KONTAKTID

Laupäeval, 18. juunil pälvisid pidulikul kontsertaktusel EMTA suures saalis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia diplomi 161 üliõpilast. Tänavu lõpetas bakalaureuseõppe 85 üliõpilast, kellest cum laude lõpetajaid oli 11. Magistriõppe lõpetajaid oli 71, 23 neist lõpetas cum laude. Doktoriõppe lõpetas 5 üliõpilast.

Lõpetanutest 48 olid välisüliõpilased: 16 bakalaureuse-, 31 magistri- ning 1 doktoriõppes. Sealhulgas lõpetas tudengeid Hiinast, Lõuna-Koreast, Soomest, Islandilt, Taanist, Norrast, Hispaaniast, Lätist, Leedust, Portugalist, Ukrainast ja Saksamaalt. Cum laude lõpetajaid oli välistudengite hulgas kokku 12, neist 4 bakalaureuseõppes.

Sel aastal toimus kolm lõpetajate kontserti, millest kaks leidsid aset EMTA suures saalis ning üks Suure-Jaani kooli saalis.

16. juunil EMTA suures saalis toimunud galal esinesid lõpetajatest Heljä Viirakivi (hääl), Petr Sushkov (klaver), Maria Elonen (flööt), Anni Ritson (klarnet), Susanna Liisa Onoper (klaver), Annelize Vlasenko (viiul), Georg Maaten (viiul), Kristjan Kannukene (vioola), Oksana Lohinova (klaver), Hanna Taube (saksofon), Linnea Regina Penttilä (sopran), Arina Makarenko (klaver), Anni Karu (marimba), Silvia Ilves (tšello), Patrik Vähätalo (klaver), Julius Paukšte (klaver), Zihan Zhao (klaver). Kavas oli Tüür, Skoryk, Dvořák, Schulhoff, Puccini, Burritt, Kõrvits, Skrjabin, Ravel, Wieniawski, Pacheca Ruiz, vabaimprovisatsioon. Kaastegevad olid Tatiana Gashimova (tšello), Piret Mikalai (klaver). Täpsema info gala kohta leiab kavaraamatust. Fotosid näeb EMTA Facebook’ist.

17. juunil esines XXV Suure-Jaani Muusikafestivali raames Suure-Jaani kooli saalis EMTA sümfooniaorkester, solistid olid 2022. aasta lõpetajad. Dirigeerisid Toomas Vavilov ja Valle-Rasmus Roots. Fotosid saab vaadata Suur-Jaani Muusikafestivali Facebooki’ist.

18. juunil toimus EMTA suures saalis kontsertaktus, kus esinesid koos Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkestriga Karis Trass (sopran), Peeter Margus (viiul), Georg Maaten (viiul), Triin-Eliis Süld (sopran), Kerstin Laanemets (flööt), Rebecca Kontus (vokaal), Marianne Leibur (vokaal), Evita Lohu (klaver). Kõlas ka lõpetaja André de Sousa Vieira helilooming ja esinesid lavakunsti osakonna lõpetajad. Dirigeerisid Toomas Vavilov ja Valle-Rasmus Roots. Kontsertaktus on järelvaadatav EMTA YouTube’is. NB! Fotod on tellimiseks üleval aadressil www.pildipood.ee (kood saadetakse lõpetajatele e-postiga). Vaata ka kavaraamatut, mis sisaldab lõpetajate nimekirja.

Fotod lõpetajate galalt, autor Vahur Lõhmus.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna bakalaureuseõppe lõpetas XXX lend näitlejaid, lavastajaid ja dramaturge. Diplomid anti kätte EMTA lõpetajate kontsertaktusel 18. juunil EMTA suures saalis.


XXX lend (2018–2022)

Kursusejuhendaja: Lembit Peterson
Näitleja õppesuuna erialaõppejõud: Lembit Peterson, Indrek Sammul, Mirko Rajas, Aleksander Eelmaa, Kristjan Üksküla
Lavastaja õppesuuna erialaõppejõud: Lembit Peterson
Dramaturgi õppesuuna erialaõppejõud: Andri Luup

Lavastaja õppesuund

Marta Aliide Jakovski
Kalju-Karl Kivi
Margaret Sarv
Erik Richard Salumäe

Dramaturgi õppesuund

Elo Tuule Järv
Roos Lisette Parmas

Näitleja õppesuund

Hardo Adamson
Maria Ehrenberg
Jaan Tristan Kolberg
Maria Teresa Kalmet
Karel Käos
Merlin Kivi
Alden Kirss
Maria Liive
Jass Kalev Mäe
Maarja Mõts
Hardi Möller
Tuuli Maarja Põldma
Mark Erik Savi

Tuult tiibadesse!

Mitmetele Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia erialadele on vastuvõtt selleks aastaks lõppenud, kuid veel on aega kandideerida järgmistele õppekavadele:

  • Muusika interpretatsioon (bakalaureuse- ja magistriõpe)
  • Helilooming ja muusikatehnoloogia (bakalaureuse- ja magistriõpe)
  • Jazzmuusika (bakalaureuse- ja magistriõpe)
  • Pärimusmuusika (bakalaureuseõpe)
  • Kaasaegne improvisatsioon (magistriõpe)
  • Muusikauuringud ja -korraldus (bakalaureuseõpe)
  • Muusikateadus (magistriõpe)
  • Muusikapedagoogika (bakalaureuseõpe)
  • Muusikaõpetaja (magistriõpe)
  • Interpretatsioonipedagoogika (bakalaureuse- ja magistriõpe)

Eestikeelsetele õppekavadele (bakalaureuse- ja magistriõpe) on vastuvõtt avatud kuni 27. juunini kell 17.00.

Muusikaõpetaja erialale (Tallinna Ülikooli ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ühisõppekava) saab avaldusi esitada kuni 30. juunini.

Enamik EMTA erialadest eeldab kandideerijatelt tõsist muusikalist ettevalmistust, kuid valikus on ka laiemapõhjalise vastuvõtuga alasid, kus nõuded ei ole nii erialaspetsiifilised – piisab muusikalise kirjaoskuse aluste tundmisest ja huvist siduda oma elu muusikaga.

Vastuvõtuinfo leiab EMTA kodulehelt siit

Lisainfo:
vastuvott@eamt.ee
tel 6675 709

Juhan-Henrik Uppin kaitses 14. juunil 2022 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias filosoofiadoktori (muusika) kraadi taotlemiseks suurepäraselt töö „Teppo-tüüpi lõõtspilli traditsioonilise mängustiili kujunemine 20. sajandil ja traditsiooniteadliku esituspraktika loomine“.

Juhendaja: vanemteadur Žanna Pärtlas, dr.phil.
Oponent: Ingrid Rüütel, dr.habil.

Doktorinõukogusse kuulusid prof. Kristel Pappel, prof. Marje Lohuaru, prof. Jaan Ross, dr.phil. Madli Pesti, dr. phil. Triinu Ojamaa, dr. habil. Ingrid Rüütel.

Doktoritööga on võimalik tutvuda siin ning trükisena EMTA raamatukogus.

Abstrakt:

Etnomusikoloogiline loovuurimus „Teppo-tüüpi lõõtspilli traditsioonilise mängustiili
kujunemine 20. sajandil ja traditsiooniteadliku esituspraktika loomine“ (The formation
of the traditional playing style of the Teppo type diatonic accordion in the 20 th century
and creating a traditionally informed performance practice) käsitleb erinevate esitajate
näitel selle pilli mängimise traditsioonilist stiili kui eripärast väljenduslaadi ja teatud
mängutehniliste võtete kogumit, millest teadlik olemine aitab luua pärimusmuusika
kontekstis stiilset ja mitmekesist esitust. Töö on doktoriõppe loovuurimusliku projekti
kirjalik osa, mis põhineb autori pikaajalisel praktilisel kogemusel lõõtspillimängijana
ning loob taustsüsteemi neljale doktorikontserdile.

Uurimisküsimusteks on, kuidas mängida teppo-tüüpi lõõtspilli üldisele traditsioonile või
mõne konkreetse esitaja stiilile omaselt ning kuidas traditsioonilise mängustiili võtteid
individuaalses esituspraktikas parimal võimalikul moel kasutada. Peamisteks
eesmärkideks on mõista, millistel muusikalistel ja mängutehnilistel tunnustel stiil
põhineb, kuidas erinevad stiilitunnused traditsioonis varieeruvad ning seeläbi stiili
laiapõhjaline omandamine ja individualiseerimine. Laiemaks eesmärgiks on muusika
esitaja ja autorina isikupärase helikeele kujundamine.

Põhilisteks uurimismeetoditeks on muusikaline analüüs ja töö autori kui pillimängija
eneseanalüüs. Analüüsimeetodid on helisalvestiste noodistamine ja mängutehnikast
lähtuv stiilielementide eraldamine. Autori loomingulise protsessi ja esituspraktika
analüüsimeetodiks on eneserefleksioon.

Allikmaterjaliks on Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi, Eesti Rahvus-
ringhäälingu Arhiivi ja erakogude helisalvestised, mis pärinevad aastatest 1954–1995 ja 2009.
Olulisimad töös uuritavad stiilikujundajad on August Teppo (1875–1959), Elmar
Lindmets (1908–1998), Richard Reino (1914–2004), Karl Kikas (1914–1992), Arnold
Pärnamets (1922–1975), Kalju Sarnit (1928–1998) ja Aivar Teppo (1958–2017).

Piret Jaaks kaitses 14. juunil 2022 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias doktorikraadi taotlemiseks teatrikunsti alal edukalt töö „Kirjutada inimesi: kogukondade uurimine ja dokumentaalteatri loomise vahendid dramaturgi töös“ („Writing the People: Community Research and Tools for Documentary Theatre Creation in the Work of a Dramaturg“).

Juhendaja: dr. phil. Madli Pesti (EMTA vanemteadur)
Eelretsensent: dr. phil. Luule Epner (TLÜ dotsent)
Oponent: dr. phil. Aivar Simmermann

Doktorinõukogusse kuulusid prof. Kristel Pappel (esimees), dr. phil. Luule Epner, Merle Karusoo, M.A., prof. Kerri Kotta, prof. Marje Lohuaru, dr. phil. Aivar Simmermann ja prof. Jaan Undusk.

Doktoritöö on tutvumiseks saadaval SIIN ning trükisena EMTA raamatukogus.

Piret Jaaksi töö on neljas teatrikunsti alal kaitstud doktoritöö EMTA-s, filosoofiadoktori kraadi teatrikunsti alal on kaitsnud ka Anne Türnpu, Marion Jõepera ja Aivar Simmermann. Rohkem infot kaitstud tööde kohta leiab doktoriõppe keskuse lehelt.

Abstrakt:

Doktoritöö eesmärk on kirjeldada ja analüüsida etnodraama loomise meetodeid, mille abil saab dramaturg uurida kogukondi ning neis esinevaid sotsiaalseid probleeme. Eesmärgiga tuua esile kogukonnaliikmete hääli, rakendab ja analüüsib autor selleks vajalikke dokumentaaldraama kirjutamise tehnikaid. Töö on osa doktoriõppe loomingulis-uurimuslikust projektist ning selles käsitletud meetodid ja tehnikad on praktiliselt läbi proovitud töövahendid, mis hõlmavad protsessi
uurimistöö algusest teksti valmimiseni. Loovuurimuse lähtepunktiks on sotsiaalse segregatsiooni esinemine Eesti ühiskonnas ja soov seda vähendada teatri kui kohtumispaiga kaudu, mis pakub kommunikatsiooniplatvormi erinevatele kogukondadele.

Varasemate dokumentaalteatrit mõtestavate akadeemiliste tööde kõrval on töö panus teatriteadusesse dramaturgi vaatepunktist etnograafilise lähenemisviisi tutvustamine ja analüüsimine dokumentaalteose loomisel. Samuti kogukonnauuringute põhimõtete integreerimine dramaturgialoome protsessis ning nende analüüs.

Dramaturgina toob autor näiteid peamiselt enda näidenditest „Ehitajad” (2018) ja „Minu Narva – Моя Нарва” (2021), mille jaoks uuris erinevaid kogukondi. Töös uurib autor, kuidas luua etnograafiliste meetoditega dramaturgiat, kuidas arvestada kogukonnauuringutega kaasnevat eripära teatriloomes ning kuidas rakendada dokumentaalnäidendi kirjutamiseks vajalikke tehnikaid. Töö loomingulis-uurimusliku osa analüüsimeetodiks on eneserefleksioon.

Autor tugineb oma doktoritöös Graham Crow’ käsitlusele „What are Community Studies?” (2018) ja Benedict Andersoni teosele „Kujutletud kogukonnad” (2020). Samuti Johnny Saldaña etnodraamat mõtestavatele teostele „Ethnodrama. An Anthology of Reality Theatre” (2005), „Ethnotheatre: Research From Page to Stage” (2011), Carol Martini dokumentaalteatri käsitlustele kogumikus „Dramaturgy of the Real on the World Stage” (2010) ja teoses „Theatre of the Real” (2013) ning Hans-Thies Lehmanni monograafiale „Postdramatic Theatre” (2006).

Piret Jaaksi doktoritöö kaitsmine. Vasakult: Aivar Simmermann, Merle Karusoo, Piret Jaaks, Madli Pesti, Luule Epner, Jaan Undusk, Kristel Pappel. Piret Jaaksi doktoritöö kaitsmine. Vasakult: Aivar Simmermann, Merle Karusoo, Piret Jaaks, Madli Pesti, Luule Epner, Jaan Undusk, Kristel Pappel.

8. juunil 2022 esietendus Katariina kirikus Theatrumi egiidi all lavakunsti XXX lennu üliõpilase Kalju-Karl Kivi bakalaureuselavastus „Stalker“, mis põhineb Andrei Tarkovski, Arkadi ja Boris Strugatski filmistsenaariumil. Järgmiste etenduste piletid on müügil Piletimaailmas.

Stalker, kirjanik ja professor rändavad Tsooni, ületavad piiri – status quo’d, kuid mitte ainult geograafilises mõistes, vaid ka endas. Segunevad ja ähmastuvad piirid sisemise ja välise vahel. Kulgemine toimub paralleelselt mõlemas. See on rännak, teekond hinge, et avada endas vaimne mõõde, võtta vastu risk, et luua võimalus ime sünniks, armastuseks. Tsoon on test, mis on täis lõkse ja muutub kohe, kui sinna valemisse sekkub inimene. Esile kerkivad meie tegelikud, peidetud motiivid ja uskumused. Jõudes teekonna kulminatsioonini, ruumi lävele, kus täitub meie kõige sügavam, peidetud soov, tajume alles selle tegelikku tähendust.

„„Stalker” on lugu usust ja riskist. Risk, mis on usu alus, risk, mis peitub kogu loomingu juurtes, risk, mis on armatuse tagajärg. Usk eeldab riskiga põimitud väljapoole liikumist, rännakut, loomingulist tegu, mis avaldub alati kingitusena, ohverdusena.
Loomine ei ole riskantne mitte sellepärast, et sellega kaasneb võimu loovutamine, vaid sellepärast, et see, mis on olemuselt habras – vaene lesk, ohver, stalker –, julgeb usu kaudu anda endast kõik, võtta endale võimsa annetaja positsiooni. Andmine hõlmab „absoluutset unustamist, unustamist, mis ühtlasi vabastab, mis lahustab absoluutselt”. Just taolises unustamises sünnib ime.” – Colin Heber-Percy „Täiuslik nõrkuses: usk Tarkovksi „Stalkeris””

 

Autorid Andrei Tarkovski, Arkadi ja Boris Strugatski
Tõlkija Tiit Alte
Lavastaja Kalju-Karl Kivi (EMTA lavakunsti osakonna XXX lennu üliõpilane)
Lavastaja juhendaja Lembit Peterson
Kunstnik Ott Kangur
Valguskunstnik Helvin Kaljula
Helikujundaja Marius Peterson
Videokunstnik Tanel Topaasia
Produtsendid Ere Naat ja Jonathan Peterson

Osades: Kristjan Üksküla, Maria Peterson, Ott Aardam, Leino Rei, Merlin Kivi (EMTA lavakunsti osakonna XXX lennu üliõpilane), Tarmo Song, Maara Lambot

Lavastus valmis EMTA lavakunsti osakonna ja Theatrumi koostöös.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suvekursus noortele vask- ja löökpillimängijatele toimub 4.–9. juulini Kullamaal.

Kursuse peamine eesmärk on õpilaste interpretatsioonilise ja tehnilise meisterlikkuse individuaalne arendamine ja intensiivne erialaline süvaõpe koos füüsilise aktiivsuse ja vaimsete praktikatega. Tahame luua kuueks päevaks õpikeskonna, kus kursusel osalejad saavad täielikult keskenduda ja pühenduda oma erialapilli harjutamisele ja süvendatud koostööle oma juhendajatega. Repertuaariga töö toimub erialatunnis koos klaverisaatjaga. Harjutamisvõimalused tagatakse kursuse toimumisega seotud klassides.

Kursusele on oodatud trompeti-, metsasarve-, trombooni-, tuuba- ja löökpilliõpilased alates 12. eluaastast, kes soovivad oma tuleviku siduda muusikaga. Tunde viivad läbi EMTA õppejõud Indrek Vau, Andres Kontus ja Madis Vilgats ning ERSO metsasarverühma abikontsertmeister Mattias Vihmann ja EMTA doktorant Heigo Rosin. Kõigile osalejatele võimaldatakse 4 individuaaltundi. Tunnid on kuulamiseks avatud ka teistele osavõtjatele. Soovi korral võib ette valmistada 1 või 2 pala ning selleks et klaverisaatjad saaksid valmistuda, palume registreerumisel märkida vastavasse lahtrisse lugude autori ja pealkirja.

Osalema on oodatud ka muusikakoolide vask- ja löökpillide õppejõud, kes saavad tunde kuulata pedagoogilise täiendkoolituse raames. Programmis osalemiseks on kuulatavate tundide maht minimaalselt 15 tundi ja maksab muusikakooli õppejõule 20 eurot.

Kursusel oma õpilasi saatvale õppejõule või lapsevanema(te)le õppeprogrammi kuulamise tasu ei kaasne. Kõigile kursuste õppeprogrammis osalevatele õpilastele ja õpetajatele väljastatakse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tunnistus.

Kursuse maksumus õpilasele on 170 eurot (millest õppeprogramm on 80 ja toitlustamine 90 eurot). Pakume sooja toitu 3 korda päevas, ühe toidukorra hind on 6 eurot (sisaldab kohvi ja teed). Registreerimislehel palume märkida soovitud toidukordade arv päevade kaupa. Erimenüü korral palume sellest eelnevalt teada anda.

Registreerimine on avatud kuni 20. juunini aadressil https://eamt.ee/suvekursus. Pärast registreerumist saadetakse kinnitus kursusele vastuvõtmise kohta ja täpne ajakava.

Kursuse oluline osa on füüsiline aktiivsus ja kehaline treening. Anname kõigile osalejatele võimaluse alustada hommikuid võimlemisega koos spetsiifiliste hingamist toetavate harjutustega. Lisaks toimub iga päev eritreening, kus koos juhendaja Heigo Rosinaga omandatakse teadmisi võitluskunstides kasutusel olevate printsiipide kasutamisest pillimängus. Kõikidel õhtutel toimuvad üritused – õpilaste ja õppejõudude kontserdid, eriloengud, kohaliku kultuurieluga tutvumine.

Majutus on kõigile tasuta ja toimub kas Kullamaa lasteaia või kooli hubastes ruumides, Goldenbecki majas või õpilaskodudes. Kaasa palume võtta madratsi ja magamiskoti. Kohapeal on suurepärased võimalused puhkamiseks ja sportimiseks – staadion, pallimängud, tennis, jõusaal, saun.

Kursuste avamine toimub 4. juulil kell 13.00 Kullamaa kultuurimajas.

Liinibussi või rongiga saabujatele pakume transporti Lihulast ja Turbast Kullamaale valla bussiga. Palume see koordinaatoriga kokku leppida.

Kontakt:
Karin Vau (kursuste koordinaator)
Tel. 566 76 276
karinvau@hotmail.com

Neljapäeval, 9. juunil algusega kell 11 toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse kevadkonverents. Ettekandeid peavad muusikateaduse ja -uuringute korralduse eriala värsked lõpetajad ja teadurid. Konverents toimub EMTA ruumis A-402 ja on avatud kõikidele huvilistele.

Programm

11.00–11.30
Miina Härma kuvand ja loomingu retseptsioon ning nende muutumine aastatel 18821919
Anita Maasalu

Käesolevas uurimistöös keskendun Miina Härma (1864–1941) kui Eesti esimese kutselise naissoost organisti, helilooja ning koorijuhi kuvandile, samuti tema loomingu retseptsioonile ning nende muutumisele ajas. Käsitlusel on periood alates Härma õpingutest Peterburi Konservatooriumis 1880. aastatel kuni aastani 1919, mil tähistati avalikult 25 aasta möödumist tema muusikaalase karjääri algusest. Allikatena on uurimuses kasutatud ajakirjandusväljaandeid Postimees, Eesti Postimees, Päewaleht, Linda, Sakala jpt, aga ka 1934. aastal Anna Haava, Miina Härma ning Aino Tamme 70. sünnipäevaks ilmunud koguteost.

19.–20. sajandi vahetusel, kui naise positsioon ühiskonnas oli kaugelt erinev tänapäevasest – st naiste sotsiaalne ja poliitiline identiteet oli alles kujunemisjärgus – õnnestus Härmal oma aktiivse ja mitmekülgse tegevusega luua jõuline kuvand eesti rahva lauluemast, mis on jäänud püsima tänase päevani. Sellega seoses pakkus mulle huvi, millised omadused tema isiksuse ja tegevuse kirjeldamisel omaaegsest meediast välja kooruvad. Keskendun sealjuures peamistele märksõnadele ja ideedele, mis artiklitest esile tulevad. Nelja põhilise kategooriana joonistuvad Härma omaaegses vastuvõtus välja professionaalsus, rahvuslikkus, soolisus ning ühiskondlik aktiivsus. Kõige kõnekam ja ambivalentsem neist on sealjuures professionaalsuse küsimus – kas saame Peterburi konservatooriumi haridusega Härmat nimetada professionaalseks heliloojaks või on tema isik ja looming kirjutatud ajalukku eelkõige tänu rahvuslikule ja ühiskondlikule tähendusele?

11.30–12.00
Vigala ja Kirbla kihelkonna lõõtspillimängijad ja nende repertuaar 20. sajandil Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalide põhjal
Natali Ponetajev

Minu ettekanne on sissevaade lõõtspillitraditsiooni kahes ajalooliselt Läänemaa alla kuulunud kihelkonnas – Vigalas ja Kirblas. Töö põhineb Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalidel ning uurimismaterjalist tulenevalt hõlmab ajavahemikku aastatel 1929–1969. Minu huviks on avastada ja tutvustada Vigalast ja Kirblast kogutud lõõtspilli-alast materjali, anda ülevaade kogumisloost, tuua välja andmed lõõtsamängijate kohta ning uurida lähemalt nende repertuaari. Täpsema vaatluse alla võtan polkad ja labajalad, mis moodustavad Vigalast ja Kirblast kogutud lõõtsalugude põhiosa, ning analüüsin nende vormi ja harmooniat. Töö eesmärgiks on kirjeldada kokkuvõtlikult piirkonna lõõtsarepertuaari ja tuua välja sellele iseloomulikke jooni. Kuna Läänemaa lõõtspillitraditsioon on seni põhjalikumalt uurimata, on siinne töö ühtlasi alusmaterjaliks järgmistele uurimustele selles valdkonnas.

12.00–12.30
Kas meil on põhjust eristada muusika fenomenoloogilist ja ontoloogilist identiteeti?
Aurora Ruus

Muusikateaduse seminari raames kirjutatud uurimistööl baseeruv ettekanne on katse analüüsida filosoofilise lähenemise abil muusikateaduse valdkonda kuuluvat probleemi muusika ja muusikateose definitsioonist ning seeläbi identiteedist. Ettekandes vaatlen lähemalt, kas meil on põhjust muusikateose identiteeti konstitueerivaid tunnuseid eelkõige fenomenoloogia abil kirjeldada ning muusika enda kui tunduvalt laiema mõiste identiteeti konstitueerivaid tunnuseid ontoloogia abil kirjeldada. Selle tarbeks teen põgusa ülevaate muusikateose fenomenoloogilise identiteedi probleemist Roman Ingardeni teose „The Work of Music and the Problem of Its Identity“ põhjal ning seejärel vaatlen muusika ontoloogilist identiteeti Arthur Schopenhaueri ja Friedrich Nietzsche filosoofiale tuginedes.

12.30–13.00 LÕUNA

13.00–13.30
Eesti muusikaterapeutide kogemused muusika tajutavate omaduste rakendamisel teraapiaprotsessis ja eesti muusika kasutamine muusikateraapia osana
Ingrid Kalev

Seminaritöö „Eesti muusikaterapeutide kogemused muusika tajutavate omaduste rakendamisel teraapiaprotsessis ja eesti muusika kasutamine muusikateraapia osana” on kirjutatud muusikapsühholoogia valdkonnas, neljanda proseminari jätkutööna, et uurida põhjalikumalt eesti muusikaterapeutide kogemusi kuulatava muusika kasutamise ja muusika tajutavate omaduste (rütm, tempo, dünaamika, tämber, harmoonia, meloodia, faktuur, valjus) rakendamisel teraapiaprotsessis. Uuritavate sihtrühmaks olid praktiseerivad muusikaterapeudid, kes töötasid Eestis. Meetodiks töö esimeses etapis oli kvalitatiivne uuringumeetod vastajate anonüümsust tagava veebiküsitluse kujul ning selle tulemuste analüüs, töö teises etapis oli kasutusel samuti kvalitatiivne uuringumeetod poolstruktureeritud veebiintervjuu kujul ning tulemuste analüüs. Töö eesmärgiks oli uurida, milliseid muusika tajutavaid omadusi peavad eesti muusikaterapeudid teraapiatöös kõige olulisemaks. Uurimisküsimustena tõstatati muusikavaliku põhimõtted, muuhulgas ka eesti rahvalaulu ja –pillimuusika kasutamine muusikateraapias. Küsitlusuuringu järgi lähtusid eesti muusikaterapeudid kuuldelise repertuaari valikul kõige enam muusika tempost, millele järgnesid rütm ja harmoonia. Seda tulemust kinnitasid ka intervjuud. Teraapiaseansside repertuaaris olid olulisel kohal klassikaline kunstmuusika, loodushelid ja meditatiivne muusika.

13.30–14.00
Väikelaps ja muusika saatel liikumine koos robotmänguasjaga
Marju Raju

Research of musical development of babies is often focused on the development of singing ability, leaving out the analysis of movements as an intentional reaction to music (attempts to dance). Accordingly to the baby’s overall bodily development, gaining voluntary control over the movements of limbs and moving around independently precedes the ability to control the voice. We could therefore look the first signs of musical development in the form of movements and emphasize this field of research more. Motherese/parenthese, a special mode of talking and singing to babies is emphasized as a beneficial development support mechanism. Studies have shown that similarly to preference to the infant-directed speech mode, infants also prefer special mode in visual cues (motionese) that include sharper changes in trajectory, large sweeping motions, repetitions etc.

This is a qualitative observational case study of one baby’s development of dance moves and interaction with a musical toy robot, from the age of 9 to 24 months. Home videos from interaction/dancing sessions with the robot were carefully analysed and discussed within the framework of developmental theories of musical abilities.

Baby’s willingness to dance was motivated by the presence of the interactive toy robot. Observation revealed the variety of dance moves in a very young age and attempts to imitate robot’s movements and synchronise with them.

Interactive musical toy robots can have a beneficial effect on child’s musical development as they provide repetitive, safe and critique free space. Human-like features of the toy robot (happy face, arms and legs) catch babies’ attention and allow them to interact with the toy similarly to a real dance partner. Robot’s clumsy moves fit the concept of motionese and support the child’s development.

Ettekanne on eesti keeles.

14.00–14.30
Postsovetlike fännikogukondade narratiivid Eesti Depeche Mode’i fännklubi näitel
Brigitta Davidjants

Lisaks muusikaloojatele ja -vahendajatele on muusika levikul ja muusikaelu kujundamisel võtmeroll fännidel. Selle ettekande fookuses on Eesti pikemaajalisim Eesti fännikogukond – Eesti Depeche Mode’i fännklubi (EDMFK), mis loodi vahetult pärast Nõukogude Liidust vabanemist 1992. aastal ning tegutseb tänaseni. Fännklubi oli postsovetlikus Eestis eriline, sest ajal, mil subkultuurne tutvumine toimus esmajoones linnaruumis, moodustus valdavalt koolinoortest koosnev fännklubi üleriigiliselt kirja teel ning ühendas noori maakohtadest suurte linnadeni. Eriline oli ka rahvuspiiride ületamine ajastul, mil erinevad keelekogukonnad olid harjunud aastakümneid eraldi tegutsema, mh popkultuuris. Selles kontekstis tõi EDMFK kokku noored, kes lõhkusid rangelt soolistatud ühiskonnas aktsepteeritud soolisuse representatsioone. Minu fookus on klubiga seotud inimeste isiklikel mälestustel – klubi tähendusel nende jaoks ja ühisel fännikogukonnaks moodustumise kogemusel, nagu ka fänniidentiteedi konstruktsioonidel peavoolu ja alternatiivi vahel. Fännklubi osaliste narratiivid seostan klubi zine’de („Eesti Depeche Mode fännklubi ajaleht“, 1992–1995, ajakiri „Devotee“, 1995–2001) sisuanalüüsiga. Ettekande teoreetilise tausta moodustavad subkultuuride ja mälu-uuringud.

Kava ja esinejate järjekord võivad muutuda.

12. III 1946 – 7. VI 2022

Lavakunsti osakond mälestab ja tänab!

Raivo Trass lõpetas 1968. aastal näitleja erialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri III lennu (kursusejuhendaja Voldemar Panso). Ta oli 1968–1977 Draamateatri lavastaja ja näitleja, 1977–1985 Rakvere Teatri peanäitejuht (1981–1985 ka direktor) ja 1992–1994 lavastaja, 1985–1992 Draamateatri lavastaja, 1994–1997 Tallinna Linnateatri näitleja, 1997–2004 Endla teatri peanäitejuht ja 2004–05 lavastaja, hiljem vabakutseline.

Aastatel 1971–78 oli Raivo Trass TRK lavakunstikateedris näitlejatöö õppejõud, 1988–96 õpetas Tallinna Pedagoogikaülikooli režiikateedris.

Ta on lavastanud ka Eesti Televisioonis, mänginud kuuldemängudes ja telelavastustes, samuti paljudes filmides, nende hulgas “Võlg” (1966), “Viimne reliikvia” (1969), “Vasaku jala reede” (2012), “Mandariinid” (2013), “Tuliliilia” (2018), “Õigluse ratsanikud” (“Riders of Justice”, 2020), “Apteeker Melchior. Viirastus” (2022).

Näitlejana astus Trass viimati üles Tagasitulijana lavastuses “Tagasitulek isa juurde” Tallinna Linnateatris (2015, mängis osa alates 2017. aastast) ja McLeavyna lavastuses “Röövsaak” Kuressaare Teatris (2019).

Tema viimasteks lavastusteks jäid “Tasa, vaikselt sõudvad pilved…” Kuressaare Linnateatris (2019), “Keisri usk” Luunja kultuuri- ja vabaajakeskuses (2020) ning 4. juunil 2022 Pikavere vanas vallamajas esietendunud “Ai, velled”.

1975. aastal pärjati Raivo Trass Ants Lauteri nimelise auhinnaga, 2001. aastal pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Allikas: ERR, täiendatud

Järelhüüe Sirbis

8.–10. juunini toimuv ELIA (European League of Institutes of the Arts) juhtimissümpoosion alapealkirjaga „Surfame ebakindluse lainetes“ toob Eestisse kunstikõrgkoolide juhid üle terve maailma, et arutleda, kuidas majanduslikud, sotsiaalsed, kultuurilised ja poliitilised muutused mõjutavad ülikoolide kohustuste ning vastutuse erinevaid aspekte. Kuidas planeerida tulevikku olukorras, kus traditsioonilised juhtimis- ja õpetamismudelid enam ei päde ning pidevalt seistakse silmitsi ootamatute väljakutsete ja probleemidega?

Peaesinejad on Kersti Kaljulaid, Aaron Dworkin, Ene-Liis Semper, Mikko Dufva, Monica L Edmondson, Harald Friedl.

Konverentsi ajakava ja esinejatega saab tutvuda ELIA kodulehel.

ELIA juhtimissümpoosioni 2022 korraldavad Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia.

Fotogaleriid näeb EMTA Facebooki lehel.