Rubriik: Uncategorized @et

30. augustil Tallinna Raekojas toimunud XXI Tallinna Kammermuusika Festivali lõppkontserdil pälvis traditsioonilise noore muusiku aastapreemia sopran, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia laulu eriala üliõpilane Annabel Soode (õp. Monika Hauswalter).

Annabel Soode on Tallinnas õppiv ja tegutsev vokaalartist, kes uurib hääle väljendusvõimalusi eri muusikastiilides, ruumides ja ülesannetes, avastades samal ajal inimest ja tema laule. Lauldes nii Euroopa kultuuriruumi klassikat kui ka nüüdismuusikat, tunnetab ta oma psühhofüüsise kaudu erinevaid narratiive. Oma ooperidebüüdi tegi Soode M. Maltise uudisteoses “Raasulapsuke” peaosatäitja Hebana rollis (2024).

Noore muusiku preemia on varasemalt pälvinud: Oliver Kuusik (tenor), Rene Soom (bariton), Kädy Plaas (sopran), Priit Volmer (bass), Maria Veretenina (sopran), Arete Teemets (sopran), Andreas Lend (tšello), Kristel Pärtna (sopran), Ivi Ots (viiul), Johan Randvere (klaver), Pärt Uusberg (helilooja), Raiko Raalik (bass), Kadi Jürgens (metsosopran), Ille Saar (sopran), Martin Karu (kontratenor), Theodor Sink (tšello), Marcel Johannes Kits (tšello), Sandra Laagus (metsosopran) ja Hans Christian Aavik (viiul).

Perekond Kelam andis heliloojate Marje ja Kuldar Singi mälestusele pühendatud tunnustuse üle 20. korda.

Allikas: ERR

Juba vähem kui nädala pärast külastab Eestit maailmakuulus dramaatiline sopran Maria Guleghina, kes annab 10. septembril Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis kontserdi koos oma hea sõbra, pianisti Ivari Iljaga. Enne kontserti andis Guleghina Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale intervjuu, kus ta räägib oma silmapaistvast karjäärist ja muusikuteest. 

Mis on Teie esimene mälestus ooperist – mis Teid selle imelise kunstivormi juures paelus?
Minu lapsepõlv oli väga õnnelik. Kasvasin üles haritlaste peres, kus muusikal, teatril ja raamatutel oli väga oluline roll. Need olid meie pere vaimseks toiduks. Minu – pere ainsa lapse – kasvatamisse suhtuti väga tõsiselt. Alates neljandast eluaastast võeti mind kõikjale kaasa. Käisin sageli ooperis, vaatasin kõiki lastelavastusi ja ballette, külastasin komöödiaid, draamateatrit, tsirkust ja palju muud. Ma ei mõelnud kunagi, et ooper võiks olla minu unistus. Arvatavasti tekkis see soov esimest korda pärast filmi „Tule homme“ / Come Tomorrow (režissöör Jevgeni Taškov, 1963, muusikaline komöödia) vaatamist. Siis tahtsin laulda aariaid ja romansse Frosya Burlakova repertuaarist. Juhuslikult viis ema mind hiljem konservatooriumi pedagoogilisele praktikale, kus 15-aastaselt avastati minu kontraaldi hääl. Nii sattusingi sellele teele, ehkki veel aasta või kaks arvasin, et lõpetan 10. klassi ja laulan lihtsalt enne pedagoogilisse instituuti sisseastumist, et õppida koorijuhtimist. See kõik oli puhas juhus.

Teie karjäär on olnud erakordne: olete esinenud maailma kõige mainekamates ooperimajades ja jaganud lava suurimate ooperinimedega. Milline hetk või roll paistab Teie karjääris kõige eredamana silma?
Minu kunstilist debüüti võib kirjeldada muinasjutuna. Pärast esimest katset La Scala direktori ees kutsuti mind 24-aastaselt laulma ooperisse „Nabucco“. La Scala kunstiline juht dr Mazzonis ei unustanud mind ja saatis järgmisel aastal uue lepingu, hoiatades, et ta ei võta kedagi teist minu asemel. Nii leidsingi end 25-aastaselt lavalt koos selliste suurkujudega nagu Luciano Pavarotti, Fiorenza Cossotto ja Leo Nucci. Dirigendiks oli geenius ja legend Gianandrea Gavazzeni. See oli tõepoolest erakordne debüüt. Pidin laulma viimase etenduse ja katma viis esimest, kuid juhtus nii, et publik ei võtnud kahte esimest suurepärast lauljat vastu. Tol ajal täitsid saali tõelised asjatundjad, eriti loožides, ja nad ei andestanud ühtegi väikest viga.

Ühes varasemas intervjuus olete öelnud: „Kui ma midagi tahan, siis ma püüan selle poole!“ Millised eesmärgid või rollid inspireerivad Teid tänasel päeval?
Jah, selline ongi minu loomus. Kui ma näen eesmärki, ei näe ma takistusi. Nii oli ka „La Traviataga“, millega töötasin üle 10 aasta. Oskused, mis ma omandasin, püüdes toime tulla Violetta aaria tessituuriga, andsid mulle tohutu potentsiaali teistes dramaatilisele sopranile kirjutatud rollides.

Mida ütleksite noortele lauljatele, kes unistavad suurest lavast ja rahvusvahelisest karjäärist?
Ärge unistage kuulsusest ja staatusest, vaid töötage selle nimel, et laulda nii, nagu keegi enne teid pole laulnud. Püüdke olla parimad mõnes kindlas ooperirollis.

Mis viib andekuse tõelise meisterlikkuseni?
Raske töö ja kannatlikkus. See on nagu inglise muru pügamine – lihtsalt seda tehakse 300 aastat kääridega.

Tallinnas esinete koos pianist Ivari Iljaga. Kuidas Teie koostöö alguse sai?
Olen ääretult õnnelik, et saan temaga koos laulda. Ja isegi kui see oleks minu viimane kontsert, valiksin tema – Ivari. Oleme palju koos laulnud, sealhulgas minu teisel soolokontserdil La Scalas, reisisime läbi kogu Jaapani ja esinesime Gulbenkiani saalis Lissabonis – kõikjal on ta imeline ja tõeliselt särav pianist ja sõber.

Teie kontserdikavas on teoseid Donizettilt, Bellinilt, Rossinilt, Tšaikovskilt ja Rahmaninovilt. Kuidas Te selle repertuaari olete kokku pannud? Kas kava peegeldab ka Teie isiklikku seost nende heliloojatega?
Muidugi peegeldab. Selles on minu hing, mis räägib ja pihib. Kontserdi teine osa on austusavaldus meie minevikule ja kontsertidele.

Mis on hoidnud Teid laval ja ooperimaailmas need 40 aastat?
Armastus ja pühendumus.

Rohkem infot Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis toimuva kontserdi kohta siit.

Taimo Toomast
17.05.1962–29.08.2025 

29. augustil lahkus meie hulgast ooperilaulja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia laulu vanemlektor Taimo Toomast.

Pärnust pärit Taimo Toomast alustas muusikaõpinguid suhteliselt hilja – alles siis, kui muusikaõpetaja Eleonora Voites noormehe Tallinna ehituskoolist Georg Otsa nim Tallinna muusikakooli sisseastumiskatsetele viis. Tänu loomulikule andele, suurele tahtele ja erialaõpetaja Ervin Kärveti oskuslikule juhendamisele hakkasid temas peagi avalduma tulevase professionaalse laulja eeldused. 1989. aastal lõpetas Taimo Toomast Tallinna Riikliku Konservatooriumi. Erialaõppejõud Teo Maiste kõrval hindas ta ise väga kõrgelt ka kontsertmeister Frieda Bernsteini õpetust ja kammerlaulu tunde. Pärast konservatooriumi lõpetamist töötas ta mõned aastad Estonia teatri solistina, seejärel aga suundus end täiendama Viini (Viini Riigiooperi stuudio, 1990–1991) ja Saksamaale, kus tema õpetajateks olid Margarethe Bence, David Lutz ja George Fortune. Neil majanduslikult rasketel aastatel ei olnud Lääne-Euroopas haridustee jätkamine Eesti noorte muusikute seas veel kaugeltki tüüpiline ja annab tunnistust Toomasti kõrgetest professionaalsetest eesmärkidest, ambitsioonikusest ja ettevõtlikkusest.

Taimo Toomast on esinenud solistina Viini Riigiooperis ja Viini Kammerooperis, olnud Saksamaal kokku 12 aastat Coburgi Landestheateri ja Dessau Anhaltisches Theateri solist. Külalissolistina on ta esinenud ka paljudes teistes Saksamaa teatrites (Gera, Bauzen, Osnabrück, Passau). Aastatel 2004–2008 elas ja töötas ta Hispaanias. Taimo Toomasti ooperirollide hulka kuuluvad Almaviva, Figaro, Papageno, Belcore, di Posa, Onegin, Jeletski, Escamillo ja paljud teised baritonide tipprollid.

Esinemised ooperi- ja kammerlauljana tõid Taimo Toomastit neil aastatel korduvalt ka Eestisse. Tema olulisemate ülesastumistena kodumaal võiks esile tõsta Figaro osatäitmist Georg Malviuse lavastatud “Sevilla habemeajajas” (RO Estonia, 1994), solistipartiisid Rudolf Tobiase oratooriumis “Joonase lähetamine” ja Artur Kapi oratooriumis “Hiiob” (1995–1999, viimane ilmunud ka CD-l Neeme Järvi juhatusel), Schuberti laulutsükli “Talvine teekond” ettekandeid koos Ivari Iljaga (1999) ja nimiosa täitmist Mozarti ooperi “Don Giovanni” etendustel Rahvusooperis Estonia Olari Eltsi dirigeerimisel (2003).

Alates 2009. aastast oli Taimo Toomast laulu eriala õppejõud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Tema õpilaste hulka kuuluvad Egon Laanesoo, Edgar Tron, Matti Torhamo, Yixuan Wang, Jakob Tomson jt. Oma õpingukaaslast ja kolleegi meenutab EMTA laulu eriala professor Nadia Kurem nii: “Taimo oli suurepärane laulja ja pedagoog. Lavapartnerina väga korrektne, tähelepanelik, toetav ja heasüdamlik. Õppejõuna suhtus ta oma töösse väga põhjalikult, tehes seda alati kogu südamega. Taimo õpilased olid alati väga tänulikud ja õnnelikud, et said just tema klassis omandada lauljatele vajalikku tarkust.”

Taimo Toomasti lahkumisega oleme kaotanud särava ande, suurepärase kolleegi ja pühendunud õpetaja. Avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Rahvusooper Estonia
Eesti Muusikanõukogu

Ärasaatmine toimub reedel, 5. septembril kell 12.30 Pärnamäe Krematooriumi suures saalis.

Eesti Draamateatri suurel laval on publiku ette jõudmas Alfred Jarry „Kuningas Ubu“, Eesti Draamateatri ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) koostöölavastus. Lavastaja on Tiit Ojasoo, kunstnik-lavastaja Ene-Liis Semper ning mängivad EMTA lavakunstikooli XXXII lennu üliõpilased.

1896. aastal Pariisis esmakordselt publiku ette jõudnud Jarry „Kuningas Ubu” on ainukordne ja koolkonnatu näidend, mis oma groteski, farsi ja paroodiaelementidega vastandus selgelt tollastele teatritraditsioonidele ning mida peetakse sürrealismi ja absurditeatri eelkäijaks.

Ojasoo ja Semper on korra juba „Kuningas Ubu“ lavale toonud – 2006. aastal teatriga NO99.

Esietendus 20. septembril.

Kuningas Ubu
ehk
saatuslik ettevaatamatus
ehk
kui haiseb siis tuleb tuulutada
ehk
mine ometi ära neetud karu
ehk
patofilosoofiline traktaat
ehk
sa oled täna kohe päris kole
ehk
shubidubishubidubiduu

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) kaasaegsete etenduskunstide rahvusvaheline magistriprogramm (CPPM) korraldab septembris Tallinnas teist korda soololavastuste festivali „LÄBU“. Etenduspaikadeks on EMTA black box, Kanuti Gildi SAAL, Püha Vaimu SAAL ja erakorter. Piletid tulevad müügile 19. augustil Piletikeskuse keskkonnas.

Festivalil etendub esmaettekandena 16 algupärast soololavastust, mille autoriteks on akadeemia üliõpilased, etenduskunstnikud 13 riigist: Zhenyan Ding (Hiina), Elar Vahter (Eesti), Leah Gayer (Saksamaa/Ühendkuningriigid), Edward Skaines (Austraalia), Maarja Tosin (Eesti), Jeson Joy (India), Clarisse Degeneffe (Belgia), Daniel Ortiz Amézquita (Colombia), Ana Trif (Rumeenia), Charis Tapin (Ühendkuningriigid), Avery Gerhardt (Ameerika Ühendriigid), Juuli Hyttinen (Soome), Dita Lūriņa (Läti), Anette Pärn (Eesti), Oskar Moore (Läti), Maria Papachristodoulou (Kreeka).

„Need soololavastused ei ole aastaid tuuritavad lihvitud produktsioonid, vaid pakilised esimesed eksperimendid ja katsetused: toored, kompromissitud ja avastamisest tulvil. Need on küpsenud CPPMi õpingute esimesel semestril, spetsiaalselt selle festivali jaoks, inspireerituna kokkupuutest erinevate lavastajate, koreograafide ja etenduskunstnikega, kes sellel semestril CPPMi tudengitega kohtusid: Lloyd Newson (DV8 Physical Theatre), Wim Vandekeybus & Maria Kolegova (Ultima Vez), Grzegorz Bral (Song of the Goat), Ivana Jozic (Troubleyn Jan Fabre), Stacy Makishi, Marco Donnarumma, Henry McGrath (Eden’s Cave), Sasha Pepelyaev, Giacomo Veronesi, Sandra Küpper. Nende kunstilised provokatsioonid, loomeprotsessid ja töömeetodid on noori kunstnikke inspireerinud, proovile pannud ja raputanud ning nüüd astuvadki nad avalikkuse ette oma esimeste loominguliste katsetustega soololavastuse formaadis,“ selgitab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kaasaegsete etenduskunstide juhtiv professor ja õppekava koordinaator Jüri Nael.

Soololavastuste teemad peegeldavad maailma, milles autorid elavad, ning küsimusi, millest ei õnnestu mööda vaadata. Publik kohtub teostega, mis uurivad identiteeti ja rännet, leina ja hoolt, mehelikkust ja haavatavust, keelt ja tõlkimist, haigust ja vastupanuvõimet, rituaali ja müüti, ökoloogiat ja võimu. Mõned soolod pööravad pilgu sissepoole, tuues vaataja lähedale esineja isiklikule kogemusele. Teised uurivad  aga välist maailma, kutsudes mõtisklema jagatud ühiskondlike struktuuride ja eelduste üle. Neid kõiki ühendab julgus tegutseda ja astuda edasine samm autoriks olemise teekonnal.

Festivali kavaga saab tutvuda siin.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 2025/2026. õppeaasta algab 25. augustil.

• Kell 10.00 toimub suures saalis õppeaasta avakoosolek akadeemia töötajatele.
• Kell 12.00 avaaktus uutele üliõpilastele, millele järgnevad erialarühmade infotunnid.

Täienduskoolitus on olnud läbi aastakümnete oluline osa Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tegevusest. Alates esimestest kursustest 1997. aastal kuni tänase päevani on täienduskoolituskeskus pakkunud muusika- ja teatrivaldkonna professionaalidele ning kõigile teistele huvilistele võimalusi oma teadmiste ja oskuste arendamiseks. Millised olid algusaastad, kuidas on täiendusõpe ajas muutunud ning millised suunad kujundavad 2025. aastat? Sellest räägib täienduskoolituskeskuse asutaja ja juhataja Ene Kangron.

Millist rolli täidab täienduskoolituskeskus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias?
Küllap on paljud märganud täienduskoolituskeskuse silti EMTA esimese korruse C-tiivas, kuid millega keskus täpsemalt tegeleb, pole kindlasti kõigile teada. Tehkem siis põgus sissevaade meie tegemistesse.

EMTA täiendusõppe arengukavast leiame napi, kuid küllaltki täpse määratluse: „Keskus on EMTA tugistruktuuri üksus, mis järgib täiendusõppe arendamisel akadeemia õppe-, loome- ja teadustöö põhisuundi ning Eesti ülikoolidevahelist tööjaotust. EMTA täienduskoolituskeskuse tegevuse eesmärk on kvaliteetse, teaduspõhise, avatud ja paindliku täiendusõppe pakkumine muusika-, muusikapedagoogika, teatrikunsti ja kultuurikorralduse valdkonnas. [– – –] Muusika ja muusikaõpetuse kompetentsikeskusena täidab EMTA juhtivat rolli selle valdkonna täiendõppe kavandamisel ja korraldamisel. [– – –] Keskus on Eesti akadeemilise täienduskoolituse koostöövõrgustiku (EATK) liige ning selle kaudu ka Euroopa analoogse organisatsiooni (The European University Continuing Education Network (EUCEN)) liige“.

Arengukavas 2022–2026 on kirjeldatud ka täiendusõppe korraldamise peamised lähtekohad:
„Teaduse ja tehnoloogia kiire areng ning üleilmne pandeemia on toonud kaasa muudatusi tööturul, sellega koos on uuenenud ka koolitusvajadused. Oma tegevuse planeerimisel toetub keskus tööjõu ja oskuste vajaduse seire- ja prognoosisüsteemi OSKA-uuringutele etenduskunstide, muusika ning hariduse ja teaduse valdkondade tööjõuvajadusest. Sellest lähtuvalt on keskuse ees ülesanne laiendada erinevatele sihtgruppidele suunatud koolitustegevusi, luues igale osalejale ligipääsu õppimisvõimalustele, mis vastavad tema vajadustele ja võimetele. Uute, teaduspõhiste ja innovatiivsete kursuste kavandamisel rakendab keskus koolitajatena oma valdkonna tunnustatud õppejõude ning praktikuid, panustab täiendusõppe kvaliteedi ja tagasisidestamise süsteemi arendamisse“.

Pean väga oluliseks, et täiendusõppe arendamise, korraldamise ja läbiviimisega täidame üht EMTA strateegilist eesmärki, mida märgitakse alati ka institutsionaalsete akrediteerimiste aruannetes – ühiskonna teenimine. Aastatel 1997–2024 on täiendusõppe läbimise eest välja antud kokku 12 707 tunnistust, st igal aastal keskmiselt 471.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia täienduskoolituskeskuse tegevus sai ametlikult alguse 1997. aastal. Palun rääkige lähemalt algusaastatest.
Alustasime kursuste korraldamisega 1997. aasta kevadsemestril. Eelnevates aruteludes kolleegidega leidsime, et koolide muusikaõpetajate teadmised vajaksid täiendamist just muusikaloo osas – soovisime neile pakkuda uuemaid didaktilisi tarkusi, eelkõige aga laiemat kultuuripilti, see tähendab, et rääkisime juba siis ainete lõimimisest. Toimus neli kursust, mis kõik olid suunatud üldhariduskooli muusikaõpetajatele:z

„Kultuurilugu“ (36 tundi, lektorid Kristel Pappel, Olga Kaljundi, David Vseviov);

„Koolikooride vokaalpedagoogika ja õpetaja häälehoid“ (20 tundi, lektorid Venno Laul, Vilja Sliževski, Luule Jankovski);

„Muusikaõpetuse metoodika vene õppekeelega koolide õpetajatele“ (34 tundi, lektorid Maia Muldma, Monika Pullerits, Inge Raudsepp);

„Liikumine, rütm, improvisatsioon“ (16 tundi, Verena Maschat, Kai Valtna).

On üllatav, et suutsime juba esimesel aastal kutsuda Eestisse ka ühe välislektori Hispaaniast – Verena Maschati. Usun, et kõik osalejad mäletavad siiani tema meisterlikku rütmiõpetust ja fantaasiaküllaseid improvisatsioone. Kevadsemestri neljal kursusel osales kokku 92 õpetajat. Sama aasta sügissemestril toimus juba viis kursust, nende seas ka kaks esimest kursust klaveriõpetajatele (Arbo Valdma ja Kalle Randalu) ning osalejaid oli kokku 170.

Täienduskoolituskeskus institutsioonina loodi 2000. aastal ning sellega algas ka sihipärasem ja intensiivsem täiendusõppe arendamine.

Kuidas on täiendõpe nende aastate jooksul muutunud?
Täiendusõpe on väga palju muutunud, sest muutunud on ühiskond, hariduspoliitika ja tööturg ning ka meie sihtgrupid on laienenud. Peame arvestama OSKA-raportitega, tehnika ja tehnoloogia kiire arenguga.

Ka suhtumine täiendusõppesse on muutunud. Esimestel kursustel 1997. aastal nägime, et kohale tulnud õpetajad istusid pigem vaikselt seina ääres ja oli suuri raskusi, et keegi kas või trummipulgad või muu pilli kätte võtaks. Mäletan klaveriõpetajate pedagoogilise koolitusprogrammi avamisega seoses kohtumist ühe õpetajaga, kes esitas erakordse tagasihoidlikkusega küsimuse, et kas peagi 50-aastaseks saaval õpetajal on üldse võimalus tulla kursusele. Ta lõpetas kursuse edukalt, astus bakalaureuseõppesse, seejärel magistriõppesse ning lõpetas selle cum laude!

Väga suur rõõm on näha, kuidas õpitahe ja loomingulisus õppetöö käigus „õide puhkevad“. Muutunud on ka õpetajate hoiakud – kursustele soovitakse tulla ja neis osaletakse aktiivselt. Meil on mitmeid traditsioonilisi suvekursusi, mille kolm rühma täituvad 4–5 tunni jooksul pärast registreerimise avamist. Ja kui algusaastatel oli mõeldamatu, et kursuse käigus tegevusi hinnatakse, siis nüüd ollakse harjunud, et ka täiendusõppes sooritatakse eksameid ja arvestusi, pikkade koolitusprogrammide läbimisel kaitstakse lõputöid.

Samuti on muutunud täienduskursuste temaatika: esiplaanile on tõusnud infotehnoloogia, aga üha enam ka vaimse tervise teemad. Muutumatuna peab aga püsima meie raugematu uudishimu ja soov otsida ning leida uusi teemasid, uusi õpikäsitusi, uusi õpivorme ja jagada neid täiendusõppes, toetudes meie kultuuritraditsioonile.

Täiendusõpe on olnud läbi aegade tasuline, aga nüüdseks on lisandunud riigitellimus ehk tasuta kursused, mida finantseerib Haridus- ja Teadusministeerium koos Euroopa Liidu toetusfondidega.

Olete kasutanud väljendit „kultuurantropoloogiline“.
Jah, selline mõttekild meil oli ja see seostub just eelnimetatud tasuta täiendusõppega. Me teame, et inimene on ühiskondlik olevus ja kultuurikandja ning tema kultuurilised omadused (sh traditsioonid, väärtushoiakud, kombed jne) antakse talle edasi selle ühiskonna poolt, kus ta kasvab ja areneb.

Viimase kahe aasta jooksul on kõigi ülikoolide täiendusõppes osalejate puhul ilmnenud üks käitumuslik eripära, mida võime pidada aastakümnete taguselt ühiskonnalt kaasa tulnud mõjutuseks. See puudutab tasuta täiendusõpet, kus mitmetele kursustele küll registreerutakse, kuid koolitusele ei ilmuta ning sellest ka ei teavitata eelnevalt. Ja EMTA täiendusõpe ei ole siin erand.

EMTA täienduskoolitused on valdavalt praktilised kursused. Palun täpsustage, kuidas see on seotud kõrgkooli hariduse ja tööelus vajalike uute oskuste omandamisega? Milline on täiendõppe olulisus selle kontekstis?
Paljud kursused on tõepoolest praktilist laadi, kuid oleme praktilisi tegevusi alati mõtestanud ka teaduspõhiste seisukohtadega. Muusika õpetamisel ei piisa vaid eeskujust ega „nippidest“, kuidas midagi õpetada. On vaja vundamenti.

Mitme pika koolitusprogrammi ettevalmistamine on lähtunud eelkõige muudatustest tööturul, aga ka seadusandlusest. Paljud muusikud-instrumentalistid vajasid pedagoogilist ettevalmistust, et asuda tööle õpetajana muusikakoolis. Eraldi lisaeriala omandamiseks mõeldud koolitusprogramme vajasid ka lasteaia- ja koolide muusikaõpetajad. Arvestades rohkearvulist osavõttu nendest koolitusprogrammidest, võib öelda, et keskus on pakkunud muusikutele mitmeid võimalusi uute oskuste omandamiseks.

On aga veel üks valdkond, milles EMTA täienduskoolituskeskus kannab olulist rolli. See on muusikateraapia, milles oleme juba pikka aega korraldanud täiendusõpet. Tänaseks oleme välja arendanud nii alg- kui ka põhikursuse ning selle õppe läbimine annab bakalaureusekraadi olemasolul minimaalse nõutava haridusliku baasi muusikaterapeut tase 6 kutse taotlemiseks.

Muudatused ühiskonnas ja maailmas tervikuna on toonud esile vaimse tervise problemaatika ning kasvatanud vajadust muusikaterapeutide järele. Hetkel on Eestis sellisel tasemel muusikaterapeudi ettevalmistust võimalik omandada ainult EMTA täiendusõppes. Algkursuse maht on 20 EAP ja põhikursusel 40 EAP. Huvilisi on palju, vaatamata küllalt pikale ja kulukale väljaõppele.

Kuna aastate jooksul on põhikursuse lõpetanud märkimisväärne hulk muusikaterapeute, siis on päevakorral küsimus, kuidas saaksime avada EMTA-s muusikateraapia magistriõppe.

Tänasel päeval on täienduskoolituskeskuse tegevusvaldkond laienenud. Palun tooge välja mõned olulisemad valdkonnad ja suundumused, näiteks mikrokraadid, suvekursused, EMTA õppejõudude meistrikursused muusikakoolides, koostöö riigigümnaasiumitega.
Alates 2019. aastast on keskuse tegevusse lisandunud EMTA õppejõudude poolt muusikakoolides õpilastele läbiviidavate meistrikursuste koordineerimine. Nende aastate jooksul on saanud meie väljapaistvate õppejõudude nõuandeid kuulda märkimisväärne arv noori muusikuid ja mis eriti tähtis – ka koolides meistrikursusi kuulanud õpetajate arv on rõõmustav. Sellega täidame EMTA üht olulist ülesannet – hoolitseda muusikute järelkasvu eest. Allpool oleva tabeli numbrid on kenad ja tuleb tänada ning tunnustada meie õppejõudude suurt pühendumust selles tegevuses.

Haridusmaastikule on jõudnud uus trend – vast avatud riigigümnaasiumid soovivad koostöös ülikoolidega pakkuda õpilastele põnevaid valikkursusi.

2023. aastal sai alguse EMTA täienduskoolituskeskuse koostöö Mustamäe Riigigümnaasiumiga. Meie ühise arendustegevuse tulemusena valmis valikkursus „Esinemistehnika ja eneseväljendus“ kestvusega 1 õppeaasta. Tänaseks on esimene rühm selle edukalt läbinud, käesoleval õppeaastal tegutseb juba uus rühm. Tagasiside õpilaste poolt on olnud positiivne ja kool on teinud ettepaneku töötada välja sellele jätkukursus.

Lisaks on käesoleval õppeaastal pöördunud meie poole ka Tõnismäe Riigigümnaasium ja Pelgulinna Riigigümnaasium. Nende ettepanekud valikainete moodulite pakkumiseks on hetkel töös ja loodame need avada uuel õppeaastal.

Mikrokraadiõpe on samuti suhteliselt uus nähtus. Ülikoolid alustasid selle õppimisvõimaluse pakkumist mõned aastad tagasi, EMTA-s avasime esimese mikrokraadiprogrammi aastal 2023 – „Muusikaproduktsioon ja laulukirjutamine“. Esimesed lõpetajad olid 2024 ja käesoleval õppeaastal õpib juba järgmine rühm. Sel õppeaastal avasime mikrokraadiprogrammid ka muusikapedagoogikas ja muusikapsühholoogias.

Oleme avalik-õiguslike ülikoolide täiendusõppe koostöövõrgustiku kolleegidega arutanud vajadust märksa enam selgitada õppijatele seda, et mikrokraadiõpe on olemuselt täiendusõpe. Mikrokraadiprogrammi läbimine ei anna kraadi, vaid see õpe on üks osa ühest kindlast ülikoolis õpetatavast õppekavast. Kraadi (bakalaureuse- või magistrikraadi) saamiseks tuleb peale mikrokraadiprogrammi lõpetamist läbida siiski ka kogu ülejäänud õppekava.

Vaadates keskuse tegevusvaldkondi, eelkõige just sihtgruppe, võib öelda, et tänapäeval on enesetäiendamine muutunud elu loomulikuks osaks ja saame tõepoolest rääkida elukestvast õppest. Ja EMTA struktuuriüksuse nimetusena kõlaks asjakohaselt elukestva õppe keskus. Miks mitte?

Palun rääkige 2025. aastal kinnitatud täiendusõppe riigihankest/-tellimisest ehk võimalusest pakkuda tasuta kursuseid.
Teist aastat järjest on Haridus- ja Teadusministeerium (HMT) tellinud ülikoolidelt täiendusõpet. Tellimuse aluseks on riigihanke tingimused, millega sätestatakse valdkonnad ja kursuste peamised sihtgrupid vastavalt OSKA-raportile. 2025. aasta riigihankes on EMTA valdkonnaks muusika õpetamine. See tähendab, et oli võimalik kavandada kursusi nii muusikakoolide pilliõpetajatele kui ka üldhariduskoolide ja lasteaedade muusikaõpetajatele.

Siit algas keskuse tihedam koostöö EMTA osakondadega – õppekava väljatöötamist alustasid meie juhtivad õppejõud. Soovisime, et suudaksime võimalikult paljude erialade pilliõpetajatele kursuseid pakkuda. Lisandusid ka kursused, mis on suunatud kõigile muusikat õpetavatele õpetajatele, näiteks „Digitehnoloogia“, „Ajaga kaasa – tervikliku pilliõppe toetuseks“, „Kõnelev teos – atraktiivne muusikalugu“ jne.

On tähelepanuväärne, et pea kõigi kursuste sisus on olulisel kohal tänapäevased suundumused nii muusikaõppes kui hariduses tervikuna. Näiteks kursused: „Klaveripedagoogika mentaalsed ja füsioloogilised aspektid: traditsioon ja uuendused dialoogis“, „Muusikakooli kaasaegne teooriaõpetaja“, „Traditsioonilised alused ja uued suunad flöödiõpetuse didaktikas“, „Vaated põhikooli ja gümnaasiumi muusikaõpetusele kaasaja kontekstis“ jne.

Kokku õnnestus 2025. aasta riigihankesse esitada 22 kursust, veebruari alguses sõlmis HTM meiega lepingu kursuste läbiviimiseks, mis jagunevad kolmele semestrile: 2025. aasta kevad ja sügis ning 2026. aasta kevad. Hankeperiood lõpeb 30. juunil 2026. Suur tänu kõigile õppekavajuhtidele! Kursuste info ja sisuga saab lähemalt tutvuda EMTA kodulehel.

Kes on olnud EMTA täienduskoolituskeskuse peamised koostööpartnerid?
ISME (International Society for Music Education) ja EAS-iga (European Association for School Music Education) on olnud väga olulised koostööpartnerid. Eriti viljakas on see olnud just EAS-iga. Olles selle organisatsiooni liige, lisaks kuus aastat ka juhatuse liige ning rahvuslike koordinaatorite võrgustiku juht, on see andnud võimaluse suhelda paljude kolleegidega Euroopa ülikoolidest, kuulata põnevaid ettekandeid konverentsidel ja näha ning osaleda säravate pedagoogide töötubades. Nii on sündinud ideed, mida jagada ja peegeldada kolleegidele Eestis ning tekitada piisav sünergia meie haridusele, meie muusikaõpetusele vajalike kursuste väljaarendamiseks. Koostöö nende organisatsioonidega on andnud võimaluse tutvuda muusikavaldkonna väljapaistvate õppejõudude-didaktikute ja loovisikutega. Väga paljud neist on saanud EMTA kursuste kaudu tuttavaks ka Eesti õpetajatele.

Kas tooksite välja mõned kitsaskohad, millega olete täienduskoolituskeskuse juhtimisel silmitsi seisnud?
Arvan, et kogu täiendusõppe arendamine on olnud tõsine väljakutse. Iga uue kursuse väljatöötamine ja läbiviimine on omaette riskiga – kas osalejaid tuleb, kas eelarve on tasakaalus… adrenaliini jagub. Väga oluline on kursustel ka ise kohal olla, vestelda osalejatega, aduda atmosfääri – nii koguneb hindamatu informatsioon.

Selle pingega on võimalik toime tulla ja seda tööd nautida ikka koostöös heade abiliste ja paljude-paljude kolleegidega. Suur tänu kõigile toetuse, loovuse ja säravate mõtete eest!

Täienduskoolituskeskuse tegevused

•Individuaalne täiendusõpe
•Lühikursused
•Koolitusprogrammid
•Mikrokraadiprogrammid
•Avatud akadeemia
•Suvekoolid
•Ettevalmistuskursused
•EMTA õppejõudude ja töötajate koolitused
•Meistrikursused muusikakoolides
•Riigigümnaasiumite valikained
•Täiendusõppe riigitellimuste täitmine
•Riigihangete koostamine
•Osalemine ülikoolide koostöövõrgustikus
•Õppematerjalide loomine
•Koostöö muusikakoolide, eriala- ja aineliitudega
•Koostöö EMTA osakondadega

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja kolmandas numbris (kevad 2025).

Rohkem infot EMTA täienduskoolituskeskuse kohta: eamt.ee/taiendusope/taienduskoolituskeskus/

Perrine Madoeufi nimi on Eesti ooperipublikule tut­tav juba aastast 2017, mil ta debüteeris Rahvusooper Estonia laval Margarita rollis Charles Gounod’ oope­ris „Faust“. Prantsusmaalt, Lyoni linnast pärit sopran on teinud muljetavaldava karjääri, kuid tee tippu ei ole olnud lihtne. Noore lauljana tuli tal silmitsi seista nii kitsarinnaliste õppejõudude kui ka range muusika­õppesüsteemiga Prantsusmaal. Karjääri algusaasta­tel kaotas ta hääle ja sellega koos ka enesekindluse, kuid see ei murdnud teda. Vastupidi – pühendumus ja kirg ooperi vastu aitasid tal oma hääle uuesti üles ehitada ning pärast ligi kümme aastat kestnud ene­seotsinguid on ta leidnud oma koha ooperimaailmas.

Täna on Perrine Madoeuf enam kui lihtsalt särav solist – alates 2024. aastast jagab ta laulu eriala külalisprofessorina teadmisi ja kogemusi ka noortele lauljatele Eesti Muusika­ ja Teatriakadeemias, inspi­reerides järgmist põlvkonda oma pühendumuse ja armastusega ooperikunsti vastu.

Lapsepõlve meenutab Perrine helgete sõnadega: „Ma ei sündinud muusikute perre, kuid minu emal oli alati unistus muusikuks saada. Kuna tema oli aga pärit väga lihtsast perest ega saanud kunagi oma unistust ellu viia, oli tal soov, et tema lapsed – mina, mu vanem vend ja õde – vähemalt prooviksime.“ Nii alustas Perrine viieaastaselt kohalikus muusikakoolis klaveriõpinguid. Elav loomus ja püsimatu meel ei sobinud aga klaveriga ning peagi vahetati üks instrument teise vastu – mõnda aega õppis Perrine trumme. „Mängisin mõnda aega trumme, mis sobis minu loomusega paremini, kuid mitte minu vanematele – trummid olid meil elutoas ja see ajas nad hulluks!“

Perrine’i õde märkas muusikakoolis plakatit, mis kutsus väikeseid lauluhuvilisi liituma Lyoni ooperimaja (l’Opéra de Lyon) laste ooperikooriga. Ta aitas Perrine’il valmistuda ning julge, loov ja esinemisarmastusega tüdruk pääses koori. „Sain ooperikoori, ilma et oleksin kunagi varem ooperit näinud.“ Esimene ooperielamus on tal siiani elavalt meeles – Giacomo Puccini „Turandot“, kus ta 9-aastaselt juba kaasa laulis: „Ooperi proloog on äärmiselt võimas – laval on orkester ja suur koor. Mäletan seda ülevoolavat emotsiooni, mis mind endasse võttis,“ räägib Perrine elavalt. „Avastasin end selle keskelt ja olin lihtsalt sõnatu! Muusika intensiivsus oli meeletu! Pärast esimest proovi orkestriga hakkasin nutma, sest see puudutas mind nii sügavalt. Proovi lõppedes läksin ema juurde ja ütlesin: „See on see, mida tahan suureks saades teha!“ See oli armastus esimesest silmapilgust,“ sõnab ta. Ka tänasel päeval muutub Perrine emotsionaalseks, kui kuuleb Puccini „Turandot“ proloogi avamängu.

Järgnevad aastad möödusid koolitöö ja ooperikoori vahel tasakaalu leides. „Kogu minu vaba aeg läks ooperikoorile – etendused lõppesid hilisõhtuti ja koju jõudsin sageli keskööl, ilma et oleksin jõudnud koduseid koolitöid teha. Järgmisel päeval pidin aga ärkama juba kell 6, et kooli jõuda. See oli väga pingeline,“ tunnistab ta. „Kas see lõhkus mind? Ei, kuid muutis suhtumist tavakooli – alates hetkest, mil avastasin ooperikoori maailma, kuhu kuulusid lisaks etendustele ka ringreisid ja erinevad põnevad projektid, muutus tavakoolis käimine minu jaoks keeruliseks. Vaatamata sellele, andis see mulle nii palju! Kujutage ette, et ütlete oma elavaloomulisele ja energilisele lapsele, kes ei armasta eriti kooli, et me võtame sinu ja su sõbrad, paneme teile kostüümid selga, te saate mängida ja te olete laval! Siis sa ei taha muidugi tagasi tavakooli minna, sest tead, mida armastad ja sind ei huvita miski muu. Minu jaoks oli tavakoolis käimine väga keeruline. Näen siiani koolist õudusunenägusid.“

Laste ooperikoorist ooperilavale

15-aastaselt alustas ta lauluõpinguid Lyoni Riiklikus Konservatooriumis, mis on lauluhariduse mõistes tavatult vara: „Minu hääl ei olnud sellel ajal veel nii küps nagu professionaalsel lauljal, aga mul oli olemas ooperikoorist saadud alus ja teadmised.“ Perrine oli kiire õppija, kes janunes muusika ja nootide järele. „Õppisin kiiresti ja põhjalikult. Olen seda ka oma õpilastele öelnud, et nende vanuses tegin ma endale mõne aaria, mida armastasin, selgeks ühe päevaga. Ma „sõin noote““, naerab ta. „Võtsin iga nädal mõne uue teose ette, sest tahtsin avastada ja jõuda tulemuseni võimalikult kiiresti.“ Perrine’i õpingud edenesidki kiiresti. Kui tavapäraselt kestab üks kursus kaks aastat, siis tema läbis kursuse aastaga. „Pärast esimest aastat palusin akadeemia juhtkonnalt luba teha lõpueksamid varem, kuna liikusin edasi kiiremini kui teised. Direktorile see mõte aga ei meeldinud. Ta leidis alati mõne kitsaskoha, miks ma ei ole piisav.“ Vaatamata direktori vastumeelsusele, mis mõjutas Perrine’i enesekindlust, avanes tal siiski võimalus kursus aastaga läbida. Õppeaasta keskel toimus eksam külalisžürii ees, kes leidis, et Perrine on võrreldes oma kursusekaaslastega teisel tasemel ja peaks tegema ka järgmise aasta eksami. Tagantjärele meenutab Perrine seda perioodi kui pidevat võitlust ja tõestamist, et ta on piisav.

19-aastasena jätkas Perrine õpinguid Lyoni Kõrgemas Muusika ja Tantsu Konservatooriumis (Conservatoire national supérieur de musique et de danse de Lyon) ühe hinnatud ooperilaulja juures, kes oli äsja õppejõu ametisse asunud. „Tol hetkel ei teadnud keegi, kas ta on õpetajana hea või mitte. Minu jaoks osutus see kogemus aga katastroofiks – kaotasin tema käe all nelja kuuga poole oma hääleulatusest ning sellega ka enesekindluse.“ Pärast seda läbielamist otsustas Perrine konservatooriumist lahkuda. Kuigi tema otsus tekitas mõistmatust, oli see ainuõige samm. „Ma ei suutnud konservatooriumis leida oma kohta ja olin õnnetu,“ räägib Perrine ning lisab, et sealne keskkond ei soosinud noore laulja arengut: „Inimesed ei julgustanud mitte kunagi sinu tõelist olemust. Nad ei näinud sinu unikaalsust, vaid püüdsid panna sind raamidesse. See ei olnud minu jaoks.“ Hääle taastas Perrine oma esimese lauluõpetaja Evelyne Brunneri juures, kellega ta tänase päevani suhtleb ning armastab oma „lauluemaks“ kutsuda.

Uus etapp sai alguse 20-aastaselt, kui Perrine sai sisse Flandria Ooperiteatri ooperistuudiosse ning asus elama Belgiasse. „Arvasin, et nüüd on uksed minu ees valla, aga päris nii lihtne see ei olnud. Nelja aasta jooksul võtsin osa 26 rahvusvahelisest konkursist ja katsest, sest kui sul pole tööd, pead sa ennast näitama.“ Tihti jõudis ta finaali, kuid väga harva pälvis auhinna või rolli. See oli laulja sõnul kurnav – saad lõppvooru, aga rolli ja tööd mitte. Selline katsetamine kestis kümme aastat, mis on pikk aeg. „Lõpuks hakkasid asjad siiski liikuma. Alustasin professionaalset lauljakarjääri väga varakult – sain oma esimese lepingu juba küll 20-aastaselt, aga leping ei garanteeri koheselt rolli ja tööd.“ Perrine toob siinkohal näite Eestist ja Baltikumist laiemalt, kus ta imetleb siinsete ooperiteatrite suhtumist just noortesse, alles oma teed alustavatesse lauljatesse. „Nad hoolitsevad oma lauljate eest. Usaldavad neid ja pakuvad arenguvõimalusi väiksemate ja suuremate osadega. Nad annavad neile võimaluse, mis on suur erinevus näiteks Prantsusmaaga, kus valitakse välja vaid üksikud. Ülejäänud lauljaid pole justkui olemas.“

Kui ma laste ooperikooris laulsin, töötas minu õde ooperiteatris saaliteenindajana. Ta sai näha kõiki etendusi, mis majas toimusid. Nii kutsus ta mind ükskord vaatama Jacques Offenbachi ooperit „Hoffmanni lood“, kus Olympia rolli kehastas Natalie Dessay ja kes oli sel ajal 29-aastane ning sel hetkel tundmatu. Läksime mu vanematega seda vaatama ja kui ta laulis kuulsat „Nukuaariat“ („Les oiseaux dans la charmille“), olin sõnatu! Tema teise oktavi A kõlas justkui väljaspool maailmaruumi. Pärast seda otsustasin, et tahan saada koloratuursopraniks. Aga loomulikult ei saa ise otsustada, mis hääl sa oled. Kuid ma töötasin väga kõvasti selle nimel. Olin 16-aastane, kui kohtusin oma esimese õpetajaga. Ütlesin talle, et mind ootab ees lõpueksam ja ma tahaksin „Nukuaariat“ esitada, aga mul ei ole kõrgeid noote. Ta vastas mulle humoorikalt: „Madmoiselle, mul ei ole võlukeppi. Aga olgu, kui tahad olla koloratuur, ole! Pole kõrgeid noote, siis mõtle välja, kuidas sa need saad.“ Harjutasin ja tegin kõike, mida vaja, et need noodid ära laulda. Nii et mõnda aega laulsin ka koloratuursopranit, aga loomulikult ei saa sa muuta end kellekski teiseks.“ Natalie Dessay annet ja häält imetleb Perrine aga siiani.

Oma õpilastele annab ta edasi mõtte, et ülikool on ja peab olema koht, kus noor saab areneda ja eksperimenteerida. Laulutudeng ei peaks seisma silmitsi kohese hinnanguga, vaid saama võimaluse end avastada. „Sa saad seda teha ainult turvalises keskkonnas ning just katsetamiste kaudu õpib tundma piire. Sa pead proovima, et leida oma hääl. Kui tuua näiteks Natalie Dessay ja Cecilia Bartoli – kaks säravat koloratuursoprani – siis mõlemad laulavad imeliselt, kuid nende tehnika on erinev. Sa pead leidma oma tee, sest iga laulja instrument on erinev. Ka õpetajana ei saa ma kasutada ühte ja sama „retsepti“, et tulemuseni jõuda. Seda võib tõesti võrrelda küpsetamisega, kus pead leidma tasakaalu erinevate komponentide vahel,“ räägib ta. „Olen ise pidanud kannatama õpetajate juures, kelle meetodid ei sobinud mulle ja nüüd, õpetajana, tunnen kohustust need õppetunnid ümber kujundada. Hääl on äärmiselt õrn ja unikaalne instrument – siin ei ole üht kindlat tõde. Iga hääl on erinev.“ Perrine peab õpetajana kõige tähtsamaks toetada noort lauljat headusega. „Lauldes avad sa oma südame. Aga kui sinu vastas on keegi, kes võtab selle avatud südame ja torkab selle piltlikult öeldes läbi, võib see röövida rõõmu, mis peaks olema selle ilusa elukutse kandvaks osaks. Kui õpilane tunneb end sinu juures turvaliselt, õnnelikult ja sind usaldab, siis saab ta areneda, avastada, proovida ning julgeb ka ebaõnnestuda. Kui midagi ei õnnestu, siis sellest pole midagi – me ei laula ju homme La Scala ooperiteatris!“ naerab ta. „Sa pead eksperimenteerima, et mõista, kuidas su instrument – hääl – töötab.“

Perrine armastab öelda, et õpetaja ja õpilase vahel toimub vastastikune vahetus – nii teadmiste kui ka energia tasandil ja seda ilma hierarhilise käsitluseta, kus üks on kõrgemal ja teine madalamal. „Püüan õpilastele edasi anda oma kogemusi – õppetunde nii õnnestumistest kui ka kukkumistest. Olen ka ise aktiivne laulja, osalen siiani ettelaulmistel, kuid mitte enam konkurssidel. Olen jätkuvalt selles dünaamikas, et jagada teadmisi ettelaulmise kohta – mida noor laulja peab teadma, mida oodata, kuidas närve kontrollida jne. See ei ole minu jaoks kauge teema, vaid väga oluline osa ooperilaulja teekonnast,“ räägib ta. „Üks asi on õppida laulmist, kuid ooperilauljaks olemine ei tähenda ainult laulmist – see on palju enamat. Laulumaailm on tohutult suur ning sellele on kindlasti kaasa aidanud tehnika ja internet.“ Konkurents on tema sõnul meeletu. „Ka mina, olles aktiivne laulja, pean oma intensiivse elu kõrvalt hoidma silma peal sotsiaalmeedial, mis on on tänapäeval osa ooperilaulja elukutsest. Kui 30–40 aastat tagasi olid ettelaulmistel ja konkursside žüriides enamasti ooperilauljad või lauljate valikujuht, siis tänapäeval võib komisjoni sattuda ka inimesi, kes pole ei lauljad ega isegi muusikud. Sellistel otsustajatel või-vad aga olla teistsugused kriteeriumid kui hääl – näiteks näitlemine, karakter või hääle isikupära. Sellistel ettelaulmistel tuleb mängu panna mitte ainult hääl ja tehnika, vaid kogu olemus ja musikaalsus. Samuti tuleb valida hoolikalt repertuaari. Kui leiad sellise repertuaari, mida vähesed laulavad, oled eelisseisus. Edu saavutamiseks peab igatahes tööd tegema,“ toonitab Perrine. „Sa pead leidma oma tugevuse ja kasutama seda.“

Tallinn on eriliselt südames

Perrine sattus Baltikumi tänu tolleaegsele elukaaslasele, kes oli samuti laulja. „Minu karjäär sai alguse küll Prantsusmaalt, kuid olin väsinud sealsetest snobilistlikest hoiakutest, mis ei toetanud sageli kohalikke ooperilauljaid. Eriti häiris mind see, et suhtumine ooperilauljatesse ei olnud aus. Siia tulles avastasin, et siinsetes ooperimajades hoitakse oma lauljaid,“ räägib ta. Perrine toob esile Eesti tugeva ooperikultuuri: „Teie ooperisaalid on alati täis! Seda on palju rohkem kui Prantsusmaal, kus inimesed käivad sageli ooperis lihtsalt linnukese kirja saamiseks,“ leiab ta. Koostöö Rahvusooper Estoniaga sai alguse 2017. aastal. Tollane ooperiteatri välissuhete juht ja EMTA külalisõppejõud Helen Lepalaan kuulas teda proovilaulmisel ning tegi lauljale kohese pakkumise. Lepalaane otsekohesus avaldas Perrine ́ile sügavat muljet ning otsus koostööd alustada tuli kiirelt.

Üks tema esimesi rolle Eestis oli Margarita osa Charles Gounod’ ooperis „Faust“, millele järgnes peaosa ooperis „Romeo ja Julia“. „Ma ei oleks uskunud, et hakkan prantsuse repertuaari esitama väljaspool koduriiki, aga tegelikult on see suurepärane. See oli minu saatus – miks mitte minna oma kodumaalt välja ja esitada prantsuse muusikat ka mujal? Olen rohkem kui õnnelik selle üle,“ lausub lauljanna rahulolevalt.

Eestil on Perrine’i südames eriline koht: „Olin seitsmendat kuud lapseootel, kui esinesin esimest korda Rahvusooper Estonia laval. See oli eriline kogemus. Suur õnn, et sain laulda – lapseootus ei ole paljude naiste jaoks lihtne ja eriti siis, kui oled tegev ooperilauljana,“ sõnab Perrine ning meenutab, kuidas tema lavapartneriks oli tol korral Ain Anger. „Olin väga stressis ja arvasin, et minu esinemised tühistatakse, kuid mind toetati. Olen selle eest Rahvusooperile Estonia väga tänulik,“ lausub Perrine. Ta toob eriliselt esile Rahvusooper Estonia juhi Ott Maateni, kuna just Maaten rääkis talle võimalusest õpetada EMTA-s ja soovitas lauljal sellele mõelda. Lõplikult veenis teda akadeemiaga liituma EMTA rektor professor Ivari Ilja. „Olen mõlemale väga tänulik,“ lisab Perrine.

Kõigist ei saa ooperisolisti. Oluline on leida oma tee

„Kui me septembris alustasime „Carmeni“ proovidega, sain ka oma õpilased sinna kaasa võtta,“ räägib Perine. Ta peab oluliseks, et noor lauluüliõpilane näeb võimalikult vara ooperi köögipoolt, et aru saada, kas sul on seda materjali. „See nõuab närve ja julgust. Klassiruumis sa seda ei tea,“ lausub ta. „Tean paljusid lauljaid, kes pärast õpingute lõppu avastavad, et nad ei ole suurteks ooperilavade solistideks loodud ja valivad näiteks koorilaulja tee. Sa ei tea kunagi, mis juhtub. Mina annan neile tööriistad arenemiseks. Kelleks nad ise ühel päeval kujunevad, on nende enda teha – oluline on leida see, mis õnnelikuks teeb.

Rahvusvaheline karjäär ja pereelu: tasakaalu leidmine

„Võitlen selle idee vastu, et kõik justkui peab alati raske olema. Mul on laps, kes on sageli minuga. Ma reisin temaga palju, andes talle võimaluse avastada ooperit, kuulata erinevat muusikat ja keeli. „Jah, see on väsitav, kuid samas väga huvitav. Usun, et emaks olemine ja samal ajal rahvusvahelise karjääri tegemine on täiesti võimalik.“ Esimese kontserdi tegi ooperilaulja siis, kui tütar oli vaid ühe kuu ja kümne päeva vanune. „Ta istus koos isaga esimeses reas, kui ma laulsin. Sageli räägitakse neist, kellel on raskusi ja unustatakse need, kellel ei ole. Me räägime, kui keeruline see on, aga tegelikult ei pea seda alati üle dramatiseerima,“ leiab ta. Sa saad olla ema ja ooperilaulja – kõik on võimalik. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem lasen endal olla mina ise. Ja seda rohkem ma saavutan.“

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tööpakkumine tuli Perrine’ile ootamatult, kuid ta ei kahelnud oma otsuses hetkekski. „Kui pakkumine minuni jõudis, mõtlesin, et see on määratud juhtuma ja ma pean selle vastu võtma. Akadeemiline elu on andnud mulle veelgi rohkem võimalusi paindlikkuse praktiseerimiseks – planeerides tihedat reisigraafikut, esinemisi ja emaks olemist. Kuigi see võib kohati olla raske, võtan igat päeva kui kingitust ja võimalust elada täielikult ning pühenduda sellele, mida kõige rohkem armastan.

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja kolmandas numbris (kevad 2025).

Perrine Madeouf esineb kolmapäeval, 12. novembril kell 19.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis ning teisipäeval, 16. detsembril kell 18.00 Tartu Ülikooli aulas kontserdiga “Vahemere viisid”. Klaveril on Ave Wagner, kaastegev tšellist Henry-David Varema.

Fotogalerii avaneb, kui klõpsata pildile.

Õnnitleme XXVIII laulupeo “Iseoma” kunstilist juhti, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kooridirigeerimise vanemlektorit Heli Jürgensoni suurepäraselt õnnestunud laulupeo puhul!

Samuti kõiki liigijuhte ja dirigente, kes laulupeol juhatasid, ning heliloojaid ja sõnade autoreid, kelle looming suurpeol kõlas! Suured õnnitlused kuuluvad ka laulupeol esinenud akadeemia sümfooniaorkestrile!

Loomulikult õnnitleme meie õppejõude, kelle juhendamisel jõudsid akadeemia üliõpilased laulupeole, ning kõiki akadeemia töötajaid, üliõpilasi ja vilistlasi, kes panustasid XXVIII laulu ja XXI tantsupeo “Iseoma” õnnestumisse! Suur aitäh kõigile!

Laulupeo kunstiline juht Heli Jürgenson ütles kunstilise meeskonna nimel, et tunne on peale kaht kontserti uhke ja emotsioon on ülivõimas. Eriti valmistab rõõmu kõrgekvaliteediline esitus ja sooritus. „Tundsime dirigentidega, et kõikidel liikidel, kes tänavu laululaval käisid, on erakordselt kõrge vokaalne tase ja kõik laulud on üliilusti õnnestunud. Meile kõigile tundub, et muusikaõpetajad ja dirigendid on teinud lihtsalt fantastiliselt ägeda eeltöö ja seetõttu on suurel laululaval olnud lihtne seda kõik koos esitada,“ kiitis Jürgenson. Samuti tõi ta eriliselt välja ühtse tunde ja energeetika, mis laval kaks päeva on olnud. „See on olnud müstiliselt äge ja hoidnud halva ilma vähemalt meie muusikast ja laulust eemal,“ sõnas ta.

Laulupeolisi oli kokku 32 022 ning ava- ja suurkontserti külastas kokku 79 000 inimest. Laulu- ja tantsupeo rongkäigus osales ligi 45 000 peolist. Kalevi keskstaadionil esines 10 938 tantsijat ja tantsupeo etendusi külastas kokku ligi 44 000 inimest. Rahvamuusikapeol osales 765 muusikut.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja kevadnumbris ilmunud pikemat intervjuud Heli Jürgensoniga saab lugeda siit.

Laulupeo ametlikud fotogaleriid:
https://2025.laulupidu.ee/galeriid/

ERRi fotogaleriid:
https://kultuur.err.ee/k/laulupidu

Allikad: laulu- ja tantsupeo ning ERR-i kodulehed

Eesti Kooriühingu, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Euroopa Kooriühingu koostöös korraldatud Leading Voices on koorijuhtidele, muusikaõpetajatele, hääleseadjatele, professionaalsetele koorilauljatele, kooriheliloojatele ja -mänedžeridele mõeldud rahvusvaheline sündmus. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias toimuvale sündmusele on tänaseks registreerunud ligi 300 osavõtjat 34 riigist.

Konverents pakub enam kui 50 sessiooni (õpituba, loengut, ümarlauda, meistriklassi, mentorsessiooni jne) ligikaudu 40 esinejaga, noorte mänedžeride kursust, meistriklasse ning tipptasemel kontserte kooridelt ja ansamblitelt üle maailma.

Kontsertidel, mis on avatud kõikidele kuulajatele, esinevad Calgary tütarlastekoori vilistlasnaiskoor Espressa (Kanada), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Rahvusmeeskoor, Estonian Voices, ETV lastekoor, jazzkoor Musta Lammas (Soome), kammerkoor Jauna Muzika (Leedu), meeskoor Homme (Eesti), Rahvusooper Estonia poistekoor, noormeestekoor ja ettevalmistuskoorid, tütarlastekoor Ellerhein, Vox Clamantis (Eesti) ning Wakayama lastekoor (Jaapan). Kontserdid toimuvad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, Tallinna Jaani kirikus ja Niguliste muuseumis. Leading Voicesi avakontserdiks on Eesti XXVIII üldlaulupeo suurkontsert Tallinna lauluväljakul.

Leading Voicesi eesmärk on pakkuda koorivaldkonna professionaalidele kõiki oskusi, mida tänapäeval on tarvis. Programmi on koostanud Euroopa Kooriühingu poolt valitud rahvusvaheline muusikakomisjon, kuhu kuuluvad tunnustatud muusikud mitmetelt elualadelt. Leading Voices innustab osalejaid aktiivselt uurima, kogema ja arutlema koorimuusika tuleviku üle.

Leading Voicesi programmiga saab tutvuda: leadingvoices.ee

Esimene Leading Voices toimus 2022. aastal Utrechtis, käesolevaks aastaks võitis korraldusõiguse Eesti.

Eesti Kooriühing ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tänavad toetajaid ja koostööpartnereid: Euroopa Kooriühing, Choral TIES: kaasrahastanud Euroopa Liit, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ning Tallinna linn.