Rubriik: Uncategorized @et

Maarja Mitt-Pichen kaitses 13. septembril 2022 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias doktorikraadi taotlemiseks teatrikunsti alal edukalt töö „Mentaalsete ülesannete täitmise mõju näitleja hääle ja kõne omadustele“ („The impact of using mental images on the quality of the actor’s voice and speech“).

Juhendajad: professor Allan Vurma, vanemlektor Anne Türnpu
Oponent: Kairi Tamuri, PhD (Eesti Keele Instituut)

Doktoritöö on tutvumiseks saadaval SIIN ning trükisena EMTA raamatukogus.

Maarja Mitt-Picheni töö on viies teatrikunsti alal kaitstud doktoritöö Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Rohkem infot kaitstud tööde kohta leiab doktoriõppe keskuse lehelt.

Abstrakt:

Käesolev töö on osa doktoriõppe loovuurimuslikust projektist. Doktoritöö käsitleb mentaalsete kujutluste kasutamist näitleja töös hääle ja lavalise kõnega. Eesmärk oli uurida, kuidas muudab erinevate reaalset või kujuteldavat tegevuspaika puudutavate mentaalsete ülesannete täitmine näitleja hääle ja kõne omadusi, ning milliseid muutusi tajub sealjuures publik.

Uurimuse lähtepunktiks on töö autori isiklik teekond oma häälekvaliteedi parandamisel ning kuuldavust takistavate põhjuste otsimisel. Töö üheks meetodiks on eneserefleksioon, mille käigus autor hindab ja mõtestab oma kogemust näitleja ja pedagoogina. Allikatena, mis kirjeldavad näitlejate tööprotsessi hääle ja kõnega, kasutatakse teiste näitlejatega läbi viidud eksperdiintervjuusid.

Töö keskse osa moodustab eksperiment, mis jäljendas lavalist olukorda, kus publik ümbritseb näitlejat kolmest küljest. Eksperimendi katseisikud täitsid päheõpitud teksti esitamise ajal eksperimendi läbiviija ehk töö autori poolt antud ülesandeid, suunates häält ruumis ning esitades teksti kujuteldavates erinevate akustiliste omadustega ruumides. Katseisikute esitusi salvestati ning salvestiste põhjal mõõdeti hääle intensiivsust, võnkesagedust ja esituste kestust. Katseisikute hääle ja kõne omaduste muutumist erinevates ülesannetes kirjeldas kolmeliikmeline ekspertgrupp. Peamised allikad, millele eksperimenti välja töötades tugineti, olid Johan Sundbergi „Õpetus muusikahelidest“, Ingo Titze „Principles of Voice Production“, Allan Vurma „Laulja pill“ ning David M. Howardi ja Jamie Angusi „Acoustics and Psychoacoustics“.

Uurimistöös tehtavad olulisimad järeldused on, et mentaalsete ülesannete täitmise, täpsemalt hääle suunamise mõjul ruumis hääle valjus suureneb ja hääle kõrgus tõuseb, ning kõnetempo aeglustub. Näitleja kohanemist erinevate esinemispaikade akustiliste omadustega hõlbustab aja võtmine mänguruumiga tutvumiseks, samuti proovisaalis enese kujutlemine lavalistesse tingimustesse.

Ingo Normetit meenutab tema õpilane ja EMTA lavakunsti osakonna peakoordinaator Mart Koldits.

Esimene pilt, mis ma professor Ingo Normetist mäletan, on tuhm must-valge foto, millel on üks lühikeste juustega natuke kohmaka, aga asjaliku olemisega mees, kellel on seljas lahtiste hõlmadega hall pintsak, mis on talle number või paar liiga suur.

Kui ma aastal 2000 pääsesin lavakunstikooli tema kursusele, lavastaja erialale õppima, nägin seda pintsakut erialatundides iga päev. Ja mida aeg edasi, seda suuremana see mulle tundus ja mitte kunagi ei näinud ma, et selle hõlmad kinni oleks. Aja jooksul selgus, et mitte ainult pintsak ei ole suur, vaid mees ise on endast suurem.

Ta oli elu ja inimeste suhtes uudishimulik. Teda köitsid uued raamatud, kunst, filmid, ka tehnikavidinad. Lavakooli tõi ta pidevalt uusi ideid, meetodeid, õppejõude. Kui temaga koos mõnda välisülikooli sattusid, võisid vahel isegi piinlikkust tunda, kuna ta asus alati talle omase otsekohesusega kohe asja kallale. Vastuvõtjad võisid olla alles piduliku small talk‘i faasis, kui Ingo juba oma puises inglise keeles lajatas: „Do you have a library? We want to see this.“

Aga ehmatusest üle saades näidati raamatukogu ette ja just Ingo koolijuhatajaperioodil tekkis koolile rahvusvaheline mõõde ja suurenes tunduvalt õppeprogrammi mitmekesisus, sest nende välisvisiitide tulemusena täiendati lavakooli õppekavasid, leiti uusi õppejõude ja õpiti tundma uusi lähenemisviise. Ka töötavaid õppejõude suunas ta ennast täiendama, juurde õppima, arenema. Nii on näiteks Maret Mursa Tormise Alexanderi tehnika õpingud Londonis ja Helsingis ning Jüri Naela magistriõpingud Londoni Labani keskuses Ingo poolt julgustatud ja tema kaasabil toetatud. Ingo Normet pani näitlejõppe kõrval aluse järjepidevale lavastajate koolitamisele, millele hiljem lisandus dramaturgiõpe, samuti viidi sisse magistriõpe.

Aastate jooksul on lavakoolis olnud palju õppejõude. Paljud on olnud suurepärased, mõned mitte. Paljusid on kardetud. Aga Ingo ei hirmutanud sind õpilasena ära ega ähvardanud autoriteediga. Ta selgitas ja kritiseeris – aga kuidagi nii, et sa alati julgesid teha ja julgesid ka valesti teha. Sellest on palju räägitud, et kool ongi eksimiseks, aga Ingo tundides see oligi tõsi.

Ta võttis vastu kõiki. Tema kursustele on vastu võetud pikki, lühikesi, kauneid, teraseid, graatsilisi, rohmakaid ja imelikke üliõpilasi. Loodus kogu oma variatiivsuses. Kui Ingo nägi, et inimesel on lavalised eeldused, siis tuli ta vastu võtta ja teda õpetada, isiklik maitse ei olnud oluline.

Ingo Normet pani aluse lavakooli raamatukogule, tänaseks on sellest saanud Eesti parimaid teatriraamatukogusid, kus on üle 9000 raamatu ja muu teaviku. Eriti algaastatel tõi Ingo suure osa nendest ise välisreisidelt kaasa ja koos üliõpilastega reisil olles jagati uued raamatud kohvrite vahel laiali. Reisil olles helistas ta vahel raamatupoest kooli ja palus kontrollida, kas mõni raamat on juba olemas või saab ta seda kohe ostma hakata. Koolijuhina initsieeris ta koostöös Teatriliiduga ka mitmete oluliste teatriraamatute tõlkimise ja väljaandmise.

Ingo pidas raamatuid ja haridust väga oluliseks, aga ta ei olnud inimene, kes ei tea, mispidi võti lukuauku käib või kuidas radiaator soojaks läheb. Teadis, ja kui ei teadnud, siis uuris välja ja radiaatorid olid soojad. Tema ajal renoveeriti lavakooli Toompea maja ja kuigi maja on väike, on see lavakooli perele teiseks koduks. Seda hoitakse nagu kodu.

Ingo Normeti pintsaku hõlmade alla mahtus palju ja ta ei olnud kitsi seda edasi andma. Võibolla sellepärast oligi alati avatud ka tema kabineti uks. Lavakooli asutas Voldemar Panso, aga Ingo Normet tegi sellest kaasaegse euroopaliku teatrikooli.

Ingo Normeti ärasaatmine on pühapäeval, 18. septembril Tallinna Jaani kirikust.

Kiriku uksed avatakse kl 13.00, matusetalitus algab kl 13.30.
Muldasängitamine kl 15.00 Teatriliidu platsil Metsakalmistul.
Peielaud orienteeruvalt kl 16.30 EMTA lavakunstikoolis, Toom-Kooli 4.

Ingo Normet
08.06.1946–08.09.2022

Lahkunud on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor, kauaaegne lavakunstikooli juht, õppejõud ja lavastaja Ingo Normet.

Ingo Normet sündis 1946. aastal Tallinnas. 1969. aastal lõpetas ta Moskva Riikliku Teatriinstituudi (GITIS) lavastaja erialal (juhendaja Anatoli Efros), hiljem täiendas ta end Leningradi Teatri- ja Kinematograafiainstituudis ja Helsingi Teatrikõrgkoolis. Aastatel 1969–1982 töötas Normet lavastajana Endla teatris ning oli 1982–1991 Endla teatri peanäitejuht.

Alates 1990. aastast oli Normet Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõud. Aastatel 1990–1994 ja 1996–2008 oli ta kokku nelja lennu kursusejuhendaja: tema käe all õppisid näitlejateks, lavastajateks ja dramaturgideks XVI, XIX, XXI ja XXIII lend. Aastatel 1995–2011 oli Ingo Normet EMTA lavakunstikooli juhataja, 1996. aastast professor ning 2011. aastast emeriitprofessor.

Ta on lavastanud lisaks Eesti teatritele ka Eesti Televisioonis ja Soome teatreis, õpetanud külalisena Eesti Kunstiakadeemias ning Soome, Saksamaa, Belgia, Kreeka ja Suurbritannia teatrikoolides. Ta on avaldanud teatriteoreetilisi artikleid (ilmunud on kogumik „Teatrist”, 2002), koostanud „Lavastajaraamatud” I ja II (2001 ja 2013) ning Anatoli Efrose teoste valimiku „Lavastaja kutse” (2014, ka tõlge). Näitlejakunsti põhialused on ta koondanud ja välja andnud teatrikooliaabitsas „Ujuda selles jões” (2011).

Ingo Normet on olnud Eesti Lavastajate Liidu esimees ja Eesti Rahvuskultuuri Fondi Nõukogu aseesimees. Normetit on tunnustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga ning 2020. aastal pälvis ta Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali elutööpreemia.

Hoiame mälestust ja langetame leinas pea. Avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.

Ingo Normeti ärasaatmine on pühapäeval, 18. septembril Tallinna Jaani kirikust.
Kiriku uksed avatakse kell 13.00, matusetalitus algab kell 13.30.
Muldasängitamine kell 15.00 Eesti Teatriliidu platsil Metsakalmistul.
Peielaud orienteeruvalt kell 16.30 EMTA lavakunstikoolis (Toom-Kooli 4).

Eesti Teatriliidu järelhüüe

Ingo Normetit meenutab tema õpilane ja EMTA lavakunsti osakonna peakoordinaator Mart Koldits:

Esimene pilt, mis ma professor Ingo Normetist mäletan, on tuhm must-valge foto, millel on üks lühikeste juustega natuke kohmaka, aga asjaliku olemisega mees, kellel on seljas lahtiste hõlmadega hall pintsak, mis on talle number või paar liiga suur.

Kui ma aastal 2000 pääsesin lavakunstikooli tema kursusele, lavastaja erialale õppima, nägin seda pintsakut erialatundides iga päev. Ja mida aeg edasi, seda suuremana see mulle tundus ja mitte kunagi ei näinud ma, et selle hõlmad kinni oleks. Aja jooksul selgus, et mitte ainult pintsak ei ole suur, vaid mees ise on endast suurem.

Ta oli elu ja inimeste suhtes uudishimulik. Teda köitsid uued raamatud, kunst, filmid, ka tehnikavidinad. Lavakooli tõi ta pidevalt uusi ideid, meetodeid, õppejõude. Kui temaga koos mõnda välisülikooli sattusid, võisid vahel isegi piinlikkust tunda, kuna ta asus alati talle omase otsekohesusega kohe asja kallale. Vastuvõtjad võisid olla alles piduliku small talk’i faasis, kui Ingo juba oma puises inglise keeles lajatas: „Do you have a library? We want to see this.“

Aga ehmatusest üle saades näidati raamatukogu ette ja just Ingo koolijuhatajaperioodil tekkis koolile rahvusvaheline mõõde ja suurenes tunduvalt õppeprogrammi mitmekesisus, sest nende välisvisiitide tulemusena täiendati lavakooli õppekavasid, leiti uusi õppejõude ja õpiti tundma uusi lähenemisviise. Ka töötavaid õppejõude suunas ta ennast täiendama, juurde õppima, arenema. Nii on näiteks Maret Mursa Tormise Alexanderi tehnika õpingud Londonis ja Helsingis ning Jüri Naela magistriõpingud Londoni Labani keskuses Ingo poolt julgustatud ja tema kaasabil toetatud. Ingo Normet pani näitlejõppe kõrval aluse järjepidevale lavastajate koolitamisele, millele hiljem lisandus dramaturgiõpe, samuti viidi sisse magistriõpe.

Aastate jooksul on lavakoolis olnud palju õppejõude. Paljud on olnud suurepärased, mõned mitte. Paljusid on kardetud. Aga Ingo ei hirmutanud sind õpilasena ära ega ähvardanud autoriteediga. Ta selgitas ja kritiseeris – aga kuidagi nii, et sa alati julgesid teha ja julgesid ka valesti teha. Sellest on palju räägitud, et kool ongi eksimiseks, aga Ingo tundides see oligi tõsi.

Ta võttis vastu kõiki. Tema kursustele on vastu võetud pikki, lühikesi, kauneid, teraseid, graatsilisi, rohmakaid ja imelikke üliõpilasi. Loodus kogu oma variatiivsuses. Kui Ingo nägi, et inimesel on lavalised eeldused, siis tuli ta vastu võtta ja teda õpetada, isiklik maitse ei olnud oluline.

Ingo Normet pani aluse lavakooli raamatukogule, tänaseks on sellest saanud Eesti parimaid teatriraamatukogusid, kus on üle 9000 raamatu ja muu teaviku. Eriti algaastatel tõi Ingo suure osa nendest ise välisreisidelt kaasa ja koos üliõpilastega reisil olles jagati uued raamatud kohvrite vahel laiali. Reisil olles helistas ta vahel raamatupoest kooli ja palus kontrollida, kas mõni raamat on juba olemas või saab ta seda kohe ostma hakata. Koolijuhina initsieeris ta koostöös Teatriliiduga ka mitmete oluliste teatriraamatute tõlkimise ja väljaandmise.

Ingo pidas raamatuid ja haridust väga oluliseks, aga ta ei olnud inimene, kes ei tea, mispidi võti lukuauku käib või kuidas radiaator soojaks läheb. Teadis, ja kui ei teadnud, siis uuris välja ja radiaatorid olid soojad. Tema ajal renoveeriti lavakooli Toompea maja ja kuigi maja on väike, on see lavakooli perele teiseks koduks. Seda hoitakse nagu kodu.

Ingo Normeti pintsaku hõlmade alla mahtus palju ja ta ei olnud kitsi seda edasi andma. Võibolla sellepärast oligi alati avatud ka tema kabineti uks. Lavakooli asutas Voldemar Panso, aga Ingo Normet tegi sellest kaasaegse euroopaliku teatrikooli.

INGO NORMET
8. VI 1946 – 8. IX 2022

Meie seast on lahkunud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor, lavakunstikooli kauaaegne juhataja, pühendunud ja armastatud Õpetaja Ingo Normet.

Suure liberaali lahkumine

Lavastamine on julmalt ajalik, aga pedagoogika seevastu julmalt ajaülene ja aeglane kunst, mille viljad selguvad alles aastaid hiljem. 132 lavastust, 4 lendu (XVI, XIX, XXI ja XXIII) õpilasi, regulaarse lavastajaõppe, magistri- ja doktoriõppe ning püsiva rahvusvahelise koostöö sisseviimine, Euroopa ühe komplektseima teatriraamatukogu ja videoteegi loomine – kui lakooniliselt saab kokku võtta ühe lavastaja ja õppejõu elutöö! „Lavastajaraamatus“ kirjeldatakse Normeti sõnu ühele kolleegist lavastajale ja pedagoogile õhtuhämaruses lavakunstikooli värava ees pärast öösse veninud erialatundi: „Ja Panso läks õhtul veel koju ja kirjutas raamatuid.“

Meie hulgast on lahkunud üks viimase veerandsaja aasta jooksul Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli ning seeläbi Eesti teatripilti enim mõjutanud inimene. Ingo Normeti vahetuid õpilasi leidub kõigis Eesti teatrites, kuid lavakunstikooli sihtide seadmise ja igapäevase tööga nende sihtide poole liikumise kaudu on Normet mõjutanud veelgi laiemat hulka teatriprofessionaale.

Ingo Normet avas lavakunstikooli uutele tuultele ning tuuli puhus 1990. aastatel pärast ühiskonnale pikalt peale sunnitud umbsust palju ja kõige erinevamaid. Normet tõi õppekavasse uusi kunstisuundi ja kõige erinevama taustaga õppejõude, justkui valmistades õppijat sel moel teadlikult ette kooliväravast väljudes avanevaks maailmaks, kus tuleb otsida oma ainukordset loometeed keset elu- ja kunstitõdede paljusust, tänu neile ja nende kiuste. Ajastu vaimule kohaselt oli Normet suur liberaal.

Jaak Rähesoo sõnul olid Ingo Normetil noortest lavastajatest, kes 1960. aastate lõpul lainena Eesti teatrisse tulid, ühed soodsamad taustaeeldused: helilooja Leo Normeti ja kirjanik Dagmar Normeti peres kasvas ta kaunite kunstide keskel. 1964. aastal lõpetas ta Tallinna 10. keskkooli, misjärel suundus õppima Moskva Riiklikku Teatrikunsti Instituuti (GITIS), kus tema kursuse juhendaja oli Anatoli Efros, tolle aja juhtivaid vene lavastajaid.

Pärast GITIS-e lõpetamist töötas Normet alates 1969. aastast Pärnu Endla teatris. Algul lavastajana (vahepõigetega režissöörina Tallinnfilmis) ja teatri õppestuudio juhendajana ning aastail 1982–1991, mida peetakse siiani Endla üheks kõrgajaks, peanäitejuhina. Normeti meeldejäävamateks lavastusteks kujunesid sel perioodil Arbuzovi „Pihtimuste öö“ (1968), Christie „Hiirelõks“ (1971), Lassila ja Normeti „Tuletikke laenamas“ (1971), Vahingu „Suvekool“ (1972), Molière’i „Tartuffe“ (1975), Williamsi „Iguaani öö“ (1976), Ibseni „Doktor Stockmann“ (1978), Shakespeare’i „Mõõt mõõdu vastu“ (1979), Rummo „Tuhkatriinumäng“ (1979), Wilderi „Meie linnake“ (1980), Švartsi „Draakon“ (1981, lavakunstikateedri üliõpilastega), Majakovski „Saun“ (1982), Horváthi „Lood Viini metsadest“ (1983), Turgenevi „Kuu aega maal“ (1984), Tolstoi „Ja pimeduses paistab valgus“ (1987), Lindgreni „Vahtramäe Emil“ (1990), Ibseni „Kummitused“ (1991).

Pärast põgusat interluudiumi 1991–1992 Teleteatri pearežissöörina oli Normet 1995–2011 EMTA lavakunstikooli juhataja, aastast 1996 professor ja aastast 2011 emeriitprofessor. Pedagoogitöö kõrvalt tegutses ta edasi ka lavastajana nii Eesti teatrites kui välismaal. Seda perioodi jäävad ilmestama Simoni „Biloxi blues“ (1992), Kõivu ja Lõhmuse „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl“ (1993, mõlemad lavakunstikooli üliõpilastega Eesti Draamateatris), Hugo „Angelo, Padua türann“ (1994 Vene Draamateatris), Molière’i „Ihnur“ (1995 Varkause teatris ja 1999 üliõpilastega Vanemuises), Calderóni „Elu on unenägu“ (2000), Molnári „Liilia“ (2002, üliõpilastega), Vahingu „Testament“ (2003), Milleri „Müügimehe surm“ (2006, kõik Eesti Draamateatris), Undi „Huntluts“ (2010 Vanemuises), Vahingu „Pulmad“ (2011 Eesti Draamateatris), Maeterlincki „Sinilind“ (2013 Endlas), Ibseni „Brand“ (2014 VAT Teatris), Vahingu „Mees, kes ei mahu kivile“ (2017 Tallinna Kammerteatris), Kilty „Armas luiskaja“ (2019 Kadrioru kunstimuuseumis).

Ingo Normet oli Eesti Lavastajate Liidu asutajaliige ja esimees (1993–1995), Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu aseesimees (1991–2016). Tema eestvõttel on eesti keeles ilmunud maailma teatriõpet ja -mõtet tutvustavad raamatud (Barba „Paberlaevuke“, Grotowski „Tekstid aastatest 1965–1969“, Oida ja Marshalli „Nähtamatu näitleja“, Rodenburgi „Näitleja kõneleb“, Benedetti „Stanislavski ja näitleja“). Ta on kirjutanud teatriteoreetilisi artikleid (ilmunud kogumik „Teatrist“), koostanud „Lavastajaraamatud“ I ja II, Efrose teoste valimiku „Lavastaja kutse“ (ka tõlge) ning Stanislavski valimikud „Näitleja töö rolliga“ ja „Näitleja töö endaga“, avaldanud teatrikooliaabitsa „Ujuda selles jões“.

Ingo Normet pälvis 1979 Ants Lauteri nimelise preemia, 2002 Priit Põldroosi nimelise auhinna, 2021 Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali elutööpreemia. Talle omistati teenelise kunstitegelase aunimetus (1986) ja Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001).

Ingo Normeti eluvaates ühendus muidu harvaesinev kombinatsioon lüürilisest intuitsioonist ja kainepilgulisest praktilisusest. Sihikindel ja kindlasti ka üksildane alpinist, julge ja ettenägelik investor, pilk lootusrikkalt ja elu ennast usaldavalt Pegasusele suunatud, nüüd juba igavesti.

Ingo Normeti ärasaatmine on pühapäeval, 18. septembril Tallinna Jaani kirikust. Ilmateade lubab üksikuid vihmapiisku. Kuhu Ingo Normet edasi läheb, on ebaselge, nagu tulevik ikka. Meie jääme, ehkki lõpuks läheme meiegi. Aga miski jääb, alati. Ja lõpetuseks võikski tsiteerida Mati Undi „Võla“ lõpulauseid, nii nagu nüüdseks samuti lahkunud Jaak Rähesoo tsiteeris neid Undi enda järelehüüde lõpus: „Vihmapiisad langesid bussi katusele nagu aastad, mis mööduvad, enne kui millestki aru saad.“

18. septembril avatakse Jaani kirikus uksed kl 13.00, matusetalitus algab kl 13.30.
Muldasängitamine kl 15.00 Teatriliidu platsil Metsakalmistul.
Peielaud orienteeruvalt kl 16.30 EMTA lavakunstikoolis, Toom-Kooli 4.

Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool
Endla Teater
Eesti Draamateater
Tallinna Linnateater
Ugala Teater
Vanemuine
Vene Teater
VAT Teater
Teatri- ja Muusikamuuseum
Eesti Teatri Agentuur
Eesti Rahvuskultuuri Fond
Eesti Lavastuskunstnike Liit
Eesti Näitlejate Liit
Eesti Teatriliit
Eesti Etendusasutuste Liit
Tallinna Linnavalitsus
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

29. augustist 2. septembrini toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õpinguid alustavatele rahvusvahelistele üliõpilastele sissejuhatav avanädal (Orientation Week), mille raames leidsid aset ülikooliõpinguid tutvustav avaloeng, majatuurid, kohtumised Politsei- ja Piirivalveameti, Terviseameti, EMTA üliõpilasesinduse ja Erasmus Student Networki esindajatega. Avanädala eesmärk oli tuua õpinguid alustavad välisüliõpilased kokku ning luua neile võimalused võimalikult sujuvaks sisseelamiseks õppetöösse. Avanädal korraldati õppeosakonna poolt koostöös tudengiesinduse ja välissuhete osakonnaga.

Sel õppeaastal asub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse õppima üle 100 välisõppuri, nende seas saabuvad 37 üliõpilast vahetusõpingutele Erasmus programmi raames. Nüüdismuusika interpretatsiooni ja loome (CoPeCo) õppekava raames alustab õpinguid 9 uut üliõpilast, kaasaegsete etenduskunstide (CPPM) õppekava üliõpilasi on kokku 16.

Välisüliõpilasi on saabunud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse väga paljudest riikidest, alustades Ameerika Ühendriikidest ja Aserbaidžaanist, lõpetades Brasiilia ja Austraaliaga.

Soovime kõigile edukat uut õppeaastat!

Fotod: Mari Köhler ja Hanneleen Pihlak

Kultuuriminister Piret Hartman allkirjastas 5. septembril käskkirja, millega jagati esimest korda taotlusvoorust „Kultuuri- ja loomevaldkondades loovuurimuse toetamise“ 11 projektile 413 000 eurot.

Taotlusvooru laekus 33 taotlust, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sai toetust nelja loovuurimusprojekti elluviimiseks:

„Probleemid ja lahendused eesti keele kasutamisel vokaalmuusika komponeerimisel ja interpreteerimisel“ – projektijuht muusikateaduse lektor Eerik Jõks

„Ansamblipartnerite poolt stimuleeritud kujutluse rakendamise mõju mänguprotsessi kvaliteedile grupiimprovisatsioonis“ – projektijuht kaasaegse improvisatsiooni lektor Jaak Sikk

„Mart Saare klaveriprelüüdide performatiivne tervikkäsitlus. Uue tekstikriitilise ning praktilise noodiväljaande koostamine ja allikakriitilise interpretatsiooni loomine ja salvestamine“ – projektijuht klaveri ja instrumentaalkammermuusika lektor Maksim Štšura

„Udo Kasemetsa elektroakustiliste teoste ajalooteadlik esitus“ – projektijuht kaasaegse improvisatsiooni lektor Theodore Parker.

Loovuurimus on loometegevusel põhinev uurimistöö, mille eesmärk on luua uusi teadmisi, kultuurivorme, loome- ja uurimismeetodeid või -tehnikaid ning panustada seeläbi eesti kultuuri ning ühiskonna ja majanduse arengusse.

Toetuse keskmine summa projekti kohta on 37 000 eurot.

Kahe kultuuriasutuse koostöö algab 10. septembril toimuva Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia piduliku galaõhtuga, kus astuvad üles Eesti tippinterpreedid.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia galaõhtul esinevad Ivari Ilja, Arvo Leibur, Mari Poll, Mihkel Poll, Johanna Vahermägi, Henry-David Varema ja Toomas Vavilov. Kõlavad kaunid ja virtuoossed teosed Eesti ja maailma muusikaklassikast. Esitatakse nii Ester Mägi, Artur Lemba ja Eduard Tubina teoseid kui ka Piotr Tšaikovski, Frédéric Chopin’i, Nadia Boulanger’ ja mitmete teiste loomingut.

Galaõhtuga avatakse ühine kontserdisari, mis toob kõrgetasemelised muusikasündmused kuulajateni nii Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kui ka Viimsi Artiumis. Kuna mõlemas kontserdipaigas on suurepärase akustikaga suur saal, kammersaal ja black box, siis loob see väga hea pinnase ühiste projektide kavandamiseks.

„EMTA kontserdi- ja teatrimaja ning Viimsi Artiumit ühendavad imelise akustikaga saalid ning seda tänu arhitektuuriakustik Linda Madaliku suurepärasele tööle. Meil on tohutult hea meel, et ühine kontserdisari annab üliõpilastele ja õppejõududele võimaluse musitseerida mõlemas paigas ning pakkuda muusikalisi elamusi veelgi suuremaarvulisemale publikule. Sarja avakontserdi teeb eriliseks see, et publik saab kuulata muusikat Viimsi Artiumi suurde saali ideaalselt sobivate klassikaliste kammerkoosseisude ja solistide esituses. Sealjuures on eriti hea meel, et esinema tuleb ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor, erakordne pianist Ivari Ilja,“ sõnab EMTA loometegevuse ja välissuhete prorektor Henry-David Varema.

Kahe kultuuriasutuse järgmine koostööprojekt jõuab publikuni juba 21. septembril, kui Viimsi Artiumi kammersaalis saab alguse igakuine tudengikolmapäevade kontserdisari. Sarja esimesel kontserdil astub üles Evita Lohu (klaver) ning kavas on Brahmsi, Beethoveni ja Bachi muusika.

Lisaks tudengikolmapäevadele on plaanis teisigi ühiseid kontserte. 19. novembril toimub Viimsi Artiumi suures saalis EMTA sümfooniaorkestri kontsert Paul Mägi juhatamisel. Kavas on Pius Cheung’i „Printsess Chang Ping“ – kontsert marimbale ja orkestrile, mille solist on Brita Reinmann (marimba). Samuti on kavas Dvořáki Sümfoonia nr 9 e-moll „Uuest maailmast“ ning esitamisele tuleb ka üks EMTA heliloomingu üliõpilase teos.

Meediakajastus:
Viimsi Artium ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia alustavad ühist kontserdisarja (ERR)

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori professor Ivari Ilja inauguratsioonikõne 5. septembril 2022 EMTA kontserdi- ja teatrimaja suures saalis:

Austatud Eesti Vabariigi president, härra Alar Karis!
Haridus- ja teadusminister!
Kultuuriminister!
Magnifitsentsid, rektorid!
Teaduste Akadeemia president!
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu ja senat, akadeemia pere!
Head kolleegid, sõbrad, külalised, mu daamid ja härrad!

Andes täna siin oma elu teist rektori ametivannet ning mõeldes tagasi nagu ühe viivuna möödunud viie-aastasele eelmisele ametiajale, tunnetan eriti teravalt aja tagasipöördumatut, ühesuunalist kihutamist. Täna elame ja oleme hoopis teistsuguses maailmas, teistsuguses Eestis, teistsuguses Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kui viis aastata tagasi… – aga see on ikka meie maailm, meie Eesti ja meie Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia.

Kui kasutada metafoori, siis võib öelda, et peaaegu kõigis eluvaldkondades praegu toimuvad tektoonilised nihked panevad proovile nii iga üksiku indiviidi kui ka ühiskondlikud tugiraamistikud laiemalt … nagu ka meie kõrgharidussüsteemi, mille üks osa on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia.

Seetõttu on võimatu üle hinnata kõrghariduse, inimeste hariduse ja harituse tähtsust järjest keerulisemaks muutuvas maailmas.

Meie riik ja meie kõrgharidus on nagu vastastikku asetatud peeglid, mille üks kujutis asub tulevikus. See milline on meie kõrgharidus täna, määrabki suuresti ära meie riigi tuleviku, sest kellest muust kui meie ülikoolide tänastest tudengitest tulevad tulevased presidendid, Riigikogu saadikud, ministeeriumide kantslerid ja ametniku, kelle valikutest ja otsustest hakkab olenema Eesti ühiskonna areng ning muuhulgas ka see, kas ja mis kombel finantseeritakse meie kõrgharidust ja kultuuri. Ja niiviisi saabki ring täis. Ilma rahvusvahelisel tasemel koolitatud eesti haritlaskonnata on jutt targast, teadmispõhisest, eesti keelt ja kultuuri väärtustavast Eestist vaid pelk sõnavirvendus.

Tänane Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on tugev, laia haardega, rahvusvaheliselt tihedalt võrgustunud kaasaegne muusika- ja teatrikõrgkool. Annab sellest tunnistust kasvõi asjaolu, et meie koor ei toeta meid täna siin „Gaudeamust“ võimsamalt kõlama pannes, vaid esineb külalisena hoopis maailma koorimuusika EXPO-l Lissabonis, et meie lavakunsti tudengid on praegu Tartus võtmas vastu tõsiseid loomingulisi väljakutseid, või et meie õppurid on vahetusüliõpilastena teretulnud paljudes maailma juhtivates kõrgkoolides.

Akadeemia elujõud, tema võime kindlustada meie muusika- ja teatrikunsti kõrgetasemeline pealekasv ja areng ongi meie igapäevaste püüdluste peamiseks sisuks nii täna kui ka tulevikus. Oleme sõnastanud oma põhiväärtused järgmiselt: loomingulisus, mängulisus, meisterlikkus, pühendumus, rahvuskultuuri kestmine, avatus ning võrdne ja lugupidav kohtlemine. Need pole pelgalt sõnad, vaid neis kätketud sügav sisu kajastub nii meie arengukavas 2025. aastani kui ka igapäevaste valikute virrvarris. Neile väärtustele luban tugineda ka järgneva ametiaja kestel, toetades annet, kõrgele seatud professionaalseid eesmärke ja pühendumust.

Praegu maailmas toimuv seab raskeid väljakutseid, püstitab aina suuremaid küsimusi ning purustab väljakujunenud arusaamu sellest, kuidas inimesed võiksid ja peaksid elama. Venemaa julm agressioon Ukraina vastu, humanistlike arusaamade ja inimelu kui väärtuse mahatrampimine 21. sajandil on reaalsus, millega on väga raske leppida.

Nii väga tahaks uskuda, et kunst, ilu ja kultuur päästavad maailma, aga ka varasem ajalugu on näidanud, et kõrge kultuuritase, kogu inimkonna kultuuripärandi kullafondi kuuluvate kirjanike, heliloojate, filosoofide, kunstnike ja teadlaste olemasolu kurjuse sündi alati ei välista.

Kriiside ajal väljutakse mugavustsoonidest, võetakse lahti varem kokku pandud konstruktsioonid, käivitub mõnikord üsna valulik diskussioon. See kehtib ka meie kõrgharidussüsteemi kohta. Käib vaidlus: peaks see olema tasuta või tasuline; mõni uuring väitvat, et 1 ülikool miljoni inimese kohta on küll ja küll; kas aga see miljonireegel kehtib ühtmoodi nii 40-miljonilise kui pisut üle 1 miljoni elanikuga riigi suhtes; kas haridus on kaup, mida ostetakse selleks, et endale kindlustada parem elu tulevikus või ühiskondlik hüve ja investeering? Nende küsimuste pingeväljas areneb praegu diskussioon, mis meid loodetavasti edasi viib ning rikkalik pärand, mis meile on eelkäijate poolt usaldatud, saab veelgi võimsamana tulevikus järgmistele edasi antud.

Üle 100-aastane Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on tulnud läbi ajaloo keerdkäikude edukalt tänasesse päeva, olles nii kultuuripärandi hoidja kui uuekslooja. Mitu-mitu põlvkonda meie vilistlasi, Eesti teatritegelasi, heliloojaid, näitlejaid, interpreete, teadlasi ja pedagooge on siit alma materist ammutanud, et viia oma kunst, teadmised ja oskused inimesteni, rikastada meie elu ning teha meid maailmas tuttavaks meie kultuuri kaudu.

Kindlasti ei jää akadeemia puhkama saavutatule: kasvavad ühiskonna ootused kõrgharidusele, vajadus järjest tihedama koostöö ja kontakti järele sidusrühmadega, eriti tööandjate ja meie vilistlastega on oluliseks tõukejõuks meie tegevuse eesmärgistamisel ja arengusuundade kujundamisel.

Antava hariduse kvaliteet, tudengi vajadustele orienteeritud turvaline, loominguline õpikeskkond on akadeemia jaoks prioriteet number üks. Rektorina pean oluliseks üliõpilaste kaasamist akadeemia arendamisse ning otsuste langetamisse erinevatel tasanditel, samuti rektoraadi tihedat koostööd üliõpilasesindusega.

Olen kindel, et Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia edu ja kordaminekud saavad tugineda vaid heal tööõhkkonnal, sujuval, üksteist toetaval koostööl ning ühtsel meeskonnatundel, mis aitab ületada raskused ning loob uut ja võimast energiat edasiminekuks. Jõudu meile kõigile selles!

Ja lõpuks:

Tänan endisi ja praegusi kolleege Rektorite nõukogus kollegiaalsuse, inspiratsiooni ja koostöö eest! Loodan teie toele ka järgneva ametiaja jooksul.

Tänan Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu ja muusika interpretatsiooniosakonda, kes usaldasid ja minu kandidatuuri üles seadsid, tänan valimiskogu ja kõiki, kes mind on toetanud.

Minu eriline tänu kuulub akadeemia perele, headele kolleegidele seniste ühiste aastate eest ning samuti selle austava võimaluse eest teiega koos rektorina seda erakordset, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia arenemise teekonda jätkata ja kujundada, sest meil on ühine, suur ja ilus siht: Eesti heli- ja teatrikunsti, muusikapedagoogika, muusika- ja teatriteaduse – Eesti kultuuri õitseng.

Vivat academia!

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia võõrustab 12.–14. septembrini konverentsivormis toimuvat rahvusvahelist seminari NPAPW (Networking Performance Art Production Workshop), kus oma ala tipud värskendavad huviliste teadmisi tehnoloogiatest, mis võimaldavad kaug- ja mitmikühenduse tehnoloogiate abil (advanced networks) läbi viia näiteks kontserte, töötubasid, konkursse, õppetööd ja muud sellist.

Seminar algab sissejuhatusega tehnoloogiatesse, seejärel tutvustatakse mitmeid tarkvarasid, näiteks eduMEET, JPEG XS, Jacktrip, LoLa, Sonobus, Ultragrid jt. Lisaks esitatakse juba toimivaid projekte, millele järgnevad arutelud ja esitlused.

Ühe näitena võib tuua LoLa tarkvara, mis võimaldab professionaalsel tasemel viitevaba tehnoloogia abil koos musitseerida inimestel, kes võivad viibida üksteisest isegi kuni 4000 km kaugusel. See võimaldab vähendada ka ökoloogilist jalajälge erinevate loominguliste projektide läbiviimisel ja avab ukse uutele koostöödele ning kunstivormidele.

Esmaspäeval, 12. septembril kell 19.00 toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis tasuta kontsert LoLa tehnoloogia tutvustamiseks, kus pianist Mihkel Poll musitseerib koos tšellist Henry-David Varemaga, kes asub 600 km kaugusel Leedu Muusika- ja Teatriakadeemias.

NPAPW22 korraldavad rahvusvaheline katusorganisatsioon GÉANT ja Internet2. Konverentsi toetab Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatav EENeti haridusvõrk, võõrustaja on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia.

Registreerimine on avatud, võimalik on osaleda ka päeva kaupa: www.npapws.org

Lisainfo: https://sites.google.com/eamt.ee/npapw2022/

Ettekandeid kantakse üle EMTA YouTube’i kanalil siin.

Lisainfo:
Paolo Girol
paolo.girol@eamt.ee

Meediakajastus:
LoLa tehnoloogia aitab muusikutel distantsilt viivituseta koos mängida (ERR)

5. septembril kell 15.00 toimus professor Ivari Ilja inaugureerimine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) rektoriks. EMTA kontserdi- ja teatrimaja suures saalis toimunud tseremoonial andis ametiraha rektorile üle Vabariigi President.

Inauguratsioonitseremoonia avas EMTA nõukogu esimees Rein Oja. Tervituskõnedega esinesid president Alar Karis, haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kultuuriminister Piret Hartman, Rektorite Nõukogu esimees Toomas Asser ja EMTA üliõpilaskonna esindaja Mirjam Leesalu.

Esines kvintett koosseisus Mari Poll (viiul), Johanna Vahermägi (vioola), Henry-David Varema (tšello), Mati Lukk (kontrabass) ja Mihkel Poll (klaver). Etteaste tegid EMTA kaasaegsete etenduskunstide õppekava üliõpilased Jüri Naela juhendamisel. Kaastegev oli Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia puhkpilliorkester Toomas Vavilovi juhatamisel.

Professor Ivari Ilja valiti EMTA rektoriks 4. mail 2022, tema teine ametiaeg algas 1. septembril ning kestab viis aastat. Ivari Ilja on öelnud: „Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõige olulisemaks missiooniks on õppe- ja teadustöö rahvusvahelisel tasemel ja selle kaudu eesti muusika- ja teatrikultuuri ning muusikateaduse kestvuse kindlustamine pikas perspektiivis. Haridus, mida me pakume, peab andma lõpetajale kindluse ja võimekuse tööturul endale koht leida, olla oma erialal kõrgel tasemel professionaal ning samas avara pilguga maailma teadvustav ja mõtestav loominguline, kiiretele muutustele paindlikult reageeriv arenenud isiksus, kes viib edasi tulevikku meie sõnumit ning ehitab omakorda ise seda tulevikku.“

Ivari Ilja on tunnustatud pianist, kammermuusik ja pedagoog. Ivari Ilja lõpetas Tallinna Muusikakeskkooli 1977. aastal Eve Paju ning Laine Metsa klaveriklassis. Ajavahemikus 1977–1981 õppis ta Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Laine Metsa juures. 1984. aastal lõpetas Moskva Tšaikovski nim riikliku konservatooriumi professor Vera Gornostajeva ning 1986. aastal samas assistentuur-stažuuri professor Sergei Dorenski klaveriklassis.

1986. aastal asus ta klaveriõppejõuna tööle Tallinna Riiklikusse Konservatooriumisse (1994 dotsent, 1999 professor). 2000–2015 oli ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klaveriosakonna juhataja.

Ivari Ilja on Rahvusooper Estonia nõukogu esimees, Eesti Muusikanõukogu president. Mitmete tunnustuste ja preemiate seas on Ivari lljale omistatud Valgetähe IV klassi teenetemärk, ta on Eesti Klaveriõpetajate Ühingu auliige ja pälvinud Eesti Vabariigi kultuuripreemia kontserttegevuse eest.

Rektori professor Ivari Ilja inauguratsioonikõne terviktekst asub siin.

Sündmuse salvestust saab vaadata siin.

Fotoalbum Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Facebooki lehel asub siin. Fotode autor on Rene Jakobson.

Meediakajastus:
Ivari Ilja inaugureeriti Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektoriks (ERR)
President Karis: Eesti kultuur, muusika ja teater pole müüdav ega vahetatav (Delfi)
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektoriks inaugureeritakse professor Ivari Ilja (Postimees)