 2025, jälgige infot lavakunst.ee

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja neljandas numbris (sügis 2025).

MÜRIAADfest 2025 programmis on Mart Kolditsa lavastus “vahe aeg”, mis etendub akadeemia black box‘is 16,. 17. ja 18. oktoobril kell 19.00. Piletid Piletikeskusest ja tund enne algust kohapealt.

Täna 14. oktoobril ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja neljas number, mille eessõnas võtab sõna õppe- ja teadusprorektor Kristi Kiilu.

Hea ajakirja lugeja!

2025. aastal täitub 500 aastat esimese eestikeelse trükise ilmumisest. See on oluline verstapost, mille puhul on Eestil ja eestlastel põhjust tunda uhkust ja rõõmustada oma keele ja kultuuri üle. Hando Runneli, küll palju tsiteeritud, aga sügavat mõtet kandev luulerida „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust“ initsieerib mõtteainet ka muusikaga seotud kirjanduse tähendusväljade avamiseks ajakirjas. Meie muusikateadlased, eesotsas raamatu peatoimetaja professor Toomas Siitaniga, on koostanud Eesti muusikaloo esimese köite, mis käsitleb muusikaelu Eestis alates 12. sajandi lõpust kuni Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni. „Eesti muusikalugu 1“ valmimisloost annab ajakirjas ülevaate Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kirjastuse tegevtoimetaja, teadur Anu Schaper.

Raamatuaastaga sobivalt on väärikas heita pilk EMTA raamatukogu 90-aastasele tegevusele. Meie Alma Mater asutati 1919. aastal ja kuusteist aastat hiljem 1935. aastal loodi Tallinna Konservatooriumi juurde raamatukogu. Intervjuu raamatukogu juhataja Ilvi Raunaga avab nii mineviku, oleviku kui ka tulevikuvaateid raamatukogu tegevuses.

Ajakirja persooniloos räägib EMTA lavakunsti osakonna juhataja Mart Koldits, miks lavastajaks õppimine nõuab küpsust, enesearengut ja julgust „oma hääl leida“. Ta kirjeldab, kuidas teatrimaailm on viimastel kümnenditel mitmekesistunud ning kuidas EMTA unikaalne lavastajaõpe – koos näitlejate ja dramaturgidega – annab loojale tugeva, kuid piiranguteta stardi. Käsitledes küll lavastaja- ja draamaõppega seotud problemaatikat, võimaldab intervjuu luua seoseid ja võrdlusi kunstivaldkonnas laiemalt.

Muusika interpretatsiooni vallas saame käesolevast ajakirjast lugeda Eesti Keelipillimängijate Konkursist, mis on muusikute seas hinnatud ja professionaalne mõõduvõtt. Professor Arvo Leiburi sõnul eristab seda mahukas repertuaarinõue, mis näitab osalejate kõrget taset. Vanemlektor Taavi Kerikmäe annab ülevaate nüüdismuusika interpretatsiooni ja loome rahvusvahelisest magistriõppekavast (CoPeCo). Nimetatud õppekava viib üliõpilased kahe aasta jooksul Tallinna, Stockholmi, Lyoni ja Hamburgi muusikakõrgkoolidesse, pakkudes väikeses rahvusvahelises rühmas nüüdismuusika eriala paindlikku ja avatud õpet, mis valmistab lõpetajad ette loojaks ja interpreediks globaalsel muusikaväljal.

Kahes artiklis käsitletakse EMTA doktoriõppega seotud teemasid. Värskeid doktoreid portreteeritavas loos ilmneb, et doktoriõpe annab harukordse võimaluse arendada oma eriala ning siduda looming ja teadus süvitsi üheks tervikuks. Teises loos kirjutab loovuurija Theodore Parker Euroopa suurimast muusika loovuurimuse konverentsist EPARM, mis tõstis esile Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rolli loovuurimuse rahvusvahelises kogukonnas ja andis doktorantidele ning teadlastele võimaluse siduda looming ja teadus uutel viisidel.

Soovin sisukat ajakirja lugemist ja loodan, et leiate siit inspiratsiooni uute raamatute lugemiseks, kontsertide külastusteks kui ka edasiste õppimisvõimaluste kaalumiseks.

Kristi Kiilu
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppe- ja teadusprorektor

Ajakiri on tasuta kättesaadav nii paberkandjal kui ka elektrooniliselt. Paberkandjal ajakirja leiab nii akadeemia õppehoonetest kui ka kontserdi- ja teatrimajast. Elektroonilist versiooni saab lugeda SIIT.

Kaanefoto autor: Rene Jakobson