Rubriik: Uncategorized @et

Kolmapäeval, 29. oktoobril laulab ja räägib oma loomingust loengu „Sugu ja popmuusika“ raames muusik Kaisa Ling. Loeng-kohtumine toimub kell 14.30 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia raamatukogu kuulamissaalis.

Kaisa Ling on kaasaegse Eesti omanäolisemaid lauljaid, kelle loomingus on olulisel kohal bluus ning teravad ja päevakajalised tekstid. Kõik huvilised on oodatud kuulama!

Palume oma tulekust teada anda siin lingil, et vajadusel korraldada kohtumine suuremas ruumis.

Kaisa Lingu loominguga saab tutvuda siin.
  
Kontakt: Brigitta Davidjants, vanemteadur

2025. aasta sügisel möödub 90 aastat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) raamatukogu asutamisest. Heade annetajate toel alguse saanud kogus on tänasel päeval umbes 200 000 teavikut – nende hulgas raamatud, noodid, heli- ja videosalvestised ning arvukalt käsikirjalisi teadustöid ja perioodikaväljaandeid, muutes EMTA raamatukogu Eesti hinnatuimaks ja väärtuslikumaks muusika- ja teatrikunsti raamatukoguks. Lisaks füüsilisel kujul kogutud teavikutele sisaldab raamatukogu ka ulatuslikke digitaalseid andmebaase ja elektroonilisi materjale.

Ajakirjale andis intervjuu EMTA raamatukogu juhataja Ilvi Rauna, kes on selles ametis olnud üle 20 aasta – ajal, mil on toimunud nii suured hüpped infotehnoloogilises arengus kui ka olulised rahvusvahelised koostöövõrgustike kujunemised. Käesolev intervjuu on pilguheit raamatukogu minevikku ja olevikku ning on sissejuhatus juubeliaastale, mida kroonib raamatukogu 90. sünnipäevale pühendatud raamatu ilmumine.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia raamatukogu asutati 1935. aastal. Algusaastail jõudsid noodid raamatukokku heade annetajate toel. Kuidas raamatukogu töö algusaastatel käivitus ja arenema hakkas ning kes olid toonased suurimad annetajad?
Raamatukogu loomine on seotud Konservatooriumi Seltsi riigistamisega. 1935. aastal vastu võetud Eesti Vabariigi Tallinna Konservatooriumi seaduses on esimest korda mainitud õppevahendite hankimist: „Konservatooriumil on õigus saada ilma tollita ja lihtsustatud korras välismaalt muusikariistu, noote, raamatuid ja teisi õppevahendeid.“ Raamatukogu tööd hakkas korraldama aktiivne üliõpilane Leho Võrk, kes pärast konservatooriumi oreli- (1938) ja koolimuusika klassi (1939) lõpetamist jätkas töötamist samas nii raamatukoguhoidja kui ka muusikateoreetiliste ainete õpetajana. Raamatukogu ise asus konservatooriumi esimesel korrusel (Vabaduse väljak 4). Seinte äärde paigutatud riiulitel oli nootide-raamatute hulk alguses tagasihoidlik, uusi materjale hangiti juurde võimaluste piires – õppejõud annetasid oma isiklikke trükiseid, välismaal käies toodi sealt noote kaasa, osteti nii noodiäridest, raamatuantikvariaatidest kui ka eraisikutelt. Varasematest allikatest on teada, et näiteks viiuli professor Johannes Paulsen annetas raamatukogule oma noodikogu ja Hugo Lepnurm tõi oma välissõitudelt kaasa palju muusikateoreetilist kirjandust ja noote. Igal juhul võeti esimese viie aastaga raamatukogus arvele umbes 1000 eksemplari. On teada, et sõja ajal tegeles nõukogude tagalasse mobiliseeritud Vladimir Alumäe aktiivselt raamatukogu arendamisega, ostes Moskva ja blokaadirõngast vabastatud Leningradi antikvariaatidest noote ja raamatuid.

1944. aasta märtsipommitamises hävis suur osa noodikogust ning raamatukogu kolis seniselt aadressilt Vabaduse väljak 4 ajutiselt Lahmuse mõisa Viljandimaal. Kuidas mõjutas see traagiline sündmus raamatukogu edasist tegevust ja kuidas hakati kogu pärast sõda taastama?
Kahjuks tuli pärast pommitamist raamatukogu tööga otsast peale alustada. Alles jäid vaid need materjalid, mis sõja puhkedes olid üliõpilastele ja õppejõududele kätte jäänud (u 500 eksemplari). Lahmusel sai konservatooriumi varahoidjaks Tartu Ülikooli juristina lõpetanud Hendrik Tooming ning kuna Leho Võrk oli Soome põgenenud, sai Toomingast sõja lõppedes ka raamatukogu juhataja. Raamatukogu taasavati 6. oktoobril 1944 Suvorovi puiestee (Kaarli pst) õppehoone viiendal korrusel. Lisaks Toomingale oli raamatukogus nüüd veel kaks töötajat, kellest üks oli Jaan Roots (dirigent ja pianist Olav Rootsi isa). Raamatukogu hakati intensiivselt üles ehitama – käidi täienduskursustel, palgati ajutist lisatööjõudu ning kogud kasvasid hoogsa tempoga: aasta jooksul lisandunud 21 000 uut teavikut võimaldasid 1946. aasta lõpuks loendada fondi suuruseks juba 24 359 eksemplari.

90 aasta sisse on mahtunud mitmeid kolimisi: pärast Lahmuse mõisa tegutseti ligi 30 aastat aadressil Suvorovi pst 3 (Kaarli pst 3), 1971–1999 Vabaduse pst. 130 ning alates 1999. aastast tegutseb raamatukogu akadeemia õppehoones aadressil Tatari 13. Kui tuua välja olulisim, siis mis iseloomustab igat ajastut?
See on väga pikk aeg. Sügavat nõukogude aega iseloomustab suletud süsteem nii vormilt kui ka sisult – teavikute hoidmine kinniste uste taga, propagandanäitused, plaanimajandus, trü-kiste hulgi kokkuostmine – kuna fondi suurusest sõltus ametikohtade arv jne. Samas toimus 1970. aastatel Kivimäele kolides suur arenguhüpe, kujunes välja raamatukogu struktuur, helikabinet hakkas võimsalt tööle, avati lugemissaal. Eesti taasiseseisvumise järel algasid raamatukogus – nagu paljudes eluvaldkondades – tormilised ajad. 1990. aastate teise poole olulisemateks tegevusteks olid arvutipõhine kataloogimine, liitumine Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsiumiga, kogude arendamine ja rahvusvahelistumine. Sel muutusterohkel perioodil juhtis raamatukogu Reet Marttila. Väga oluline oli raamatukogu osalemine rahvusvahelistes koostööprojektides, mis olid suunatud raamatukogutöö moderniseerimisele. Euroopa Liidu abiprojektide TEMPUS (Trans-European Mobility for University Studies) koordinaator akadeemias oli tollane välissuhete prorektor Marje Lohuaru ning tänu neile projektidele oli raamatukogu töötajatel võimalik käia väljaõppel Helsingis, Londonis, Oxfordis ja Utrechtis, lisaks täienes raamatukogu fond tuhandete uute nootide, plaatide ja raamatutega. Aastail 1998–1999 Avatud Eesti Fondi ja Budapesti Avatud Ühiskonna Instituudi toetusel läbi viidud projekt võimaldas hankida integreeritud raamatukogusüsteemi Innopac litsentsid ning teha ettevalmistusi elektrooniliseks laenutamise käivitamiseks. 1999. aastal, nüüd juba meie uues armsas kodus, pai-gutati peaaegu kogu fond lugejasõbralikult avariiulitele, mindi täielikult üle e-kataloogi ESTER kasutamisele ning võeti kasutusele uus raamatute liigitussüsteem. Käesolevasse sajandisse on jäänud üleminek elektroonilisele laenutamisele, kolimisjärgsed korrastustööd, EMTA lavakunsti osakonna raamatukogu ülesehitamine, raamatukogu dokumentatsiooni korrastamine ja liigituspõhimõtete ühtlustamine, kaastöö Eesti artiklite andmebaasile ISE (Index Scriptorum Estoniae) ja rahvusvahelisele muusikakirjanduse bibliograafiale RILM (Répertoire International de Littérature Musicale).

1955. aastal mainiti esmakordselt konservatooriumi helikabinetti, mille eestvedajaks oli muusikateadlane ja folklorist Herbert Tampere. Kuidas sündis fonoteek ning milline roll on sel olnud toonase ja tänase kasutaja jaoks?
Helikabinet, hilisema nimega fonoteek on läbi aegade olnud meie kooli üks edumeelsemaid üksusi. Juba 1945. aasta tegevusaruandest on lugeda, et konservatooriumisse osteti esimene heliplaat ning on teada, et järgmisel õppeaastal hankis professor Herbert Tampere seoses muusikateaduse kabineti loomisega magnetofoni helilintide salvestamiseks ning ühtlasi tegi eeltöid helisalvestiste muretsemiseks. Seega juba 80 aastat tagasi said meie maja tudengid salvestatud muusikat kuulata (mõistagi tolleaegse helikvaliteediga). 1955. aastal vormistati helikabinetti tööle esimene töötaja ja sellest ajast peale hakati helisalvestisi – esialgu vene, nõukogude rahvaste, eesti ja veidi Viini klassikute muusikat – süsteemaatiliselt komplekteerima. Paljud teosed kopeeriti Eesti Raadio fonoteegi stuudiolintidelt, materjale hangiti Moskva ja Leningradi konservatooriumide fonoteekidest, mõnikord lindistati muusikat lausa raadiost ning aasta-aastalt tehti üha rohkem ka ümbervõtteid õppejõudude isiklikelt vinüülplaatidelt. Kivimäel edastati muusikat klassidesse helikabinetist ja sidet klassiruumidega peeti sisetelefonidega – mäletan seda ka oma õpinguteajast.

Vanadest inventariraamatutest on näha, et 1960. aastate esimesel poolel oli fonoteegis olemas juba nüüdismuusika festivali „Varssavi sügis“ avangardistide – Penderecki, Serocki, Kilar, Bacewicz – teosed. Samasse perioodi jäävad ka esimesed ümbervõtted Schönbergi, Weberni, Stockhauseni ja Cage`i loomingust. Helikabineti kaks põhitegevust – helisalvestusteenus ja muusika kuulamise võimaldamine – kasvasid aastatega kaheks eraldi tegevusharuks. Muusika salvestamisega hakkas tegelema elektronmuusika stuudio ning kõik kuulamisega seonduv jäi fonoteegi pärusmaaks. Helikabineti suurimad uuendajad olid juhatajatena Rauno Remme (1989–1992) ja Tonio Tamra (1993–1994), kellest esimene liikuski edasi elektronmuusika stuudiosse ning teisest sai peagi akadee-mia haldusprorektor. 1995. aastal nimetati helikabinet ümber fonoteegiks ja juba järgmisel aastal ühendati fonoteek ja raamatukogu üheks sisuliseks tervikuks.

1991. aastal loodi Tallinna Konservatooriumi (praeguse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) eestvedamisel Eesti Muusikakogude Ühendus (EMKÜ) ning 1994. aastal sai raamatukogust rahvusvahelise muusikaraamatukogude ühenduse IAML Eesti sektsioon. Kuidas on rahvusvahelised koostööd mõjutanud EMTA raamatukogu tööd ja nähtavust laiemas muusika- ja kultuuriväljas?
EMTA raamatukogu on EMKÜ liikmena kuulunud üle 30 aasta ühendusse IAML (International Association of Music Libraries, Archives and Documentation Centres), mis on maailma suurim muusikakogusid koondav liit (u 2000 liiget 45 riigist). Alates 1997. aastast on meie esindajatel olnud võimalus pea igal aastal osaleda IAML-i aastakonverentsidel, luua seal uusi kontakte ning saada värskeid teadmisi. Tõelise suursündmusena on meelde jäänud enam kui 300 osalejaga aastakonverents Tallinnas 2003. aastal, mille korraldamisel oli ka akadeemia panus märkimisväärne.

Meie raamatukogu on ka atraktiivne sihtkoht Euroopa Liidu töötajate mobiilsusprogrammis Erasmus+ osalevate kõrgkoolide töötajatele. Oleme võõrustanud kolleege Lätist, Leedust, Poolast, Gruusiast, Rumeeniast, Austriast, Tšehhist, Horvaatiast, Itaaliast, Hispaaniast.

Kuidas on digiajastu mõjutanud raamatukogu igapäevatööd? Millised on olnud suurimad väljakutsed ning millised on digiajastu suurimad plussid ja miinused?
Mul on olnud suur rõõm käia kaasas kõigi viimastel aastakümnetel toimunud infotehnoloogiliste arengutega. Mäletan, et 1996. aastal raamatukokku komplekteerija ametikohale asudes oli mu töökohaks Kivimäe B-hoone noodiriiulite vahel olev tühi kirjutuslaud. Maailma muusikakirjastustega suhteid luues saatsin neile postiga kirju ja pärast kataloogi saamist panin meie tellimuse taas ümbrikuga teele. Järgmised sammud olid juba kirjade saatmine faksiga (selleks tuli minna A-hoonesse) ning peagi ka e-mailiga. Seoses arvutite tulekuga olen käinud paljudel raamatukogusüsteemide koolitustel nii Eestis kui ka välismaal, meie e-kataloogi reegleid on selle aja jooksul tulnud samuti korduvalt ümber õppida. Töötaja poolelt vaadatuna ongi peamine väljakutse olnud pidev uute olude ja reeglitega kohanemine. Raamatukogu kasutajate seisukohast kaasnevad digiajastuga minu arvates ainult plussid: teaviku saamiseks ei pea enam raamatukokku tulema, suurtest tekstikorpustest saab kerge vaevaga endale vajaliku info välja noppida, meie arvukaid litsentsiandmebaase saab kasutada kodus diivanilt tõusmata jne.

EMTA raamatukogu ajaloo üheks oluliseks verstapostiks võib pidada aastat 2005, mil raamatukogu nimetati teadusraamatukoguks. Palun rääkige lähemalt, millist lisaväärtust see on andnud ning mida see laiemalt akadeemiale ja Eesti muusikavaldkonnale tähendab?
Raamatukogude klassifikatsiooni järgi on meie raamatukogu kuulunud alati teadusraamatukogude hulka, kuid Vabariigi Valitsuse poolt nimetatud teadusraamatukogu oleme me olnud tõepoolest 20 aastat. Määruse kohaselt peab teadusraamatukogu osutama avalikku teenust ning tema ülesanne on oma valdkonna teadusinformatsiooni kogumine, säilitamine, töötlemine ja kättesaadavaks tegemine. Selle ülesande täitmist finantseeritakse riigieelarvest läbi Haridus- ja Teadusministeeriumi. On loodud ka teadusraamatukogude nõukogu, mis toimib väga hästi ja mille otsustel on kaalu. Teadusraamatukogudel ehk kõigi avalik-õiguslike ülikoolide raamatukogudel on ka ühtne komplekteerimiskava, mis sätestab raamatukogu kogude vastavuse teadustöö vajadustele antud teadusvaldkonnas. Kuna Eesti on väike ja ressursid piiratud, on iga raamatukogu kohustus seista oma valdkonna eest. EMTA raamatukogu komplekteerib maksimaalselt heal tasemel muusika- ja teatrivaldkonna teaduskirjandust, lisaks hangib ka õpetajakoolituse ja kultuurikorralduse erialakirjandust. Mulle väga meeldib seda olukorda kirjeldanud Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu direktori Andres Kollisti ütlus, et iga-aastasel teadusinformatsiooni hankimisel võiksid eesti teadusraamatukogude soetused kokku moodustada ühe maailma tippülikooli mahu. Tänu lisafinantseerimisele on meie raamatukogul võimalik tellida teadusandmebaase, osta teaduskirjandust, heliloojate kogutud teoseid. Kriitiliselt redigeeritud ja teaduslikult kommenteeritud heliloojate kogutud noodiväljaanded on kujunenud meie kogu uhkuseks. Juba 2000. aastate alguses võtsime endale eesmärgiks alustada igal aastal vähemalt ühe helilooja kogukomp-lekti tellimist (sageli kestab ilmumisprotsess aastakümneid), tänaseks on meie kogutud teoste riiulil esindatud juba üle viiekümne helilooja. Seega panustame tugevalt nii akadeemia kui ühiskonna teenimisse laiemalt.

Millest koosneb EMTA raamatukogu kogu 2025. aastal? Mille põhjal tehakse valikuid ning kuidas kuju-neb raamatukogu sisu?
EMTA raamatukogu seisab ennekõike hea selle eest, et akadeemias tehtav õppe-, loome- ja teadustöö oleks toetatud parimal viisil. Et nii õppejõud kui ka üliõpilased saaksid selle, mida nad vajavad. See tähendab, et interpreedid leiaksid meilt kogu baasrepertuaari kaasaegsetes väljaannetes, muusika- ja teatriteadlastel oleks võtta ülevaateteoseid ja süvakäsitlusi. Samas komplekteerimisettepanekuid võtame vastu kõigilt lugejatelt. Seega ühest küljest on raamatukogu täpselt oma kasutaja nägu. Teisest küljest hoiame raamatukogutöötajatena ise pilgu peal kogude kujundamisel tervikuna – et raamatusarjade komplekteerimisse ei jääks auke, et menuooperite klaviiride kõrval oleks riiulil ka sama helilooja teiste lavateoste klaviirid, et partituure oleks võtta nii suures kui ka taskuformaadis, et oleks lugeda erinevate autorite käsitlusi. Püüame tagada uusima teadusinformatsiooni kättesaadavuse – ostetud andmebaasides leidub tuhandeid teadusartiklieid.

Kui tellida ei saa või see osutub ebaotstarbekaks, saame raamatukogudevahelise laenutuse kaudu materjale ka ajutiselt siia tellida.

Kui tuua välja mõned numbrid – kui palju teavikuid oli raamatukogus 90 aastat tagasi ning millistest mahtudest saame rääkida 2025. aastal?
Praegu on EMTA raamatukogu riiulitel umbes 200 000 teavikut: 46 300 raamatut, 116 000 nooti, 28 250 helisalvestist, 3550 videosalvestist, arvukalt käsikirjalisi teadustöid ja perioodikaväljaandeid. Akadeemia arvutivõrgus kättesaadavate teksti-, noodi-, heli- või videofailide arv aga ületab meie füüsiliste eksemplaride arvu mitmesajakordselt. Seega võimalusi enese arendamiseks, õppimiseks ja teadustöö tegemiseks on piisavalt.

Lisaks muusikavaldkonnale ei saa mainimata jätta teatrit. 1957. aastal loodi lavakunsti fakulteet (EMTA lavakunsti osakond) ning hakati soetama teatrialast kirjandust. Kuidas on teatrialane kirjandus raamatukogus korraldatud?
Lavakunsti osakonna raamatukogu on raamatukogu filiaalina tegutsenud aastast 2002. Ka 1980. aastatel olevat olnud raamatukogus mitusada teatrialast raamatut, kuid sellest kollektsioonist on jäänud vaid mõned meie riiulitele. EMTA lavakunstikooli raamatukogu ülesehitamine algas 1995. aastal, kui kooli etteotsa asus professor Ingo Normet. Tema algatusel hakati süstemaatiliselt raamatuid ostma, käivitati lavakunstikooli ProCite andmebaaside ülekandmine integreeritud raamatukogusüsteemi Innopac, loodi Toompeale raamatukoguhoidja töökoht, 2011. aastal alustati teavikute elektroonilise laenutamisega. Tänaseks on lavakunsti osakonnas umbes 10 000 raamatut, mille eest kannab Toompeal hoolt Kaja Aaliste. Uute raamatute töötlemisega tegeleme valdavalt akadeemia peahoones Tatari tänaval. Suhted filiaali ja peamaja vahel on väga head ja siiani oleme saanud kõik küsimused paindlikult lahendatud.

Olete raamatukogu juhtinud alates 2002. aastast. Selle enam kui 20 aasta jooksul on toimunud mitmeid arenguid. Millised muutused on märgatavad kasutajaskonnas? Kuidas on muutunud kasutajate arv ja kasutamisharjumused?
Meil on praegu 3350 registreeritud kasutajat, kellest 70% ei ole akadeemiaga seotud. Eelmise aasta statistika näitas, et keskmiselt külastatakse raamatukogu päevas umbes 300 korral ja vormistatakse 100 laenutust. Suures plaanis on need numbrid kerges languses, kuid arvestades asjaolu, et palju materjale saab kätte ka raamatukokku kohale tulemata, on minu arvates seis päris hea. Kuna paljud akadeemia lõpetajad jäävad raamatukogu püsikasutajaks, siis meie kasutajaskond on pigem stabiilne. Siiski paaril viimasel aastal on seoses Eesti Rahvusraamatukogu remondiga meie lugejaskond mitmekesistunud, sest sageli leidub meie kogus hetkel ainus eksemplar mõnest raamatust, noodist või plaadist, mis on kättesaadav Tallinnas või kogu Eestis. See toob meile juurde uusi kasutajaid. Ka raamatukogu sisu on muutunud koos ajaga. Minu tööperioodi jooksul on raamatukogus olnud infokandjaid – helikassetid, laserdiskid, DAT-kassetid –, mille eluiga nagu kunagisel stuudiolindilgi on tänaseks lõppenud. Samas muusika voogedastusplatvormid ning nii e-raamat kui ka e-noot on tulnud selleks, et jääda (jättes alles ka paberväljaande). Meie lugejad ei seisa enam raamatukogu arvutiklassi ukse taga pikas järjekorras, vaid kasutavad oma nutiseadet, teeninduspiirkonna ilusad kirsipeits tooniga tuhandete kataloogikaartidega kartoteegikapid on veel vaid tore sisustuselement – kogu elu toimub nüüd arvutis. Kasutajad on muutunud järjest iseseisvamaks, kuid endiselt on ka raamatukogu töötaja valmis neid otsingutel abistama.

Mis teeb EMTA raamatukogu unikaalseks võrreldes teiste sarnaste muusikakõrgkoolide raamatukogudega?
Meie suur eelis on pikk ajalugu. Raamatukogu on täitnud järjekindlalt üht oma põhiülesannet – koguda, säilitada ja teha lugejatele kättesaadavaks vajalikud teavikud – ja seetõttu on meie kogudes materjale väga erinevatest ajastutest. On elementaarne, et raamatukogu riiulitel on värske erialakirjandus, uusimad noodiväljaanded ning heli- ja videosalvestised (kui väljaandja muidugi üllitab need veel füüsilisel kujul). EMTA raamatukogu võiks olla see koht, kus inimene saab väljaannetega tutvuda ja neid võrrelda, et seejärel sobiv valik langetada (näiteks isikliku raamatukogu kujundamisel). Meil on ka paar nootide andmebaasi ning kaks korralikku äpipõhist diginoodiraamatukogu. Seega uute väljaannete osas kättesaadavuse probleemi eriti polegi. Küll aga tuleb nentida, et just mõningad nõukogude ajal välja antud materjalid on muutunud haruldaseks, neid ei leia enamasti ka digiteeritud andmekogudest. Viimastel aastatel on Euroopa raamatukogud meilt soovinud enam kui pool sajandit tagasi idapiiri taga välja antud noote, näiteks Tšaikovski kogutud teoste sarjas ilmunud romansse või Ottorino Respighi soololaule. Eelmisel aastal saime Zagrebist raamatukogude vahelise laenutuse kaudu soovi saada meie kogus olev Georgi Kreitneri ooperi klaviir – mis oli aastakümneid seisnud kasutamata –, mille eest olid horvaatia kolleegid väga tänulikud.

Sama asi on raamatutega. Kuna raamatukogu on mäluasutus, mitte ideoloogiaasutus, siis oleme varukogus siiani alles hoidnud ühe eksemplari ka nõukogude ajal välja antud konverentsikogumikest või monograafiatest – ka nende materjalide uurimisväärtust ei saa alahinnata.

Intervjuu alguses rääkisime raamatukogule annetajatest, kelle kogudest sai suures osas alguse ka raamatukogu ajalugu. Palun tooge siinkohal välja olulisemad annetajad. Eraldi sooviks esile tõsta saksa ooperilavastaja Joachim Herzi kogu, mille jaoks on akadeemias loodud Joachim Herzi tuba. Mida see kogu sisaldab ning milline on selle väärtus EMTA raamatukogule?
Professor Herzi kogu on kahtlemata suurim annetus, mis on raamatukogule tehtud. Selle eellugu ulatub 1998. aastasse, mil Herz sõlmis lepingu tollase Eesti Muusikaakadeemia ja Berliini Kunstide Akadeemia arhiiviga, mille kohaselt viimase määras Herz oma rikkaliku arhiivi pärijaks, meid aga tema mahuka raamatukogu edaspidiseks omanikuks. Eritingimus oli, et tema materjale hoitaks eraldi ruumis tervikliku kollektsioonina. Pärast Herzi surma 2010. aastal toimetati tema pärand Tallinnasse ja tasapisi saime saadud teavikuid kataloogima hakata. 2019. aastal oli töö suures osas tehtud ja meie õppehoone A-tiivas avati Herzi tuba. Kogu suurus on umbes 7500 eksemplari, millest üle poole moodustavad raamatud ja ülejäänu noodid ning helisalvestised. Lühidalt öeldes on see ühe entsüklope-disti raamatukogu, mis võiks omakorda olla edaspidi mõne uurimistöö teema.

Raamatukogule tehakse väga palju annetusi ja oleme nende eest väga tänulikud. Õppejõud kingivad meile oma loodut, endised töötajad või lahkunud kultuuri- ja muusikategelaste lähedased toovad siia materjale – kõik see rikastab meie kogusid, eriti meie arhiivi. Aegade jooksul on siia jõudnud kultuurilooliselt väga huvitavaid materjale Hugo Lepnurmelt, Leo Normetilt, Lilian Semperilt, Harri Iljalt, Monika Topmanilt (sh mõned 1930. aastatel konservatooriumis August Topmani eestvedamisel tegutsenud ühingu Collegium Musicum templiga!), samuti paljudelt väliseestis tegutsenud muusikutelt – kõik see rikastab meie kogusid, eriti meie arhiivi. Nii Veljo Tormiselt kui ka Eri Klasilt oleme saanud üle 1000 eksemplari, kusjuures Klasi erivärviliste markeritega joonitud partituurid on muutunud juba omaette uurimisobjektiks. Lahkeid annetajaid on olnud tõesti väga palju, loetlen siin vaid üksikud: Arne Mikk, Naan Põld, Andrei Volkonski, Urve Lippus, Taru Valjakka, Juha Metsäpeltö, Toomas Paul, Toomas Siitan, Jaan Ross, Venno Laul, Andres Pung, Heiki Mätlik, Andres Uibo jpt.

Millised tehnoloogilised või sisulised muudatused on viimastel aastatel kõige rohkem mõjutanud kasutajakogemust või raamatukogu tööd?
Lisaks igapäevatööle – andmebaaside ja teavikute hankimine ning nende kirjeldamine e-kataloogis – on raamatukogu akadeemia ühe struktuuriüksusena olnud pidevalt kaasatud suurematesse ülemajalistesse protsessidesse. Viimase kümne aasta sisse on jäänud näiteks vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaasi Loreta ja EMTA digihoidla loomine ja haldamine. Viimasega käivad suured arendustööd praegugi ja lähiajal peaks digihoidla muutuma tunduvalt kasutajasõbralikumaks. Üle-eelmisel aastal sõlmiti leping Tartu Ülikooliga akadeemia teaduspublikatsioonide nõuetekohaseks hoiustamiseks digiarhiivis ADA, kuhu raamatukogu sisestab tööde metaandmed. Käesoleval õppeaastal kolis raamatukogu kasutajakoolituse kursus (nagu kõigi teisedki EMTA õppematerjalid) uude Moodle ́isse. Seoses riikliku kultuuripärandi digiteerimise projektiga õnnestus kolm aastat tagasi ära digiteerida meie arhiivis olevad Tallinna Riikliku Konservatooriumi ajal loodud teadustööd ja vanem õppekirjandus, koostöös Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsiumiga toimub pidevalt e-kataloogi ESTER arendamine. Eks see kõik on kasutajakogemust mõjutanud. Mulle meeldib aga kõige rohkem see, kui iga inimene loob ise endale sobiva kasutajakogemuse, olgu see siis kodus meie andmebaasides surfates või pea viltu meie riiuli ees sobivat teavikut otsides – valesid variante ei ole.

Millised olulised arengud on toimumas raamatukogu töös lähitulevikus?
Oktoobris on kõige olulisem sündmus raamatukogu 90. sünnipäevale pühendatud konverents ja raamatu esitlus. Raamatu koostaja Äli-Ann Klooren on leidnud meie ajaloo kohta uusi põnevaid fakte ja kogu see protsess on meid sisuliselt rikastanud. Jätkuvalt on raamatukogus fookuses kõik elektrooniliste ressursside ja digitehnoloogiaga, sealhulgas tehisaruga seonduv. Juba on meilgi olnud juhtumeid, kus hakkame koos kolleegidega innukalt otsima raamatut, mida tegelikult pole kirjutatudki – lugeja on leidnud teose tehisintellekti koostatud kasutatud kirjanduse nimekirjast. Sellised situatsioonid hoiavad vaimu värske ega lase rutiini vajuda. Eesti raamatukogunduses on ka praegu üsna turbulentne aeg – seoses üleriigilise raamatukogude andmekogu arendamisega tuleb hoolega jälgida, et ka tulevikus saaksid meie lugejad jätkuvalt parimaid raamatukoguteenuseid. Teadusraamatukogude nõukogus tuleb uuesti päevakorda võtta autoriseeritud arvutitöökoha saamise teema – momendil ei ole poolte teadusraamatukogude (sh EMTA) lugejatel juurdepääsu digitaalsetele säilituseksemplaridele. Eelmisel aastal toimunud kuulamisruumi renoveerimine on saanud palju positiivset tagasisidet. Plaanis on astuda järgmisi samme ka raamatukogu õpi- ja töökeskkonna kaasajastamisel. Kuid peamine on olla ikka oma lugejate jaoks olemas – nii loome ühiselt iga päevaga paremat Eesti muusika- ja teatrialast raamatukogu.

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja neljandas numbris (sügis 2025).

16. oktoobril algusega kell 13.00 toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis raamatukogu 90. aastapäeva puhul konverents ja raamatuesitlus. Rohkem infot SIIT. Sündmus on osa MÜRIAADfesti programmist.

Nii nagu majakas vajab majakavahti, vajavad ka noored teatriüliõpilased tugevat ja inspireerivat juhti. Kui lavastajale Mart Kolditsale 2021. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) lavakunsti osakonna juhataja ametikohale pakuti, teadis ta, et aeg on küps edasiliikumiseks: kui oled üle 20 aasta Eesti teatrimaastikul tegutsenud, tead sa selle iseloomu ja hoovusi. Nüüd oli aeg neid kogemusi jagada ka rohujuure tasandil – teatriharidusse panustades. Tõsi küll, Kolditsa teed olid akadeemiaga juba varemgi ristunud. Koos EMTA vanemlektori Anne Türnpuga juhendati XVIII lendu. Intervjuus EMTA ajakirjale puudutasime Kolditsale südamelähedast teemat, milleks on lavastamine ja lavastajaõpe. Järgmine vastuvõtt teatrierialadele, sealhulgas lavastaja erialale, toimub 2026. aastal. Valmis tasub end panna aga juba jõulude ajal, sest siis toimuvad esimesed katsed. Siinkohal on oluline ära mainida, et EMTA lavakunstikooli saab nii lavastaja kui ka dramaturgi erialale kandideerida vaid iga nelja aasta tagant.

2004. aastal tollase Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli lavastaja eriala lõpetanud Koldits meenutab, et enne 2000. aastat oli Eesti teater homogeensem ja selgemate harudega. Oli niinimetatud peavool ja sellele selgelt vastanduv alternatiivne lähenemine. Suurem mitmekesistumine ja eri voolude lõimumine hakkas toimuma pärast millenniumi, mõjutades ka lavastaja rolli. „25 aastat tagasi eksisteerisid küll alternatiivsed lähenemised, aga need polnud veel laiemalt kinnistunud. Tänapäeva lavastaja – vastavalt oma loomingulisele andele ja huvidele – teeb väga erinevat tüüpi teatrit, mis on muutnud ka lavastaja mõiste hägusemaks. Elame ajastul, kus erinevad voolud pidevalt segunevad ja hargnevad. Selge vahe peavoolu ja alternatiivi vahel on kadunud,“ lausub Koldits. „Kui lavastaja rolli tähendus on ajas muutunud, tasub lähemalt vaadata ka selle sõna sisu. „Näitleja“ puhul tekib enamikul inimestel kohe selge kujutluspilt. Kui öelda teatrikaugele inimesele, et olen lavastaja, ei teki tal kohe pilti silme ette, sest puudub otsene kogemus. See võib tunduda arusaamatu mõistena – mis ei tähenda, et nähtus ise oleks arusaamatu,“ räägib Koldits. Lihtsustatult öeldes on lavastaja tööd raske mõõta ja märgata.

Akadeemia annab tööriistad – üliõpilane kujundab oma hääle

Lavakunsti nelja-aastases bakalaureuseõppes on näitleja, lavastaja ja dramaturgi õppesuunad tihedalt läbi põimunud. Esimesed kaks aastat õpivad lavastaja ja dramaturgi õppesuuna üliõpilased koos näitlejatega, läbides omal nahal täies mahus näitlejatöö kursuse. Kolditsa sõnul erineb selline põimitud õpe teiste lääneriikide koolide omast – seal toimub näitlejate, lavastajate ja dramaturgide ettevalmistus tavaliselt eraldi õppekavade alusel. Meie kolme õppesuuna põimitus võimaldab lavastajaks pürgijal süüvida põhjalikumalt näitlejatöösse – see on üks meie kooli fookusi: lavastaja, kes oskab näitlejat aidata ja inspireerida. Teiseks läbitakse ühiselt dramaturgia baaskursus – see on meie teine fookus: oskus lugusid näha, leida ja jutustada. Kolmandal ja neljandal aastal liiguvad üliõpilased koolist väljapoole ning osalevad diplomilavastustes, mis toimuvad koostöös erinevate professionaalsete Eesti teatritega – nii oma kursuse juhendajate käe all kui ka teiste Eesti lavastajatega. Lavastaja ja dramaturgi suuna üliõpilased teevad oma diplomilavastused eri teatrites koostöös professionaalsete näitlejatega. Õpingud annavad vajalikud tööriistad, ent lavastaja isikupärane hääl kujuneb eelkõige läbi praktika ja kogemuse. Seetõttu püüame kujundada õppeprotsessi nii, et selge fookus ja läbiv metoodika ei välistaks alternatiivide katsetamist. Sest millise teatrikeele leiutab noor lavastaja iseenda jaoks, ei tea kooli alguses veel keegi. Meie ülesanne on anda põhjalik ja süsteemne baasoskuste komplekt ja näidata sinna juurde erinevaid võimalikke lähenemisi. Samuti peaks lavastaja mõistma teatrit laiemas kontekstis, mitte ainult seda, mis toimub laval. Lugu võib ju äge olla, aga kas seda peab just täna rääkima? Ja kuidas seda täna rääkida – kuni pisiasjadeni välja, nagu näiteks, kuidas see konkreetne koht või meedium lavastuse sõnumit mõjutab. Seega on oluline osa õppest ka üldhumanitaarained, nagu filosoofia, psühholoogia, kirjandus, meedia jne.

Lavastajaamet nõuab pidevat juurdeõppimist ja enesearendamist

„Kuna maailm muutub pidevalt ja kiiresti, muutub drastiliselt ka kontekst, kuhu lavastus asetub. Seetõttu ei saa lavastaja kunagi valmis, sest kogu aeg peab midagi juurde õppima. Sama on meie lavastajaõppega – me peame pidevalt täienema, muutuma, proovima uusi asju, aga samas ka testima, mis vanast veel kehtib ja seda hoidma,“ sõnab Koldits. „See on meie kui kunstnike ja professionaalide otsus ja valik ning seega ka vastutus, milliseks kujuneb teater. Kui üritad kõigega kaasa minna, siis tõenäoliselt lahustud ära. Sa oled siis lihtsalt üks sotsiaalmeediaplatvorm,“ lausub ta naerdes. „Kaasaegses asjade, info ja ka kultuuri ületootmismaailmas on väga oluline see valik teha. Kõike ei jõua õpetada.“

Vabakutselisus on lavastaja elukutsesse sisse kirjutatud

Kolditsa hinnangul on loovisikute vajadused erinevad: mõned tunnevad end kõige paremini vabakutselisena, teised eelistavad stabiilsust pakkuvat töökorraldust. See on elus tihti seotud ka teatava institutsionaalse, kommertsiaalse või žanrilise diktaadiga. „Mõnele sobib ühes žanris ja metoodikas süvitsi töötada ja kõiksugused piirangud või tingimused teda ei ahista. Mina olen pigem see, kes vajab vabadust ja täielikku ignorantsust kõiksugu raamide, žanrite ja formaatide suhtes, sest minul kipuvad muidu loomeprotsessi ajal imbuma mõtetesse mingid institutsionaalsed või majanduslikud olud ning ma võin hakata alateadlikult nendega arvestama. See aga lõpuks suretab mu loovust,“ räägib ta.

Koldits tunnistab, et on lavastajana end institutsioonides ahistatuna tundnud. „Minu loojanatuur on selline, et olen olnud põhimõtteliselt üksi ja hingelt vabakutseline.“ Ta leiab, et teater on eelkõige inimesed, kes seal töötavad – kunstnikud, näitlejad, lavastajad – ning et teater peaks joonduma nende järgi. Samas on ka vastupidist lähenemist: institutsionaalne dramaturgia ja teatrid, mis üritavad kehtestada mingit ühtset kuvandit, ning lavastused joonduvad selle kuvandi järgi. See ei pruugi lavastaja vaatepunktist nii tunduda, aga publiku pilguga vaadates on see siiski nii. Teatri kuvand paneb vaatajatele nii-öelda vastavad prillid ette ja siis ongi su lavastus selle vaatepunkti vang. Sinu lavastus on nagu pandud laulu sisse, kust enam välja ei saa.

Maailmas võib leiduda küll igasugust kunsti, kuid see, mis Kolditsat ennast kõige rohkem on aegade jooksul paelunud, kannab endas teatavat asotsiaalsust. „Normaalsus“, „mõistlikkus“, „efektiivsus“, „tervislikkus“ ei ole ilmselt need märksõnad ega lähtekoht, millest kunstnik lähtub. Üldiselt peab keegi olema ka „narr õukonnas“, kellelt ei oodatagi tavapärast sotsiaalset kompetentsi – keegi, kes on natuke nagu viga süsteemis. Samas teab ta, et see võib olla romantiseeritud arusaam, sest on ka kunstnikke, kes väga oskuslikult mängivad kaasa valitseva struktuuri (ingl k establishment) ootustega. Kogu tasakaal ja lähenemisviis sõltub looja isiklikust natuurist. Mõnele on loomingu väetiseks vabadus, teisele tehaslik lähenemine – kui loomemootor tootmisloogikaga klapib, on kõik hästi.

Lavastajaks õppimine eeldab küpsust

Kui Koldits omal ajal lavastaja erialale astus, ei teinud ta seda otse keskkoolipingist. Seljataga olid õpingud reklaami ja meedia erialal Tallinna Pedagoogikaülikoolis (praegune Tallinna Ülikool). Miks seda näitena tuua? Lavastajaks õppimine eeldab teatud küpsust ja eneseteadlikkust – need õpingud ei ole lihtsalt loovtegevus, vaid pidev töö, mis nõuab võimet juhtida nii oma mõtteid ja ideid kui ka meeskonda. Ehk siis lavastajaks õppija peab teadma, mida ta tahab – lisaks elementaarsele huvile nii teatrimaailma kui ka maailma kui terviku vastu. Kuigi sisseastumised lavastajaõppesse toimuvad iga nelja aasta tagant, on iga kord huvilisi olnud 40–60 ringis. Võrdluseks: näitlejaõppes, kuhu võetakse uus lend vastu iga kahe aasta tagant, on see number püsinud mitmesaja juures. Kui mõelda, et elame ajastul, kus kõike on liiga palju – kultuuri, infot, valikuid, arvamusi –, võib tekkida küsimus: mida noor lavastaja veel lisada saab, kui kõik on justkui juba loodud? „Tõsi, väga palju on maailmas juba ära tehtud ja kõike on sada korda öeldud. Aga endiselt teeme kurja – on sõjad, keerame loodust tuksi, usume igasuguseid jamasid jne… Küsimus ei ole selles, et lavastaja peaks ütlema midagi täiesti uut, vaid selles, kuidas reaalselt mõjutada käesolevat protsessi, mida nimetame eluks. See on pidev töö, keeruline saavutada, ja iga uus põlvkond peab seda uuesti ja uuesti tegema – ja ise leiutama. Põhimõtteliselt tuleb samu sõnumeid üha uuesti korrata, aga kunst on teha seda nii, et see ka mõjuks. See aga sõltub juba väga palju kontekstist ja hetke ajavaimust. See on nagu laste kasvatamine – kümme aastat räägid ja lõpuks saad mingi tulemuse. Selleks peab olema suur sisemine tahe ja veendumus – soov maailma kuidagi muuta või laiendada.“ Koldits lisab, et praeguses ületootmise ja ülekülluse ajastul on lavastaja roll eriti oluline. „Hetkel elame ülestimuleeritud ajudega inimeste maailmas. Konkureerime võimsate algoritmide ja nüüdseks juba ka tehisintellektiga. Proovi siis siin mingi sõnum või mõju läbi suruda.“

Olles olnud EMTA lavakunstikooli juhataja ligi viis aastat, näeb Koldits teatrit sootuks uuel tasandil. „Akadeemias töötatakse teistel alustel kui teatris. Sa ei hakka lõhkuma asju, mis töötavad. Samas on alati midagi, mida saab arendada. Meie fookus on inimese arendamine ja treenimine ning selle äratabamine, kus luua sobiv pinnas, et üliõpilane saaks ise tegutseda. XXXII lennu lavastajaüliõpilased Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Oliver-Marcus Reimann ja Robi Varul on Kolditsa sõnul kõik oma töödes omanäolised ning saanud avastada „oma hääle“. Akadeemia ajab oma liini, aga lõppude lõpuks kohandub iga üliõpilane ise – vastavalt oma andele. „Sa ei saa sundida taime teises suunas kasvama. Kellelgi ei ole vaja järjekordset Mart Kolditsat. Meil on vaja neid, kes on nemad ise,“ ütleb Koldits.

Õppetöö kõrval on oluline osa ka meistritel – et tudeng puutuks kokku erinevate loojatega. Mart on siinkohal äärmiselt tänulik, et tal on olnud elus õnne töötada koos meistritega ja neilt õppida. Ta meenutab oma õpetajaid ja mentoreid – eelkõige oma endist juhendajat, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli pikaaegset juhatajat Ingo Normetit, Linnateatri kunagist juhti Elmo Nüganeni, Von Krahli teatri eestvedajat Peeter Jalakat ja EMTA vanemlektorit Anne Türnpud, kellega koos juhendati XXVIII lendu. Nüüdse lennu puhul toob Koldits esile koostöö Tiit Ojasoo ja Tiina Tauraitega. „Neilt kõigilt on olnud palju õppida.“ Aktiivsemalt lavastas Koldits Von Krahli teatri aegadel, kuid tema viimane lavastus, XXXII lennu diplomilavastus „vahe aeg“ valmis möödunud sügisel samuti Von Krahlis. Kuna meie tänases maailmas troonivad kõigil tasanditel kiirus ja intensiivsus, lähtus Koldits selle lavastuse puhul märksõnadest „aeglus“ ja „tähelepanelikkus“. Koldits: „Mulle küll tundub, et peame taas õppima aega võtma, et suuta midagigi olulist siin maailmas tähele panna.“

Lavastajaüliõpilaste diplomitööd sel hooajal:
TRIIN BRIGITTA HEIDOV: „Murphy“, Piip ja Tuut Teater, trupiga koostöös sündiv materjal Arthur Blochi „Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad“ põhjal. Esietendus 20. veebruaril 2026.
„Projekt Diktaator“ Rhum+ Clay Hamish Macdougali „Project Dictator Or Why Democracy is Overrated and I Don’t Miss It At All“ põhjal. Esietendus 24. märtsil 2026.
ELSS MARTA RAIDMETS: enda kirjutatud näidend „Lagi“, Tallinna Linnateater. Esietendus 17. aprillil 2026.
OLIVER-MARCUS REIMANN: Édouard Louis’ romaani „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid“ põhjal, Eesti Draamateater. Esietendus 7. märtsil 2026.
ROBI VARUL: „Puusselööja ja Pilviskäija“, Saueaugu teatritalu. Kärgatava Kõue „Ühe indiaanlase autobiograafia“ ainetel. Esietendus 25. juulil 2025, lavastust mängitakse veel 2026. aasta suvel. David Woodi lastelavastus „Päkapikkude parim puhkus“, Rakvere Teater. Esietendus 6. detsembril 2025.

Järgmine vastuvõtt lavakunsti osakonna bakalaureuseõppesse toimub eeloleval talvel ja kevadel. Uusi üliõpilasi võetakse vastu kõikidele õppesuundadele – lavastaja-, dramaturgi ja näitlejaõppesse.  Avalduste vastuvõtt algab detsembris 2025, jälgige infot lavakunst.ee

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja neljandas numbris (sügis 2025).

MÜRIAADfest 2025 programmis on Mart Kolditsa lavastus “vahe aeg”, mis etendub akadeemia black box‘is 16,. 17. ja 18. oktoobril kell 19.00. Piletid Piletikeskusest ja tund enne algust kohapealt.

Täna 14. oktoobril ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja neljas number, mille eessõnas võtab sõna õppe- ja teadusprorektor Kristi Kiilu.

Hea ajakirja lugeja!

2025. aastal täitub 500 aastat esimese eestikeelse trükise ilmumisest. See on oluline verstapost, mille puhul on Eestil ja eestlastel põhjust tunda uhkust ja rõõmustada oma keele ja kultuuri üle. Hando Runneli, küll palju tsiteeritud, aga sügavat mõtet kandev luulerida „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust“ initsieerib mõtteainet ka muusikaga seotud kirjanduse tähendusväljade avamiseks ajakirjas. Meie muusikateadlased, eesotsas raamatu peatoimetaja professor Toomas Siitaniga, on koostanud Eesti muusikaloo esimese köite, mis käsitleb muusikaelu Eestis alates 12. sajandi lõpust kuni Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni. „Eesti muusikalugu 1“ valmimisloost annab ajakirjas ülevaate Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kirjastuse tegevtoimetaja, teadur Anu Schaper.

Raamatuaastaga sobivalt on väärikas heita pilk EMTA raamatukogu 90-aastasele tegevusele. Meie Alma Mater asutati 1919. aastal ja kuusteist aastat hiljem 1935. aastal loodi Tallinna Konservatooriumi juurde raamatukogu. Intervjuu raamatukogu juhataja Ilvi Raunaga avab nii mineviku, oleviku kui ka tulevikuvaateid raamatukogu tegevuses.

Ajakirja persooniloos räägib EMTA lavakunsti osakonna juhataja Mart Koldits, miks lavastajaks õppimine nõuab küpsust, enesearengut ja julgust „oma hääl leida“. Ta kirjeldab, kuidas teatrimaailm on viimastel kümnenditel mitmekesistunud ning kuidas EMTA unikaalne lavastajaõpe – koos näitlejate ja dramaturgidega – annab loojale tugeva, kuid piiranguteta stardi. Käsitledes küll lavastaja- ja draamaõppega seotud problemaatikat, võimaldab intervjuu luua seoseid ja võrdlusi kunstivaldkonnas laiemalt.

Muusika interpretatsiooni vallas saame käesolevast ajakirjast lugeda Eesti Keelipillimängijate Konkursist, mis on muusikute seas hinnatud ja professionaalne mõõduvõtt. Professor Arvo Leiburi sõnul eristab seda mahukas repertuaarinõue, mis näitab osalejate kõrget taset. Vanemlektor Taavi Kerikmäe annab ülevaate nüüdismuusika interpretatsiooni ja loome rahvusvahelisest magistriõppekavast (CoPeCo). Nimetatud õppekava viib üliõpilased kahe aasta jooksul Tallinna, Stockholmi, Lyoni ja Hamburgi muusikakõrgkoolidesse, pakkudes väikeses rahvusvahelises rühmas nüüdismuusika eriala paindlikku ja avatud õpet, mis valmistab lõpetajad ette loojaks ja interpreediks globaalsel muusikaväljal.

Kahes artiklis käsitletakse EMTA doktoriõppega seotud teemasid. Värskeid doktoreid portreteeritavas loos ilmneb, et doktoriõpe annab harukordse võimaluse arendada oma eriala ning siduda looming ja teadus süvitsi üheks tervikuks. Teises loos kirjutab loovuurija Theodore Parker Euroopa suurimast muusika loovuurimuse konverentsist EPARM, mis tõstis esile Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rolli loovuurimuse rahvusvahelises kogukonnas ja andis doktorantidele ning teadlastele võimaluse siduda looming ja teadus uutel viisidel.

Soovin sisukat ajakirja lugemist ja loodan, et leiate siit inspiratsiooni uute raamatute lugemiseks, kontsertide külastusteks kui ka edasiste õppimisvõimaluste kaalumiseks.

Kristi Kiilu
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppe- ja teadusprorektor

Ajakiri on tasuta kättesaadav nii paberkandjal kui ka elektrooniliselt. Paberkandjal ajakirja leiab nii akadeemia õppehoonetest kui ka kontserdi- ja teatrimajast. Elektroonilist versiooni saab lugeda SIIT.

Kaanefoto autor: Rene Jakobson

25. oktoobril kell 16.00 toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia orelisaalis loovuurimusliku projekti “Modernised Salon: Broadening Performers’ Perspectives on Public Presentation” („Moderniseeritud salong: esitaja suhtumise avardamine avaliku esinemise kunsti olemusse“) esitlus. Projekti tulemusi esitlevad (inglise keeles) Kristi Kapten, Vittoria Ecclesia ja Theodore Parker.

Loovuurimusliku projekti “Modernised Salon: Broadening Performers’ Perspectives on Public Presentation” käivitas huvi avastada, kas juba tuttavate kontserdiformaatide kõrval leidub potentsiaali luua ka teistsuguseid väljundeid klassikalise muusika esitlemiseks.

Projekti eesmärgiks on välja töötada ürituse formaat, mis looks tingimused spontaanselt sisukateks vestlusteks esinejate ja kuulajate vahel. Sealjuures uuritakse, millised vahendid on efektiivseimad salongilikult seltskondliku muusikaürituse loomiseks ning millised võimalused avanevad esineja jaoks loomingulise töö uutmoodi esitlemiseks.

Uurimuse läbiviimist toetab Eesti Kultuuriministeerium. Esitlusel jagatakse projekti põnevamaid leide, selgitatakse, kuidas uurimus oli püstitatud ja pakutakse välja strateegia “moderniseeritud salongi” formaadis ürituste disainimiseks tulevikus.

17. oktoobril toimub neljateistkümnendat korda kirjaniku, teatritegelase ja estofiili August von Kotzebue (1761–1819) tegevust ja loomingut uuriv saksakeelne interdistsiplinaarne konverents „Kotzebue-kõnelused“ („Kotzebue-Gespräch“). Konverents algab kell 10.00 TLÜ Akadeemilise Raamatukogu Baltika saalis ja jätkub kell 14.45 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) ruumis A207.

Vaheldumisi Berliinis ja Tallinnas toimuva konverentsi algatas 2012. aastal tollane Eesti Vabariigi kultuuriatašee Saksamaal Harry Liivrand, praegune EMTA kultuuriloo õppejõud. Konverentsi teine korraldaja EMTA poolt on prof Kristel Pappel. Kõik senised kolmteist konverentsi on toimunud EMTA ja Berliin-Brandenburgi Teaduste Akadeemia koostöös, välja on antud kaks saksakeelset artiklikogumikku Berliin-Brandenburgi TA sarjas „Berliner Klassik“.

Seekordsel konverentsil esinevad Klaus Gerlach, Bettina Bartz, Helmut Knüpffer, Rolf Haaser ja Zenaida des Aubris Saksamaalt ning eesti teadlased Kairit Kaur, Arvo Tering, Pekka Erelt, Sirje Kuusik, Jaan Undusk, Harry Liivrand ja Kristel Pappel. Sissejuhatuse konverentsi teeb Harry Liivrand, tervitussõnad on Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu direktorilt Andres Kollistilt, EMTA rektorilt prof. Ivari Iljalt ja Berliin-Brandenburgi TA akadeemikult prof. dr. Conrad Wiedemannilt. Kõik huvilised on konverentsile teretulnud!

18. oktoobril on kavas väljasõiduistung Lihulasse Baltisaksa muuseumi.

Partnerid ja toetajad: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu, Berliin-Brandenburgi Teaduste Akadeemia, Saksa Liitvabariigi saatkond, Nordic Forum Hotel.

Kava leiab SIIT.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) õppejõud Lembit Orgse, Sten Lassmann, Martti Raide ja Marja Jürisson osalesid 2.–5. oktoobrini Portorož´is (Sloveenias) Euroopa Klaveriõpetajate Ühingu (European Piano Teachers Association ehk EPTA) aastakonverentsil, kus esinesid ka ettekandega.

EPTA on eriala esindusorganisatsioon ja võrgustik, mis koondab pianiste ja klaveripedagoogika spetsialiste pea kõikidest Euroopa riikidest ja omab ka liikmesorganisatsioone paljudes teistes maailma maades.

47. aastakonverentsi „Healthy Pianist: Teacher. Performer. Innovator“ ettekannete põhifookus oli klaverimängu füsioloogilistel aspektidel, mis toetavad pianistide vigastustevaba arengut. Samas toimus ka EPTA juhatuse aastakoosolek, kus otsustati järgmise, 48. aastakonverentsi toimumine Tallinnas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias 20.–23. augustini 2026. Konverentsi teema saab olema „Tempo Nordico. Timing, Nature and Nurture in Piano Music and Education“. Koosolek valis 2025/26. aastaks Euroopa EPTA esimeheks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professori Lembit Orgse.

Õppejõudude sõitu Sloveeniasse toetasid EMTA, Eesti Kultuurkapital ja Eesti Klaveriõpetajate Ühing.

14.–19. oktoobrini 2025 toimuv MÜRIAADfest on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) esindusfestival, mis sai alguse 2020. aastal ning kasvas välja varasemast, alates 1999. aastast toimunud Sügisfestivali traditsioonist. Kui Sügisfestival keskendus peamiselt nüüdismuusikale ja heliloomingu üliõpilaste uudisteostele, siis MÜRIAADfest avardas fookust, et pakkuda igal sügisel võimalikult laia vaadet EMTA loomingulisele tegevusele. Festival ühendab eri muusikastiilid ja teatrikunsti, üliõpilaste ning õppejõudude koostöö ning toob lavale selle, millega Eesti ainsas muusika- ja teatriülikoolis igapäevaselt tegeletakse. Küsimustele vastab EMTA kontserdi- ja etenduskeskuse juhataja Svea Ideon-Marks.

Mis on tänavuse festivali fookus?
Tänavuse MÜRIAADfesti keskmes on Eesti heliloojad, kes tähistavad sel aastal juubelit või kelle sünnist möödub tähelepanuväärne arv aastaid. Festival toob fookusesse seitse autorit: Artur Lemba (140), Eduard Tubin (120), Eino Tamberg (95), Veljo Tormis (95), Arvo Pärt (90), Lepo Sumera (75) ja Olav Ehala (75). Nimetatud heliloojate tähtpäevi tähistatakse mitmel pool Eestis ja ka mujal maailmas, kuid MÜRIAADfesti eripära seisneb selles, et teoste esitajateks on noored interpreedid – EMTA üliõpilased.

Kuidas valiti tänavuse programmi keskmesse just need Eesti heliloojad?
Eestis on huvitav muster: iga viie aasta tagant langeb suur hulk eesti heliloojate ümmargusi tähtpäevi samasse aastanumbrisse – 2025 on taas üks selliseid. Kõik seitse festivali fookusheliloojat on oma isikupärase helikeelega ning kokku annavad nad kireva ja mitmekesise pildi eesti heliloomingust. Juubilare on tegelikult rohkemgi, kuid festivali formaat, nädalapikkune ajaraam ning üliõpilaste õppetööd arvestavad kavavalikud seavad paratamatult omad piirid.

Arvo Pärdi 90. sünnipäeva tähistatakse tänavu üle kogu maailma ning nii soovivad ka EMTA üliõpilased anda sellesse oma muusikalise panuse. Eduard Tubinat peetakse üheks olulisemaks eesti sümfonistiks – kui festivali programmis esineb EMTA sümfooniaorkester, siis tundus Tubina sümfoonia loomulik valik. Veljo Tormise looming on tihedalt põimunud eesti pärimuskultuuriga, mistõttu tema muusika tõlgendamine pärimusmuusika üliõpilaste poolt tundus igati põhjendatud. Samamoodi on Olav Ehala helikeeles tugevaid jooni, mis haakuvad jazzmuusikaga, seega oli tema teoste käsitlemine jazzitudengite poolt loomulik samm. Eino Tambergi, Lepo Sumera ja Eduard Tubina vokaallooming pakkus aga lauluüliõpilastele hea lähtekoha nende heliloojate muusikasse süvenemiseks – kui tuua vaid mõned näited programmi kujunemise loogikast.

Palun tooge välja mõned olulisemad ja erilisemad sündmused festivali programmis.
Viimastel aastatel on festivali avapäeva traditsiooniks olnud vestlusringid, mis käsitlevad muusikat, teatrit ja ühiskonda puudutavaid aktuaalseid teemasid. Tänavuse festivali avab avalik arutelu muusikahariduse jätkusuutlikkusest, otsides vastuseid järelkasvu vähenemise põhjustele ning võimalikele lahendustele. Järgnev üliõpilaste vestlusring keskendub loomeülikoolidevahelisele koostööle.

Festivali raames toimuvad Veljo Tormise ja Olav Ehala autorikontserdid. Ka oreliüliõpilaste ja õppejõudude kontsert on pühendatud täielikult eesti muusikale. Eesti heliloojate kõrval on olulisel kohal ka EMTA heliloomingu üliõpilaste teosed, mis annavad põneva sissevaate noorte heliloojate loomingulisse mõttemaailma.

Festivalil linastub muusikaline dokumentaalfilm „Äraoldud päevade summa“, mis on valminud Eduard Tubina 100. sünniaastapäevaks. Film heidab pilgu rahvusvahelise mainega eesti sümfooniku elule ja loomingule.

Erilise värvi lisab festivalile EMTA lavakunsti osakonna XXXII lennu lavastus „vahe aeg“, mis valmis koostöös Von Krahli Teatriga. Lavastaja on Mart Koldits.

Festivali lõpetavad EMTA sümfooniaorkester ja koor suurejoonelise kontserdiga, mille kavas on Artur Lemba klaverikontsert (solist Tiit Tomp), Eduard Tubina 3. sümfoonia ning Arvo Pärdi „Credo“. Dirigent on Toomas Vavilov. Kontsert on festivali pidulik kulminatsioon ning sümboolne austusavaldus kõigile nimetatud heliloojatele.

Milline on MÜRIAADfesti panus Eesti kultuuriellu ja muusikaharidusse?
MÜRIAADfestil on EMTA kui ülikooli kontekstis väga selge roll: see on platvorm, kus üliõpilased saavad oma teadmised ja oskused siduda loomingulise praktika ning publiku kogemusega. See on koht, kus teooria saab teoks – laval, päris inimestele, päris vastutusega. Nii sünnib õppimine, mis on eluline ja inspireeriv. Samas on festivali tähendus laiem. MÜRIAADfestiga esitleb EMTA oma igapäevast loometegevust. Me ei keskendu ainult ühele žanrile või väljendusvormile, vaid püüame igal aastal pakkuda võimalikult laia vaadet sellest, kui mitmekesine ja elujõuline on EMTA loomekeskkond – siia kuuluvad klassikaline ja nüüdismuusika, pärimus ja jazz, vokaal- ja instrumentaalmuusika, koori- ja sümfoonilised koosseisud, lavakunst ning ka loovuurimus.

Eesti kultuuripildis on MÜRIAADfest oluline just seetõttu, et see toob uued põlvkonnad ja nende vaated fookusesse. Publikule pakub festival harukordset võimalust näha, milliseks kujuneb tulevane muusika- ja teatrikultuur – juba täna.

Olete kontserdikorraldajana tegutsenud nii era- kui ka avalikus sektoris. Millised on peamised erinevused festivali korralduses?
Kui võrrelda omavahel avaliku või erasektori korraldatavaid festivale, siis korraldamise loogika – idee, sisu, partnerid ning kunstiline ja tehniline pool – on mõlemal juhul sisuliselt sarnane. Suurim erinevus peitub raamistikus, milles tegutsetakse: see avaldub nii eesmärkides, ressurssides kui ka tööprotsessides. Avalikus sektoris on festival sageli osa laiemast missioonist, keskendudes Eesti kultuuri ja ühiskonna arengule ning loovuse toetamisele. Erasfääris on korraldus sageli paindlikum ja otsustetsüklid kiiremad. Otsused sünnivad tihti kompaktsemas meeskonnas, kus tuleb arvestada ellujäämist konkurentsitihedal kultuuriturul. See tähendab suuremat riski ja vajadust kiiresti kohaneda ning pidevalt leida uusi viise, kuidas publikut kõnetada ja tähelepanu võita. Mõlemas süsteemis tegutsemine on andnud aga teadmise, et hea festival sünnib ikkagi koostöös inimeste vahel, kes seda koos loovad – alates kunstilistest tegijatest kuni tehnilisetoe ja publikuni.

Lõpetuseks – ühe muusika- ja teatriülikooli korraldatava festivali keskmes on kindlasti õppimine läbi praktika. Festival loob üliõpilastele võimaluse siduda oma erialased teadmised ja oskused reaalse lavakogemusega – olgu selleks solistina esinemine, koostöö ansamblipartneritega, lavastuses osalemine või uue teose loomine ja esmaettekanne. See on õppeprotsessi loomulik osa, mis toimub avalikkuse ees ja päris olukorras.

Lisaks täidab festival mõistagi ka kultuurilist rolli. MÜRIAADfest ei ole ainult tudengite lavakogemuse platvorm, vaid ka oluline ühiskondlik kultuuri- ja haridusprojekt. Olgugi et EMTA-s toimub õppetöö kõrval pea aastaringne aktiivne kontserdi- ja etendustegevus, annab festival lühikese aja jooksul kompaktse ülevaate akadeemias toimuvast. See võib olla eriti kõnekas neile, kes kaaluvad tulevikus EMTA-sse õppima asumist. Lõpuks võib öelda, et publik on muidugi tähtis ka siin, eelkõige selleks, et tekiks reaalne kohtumine ja dialoog. Kui looming ei jõua kuulajani, jääb osa teekonnast poolikuks.

Millised ootused ja soovid on Teil selle aasta festivali osas?
Ootan, et festival looks keskkonna, kus üliõpilased saavad turvaliselt, kuid professionaalses raamistikus katsetada, esineda ja kasvada. Et publik tunneks ära selle noorusliku värskuse ja pühendumuse ning tekiks dialoog, milles peegelduvad nii tänane EMTA kui ka tuleviku muusika- ja teatrikultuur.

Soovin, et festival oleks ennekõike sisuline ja tähenduslik kogemus nii esinejatele kui ka publikule. Et üliõpilased saaksid lavale tulla tunnetusega, et nad on osa millestki suuremast – et nende töö ja looming kõnetab, liigutab ja jõuab inimesteni. Samuti loodan, et publik leiab tee akadeemia saalidesse ja avastab eesti heliloojate loomingus midagi uut – või kogeb tuttavat teost värske vaatenurga alt, seekord noorte interpreetide esituses.

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja neljandas numbris (sügis 2025).

Teisipäeval, 14. oktoobril algab nädala lõpuni kestev Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) esindusfestival MÜRIAADfest. Sel aastal on festival pühendatud mitmetele armastatud eesti heliloojatele, kelle loomingut esitavad akadeemia üliõpilased ja ka õppejõud. Samuti on publik oodatud osa saama avalikust arutelust muusikahariduse jätkusuutlikkuse teemal, teaduskohvikust, EMTA raamatukogu 90. aastapäeva konverentsist, lavakunsti osakonna 32. lennu lavastusest ning filmiõhtust. 

„Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia selleaastane esindusfestival on pühendatud heliloojatele, kelle sünnist möödub 2025. aastal ümmargune arv aastaid. MÜRIAADfesti eripära on aga see, et publikule pakuvad elamusi noored interpreedid ja lavakunsti üliõpilased – see tähendab uudishimust  ja püüdlustest kantud erakordset energiat, mis on ainuomane just oma lavatee alguses olevatele üliõpilastele. Esinejate seas on ka akadeemia õppejõude, kes lisavad festivali kavasse meisterlikkust ja sügavust, inspireerides sellega ka meie üliõpilasi,” sõnab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia loometegevuse ja välissuhete prorektor Henry-David Varema ning lisab: „Festivali eesmärk on eelkõige pakkuda üliõpilastele esinemispraktikat ning publikule võimalust tutvuda kuue päeva jooksul kõige sellega, mida akadeemias õppida saab.”

Festivali keskmes on eesti heliloojad Artur Lemba (140), Eduard Tubin (120), Eino Tamberg (95), Veljo Tormis (95), Arvo Pärt (90), Lepo Sumera (75) ja Olav Ehala (75). Klassikaline ja nüüdismuusika, jazz- ja pärimusmuusika, koori- ja orkestriteosed, oreliõhtu ning üliõpilaste helilooming annavad mitmekülgse pildi eesti muusikapärandi rikkusest. Lisaks etendub kolmel õhtul EMTA black box’is spetsiaalselt MÜRIAADfesti jaoks kohandatud EMTA lavakunsti osakonna 32. lennu ja Von Krahli Teatri koostöölavastus „vahe aeg”, mille on lavastanud Mart Koldits. Festivali raames tähistatakse konverentsi ja raamatu esitlusega EMTA raamatukogu 90. aastapäeva. Samuti on publik oodatud osa saama teaduskohvikust, mis keskendub teemale „Loovuurimus ja publik”. Filmiõhtul linastub Marianne Kõrveri film Eduard Tubina elust.

MÜRIAADfest algab teisipäeval kell 15.30 akadeemia õppehoone fuajees avaliku aruteluga „Muusikahariduse jätkusuutlikkus: kuidas tagada muusikute järelkasv?”. Arutlevad Kadri Leivategija (Heino Elleri Muusikakooli direktor), Timo Steiner (Tallinna Muusika- ja Balletikooli juht), Piret Rips (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud, Tallinna Muusika- ja Balletikooli õpetaja, endine Eesti Muusikakoolide Liidu juhatuse aseesimees), Henry-David Varema (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia loometegevuse ja välissuhete prorektor, Eesti Interpreetide Liidu juhatuse esimees), Olari Elts (Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri peadirigent ja kunstiline juht). Arutelu juhib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor Ivari Ilja. Festival lõpeb pühapäeval kell 17.00 EMTA suures saalis Arvo Pärdile, Artur Lembale ja Eduard Tubinale pühendatud kontserdiga, kus esinevad EMTA sümfooniaorkester ja koor ning pianist Tiit Tomp dirigent Toomas Vavilovi juhatamisel.

Mitmed festivali sündmused on tasuta, programmiga saab tutvuda: emtasaalid.ee/myriaadfest

Loe ka akadeemia ajakirjas ilmunud intervjuud EMTA kontserdi- ja etenduskeskuse juhataja Svea Ideon-Marksiga SIIT.

Festivali fotogaleriid asuvad EMTA Facebooki lehel SIIN ja Instagramis.

Meediakajastusi:
Otse kell 18: teaduskohvik “Loovuurimus ja publik” (ERRi teadusportaal Novaator, 15.10.2025)
EMTA MÜRIAADfest on tänavu pühendatud juubilaridest eesti heliloojatele (ERR “Aktuaalne kaamera” 14.10.2025)
Otse kell 15.30: avalik arutelu “Muusikahariduse jätkusuutlikkus: kuidas tagada muusikute järelkasv?” (ERR, 14.10.2025)
Prof Toomas Vavilov ja prof Mihkel Poll “Terevisioonis” (ERR “Terevisioon”, 08.10.2025. Lõik algab: 1:22:30)
EMTA kontserdi- ja etenduskeskuse juhataja Svea Ideon-Marks räägib alanud hooajast (Klassikaraadio, 19.09.2025)

6.–10. oktoobrini toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ERASMUS+ Blended Intensive Programme’i raames rahvusvaheline projekt „Crossing Bellows“, mida võõrustatakse Eestis juba teist korda.

„Crossing Bellows“ on akordioniüliõpilaste ja -õppejõudude koostööprojekt, mis koosneb töötubadest, meistriklassidest, esitlustest ja kontsertidest. Üritust viivad läbi Euroopa muusikaakadeemiate õppejõud ja üliõpilased. Sel aastal osalesid projektis külalised Katowice, Riia, Helsingi, Salerno ja Zaragoza muusikaakadeemiatest. Kokku võttis kursustest osa 17 välisüliõpilast, samuti Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilased.

Projekti eesmärk on pakkuda üliõpilastele mitmekülgseid tehnilisi ja kunstilisi oskusi, keskendudes igal aastal erinevale põhiteemale. Lisaks toimuvad mitmed meistriklassid, kus sel korral käsitletakse näiteks hispaania renessanssmuusikat, varajase muusika esitust akordionil ning originaalrepertuaari tehnikaid, mida juhendavad projekti kuuluvad õppejõud.

Projekti idee autorid ja korraldajad on akordioni õppejõud Momir Novaković ja Mikk Langeproon. Sündmus toimub ERASMUS+ rahastuse ja ACCORDIONF[est] toetusel.