Rubriik: Uncategorized @et
Gerhard Bruno Erich Lock kaitseb 12. juunil kell 13.00 ruumis A-402 filosoofiadoktori (muusikateadus) kraadi taotlemiseks tööd:
“Methodological Contributions to a Cognitive Analysis of Perceived Structural Musical Tension in Contemporary Post-Tonal Orchestral Music” (“Metoodikat kognitiivselt analüüsimaks nüüdses posttonaalses orkestrimuusikas tajutud strukturaalset muusikalist pinget”).
Juhendaja: prof. dr. Kerri Kotta
Konsultant: prof. dr. Mauri Kaipainen (University of Helsinki)
Oponent: prof. dr. Anna Rita Addessi (University of Bologna)
Doktoritööga on võimalik tutvuda SIIN ning trükisena EMTA raamatukogus.
Katkend töö lühikokkuvõttest:
Väitekirja “Metoodikat kognitiivselt analüüsimaks nüüdses posttonaalses orkestrimuusikas tajutud strukturaalset muusikalist pinget” taustsiht on põimida muusikaanalüüsi ja muusikapsühholoogiat kognitiivselt lähenedes. Laiem siht on arendada analüüsimeetodeid, et edendada arusaamist keerukatest muusikalistest struktuuridest ja kaasaegsest ehk nüüdsest posttonaalsest orkestrimuusikast (inglise contemporary post-tonal orchestral music, CPTOM) üldiselt (üldine objekt), vaadeldes ja analüüsides väitekirjas eriti muusikalist pinget kui n-ö terviknähtust (inglise compound phenomenon) (eriobjekt), mis on universaalselt mõistetav (Farbood 2012, Lehne & Koelsch 2015), kuid keeruline süstemaatiliselt uurida (publikatsioon V). Mõistan muusikat kui keskkonda (Kaipainen 1994, Reybrouck 2015, publikatsioonid III, IV) ning kaasan muusika visualiseerimist ja kujutamist (inglise representation) (publikatsioon II) mudeldamise ja analoogiate osana (publikatsioon III). Peamine siht on tuvastada, kirjeldada, mõtestada ja mõista strukturaalseid aspekte, mis väidetavalt vallandavad (inglise trigger) tähelepanelikul kuulajal (Deliège & Mélen 1997) muusikalise pinge kogemise ajalise dünaamilise lainetaolise nähtusena (inglise temporal dynamic wave-like phenomenon, TDWP). Selle sihini jõudmaks olen määratlenud ja empiiriliselt eritlenud muusikalist pinget eesti nüüdishelilooja Erkki-Sven Tüüri (s 1959) keerukas ja rist-stiililises posttonaalses sümfoonilises orkestrimuusikas: 4. sümfoonia-löökpillikontsert Magma (2002) ja Oxymoron (2003) suurele ansamblile. Tüüri muusikas on ühendatud klassikaline hierarhiline (strukturaalne, lineaarne, teleoloogiline) ja kõlal põhinev (ruumiline, mittelineaarne, hierarhiatu) komponeerimise viis eesmärgiga võimaldada kuulajatel tajuda tema muusika tekkelugu detailidest tervikteoseni n-ö integreeritud kognitsioonina (Tüüri sõnastuses „kuulaja jälgivate meelte kompleks“, inglise integrated cognition) tänapäeva maailmas (Kotta 2009, 2009/2010). Muusikaline faktuur rullub (alates 2002/2003) lahti pigem „aeglase“, „kiire“ ja „pideva“ ajakorralduse tunnuste sulandumise kaudu (Kotta 2008, 2011; publikatsioon I). Selgete klassikaliste piiride asemel moodustavad muusikalise vormi pingelised maksimum- ja miinimumpunktid (publikatsioon I). Varem on uuritud nt muusikalise pinge tajumist atonaalses ja mitte-kolmkõlalises muusikas seoses struktuuri ja vormiga (Addessi & Caterina 2000, 2005; Kirschbaum 2001; Addessi 2010), mittetonaalse orkestrimuusika kõlavärvi (Pressnitzer et al 2000) neoklassitsistliku muusika harmoonilise pinge (Teo 2020) empiiriliseks analüüsimiseks.
Ilana Makarina kaitseb 10. juunil kell 10.30 ruumis A-402 filosoofiadoktori (muusika) kraadi taotlemiseks tööd:
“Pianist as Arranger: Creating the Piano Reduction for Unsuk Chin’s Piano Concerto” (“Pianist kui arranžeerija: Unsuk Chini klaverikontserdi klaviiri loomine”).
Juhendajad: Sten Lassmann, PhD ja Maksim Štšura, DMus
Oponent: Mihhail Gerts, PhD
Doktoritööga on võimalik tutvuda SIIN ning trükisena EMTA raamatukogus.
Katkend töö lühikokkuvõttest:
Kahekümnenda sajandi teises pooles ning käesoleva sajandi alguses loodud
klaverikontsertide puhul tuleb paraku tihti ette, et soolopartii ning partituuri kõrvalt puudub
teose klaviirväljanne. Klaviir on pianisti jaoks oluline abivahend teose omandamisel, kuna
võimaldab harjutamist ning proove teise pianistiga. Viimane on eriti vajalik, kuna orkestrite
proovigraafikud ei võimalda tihti enamat kui paari proovi, millede jooksul detailide jaoks
enamasti aega ei jää. Sisuliselt peaks solist-pianist orkestriproovi tulema juba nii, et
kokkumängulised aspektid on omandatud ― mis aga on võimalik vaid klaviiri olemasolul.
Samuti ei ole ilma klaviirita enamasti mõeldav teoste mängimine muusikakõrgkoolide
eksamikavades või kammerkontsertidel. Seetõttu takistab klaviiri puudumine olulisel määral
uute klaverikontsertide repertuaari võtmist. Käesolev loovuurimuslik projekt pealkirjaga
„Pianist kui arranžeerija: Unsuk Chini klaverikontserdi klaviiri loomine“ püüab panustada
selle tähelepanuväärse lünga täitmisse ning uurida transkriptsiooniprotsessi ning pianistliku
praktika omavahelisi seoseid.Uurimistöö eesmärk on vastata kolmele peamisele küsimusele:
1. Millised on pianistlikult ladusa ning tekstiliselt täpse klaviiri atribuudid?
2. Mil viisil aitab selle juures kaasa pianistlik kogemus?
3. Kuidas klaviiri loomise protsess omakorda mõjutab pianistlikku praktikat?
In memoriam Lea Tormis
17.12 1932–11.05.2025
Lahkunud on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor, teatriloolane, -kriitik ja õpetaja Lea Tormis.
Lea Tormis õppis 1946–50 Eesti Riiklikus Koreograafilises Koolis, lõpetas 1956 Moskvas Lunatšarski-nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi (GITIS) teatriteadlasena ja 1963 samas aspirantuuri (kunstiteaduste kandidaat, väitekiri „Eesti nõukogude balletiteater”). 1963–92 töötas ta Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, aastast 1986 kultuuriloo sektori juhtivteadurina. Aastast 1961 oli ta ühtlasi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli teatriajaloo õppejõud (aastast 1996 professor, aastast 2003 emeriitprofessor). Lisaks sellele on ta olnud Kultuuriministeeriumi kunstide valitsuse repertuaaritoimetaja, Tallinna riikliku keskarhiivi kirjandus- ja kunstiarhiivi teadur, Tallinna koreograafiakooli teatriajaloo õppejõud.
Lea Tormis oli meie esimene eriharidusega teatriuurija. Ta avaldas arvukalt teatriloolisi ja -kriitilisi artikleid, teatriprotsessi analüüse, näitleja- ja rolliportreid. Tormise tasakaalukaid, kompetentseid ja kontekstualiseerivaid arvustusi hindasid nii tavalugejad kui ka teatriinimesed, kellele ta andis usaldusväärset tagasisidet. Tema artikleid on tõlgitud ka inglise, vene, saksa, soome, poola, prantsuse, läti ja leedu keelde.
Hindamatu on tema töö teatriloolasena, nii balleti- kui ka sõnateatri ajaloo uurijana.
Tema monograafiad eesti balletiloost (1967) ja eesti sõnateatrist aastail 1920–1940 (1978) ning dokumendikogumik lavastusest „„Inimene ja jumal“ 1962“ (1988) on püsiva väärtusega teatriloolised teosed. Tormis juhtis ka uurimisrühma „Eesti sõnateater 1965–1985“, mille töö tulemused on ilmunud samanimelises raamatus. Prestiižses „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmus valik tema teatriloolisi artikleid pealkirja all „Teatrimälu“ (2006), nii et moodustus Tormise enda sõnutsi subjektiivne teatrilugu, eesti teatri „väike narratiiv“.
Lisaks kriitiku- ja uurijatööle koostas ja toimetas Tormis teatrialaseid tekste ja mälestusteraamatuid, tegi kaastööd kodu- ja välismaistele teatmeteostele. Ta tegi ka mitmeosalisi teatrisaateid Eesti Televisioonis („Kirjanik ja teater“, „Laudilm“, „Inimese jälil“), teleretsensioone uuslavastustele, teatrisaateid Eesti Raadios („Teatrisajand“) ning osales raadiosaates „Teatrivaht“. Elutööst kõneldes pole vähe tähtis seegi, et omaenda väga aja- ja töömahuka tegevuse juures seisis ta väsimatu kaaslasena üle 60 aasta Veljo Tormise kõrval tema muusikaloomingu tarvis alalise tekstide koostaja, otsija ja toimetajana.
Lea Tormise pedagoogitöö kestis üle 60 aasta. Peale uurimis- ja toimetamistöö mahtus tema ellu sadu arvustusi, esinemisi, ettekandeid, koostamisi, konsultatsioone, nõuandeid, õpilaste ja kolleegide toetamist ja julgustamist. Eestis pole ainsatki teatriinimest ja ilmselt ka mitte -vaatajat, kelleni poleks mingil viisil ulatunud tema mõju, olgu ta enda loengute, uurimuste, arvustuste, tema algatusel ja abil sündinud ettevõtmiste või tema mõjuväljas kujunenud õpilaste kaudu. Lea Tormise lõim eesti teatris on väga ere: see on teatrist, loomingust, rahvuskultuurist mõtlemise kultuur.
Tormis oli ka ühiskondlikult väga aktiivne pea elu lõpuni. Ta oli Eesti Teatriliidu (1957) ning Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse liige (1993–1996 ka esimees), Vanemuise Seltsi (1998) ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia auliige (2009), aga ka Eesti Looduskaitse Seltsi ja Teadlaste Maja asutajaliige. Ta kuulus ka erialažüriidesse ja mitme teatri kunstinõukogusse.
Tormise tegevus pälvis kõrget tunnustust: Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus (1979), Eesti NSV riiklik preemia (1982, monograafia „Eesti teater 1920–1940” eest), Priit Põldroosi nimeline auhind (1986), kriitikaauhind (1989, 1995, 2002), Valgetähe V klassi teenetemärk (2001), Eesti Vabariigi kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest (2010), Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali elutööpreemia (2016) ja Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhind (2020).
Teater on kunstiala, mis loomuldasa seotud ajaga – etendus sünnib ju käesolevas hetkes, tähenduse loob kaasaegne vaataja. Nõnda on teatrilugu vältimatult ka selle ühiskonna lugu, kust tuleb saali publik ja lavale näitleja. Teater omas ajas!, nagu Lea Tormis ise alati teatrivaatamise võtit rõhutas. Kuid teater tähendas talle ka mälu. Kultuuriloolasena oskas ta olla empaatiline, väärtustada protsessi järjepidevust, ning seda järjepidevust ka ise luua.
Kontekstitundliku ja täpse uurijana oli ta avatud uute uurimisküsimuste ja -valdkondade esilekerkimisele. Rahvuskultuuri kandjana oli ta suur eeskuju, naine, kelles oli imeteldavas kooskõlas süvenev teadlane ning tundlik kunstitõlgendaja, suurepärane allikatetundja ja väsimatu valgustaja, avarapilguline humanitaar ja konkreetne pedagoog, heatahtlik kolleeg ja töökas organiseerija. Tormis oli kultuuriloolane, kes kehastas humaniora üldistavat olemust, haruldane arvustaja, kelle arvamust austasid teatripraktikud, töökas uurija, kes oma pühendumusega oli eeskujuks, missiooniga õpetaja, kes teadmistega koos andis edasi oma austust rahvuskultuuri vastu ja humanistlikku maailmavaadet, tehes seda kõike heatujulise ja väsimatuna!
Leinatalitus toimub 24. mail kl 12.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Uksed avatakse kl 11.30. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.
Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Tartu Ülikool
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Eesti Teatri Agentuur
Eesti Kultuurkapital
Eesti Etendusasutuste Liit
Eesti Teatriliit
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
Ekslemine kahe maailma vahel
Kristiina Malm-Olesk, EMTA muusikakultuuri üliõpilane
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) heli-, visuaali- ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE#7 toimub 8.–16. maini ning kannab alapealkirja „Heaolu“, keskendudes tänavu vaimsele tervisele. Festivali raames esietendub 15. mail kell 19 Kanuti Gildi SAALis audiovisuaalse loomingu eriala lõpetaja Uku Õunapuu teos „draum´ea“. Teos liigub mõjutatud ja mõjutamata maailma piiril, triivides läbi kontrollitud ja kontrollimata kaose. Uurime lähemalt, milliste audiovisuaalsete vahenditega viib autor kuulajaid hauntoloogilisele rännakule läbi mineviku varjude ihaldatud tulevikku.
Mida tähendab Su teose pealkiri „draum´ea“?
Mu teos räägib kahe erineva maailma dialoogist. Üks neist on industriaalne, tehislik ja raskekoeline, väga struktureeritud. Teine on maalähedane, tsivilisatsioonist väljaspool, nagu mingi puhkeala või puhastav keskkond. Tegemist on väljamõeldud kohanimega, mis asub justkui nende kahe ala vahel.
Kui muusikaga tegelen, siis praktiline pool moodustab sellest 40–50%, ülejäänud aja mõtlen muusikast. Ühel õhtul tekkiski äkitselt teose nime idee. Kui ma ei eksi, siis rootsi või norra keeles tähendab see „unenägu“, mis on üpriski asjakohane.
Kas Su teos seostub hauntoloogiaga?
Üldjoontes küll. Ma defineeriks seda nii, et kui mõelda tulevikule, siis inimestel on mingid ootused või ideed, kuidas elu minna võiks. Hakkame juba varakult oma eesmärkide nimel tegutsema, kuid alati ei lähe kõik plaanipäraselt ja unistused ei ela nii-öelda ajahammast üle: nad jäävad kuskile vahepealsesse aega kinni. Hauntoloogia viitabki nihkega momentide taaselustamisele tulevikus, mineviku uurimisele, millegi taaskasutamisele omas võtmes või läbi nihke.
Millist heli kuuleme?
Taustamuusika on elektrooniline, olen kasutanud erinevaid välisalvestusi ja neid sünteesinud. Teoses kõlavad kannel, akordion ja elektroonika. Protsess on olnud hästi põnev, muusikud on väga osavad ja laheda käekirjaga. Valisin pillid põhiliselt nende tämbrilise ulatuse ja karakteri poolest ning nende laiendatud mänguvõtteid arvestades.
Millist videot näeme?
Lähtuvalt teose kontseptsioonist näeb nii industriaalseid seikasid kui ka olmet ja fragmente tärkavast loodusest, samuti digitaalselt genereeritud videosünteesi klippe. Osa materjalist filmisin Vietnamis ja Hongkongis puhkusereisil olles videokaameraga, mis on vanem kui mina. Tuleb põnev ekslemine.
Milline oli Su loomeprotsess?
Aktiivne loometöö algas veebruarist, aga mõtteprotsess juba novembrist. Alustasin helide kogumist, et luua mitmekesine helipalett. Kui varem olen jäänud helitöötluse puhul tehniliste võtete kasutamisel kinni mingisse raamistikku, siis seekord olen lasknud sisetundel rohkem lennata ning kõlamaastik on tulnud ka sedavõrd kirevam. Heliklippide kogumise käigus hakkas tekkima ajaliin ja teose ülesehitus arenes orgaaniliselt.
Seekord valisin teadlikult paindlikuma loomeviisi. Varem on mind tehniliselt tagasi hoidnud see, kui olen juba enne komponeerimist kirja pannud valmiva teose filosoofia. Nüüd otsustasin lähtuda ühestainukesest mõttest – lühikesest lausest, mida saan vajadusel muuta. Selline lähenemine on muutnud kogu loomeprotsessi palju vabamaks ja paindlikumaks.
Mõnes mõttes on teos sümbioos kõigest seni õpitust: kasutan erinevaid kompositsiooni-, kaamera- ja helisünteesi trikke, katsetan kõlarite paigutusega, kasutan modulaarsüntesaatorit ja naturaalpille.
Kuidas seostub Su teos festivali teemaga (vaimne tervis)?
Üks teose läbivaid motiive on rahu leidmine igapäevaelu kiires tempos ning põgenemine tööstusjärgse maailma ja argise sagimise eest. See vajadus on osaliselt seotud läbipõlemise ennetamisega – teemaga, millega mul on ka isiklikum kokkupuude. Kuigi ma ei ole ise täielikult läbi põlenud, olen sellele üsna lähedale jõudnud. Samuti olen tuttavate pealt näinud, kuidas väsimus koguneb ja jaks järk-järgult väheneb. Tõenäoliselt on see seotud ka vanusega – nooremana on energiat rohkem ning võetakse rohkem kohustusi.
Mida loodad, et publik Su teosest kaasa võtab ja kuidas võiks eelhäälestuda?
Komponeerimisel ei ole minu jaoks esmatähtis, milliseid noote keegi mängib, vaid see, kuidas need kõlavad – milliseid värve nad esile toovad ning millise tämbriga neid esitatakse. Just nendele kõlavärvidele tasub teose kuulamisel tähelepanu pöörata. Samuti võiks püüda avastada laiemat audiovisuaalset maailma ja mitte niivõrd keskenduda narratiivile. Teos on oma olemuselt pigem atmosfääriline ja poeetiline.
Kaasa võiks võtta selle tunde, mis tekib pärast eemalolekut – näiteks kui naased reisilt tagasi igapäevaellu. Panna tähele, kuidas see nihe või keskkonnavahetus sind mõjutas. Avastada tänu sellele ka igapäevaelus rohkem värve ning kui midagi juhtub, siis mitte keskenduda niivõrd sellele, mis juhtub, vaid pigem sellele, kuidas see juhtub. Osata tähele panna justkui kõrvalisi elemente, värve ja kõlasid.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) heli, visuaali ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE toimub 8.–16. maini ning kannab sel korral alapealkirja „Heaolu“, keskendudes vaimsele tervisele.
COMMUTE pakub publikule EMTA heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakonna uudisteoseid, mis on seotud publiku jaoks terviklikeks kontsertideks. Festivali idee on olnud algusest peale ühendada olemasolev literatuur, professionaalne kogemus ja noorte värsked loomesähvatused ning tekitada pinnas ja väljund sünergiaks. Lisaks tudengite töödele kaasatakse festivalile nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt silmapaistvate muusikute-kunstnike loomingut.
PROGRAMM:
N, 8. mai kell 17.30 / EMTA õppehoone fuajee
Festivali avapaneel „Being Well in Music“ (inglise keeles)
N, 8. mai kell 18.30 / EMTA kontserdi- ja teatrimaja fuajee
Tänavafoto näituse „Lemma“ avamine
Autor Elia Dell’Orco
N, 8. mai kell 19 / EMTA suur saal (esietendus)
R, 9. mai kell 19 / EMTA suur saal
Gian Carlo Menotti ooper „Meedium“
R, 9. mai kell 17 / EMTA kammersaal
Improvisatsioonid tummfilmidele
Tilo Augsten (klaver, Saksamaa)
L, 10. mai kell 19 / EMTA black box
Kenneth Flak „Superpositions of Infinite Spaces“
(audiovisuaalne tantsulavastus, esiettekanne)
P, 11. mai kell 16 / EMTA õppehoone fuajee
Kontserdieelne vestlus helilooja Henrik Hellsteniusega „How Do People Function Together in Society?“ (inglise keeles)
P, 11. mai kell 17 / EMTA suur saal
„Still Together“
Vokaalansambel Nordic Voices (Norra)
E, 12. mai kell 19 / EMTA multimeediakeskus
„Encoded Invitation“
Valerio Galadini albumi esitluskontsert
T, 13. mai kell 19 / Kino Sõprus
Kinokontsert „Crossing Arts“
EMTA audiovisuaalse loomingu ja EKA animatsiooni üliõpilaste teosed
Koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga
K, 14. mai kell 19 / EMTA kammersaal
Elektroakustilise loomingu kontsert „Crossing Sounds“
EMTA heliloomingu ja muusikatehnoloogia üliõpilaste teosed
N, 15. mai kell 17.30 / Eesti Nüüdismuusika Keskus
Viktoria Grahv „Glagoliitiliste unede raamat“
N, 15. mai kell 19 / Kanuti Gildi SAAL
Hele-Mai Vettik „Static/Static“
Uku Õunapuu „draum ́ea”
(multimeediateosed, esiettekanded)
R, 16. mai kell 17 / EMTA suur saal
III EMTA heliloomingu konkursi EMTAHK lõppkontsert
Ansambel Fractales (Belgia)
Vaata lähemalt: https://emtasaalid.ee/commute-7/
Festivali korraldab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tallinna linn.
Loe lisaks:
GALERII: 8. mail esietendub EMTA suures saalis Menotti põnevus- ja õudusooper „Meedium“
Ekslemine kahe maalima vahel
Kehade muusika, helide tants
Kuidas näha maailma läbi staatika
Looming pole puude raiumine. Intervjuu Einike Leppiku ja Paolo Giroliga
Sel neljapäeval, 8. mail kell 19.00 esietendub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis Gian Carlo Menotti ooper „Meedium“, mis avab akadeemia heli, visuaali ja muusikatehnoloogia festivali COMMUTE#7.
„Meedium“ on põnevus- ja õudusooper, mille pingeline ja salapärane muusika avab sügavalt tegelaste keerulist sisemaailma. Esmakordselt on EMTA laval videokunst mitte ainult lavakujunduse lisand, vaid lahutamatu osa loo jutustamises, pakkudes publikule unikaalset ooperielamust. Samuti on lavastuse ettevalmistamisel kasutatud tehisintellekti.
„„Meedium“ sobis ooperiklassi koostööks audiovisuaalse loomingu erialaga just seetõttu, et on olemas tegelane, kes ilmutab end vaid visuaali kaudu, samas on peaaegu kogu aeg kohal, jälgib ja reageerib. Siit oli vaid samm arusaamani, et Toby võib olla tehisintellekt, omamoodi Alexa või Siri, mida tema „kodused“ inimlikustavad,” sõnab lavastaja Liis Kolle.
Lavastaja on Liis Kolle, videokujunduse autorid Sandra Leon ja Ryan Adams (juhendaja Einike Leppik), valguskujundaja Rommi Ruttas, kostüümikunstnik Kalle Aasamäe. Osatäitjad: Rael Rent (metsosopran, Madame Flora, RO Estonia), Marta Ojasoo (sopran, Monica), Sampo-Elias Asikainen / Ruyao Wang (bariton, Mr. Gobineau), Viktoriya Lykova / Birgita Palo (sopran, Mrs. Gobineau), Anastassia Danilenko / Naira Hatšaturjan (metsosopran, Mrs. Nolan). Klaveril Ave Wagner.
Ooper etendub vaid kahel õhtul, 8. ja 9. mail, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis.
Peaproovis tehtud fotode autor on Rene Jakobson.
Festivali COMMUTE programmiga saab tutvuda siin.
Meediakajastusi:
EMTA suures saalis esietendub Menotti põnevus- ja õudusooper „Meedium“ (ERR, 07.05.2025)
Kehade muusika, helide tants
Kristiina Malm-Olesk, EMTA muusikakultuuri üliõpilane
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) heli-, visuaali- ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE#7 toimub 8.–16. maini ning kannab alapealkirja „Heaolu“, keskendudes tänavu vaimsele tervisele. Festivali raames esietendub 10. mail kell 19 EMTA black box’is Kenneth Flaki audiovisuaalne tantsulavastus „Superpositions of Infinite Spaces“. Flak on audiovisuaalse loomingu eriala lõpetaja, lavastuse kaasautor on Külli Roosna. Intervjuus jagab Flak mõtteid teose loomisloo ja -protsessi kohta, tuues esile liikumise, heli, visuaali ja inimkogemuse lõpmatute sisemaastike koosmõju.
Mida tähendab pealkiri „Superpositions of Infinite Spaces“? Kas see viitab kvantfüüsikale või pigem poeetilisele seisundile?
Natuke mõlemat, kuid eelkõige on see poeetiline kujund inimese sisemaailmast ja meis peituvast aegruumist. Mind inspireerib mõte, et iga inimene kannab endas omaette lõpmatut ruumi – ja küsimus, mis juhtub siis, kui need ruumid asetada kihiti üksteise peale. Teoses on oma koht helil ja visuaalil, mis aitavad edasi anda tunnet, kuidas iga olemise seisund kujutab endast omaette lõpmatut ruumi. Kuigi kontseptsiooni algidee on laenatud kvantfüüsikast, toimib see siin pigem metafoorina – viitena selle idee jõule ja potentsiaalile, mitte täpsele teaduslikule kujutisele.
Kust tuli mõte see lavastus luua? Mis Teid inspireeris?
See on suuresti välja kasvanud aastaid kestnud koostööst Külli Roosnaga. Alguspunktiks on alati keha ja selle piiritud võimalused. Kasutame interaktiivset heli, valgust ja videot kehalisuse avardamiseks. Oleme juba 12 aastat kestnud protsessi vältel leidnud erinevaid tõlgendusi. Iga järgnev lavastus toob kaasa midagi uut.
Kuidas valisite sellise esituskoosseisu? Miks otsustasite kaasata instrumentaalmuusikuid?
Interaktiivse tehnoloogia kasutamisel loob liikumine justkui oma heliriba. Laval toimub pidev dialoog tantsu ja muusika vahel – tantsija muutub muusikuks ja muusik tantsijaks.
Tšello ja klaver sai valitud nende kõla ja väljendusvõimaluste tõttu. Tšellol on fantastiliselt lai ulatus sügavatest kehas resoneeruvatest nootidest kõrgete õrnade sosinateni välja. Kõlaline aspekt oli määrava tähtsusega. Ka klaver pakub rikkalikke mänguvõimalusi. Need kaks pilli täiendavad teineteist suurepäraselt.
Millist liikumist laval näeme ja millist muusikat kuuleme?
Liikumine põhineb paljuski improvisatsioonil, kuid koreograafias on ka rütmilisi ja ladina mõjutustega elemente.
Helimaastik ühendab erinevaid elektroonilise muusika vorme, mis on sageli algoritmiliselt üles ehitatud. Olen selleks kasutanud selliseid tarkvarasid nagu SuperCollider ja Reaper. Muusika on suuresti kodeeritud, mis võimaldab reaalajas dialoogi muusikute ja tantsijate vahel. Toimub pidev akustilise ja elektroakustilise heli põimumine, mis loob rikkaliku ja kihilise helitekstuuri.
Muusikud kasutavad juhendatud improvisatsiooni elemente ja vabalt tõlgendatavat notatsiooni. Partituur ei ole alati traditsiooniline: see võib olla nii visuaalne kui ka poeetiline. Ühest küljest loob see ruumi intuitiivseks musitseerimiseks, teisalt aitab säilitada ühenduse teose põhistruktuuriga.
Milline roll on videol?
Oleme otsinud viise, kuidas anda videole lavastuses tähendusrikas roll, et see ei jääks lihtsalt „tapeediks“. Videopilti on peidetud poeetilisi notatsioonielemente, mida muusikud saavad interpreteerida, põimides seeläbi heli ja pilti.
Kuidas on lavastus seotud festivali teemaga (vaimne tervis)?
Lavastusprotsessi käivitas üks kujutluspilt: kujuta ette, et sa seisad mäetipus, pilved vuravad su pea kohalt üle ja ühtäkki tunned, kuidas maailm kihutab sinust justkui mööda, sina seisad aga endiselt paigal. Mis juhtub siis, kui kindel jalgealune hakkab ühtäkki kõikuma ja sind paisatakse tundmatusse? Kuidas jääda terveks, kui tunned, et oled iseend kaotamas?
Millist mõju loodate lavastusega publikule avaldada?
Teosel on potentsiaali luua vaatajas tugev kineetiline resonants. Iga inimene kogeb seda kahtlemata erinevalt. Mina isiklikult ei otsi narratiivi, vaid keskendun liikumisele ja püüan tabada teose võimalikku tähendust. Mõned inimesed võivad hakata otsima lugu, kuid mina keskendun eelkõige kehalisele kogemusele. See on otsekui meditatiivne kogemus, kui lubad millelgi tulla ja endaga resoneeruda, ilma et peaksid kõike sildistama.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias toimunud Yamaha konkursi võitis ja 1000 euro suuruse stipendiumi pälvis metsasarvemängija, EMTA üliõpilane Nikita Matsuk (erialaõppejõud Kreete Jacob). 5. mail aset leidnud auhinnatseremoonial andis selle võitjale üle Yamaha Eesti, Läti ja Leedu regionaaljuht Gints Dobbermann.
Konkurss oli avatud kõigile EMTA-s täiskoormusega õppivatele vaskpuhkpilli mängijatele. Konkursist võttis osa 10 üliõpilast, keda hindas žürii koosseisus: Priit Aimla (Rahvusooper Estonia orkestri trompetirühma kontsertmeister) ja Madis Vilgats (ERSO tuubamängija).
Õnnitleme!
30. aprillil toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias muusika interpretatsiooni osakonna VII Lied-duo konkurss. Žürii koosseisus Pille Lill (esimees), Kristi Kapten ja Martti Raide otsustas välja anda järgmised auhinnad:
I preemia Lioneta Roze / Aitana Avilés Marin (juhendaja vanemlektor Kristi Kapten)
I preemia Iida Laura Johanna Kattelus / Ilmari Leopold Soisalon-Soininen (juhendaja vanemlektor Martti Raide)
III preemia Alla Šubina / Darja Kisseljova (juhendaja professor Helin Kapten)
Ergutuspreemiad:
Anastassia Danilenko / Lauren Dellaneira Duque Farias
Laura Olev / Iryna Didyk
Naira Hatšaturjan / Erik Rajamäe
Õnnitleme!
Neljapäeval, 8. mail algusega kell 10.00 toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia neljas muusikauuringute kevadkonverents, kus noored muusikauurijad, nii tudengid kui ka gümnaasiumiõpilased, teevad ettekandeid muusikaga seotud teemadel. Konverents toimub koostöös Eesti Muusikateaduse Seltsiga ja on kõikidele kuulajatele tasuta avatud.
“Meil on väga hea meel näha, et soov muusikasse süveneda ei iseloomusta vaid põhiõppes muusikale keskenduvaid noori, vaid muusikat uuritakse üha enam ka seoses teiste valdkondadega,” sõnab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teadur ja Eesti Muusikateaduse Seltsi juht Marju Raju.
Tänavune konverents on suunatud just noortele muusikauurijatele – osalemisvõimalus oli avatud kõikidele huvilistele, kelle hulgast valiti välja 13 ettekannet. Esinevad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudengid ja gümnaasiumiõpilased Tallinna Muusika- ja Balletikoolist, Vanalinna Hariduskolleegiumist, Heino Elleri Muusikakoolist ning Hugo Treffneri Gümnaasiumist.
Konverentsil arutatakse erinevate päevakajaliste teemade üle. Näiteks kuuleb ettekandeid muusikaloost ja -psühholoogiast, aga ka muusikasotsioloogiast ja klassikalisest muusikast. Juttu tuleb näiteks väravavardjatest Eesti metal-skeenes, kummitavatest viisidest, muusika kuulamise harjumustest, esinemisärevusest, aga ka helilooja Kuldar Singi loomingust. Samuti saab tutvuda erinevate posterettekannetega, millest mitmed on muusikapedagoogika teemadel.
Päevakava leiab akadeemia kodulehelt siit. Samuti saab jälgida infot Facebookis.
Lisainfo:
marju.raju@eamt.ee
laura.schotter@eamt.ee
