Rubriik: Uncategorized @et

Kui 2020. aastal COVID­-19 pandeemia maailma ta­bas, riigid lukustas ja inimesed kodudesse sundis, pidid ka loomeüksused, sealhulgas koorid, teadmata ajaks oma tegevused pausile panema. See oli ühest küljest ärev ja ebakindel aeg, kuid teisalt kinkis see võimaluse võtta midagi, mida sageli ei osata endale lubada – aega. Aega mõelda ja ümber hinnata oma eesmärke. Sellised hetked andsid ruumi ka uutele ideedele ja väljakutsetele. Eesti Muusika­ ja Teat­riakadeemia (EMTA) kooridirigeerimise vanemlek­tor, dirigent ja XXVIII laulupeo kunstiline juht Heli Jürgenson leidis end pandeemia ajal samasuguses olukorras – aeglasemas elutempos, mis pakkus või­maluse süveneda ja otsida uusi väljakutseid. Just sel perioodil, 2022. aasta sügisel, kuulutas Eesti Lauluja Tantsupeo Sihtasutus koostöös Eesti Kooriühingu ning Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsiga väl­ja konkursi XXVIII laulupeo kunstilise juhi leidmiseks.

Heli on laulupidude dirigendipuldis ja loomingulises meeskonnas olnud alates 2002. aastast ning teab köögipoolelt, kuidas Eesti suurpidu kokku pannakse. Seljataga on ka 2017. aasta XII noorte laulu- ja tantsupeo peadirigendi kogemus koostöös ideekavandi looja Rasmus Puuriga. Pandeemiaaegne paus võimaldas Helil süveneda ning kunstilise juhi kohale kandideerimiseks mõtteid koguda. „Kui konkurss COVID-19 ajal välja kuulutati, mõtlesin, et tore oleks end konkursi olukorras proovile panna,“ lausub ta. Varasemalt laulupeo ideekavandite hindamise ekspertkomisjoni liikmena teab ta, et konkurents sellele kohale on tihe. Siin tuleb mängu nii idee ise kui ka laulu- ja tantsupeo kavandite omavaheline sobivus, et luua ühtne teema ja pealkiri. „Seekord panin end teadlikult ebamugavasse olukorda. Tahtsin näha kuidas hakkama saan ja proovida midagi uut.“

Võluv ja tundmatu Eesti murdekeel

Heli Jürgensoni ideekavand toetub Eesti murdekeeltele ning tuleneb otseselt muusikast. Eesti koorimuusikas leidub palju laule, kus on sees murdekeele elemendid, näiteks Ester Mägi, Veljo Tormise, Cyrillus Kreegi või Mart Saare loomingus. Heli jaoks on koorilaulu lüürika avastamist väärt – kuidas on eesti keeles lauldud ja kui vähe me sellest tegelikult teame või aru saame. 2019. aasta juubelilaulupeol juhatas Heli valiksegakooride ees Mart Saare setokeelset „Noore veljo, veeritäge“. „Olen seda terve elu juhatanud, aga mõtlesin, et ma ei saa paljudest sõnadest midagi aru.“ See väike meenutus sai üheks allikaks panna laulupidu murdekeele võtmesse.

Eesti keele rikkus on märkimisväärne! Omamoodi kokkusattumuseks peab Heli ka seda, et 2025. aasta on Eesti Raamatu Aasta, mis tähistab 500 aasta möödumist esimese eestikeelse raamatu ilmumisest. „Murdekeel on kirjakeele aluseks ja mulle tundub, et see kõik saab sellel aastal üsna teadlikult kokku. Me laulame murdekeeles ja ka väga poeetilisi kirjakeelseid tekste. Minu jaoks ongi see aasta üks „iseoma“ tervik.“

Iseoma „ilmutas“ end Doris Kareva luuletuses

Laulu- ja tantsupeo nimepanekut võib võrrelda lapsele nimepanemisega, mis võib osutuda pikaks ja vaevaliseks protsessiks. Eriti kui laual on mitu nimevarianti ning otsustajaid palju. Nimepanek XXVIII laulu- ja tantsupeole toimus mõned aastad tagasi, kui ajad maailmas olid veel teised. Vaatamata ebakindlatele aegadele peab Heli valitud nime mingis mõttes lotovõiduks. „Üsna võimatu on ennustada, millised sõnumid on olulised kaks aastat hiljem. Nimepanek on natuke nagu pimeduses kobamine, aga tundub, et inimesed on selle sõna üllatavalt hästi vastu võtnud. Minule endale kunstilise juhina tundub, et laulupeo nimi peaks olema rõõmus ja tugeva energiaga. Mitte lüüriline või liiga romantiline. „Iseomas“ on seda karakterit, mida murdekeeles ja laulupeo olemuses näen – me ise peame seda laulupeo traditsiooni hoidma. Me ise peame neid laule laulma. Mitte keegi teine ei tule seda meie eest tegema. Võib-olla ka selles ajas ja poliitilises situatsioonis on see kuidagi eriliselt suure tähenduse ja väega. „Iseoma“ sõna omab erilist jõudu ja energiat.“

Iseoma on vana sõna, mille Heli leidis juhuslikult Doris Kareva luuletusest. Kui laulupidu looma hakatakse, siis tellitakse autoritelt uusi teoseid ja uuritakse ka luuleraamatuid. Otsides sobivat lauluteksti, luges ta Doris Kareva luuletust, kus sõna „iseoma“ silma hakkas. „See leid andis kinnitust, et „iseoma“ on ka tänasel päeval kasutuses olev sõna, mõjudes enesekindla sõnumina.“ Isegi kui luuletus ei saanud laulupeo repertuaaris laiemat kõlapinda, toetus Heli just sellele.

Eestlane elab ja hingab koorilaulu rütmis

„Kui mõelda aegade algusesse, siis laulmine oli ellujäämise ja elamise viis – hällilauludest töölaulude ja itkudeni. Laulmine on olnud suurel määral meie elu osa,“ räägib Heli eestlaste laulutraditsioonist. Ka oma lapsepõlvele tagasi vaadates meenuvad talle perepeod, mis olid erilised just seetõttu, et väga palju lauldi. Kuigi tänapäeval pere- ja seltskondlikel koosviibimistel seda nii naljalt ei näe ja inimesed kuulavad muusikat teistest kanalitest, on eestlaste kirg ühislaulmise vastu alles jäänud. Seda kohta täidab koorilaul, mida on võrreldes teiste rahvastega keskmiselt palju rohkem ning seda kinnitab ka üldlaulupeole registreerunud kooride arv

„Juubelilaulupeo teekonda alustades küsiti, kuidas kavatsen aidata riigil COVID-i kriisist välja tulla? Kas ma ei karda, et koorid on vahepeal kokku vajunud. Tegelikkuses on registreerunuid rohkem kui kunagi varem. Kas selle on tinginud COVID, sõda Ukrainas või mõni muu põhjus, on raske öelda. Samas tundub see loogikavastane, kuna ühiskonnas ja hariduses toimuvad protsessid ei ole sugugi koorilaulu arengule soodsad,“ sõnab ta. Näitena toob ta maakoolide gümnaasiumite sulgemise ja riigigümnaasiumitega liitmise, mis on vähendanud noortekooride hulka. Ometi võib näha kooride üldarvus stabiilsust ning lauljate arvu kasvu. Üle sajaliikmelisi koore on rohkem kui kunagi varem, ka koolikooride hulgas. See on Heli sõnul üks oluline muutus.

Koorijuhtide järelkasv – missioonitundest üksi ei piisa

Eestlaste koorilaulu kirest rääkides ei saa me mööda vaadata ka koorijuhtidest ja nende järelkasvust. Üks tegevkoor vajab enda ette motiveeritud ja professionaalset koorijuhti. Võrreldes varasemate aegadega on elustandardid, tööturu tingimused ja igapäevaeluga toimetulek oluliselt muutunud, mis on oluliselt mõjutanud ka koorijuhtide järelkasvu. Pikaaegne koorijuht räägib, et kui kunagi töötasid inimesed tihti missioonitundest, teadmata täpselt, kuidas leib lauale tuleb, siis tänapäeva noored teevad oma erialavalikuid pigem pragmaatilistel kaalutlustel. Elu on arenenud, erialasid ja karjäärivõimalusi on juurde tulnud, mistõttu dirigendiks või koorijuhiks saamine võib tunduda keeruline. Eestis on vaid neli professionaalset koori: kaks ooperikoori, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Eesti Rahvusmeeskoor. Sageli juhivad neidki välismaised dirigendid. Noorele muusikule ei pruugi isetegevuskooriga töötamine tunduda piisavalt atraktiivne perspektiiv. Koorijuhi amet eeldab suurt pühendumist ja mitmekülgseid oskusi. Professionaalsetes koorides nõuab töötempo ja repertuaari omandamine väga suurt pingutust, samas kui isetegevuskoorides tuleb lauljaid motiveerida, õpetada noodilugemist ja arendada lauluoskust. Sageli on koorijuhi töö kombineeritud muusika- või instrumendiõpetaja, kultuurikorraldaja või mõne muu ameti ülesannetega. See tähendab, et koorijuht peab olema kui kümnevõistleja. „Eestis ainult koorijuhina ära elada on paraku keeruline, mis ongi üks peamisi põhjusi, miks noored selle eriala valikul kõhklevad. Õppejõuna näeb ta, et vaatamata tugevale haridusplatvormile Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, tulevad õppima need, kes on oma valikus kindlad. Keda sütitab koorimuusika ning kellele meeldib elustiil, ilma milleta nad ei kujuta oma tulevikku ette. „Selliseid pühendunud inimesi on meie muusikamaastikul endiselt õnneks palju,“ sõnab ta. Lisaks sellele on tema õpilaste hulgas olnud ka kolleegide lapsi, kes kasvanud koorimuusika keskel ja valinud sama eriala.

„Minu vanemad saatsid mind omal ajal Tallinnasse muusikat õppima, kui olin vaid 15-aastane, tuginedes autoriteetsete õpetajate soovitustele,“ meenutab ta. „Ema ei muretsenud, kuidas ma 1980ndatel siin hakkama saan, sest ta usaldas õpetajate hinnangut. Nad nägid minus potentsiaali ja suunasid mind õigele teele.“ Siin toonitab ta ka lastemuusikakoolide tähtsust noore inimese kujunemises. Kuigi elu on selle aja jooksul muutunud, oli siis ja on ka praegu igasuguse õppe aluseks huvi ja kirg valdkonna vastu. „Mul hakkas silm kohe selle eriala peale särama,“ meenutab Heli, kes peab oma muusikuteel üheks oluliseks õpetajaks Ants Sootsi.

„Kui teiste erialade puhul saab oskusi harjutada individuaalselt, oma instrumendiga, siis koorijuhina on harjutamiseks vaja koori. Praegu on see akadeemias lahendatud nii, et Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koor toimib kahes osas, pakkudes üliõpilastele nii koorilaulu kogemust erinevates projektides osalemisega kui ka võimalust ise aeg-ajalt koori juhatada.

Vaatamata olemasolevatele võimalustele leiab Heli, et ülikooliõpingute aastad ei ole piisavad selleks, et koorijuhist saaks meister. „Teoorias peaks olema võimalus harjutada väljaspool ülikooli. Paljudel tudengitel ongi oma koorid ning koostöös Eesti Kooriühinguga pakume võimalust osaleda Eesti kooride proovides passiivse kuulajana ning ka ise dirigeerida. See on nagu sõiduõpe. EMTA pakub teooria- ja dirigeerimistunde ja esmast praktilist koori juhatamist. Vilunud koorijuhiks saab aga pikaaegse tegutsemise järel. Kui tudeng lõpetab akadeemia ja reaalsesse tööellu astub, vajab ta praktikat, et „liikluses“ ellu jääda ja meistriks saada. Mäletan oma kogemusest, kui lõpetasin Tallinna Konservatooriumi – ma oskasin midagi, aga tõeline töö ja õppimine algasid iseseisvalt. Ülikoolis omandasin käsitööoskused, kuid tõeliselt osavaks sain aastate jooksul väljaspool kooli.“

Aastate jooksul on Heli olnud nii harrastus- kui professionaalsete kooride ees. Selle ajaga on ta selgeks saanud, et koorid võivad professionaalsel tasandil erineda, aga inimene jääb alati samaks – laulmine on tihedalt seotud keha, hinge, vaimu ja närvisüsteemiga. Koor on tema jaoks kui väike ühiskond erinevate inimeste ja arvamustega. Koorijuhi eesmärk on häälestada kõik hääled ühele lainele, et koor kõlaks kui üks terviklik instrument.

Keegi ülevaltpoolt on saatnud

Koorijuhina on Helil alati olnud noodivirn unistuste teostega, mida ta on soovinud oma kooridega esitada. Huvitaval kombel on need teosed tema ellu ka ühel või teisel moel tulnud. Üks markantsemaid lugusid juhtus aastakümneid tagasi: Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli õpilasena käis Heli sageli Raekoja plats 16 asunud kaupluses „Heli“, kus müüdi vinüülplaate. Ühel päeval ostis ta Alfred Schnittke „Koorikontserdi“ vinüüli, teadmata heliloojast suurt midagi. Schnittke muusika oli aga Heli jaoks nii lummav, et ta kuulas albumi koheselt läbi ning see muusika jäi tema sisse. „Olen Schnittke teost alati armastanud, aga ma ei ole loonud illusiooni, et kunagi avaneb võimalus seda juhatada.“ Kui aastate pärast tuli Heli ellu Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja dirigent Risto Joost, kes soovis Schnittke „Koorikontserti“ esitada, tekkis tal koormeistrina võimalus teos ette võtta ning kooriga see põhjalikult läbi töötada. Mitmeid kuid kestnud harjutusprotsessi järel võttis koori kunstiline juht Kaspars Putniņš teose üle ning salvestas plaadile, mis hiljem jõudis Grammy nominatsiooni („Schnittke: Choir Concerto; Three Sacred Hymns; Pärt: Seven Magnificat-Antiphons“. 64. Grammy nominent parima kooriesituse kategoorias). „Muusikalises mõttes oli see minu elu fantastilisim hetk,“ sõnab Heli. Siinkohal ei ole oluline, et ta sellel konkreetsel plaadil ei juhata. Sageli on koormeistri töö kuudepikkune. Plaadile jõuab lihvitud versioon, millele eelnenud töö väärtust teab Heli väga hästi.

Koorilaul kui eestlase inimõigus

Kui teha väike ülevaade Eestis tegutsevatest kooridest, siis selgub, et peamiselt tegutsevad need kultuurikeskuste, rahvamajade ja koolide juures. Maakondlikud koorid on enamasti seotud kultuurikeskustega, mis paiknevad tähtsamates sõlmpunktides. Kohalikud omavalitsused, kelle eelarved on sageli piiratud, toetavad koore, pakkudes neile tasuta prooviruume ja töötingimusi. Umbes 60 protsenti kooridest tegutseb koolides, kus koorijuhid on sageli muusikaõpetajad, kelle palk tuleb kooli eelarvest.

Suurtes linnades, eriti Tallinnas, on olukord keerulisem. Täiskasvanute koorikollektiivid peavad sageli looma mittetulundusühinguid ja juhatusi, et oma tegevust jätkata. Rahastust taotletakse Kultuurkapitalilt või kohaliku omavalitsuse eelarvest, kuid see ei kata alati kõiki kulusid. Koorid maksavad ise dirigendi palga, korraldavad projekte ning kannavad tihti ka ruumide rentimise kulud. „Täiskasvanud koorilaulu harrastajad panustavad liikmemaksuga nagu mõned käivad spordiklubides,“ selgitab Heli.

Koorijuhi vaates on üheks suureks saavutuseks see, et Eesti riik on tugevdanud laulupeo liikumise toetussüsteemi. „Tõnis Lukase ministriks oleku ajal suutsime viia riikliku toetuse sellisele tasemele, et koorijuhtide töö tasustamine, sarnaselt sporditreeneritega, on nüüd toetusmehhanismi osa. Kutsetunnistusega koorijuhid saavad küsida oma palka 50 protsendi ulatuses Eesti Rahvakultuuri Keskuse kaudu, mis katab riiklikud maksud. Ülejäänud osa tuleb tasuda koori enda vahenditest. See muudatus aitab kooridel tegutseda legaalselt ja pakkuda dirigentidele sotsiaalseid garantiisid. Koorijuhi amet on nüüd ametlik töölepinguline elukutse, mis tagab aastaringse sotsiaalse kindlustatuse. Selle saavutamine on olnud pikk ja keeruline protsess, mis on kestnud üle 20 aasta ja pole veel täielikult lõpule jõudnud,“ nendib Heli. „Mitte igale koorile igas maakonnas ei ole suudetud seda süsteemi selgeks teha. Paljud harrastajad tajuvad koorilaulu endiselt hobina ja arvavad, et sama kehtib ka dirigendi kohta. See on suur mõtteviisi muutus, milleks on vaja aega ja selgitustööd.“

Ka koolides on olukord keeruline. Väga palju sõltub koolidirektorist, kes ei pruugi koorilaulu piisavalt väärtustada. Kui muusikaõpetaja teeb oma tunnid ära, peetakse seda juba heaks tulemuseks. Et koor laulab aktustel ja jõuluüritustel, tundub loomulik, kuid tegelikult toimub see justkui tasuta lisatööna. Palgad on üliväikesed, mis on üks põhjusi, miks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse on raske uusi üliõpilasi saada.

Koorijuhina töötamine nõuab tohutult palju tunde, kuid tasu on marginaalne. Kui noor inimene tahab luua kodu ja võtta pangalaenu, ei ole praegused töölepingud piisavad. Elu ja standardid on muutunud ning ühiskonnas on keeruline selgitada, et koorijuhi amet on täieõiguslik elukutse. Pianisti või puhkpillimängijat nähakse professionaalina, kuid dirigenti käsitletakse sageli laulupeo ja harrastustegevuse osana. Justkui kogu töö oleks üks suur missioon, kuid tegelikult on see raske ja vastutusrikas amet.

Koorijuhi töö oluliseks osaks on vokaalse kvaliteedi ja kunstilise taseme hoidmine. „Eestis on lauljad head kõikjal – kõik sõltub sellest, kuidas dirigent suudab õpetada,“ ütleb Heli. Kuigi väikestes maakondades ei ole lauljate valik nii suur kui Tallinnas, usub ta, et igal inimesel on võimalik arendada muusikalist maitset ja oskusi.

Laulupidu ja UNESCO kultuuripärandi hoidmine

Heli leiab, et kuigi laulupidu on kõigile, peab repertuaarivalik olema põhjalikult läbi mõeldud ja lihtsat teed ei tohiks valida. „On oluline hoida kõrgel tasemel a cappella laulude traditsiooni ja UNESCO laulupeo pärandit,“ sõnab ta. Popmuusika ja saatepalad võivad olla atraktiivsed, kuid need ei tohi asendada traditsioonilist koorimuusikat. Ta meenutab IV üldlaulupeo repertuaari salvestamist Estonia Seltsi Segakooriga: „Need laulud olid nii keerulised, et murdsime nende salvestamiseks konte!“ ütleb ta naerdes. Kooride ja laulupeo liikumise püsimine nõuab järjepidevat tööd. „See, et koorid laulupeol laulavad, on võimalik ainult tänu iganädalastele proovidele, mida tehakse aastate jooksul.“ Ta lisab, et sageli ei mõisteta, kui suur töö on seotud dirigentide panusega. „Kui keegi ütleb, et teeme öölaulupeo ja laulud on kõigil kohe võtta, siis see on võimalik ainult tänu dirigentidele, kes on aastaid neid laule õpetanud.“

2017. aastal toimunud XII noorte laulu- ja tantsupidu „Mina jään“ oli Heli sõnul murranguline – Rasmus Puuri ideekavand nägi ette, et juhatavad ainult noored dirigendid. Sihtasutuse jaoks tundus idee aga liiga riskantne – jätta kogu vastutus vaid noorte kanda. Idee muutus ja vormus selliselt, et igas kooriliigis on mentor ning noored dirigendid, kuid kunstiline juht peab olema keegi, kes suudab hallata kogu noorte maastikku. Nii tekkis Helil kunstilise juhi roll. Samuti jäi igale kooriliigile mentor. Heli rõõmustab selle üle, et toona kaasatud dirigentidest on paljud nüüdseks kindlakäelised tegijad. „Tänu sellele sammule said noored dirigendid juba siis süveneda laulupeo traditsioonidesse ja köögipoolele. Täna olen kindel, et nad saavad iseseisvalt hakkama. On hea teada, et olen andnud oma panuse uue põlvkonna ettevalmistamisse.“ Heli rõhutab, et laulupeo juhtimine on suur vastutus, kus iga otsus nõuab läbimõtlemist. „Ma pean arvestama erinevate arvamustega, kuid lõpuks jääb otsustavaks ideekavand ja meie meeskonna ühiselt loodud suund.“

Kuidas „Iseoma“ lõplik tähendus publikuni jõuab, selgub alles pärast pidu. „Seda on võimatu ette ennustada,“ lisab ta. Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ ja Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“ on pakkunud hingejõudu ja ühtekuuluvustunnet, kuid samas peab nende laulude kasutamine olema läbimõeldud. „Laulupeo pühalikkust tuleb hoida – see ei saa toimuda liiga tihti ega muutuda liiga tavaliseks. Kui miski muutub liiga harjumuspäraseks, kaotab see oma erilise jõu ja tähenduse.“ Heli sõnul on laulupeo sotsiaalne ja kultuuriline mõju hindamatu. Koorilaul on alati olnud ühendav jõud, kuid tänapäeval tuleb leida tasakaal sotsiaalse kaasamise ja kõrgetasemelise muusikalise kvaliteedi vahel. „See on vastutusrikas otsus, mis jääb kunstilise juhi õlgadele.“ Olgugi et traditsioonid arenevad ja muusikaline repertuaar ajas muutub, on oluline hoida klassika tasakaalus uuendustega. „Aeg muutub, aga laulupeo sügav tähendus ja missioon jäävad. Tuleb vaid loota, et iga uus põlvkond leiab tarkuse seda traditsiooni pühana hoida,“ lausub Heli.

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja kolmandas numbris (kevad 2025).

Eesti Kultuurkapitali ning avalik-õiguslike ülikoolide koostöös jätkub stipendiumiprogramm ülikoolide kunstide ja rahvakultuuri valdkondade õppejõududele, kes on ise loovisikud ja õpetavad loomeerialadel tulevasi loomeisikuid. Stipendiumiprogrammi eesmärgiks on toetada loomeerialade õppejõudude loometegevust (st toetus ei ole mõeldud õppematerjalide koostamiseks jms) ja seeläbi loomeerialasid õpetavate kõrgkoolide konkurentsivõimet ja edukat akrediteerimist.

Stipendiumitaotluse võivad esitada avalik-õiguslikus ülikoolis töölepinguga töötavad õppejõud, kes õpetavad ülikoolis loomeerialasid vähemalt 0,5 koormusega. 

Ühe stipendiumi suurus on 10 000 eurot aastas ning see makstakse välja võrdsetes osades kord kvartalis. Stipendiumeid eraldatakse üksnes füüsilistele isikutele.

2025. aasta 3. jaotusvoorus eraldab Kultuurkapital kõrgkoolide õppejõudude loometegevuse toetuseks kuni 66 stipendiumi ja need jagunevad järgmiselt:

• kirjandus: 8 stipendiumi, sh vähemalt 4 stipendiumi Tartu Ülikooli õppejõududele ja vähemalt 4 stipendiumi Tallinna Ülikooli õppejõududele;
• helikunst: 16 stipendiumi, sh vähemalt 13 stipendiumi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõududele ja vähemalt 2 stipendiumi Tartu Ülikooli õppejõududele;
• kujutav ja rakenduskunst: 16 stipendiumi, sh vähemalt 14 stipendiumi Eesti Kunstiakadeemia õppejõududele ja vähemalt 1 stipendium Kõrgema Kunstikooli Pallas õppejõududele;
• arhitektuur: 9 stipendiumi, sh vähemalt 6 stipendiumi Eesti Kunstiakadeemia õppejõududele ja vähemalt 2 stipendiumi Tallinna Tehnikaülikooli õppejõududele;
• näitekunst: 5 stipendiumi, sh vähemalt 2 stipendiumi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõududele ja vähemalt 2 stipendiumi Tartu Ülikooli õppejõududele;
• audiovisuaalne kunst: 6 stipendiumi, sh vähemalt 5 stipendiumi Tallinna Ülikooli õppejõududele ja vähemalt 1 stipendium Eesti Kunstiakadeemia õppejõududele;
• rahvakultuur: 6 stipendiumi, sh vähemalt 5 stipendiumi Tartu Ülikooli õppejõududele.

Õppejõudude loometegevuse toetamise stipendiumi taotluste esitamise tähtaeg on 21. august.

Vormikohane taotlus tuleb õppejõul esitada Kultuurkapitali sihtkapitalile e-kulka kaudu. Kui loometöö hõlmab mitut valdkonda tuleb taotlus esitada ühe valdkonna sihtkapitalile.

Taotlusele tuleb kindlasti lisada ülikooli soovituskiri!

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõududel tuleb soovituskirja saamiseks esitada eeltaotlus EMTA-le.

Stipendiumi taotlejate vastavust programmi nõuetele kontrollib ekspertkomisjon, kes otsustab eeltaotluste põhjal, millised õppejõud saavad antud taotlusvoorus akadeemia soovituse. Ekspertkomisjoni otsuse põhjal vormistatakse akadeemia soovituskiri, mille allkirjastab rektor ning mis edastatakse Kultuurkapitalile ja stipendiumi taotlejale.

Eeltaotlus tuleb esitada 27. juuniks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia meiliaadressile kulka@eamt.ee.

Eeltaotlus peab sisaldama järgmisi andmeid:

– taotleja nimi;
– sihtkapital, kuhu soovitakse taotlus esitada;
– loomeuurimuslikud või loomingulised eesmärgid stipendiumi perioodiks (kuni 5000 tähemärki);
– põhjendus selle kohta, kuidas stipendiumi perioodiks kavandatud loomeuurimuslikud ja loomingulised tegevused seostuvad akadeemia eesmärkidega ning õppejõu tööga akadeemias (kuni 5000 tähemärki);
– viimase kahe aasta loominguline biograafia.

Eeltaotluse esitaja peab olema üksikisik, kuid kavandatud loomeuurimuslikud või loomingulised tegevused võivad kaasata teisi isikuid, sh üliõpilasi. Lubatud on ka loomeuurimuslikud või loomingulised kooslused, mille mitu liiget taotlevad stipendiumi samaaegselt. Eeltaotlusele esitatavad nõuded ning lisainfo on leitav siit.

Täpsem info stipendiumiprogrammi ning kandideerimiseks vajaliku vormikohase taotluse kohta: Kunstide ja rahvakultuuri valdkondade õppejõudude toetamiseks stipendiumide maksmise alused ning taotlemise tingimused

Stipendiumiprogrammi puudutavate küsimuste korral palume pöörduda Henry-David Varema (loomingulised stipendiumid) või Margus Pärtlase (loomeuurimuslikud stipendiumid) poole.

NB! Lisaks tuleb kõigil stipendiumi saajatel täita stipendiumiperioodi lõpus tagasisideleht (k.a neil, kes on varem stipendiumi saanud, kuid ei ole veel tagasisidelehte täitnud), mis sisaldab järgmisi küsimusi:
– Kas stipendiumi perioodiks planeeritud loomeuurimuslikud või loomingulised eesmärgid said täidetud?
– Palun nimetage mõni projekt või tegevus, mis eriti hästi õnnestus ja mille kohta EMTA võiks avaldada tulemused oma kodulehel? Võimalusel lisage palun viide loometegevuste ja/või loomuurimuslike tegevuste tulemustele.
– Palun kirjeldage, kas Teie hinnangul õnnestus stipendiumi perioodil läbiviidud loomeuurimuslikke ja loomingulisi tegevusi seostada akadeemia eesmärkide ning Teie tööga akadeemias?

Tagasisidelehe täitmiseks vajutage palun siia.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kandle eriala 2. kursuse üliõpilane Paula Linde (õppejõud Kristi Mühling) võitis esikoha rahvusvahelisel rahvuslike pillide konkursil Art Dominanta Harkivis, Ukrainas.

Iga-aastane konkurss toimub online-vormis videote põhjal. Kannel kuulub alagruppi “Psaltery”, kus on ka Baltimaade ja Soome kandled. Paula kava koosnes J. S. Bachi, A. Männiku ja H. Elleri teostest.

Paula Linde konkursile saadetud videot saab vaadata siit. Rohkem infot konkursist: artdominanta.com

Õnnitleme!

Giacomo Veronesi kaitses 23. mail 2025 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias filosoofiadoktori (teatrikunst) kraadi taotlemiseks edukalt töö: “Care and Shared Agency in Actor Training: a New Transformative Departure (sets of practices)”.

Juhendaja prof Luule Epner, PhD

Oponent: prof Esa Kirkkopelto, Tampere Ülikool

Doktoritööga on võimalik tutvuda SIIN ning trükisena EMTA raamatukogus.

Õnnitleme!

Tallinna südalinnas paikneb Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA), mis pulbitseb värskest energiast, teadmistejanust ning inspireerivast muusikast ja teatrist. Akadeemia on nüüdseks juba 105 aasta jooksul toonud kokku inimesed, kes on otsustanud oma elu pühendada helikunstile. EMTA lavakunstikool on olnud aastakümneid kasvulavaks näitekunstile – meie armastatud näitlejatele, lavastajatele ja dramaturgidele. Akadeemias tegutsevad inimesed, kes rikastavad oma loome- ja teadustegevusega nii Eesti kui ka rahvusvahelist kõrgkultuuri.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias saab õppida väga erinevaid erialasid alustades muusika interpretatsioonist ja muusikapedagoogikast ning näitlemisest, lõpetades elektroakustilise ja audiovisuaalse loomingu ning kaasaegsete etenduskunstidega. Lisaks on erialasid, kuhu on oodatud õppima kõik need, kes alles otsivad oma kohta muusikas – nii ootame sisseasutajaid näiteks muusikakultuuri erialale.

Akadeemias õpetavad Eesti oma ala parimad, rahvusvaheliselt tunnustatud professionaalid ning regulaarselt on õppetöösse kaasatud ka väljapaistvad külalisõppejõud välismaalt. Õpikeskkond on parimate kaasaegsete võimalustega ning au sees hoitakse väärikat ajalugu ja traditsioone. Lisaks on üliõpilastel erinevate vahetusprogrammide kaudu võimalik end täiendada paljudes partnerkõrgkoolides välismaal.

Kuus aastat tagasi valmis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja, mis pakub maailmatasemel võimalusi esinemisteks ja loominguliste projektide läbiviimiseks. Erakordse akustikaga suur saal on kuulajatele igapäevaselt avatud, andes üliõpilastele suurepäraseid kogemusi oma oskuste arendamisel publiku ees.

Avalduste esitamise tähtajad:
2. juuni 20.00 – bakalaureuse- ja magistriõppekavad, mille õppekeel on inglise keel
25. juuni kell 17.00 – bakalaureuse- ja magistriõppekavad, mille õppekeel on eesti keel
30. juuni kell 12.00 – muusikaõpetaja eriala (Tallinna Ülikooli ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ühisõppekava)

Vastuvõtuinfo leiab akadeemia kodulehelt siit.

Loo oma tulevik professionaalses ja loomingulises keskkonnas!

Selgunud on 18.–19. maini toimunud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) VI kammermuusika konkursi tulemused.

ex aequo
EMTA preemiad (125 eurot igale ansambliliikmele):

Carl Reinecke. Trio a-moll op. 188 (1887)
Ainel Turagaliyeva
Beka Peikrishvili
Hyerin Youk
Õppejõud Kreete Jacob

Alfred Schnittke. Sonaat tšellole ja klaverile nr 1 (1978)
Eva-Lotta Krigul
Rose Louise Marie Thomas
Õppejõud Maksim Štšura

Felix Mendelssohn Bartholdy. Klaveritrio nr. 2 c-moll op. 66 (1845)
Katariina Tammemägi
Nicolas Concheiro Veleiro
Zhala Islamova
Õppejõud Maksim Štšura

Postimees Groupi tasustatud kontserdid Postimehe majas:

Akira Yuyama. Divertimento marimbale ja altsaksofonile (1971)
Marina Štšigorets Sokolova
Reno Kokmann
Õppejõud Marje Lohuaru

Frank Bridge. „Fantaasia“ klaverikvartetile Fis-duur H. 94 (1910)
Lisette Lemba
Kristin Tõnisson
Evelin Uue
Hyerin Youk
Õppejõud Marje Lohuaru

Antonín Dvořák. Klaverikvintett nr 2 A-duur, op. 81
Liisi-Mai Krigul
Peeter Traksmann
Lisbeth Poom
Paula-Riin Selis
Theodor Teppo
Õppejõud Marrit Gerretz-Traksmann

Konkursi žürii: Marje Lohuaru, žürii esimees, Natalia Sakkos, Marrit Gerretz-Traksmann, Mari Poll-Novakovic ja Maksim Štsura.

Õnnitleme!

Pühapäeval, 18. mail avati Pääsküla Ilmarise terviseraja ääres Andres Punga mälestuspink. 19. mail oleks Andres Pung saanud 70-aastaseks. Pingi rajas Andres Punga sõprade ja perekonna algatusel Nõmme Linnaosa Valitsus.

Muusikateadlane ja pedagoog Andres Pung (1955–2021) oli aastatel 1992–2003 Tallinna Riikliku Konservatooriumi / Eesti Muusikaakadeemia õppe- ja teadusprorektor, kes juhtis paljusid Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud õppekorralduslikke uuendusi meie akadeemias. Hiljem töötas ta veel mitmetel juhtivatel ametikohtadel Haridus- ja Teadusministeeriumis, SA Innoves ja Sisekaitseakadeemias. Andres Pung lõi aktiivselt kaasa EMTA vilistlaskogus. 2004. aastal valiti ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia auliikmeks.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia korraldas kolmandat aastat järjest heliloomingu konkurssi (EMTAHK), kuhu olid oodatud osalema kõik Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilased sõltumata erialast. Konkursile oodati teoseid pikkusega 7–10 minutit, mis on kirjutatud koosseisule fc (picc+afl), cl (bcl), violin or viola, vcl, piano.

Reedel, 16. mail selgusid akadeemia suures saalis preemiate saajad:

I preemia Yui-Ka Zheng „Phanio’s Silence“
II preemia Ryan Adams „Entanglements“
III preemia Donato Attanasio „Inner Peace“

Vaida Vovere „I’ll always come back“ (diplom)
Jimena Cabrera Álvarez „Iterations“ (diplom)

Konkursi žüriisse kuulusid Toivo Tulev, Helena Tulve, Tõnu Kõrvits, René Eespere, Liisa Hirsch ja ansambel Fractales.

Ansambel Fractales, kes tööd ette kandis, on 2012. aastal Brüsselis asutatud rahvusvaheline nüüdismuusika kollektiiv, mille põhikoosseisu kuuluvad Marion Borgel (viiul), Merryl Havard (tšello), Renata Kambarova (flööt), Dries Tack (klarnet) ja Gian Ponte (klaver). Ansambli kunstiline juht on Oren Boneh.

Õnnitleme!

2.–4. maini toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) ning Tallinna Muusika- ja Balletikoolis (MUBA) Euroopa Kammermuusika Õpetajate Assotsiatsiooni (ECMTA – European Chamber Music Teachers Association) aastakonverents, mille üldkoosolek valis ECMTA juhiks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia instrumentaalkammermuusika õppejuhi professor Marje Lohuaru. Asejuht on Katariina Liimatainen, juhatuse liikmed: Indrė Baikštytė, Bogna Czerwińska-Szymula, Tobias Granmo, Grzegorz Mania, Yiannis Miralis ja Tuomas Untamala, asendusliikmed: Piret Väinmaa and Daiva Stulgytė-Povilaitienė.

Saja liikmega Euroopa Kammermuusika Õpetajate Assotsiatsioon asutati 2007. aastal ja see koondab nii muusikakõrgkoole kui ka kammermuusika alal tegutsevaid ansambleid ja festivale. Organisatsioon on avatud ka erinevatel haridusastmetel kammermuusikat õpetavatele koolidele.

Vaata lisaks: www.ecmta.eu