Rubriik: Uncategorized @et
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Fondi Tõnu Kaljuste nimelise allfondi komisjon otsustas 2025. aasta stipendiumi määrata Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) doktorandile, metsosopran Tuuri Dedele.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorant Tuuri Dede on juba pälvinud tunnustust nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Ta on esinenud solistina mitmete mainekate orkestritega, sealhulgas Müncheni Filharmoonikud, Taani Rahvuslik Sümfooniaorkester, Göteborgi Sümfoonikud ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Dede on osalenud ka Equilibrium Young Artists programmis, mille asutas maailmakuulus sopran ja dirigent Barbara Hannigan. Samuti on Tuuri Dede andnud kontserte koos Ludensemble, Pärnu Linnaorkestri ja ansambliga Floridante.
Tuuri Dede tegevust iseloomustab mitmekülgne repertuaar, koostöö tunnustatud dirigentide ja orkestritega ning osalemine rahvusvahelistes projektides, mis kinnitavad tema positsiooni silmapaistva solistina nii kodu- kui välismaal.
Tõnu Kaljuste sõnas, et stipendiumiga on soov esile tõsta Tuuri Dede mitmekesist muusikalist tegevust ning soovida talle edukat doktorantuuri lõpetamist Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Stipendiumi annab Tõnu Kaljuste üle rahvusvahelisel naistepäeval 8. märtsil.
Tõnu Kaljuste stipendiumi pälvib EMTA üliõpilane, kelle tegevusväli suudab haarata nii vokaal- kui ka instrumentaalmuusika ning kes loob sildasid. EMTA Fondis asutas Tõnu Kaljuste allfondi Eesti Ameerika Fond, kuhu stipendiumi loomiseks on annetanud algkapitali eraisik Epp Tsirk. Eelmistel aastatel on stipendiumid pälvinud Rasmus Puur, Pärt Uusberg, Mai Simson, Kadri Toomoja, Ode Pürg, Alisson Kruusmaa ja Sten Heinoja.
Täna, 7. märtsil algab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis kaks päeva kestev rahvusvaheline konverents „Dramaturgia – maastike kaardistamine“, mis mõtestab lahti dramaturgia rolli eri etenduskunstide vormides. Konverentsi avapäeval esitletakse ka “Dramaturgiraamatut”.
Käesoleval õppeaastal möödub 20 aastat dramaturgiaalase kõrgharidusõppe algusest Eestis. Selle tähistamiseks toimub 7.–8. märtsini Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis rahvusvaheline konverents, kus käsitletakse, kuidas mõistavad etenduskunstide praktikud ja teoreetikud dramaturgia olemust ja dramaturgi tööd.
“Dramaturgia olemus ja dramaturgide töö on viimasel kahel kümnendil palju muutunud. Konverentsi eesmärk ongi kaardistada dramaturgiat teatrimaastikul, aga ka tantsu-, etenduskunsti-, filmi- ja kirjandusväljal. Vaatleme, mis on toimumas nii Eestis kui kaugemal, mõtestame tänast ja küsime, mis on dramaturgia tulevikusuundumused,” sõnab konverentsi üks korraldajatest, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna dramaturgitöö vanemlektor Siret Campbell.
Konverentsi esimesel päeval peavad ettekandeid kodumaised teatripraktikud ja -teoreetikud. Teemadering hõlmab nii sõnateatrit kui tantsudramaturgiat, samuti käsitletakse teatri ja kirjanduse ristumiskohti ning institutsionaalset dramaturgiat.
Teisel konverentsipäeval jagavad oma mõtteid ja kogemusi välisesinejad. Konverentsi peaesineja on Briti näitekirjanik ja etendaja Tim Crouch, kes esineb loengetendusega dramaturgiast ja ettekujutusvõimest. Teiste ettekannete teemadeks on tantsudramaturgia õpetamine ning digitehnoloogiate ja tehisintellekti kasutamiseni teatris; töövõttestike osas tõmmatakse paralleele ka filmimaailmaga ja uuritakse näidendite ekspordipotentsiaali.
“Dramaturgi ametit ja dramaturgiaõpet Eestis pole varasemalt nii põhjalikult fookusesse võetud – mõtlen siin nii konverentsi toimumist kui ka „Dramaturgiraamatu“ väljaandmist,” lisab Campbell.
Eesti Teatriliidu ja EMTA lavakunsti osakonna koostöös välja antud „Dramaturgiraamatus“ räägivad 13 Eesti dramaturgi loomingulistes intervjuudes oma erialastest kogemustest, tööviisidest, põhimõtetest ja tulevikuvisioonidest. Intervjueeritute seas on näiteks Eero Epner, Andrus Kivirähk, Merle Karusoo ja Piret Jaaks. Intervjuud viisid läbi EMTA lavakunsti osakonna dramaturgia eriala üliõpilased Maarja Moor ja Joosep Lõhmus, raamatu toimetaja on vanemteadur Madli Pesti. Raamatu esitlus koos vestlusringiga toimub akadeemia suures saalis konverentsi avapäeval.
Lisainfo konverentsi kohta siit.
Konverentsi korraldab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakond ja see toimub koostöös Eesti Teatri Agentuuri, Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidu ja Sõltumatu Tantsu Lavaga. Konverentsi toetab Eesti Kultuurkapital.
Meediakajastusi:
20 aastat dramaturgiõpet Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakiri, kevad 2025)
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias algab reedel rahvusvaheline konverents “Dramaturgia – maastike kaardistamine” (Klassikaraadio, 05.03.2025)
Hea Teatri Auhinna laureaat on Siret Campbell (ERR, 08.03.2025)
Siret Campbell: teatrivaataja jaoks on dramaturgi töö sageli nähtamatu (ERRi kultuurisaade OP, 13.03.2025)
“Plekktrummi” külaline on dramaturg Siret Campbell (ERR, 20.03.2025)
Siret Campbell: Eesti kirjandusrahvas on näitekirjandust kõrvale jätmas (ERR, 25.03.2025)
Loetud ja kirjutatud. Dramaturgia (Vikerraadio, 29.03.2025)
Dramaturgia vajadusest (Sirp, 04.04.2025)
Dramaturgide verstapost (Sirp, 11.04.2025)
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Eesti Muusikanõukogu esitasid ühiselt arvamuse koos kommentaaridega Eesti Muinsuskaitseameti poolt tellitud Rahvusooper Estonia juurdeehituse pärandimõju hinnangule. Kahjuks kommentaare enam arvesse võtta pole võimalik, kuid see lisatakse eraldiseisva arvamusena mõjuhinnangu juurde.
Dokumendiga saab tutvuda siin.
2. märtsil, Friedebert Tuglase 139. sünniaastapäeval kuulutati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumis välja tänavused novelliauhinna laureaadid. Preemia pälvisid sel aastal Brigitta Davidjants, kes on ühtlasi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teadur, ja Meiu Münt Loomingus ilmunud novellide eest.
Žürii koosseisus Maria Esko, Mart Kangur, Eva Koff, Kruusa Kalju, Tiina Laanem ja Indrek Mesikepp otsustas 2024. aasta jooksul ilmunud novellidest tunnustada auhinnaga järgmisi teoseid:
Brigitta Davidjants, “Vaikusesse” (Looming nr 1)
Meiu Münt, “Kuidas saada heaks” (Looming nr 10)
Žürii sõnul paistsid auhinna pälvinud tekstid silma väga hea keelekasutuse ja suurepärase kompositsiooni poolest. Lisaks avaldasid mõlemad autorid žüriile muljet oskusega avada inimolemust selle ebatäiuslikkuses ja haavatavuses, kuid samal ajal leida selles jõudu, ruumi vastuoluliste tõdede paljususele ja üheaegsusele.
Brigitta Davidjants alustab oma novelli “Vaikusesse” aistiliselt tajutava ruumi loomisest. Seejärel viib ta meid keeruliste pere- ja rahvussuhete keskele, mida käsitledes ei ilustata minategelase mõttemaailma, vaid tuuakse igapäevaste pingete ja rahvuslike traumade vastastikmõjus esile tundmused, mida tavapäraselt ei taheta endale tunnistada. Loo lõpuks jõutakse – ja seda vähimagi plakatlikkuseta – väga suure inimliku üldistuseni naiste kaitsetusesest mis tahes ajal mis tahes maal.
Meiu Mündi novellis “Kuidas saada heaks” avaldub autorile iseloomulik mahlakas ja elutruu tekst, nii otsese kõne kui sisekõne vormis. Minategelase eneseirooniline ja nukravõitu huumor varjab küll traagikat, kuid mõjub soojalt ning lähendab lugejat tegelastele. Novell annab väga hästi edasi inimloomust oma vastuolulisuses, mis on täis kahtlusi ja vastandlikke tundeid. Loo jutustamine katkestatakse oskuslikult, ühest vastust andmata, ent seda mõjuvamalt.
54. korda välja antava novelliauhinna asutas Friedebert Tuglas 1971. aastal ning see on Eesti pikima ajalooga katkematult välja antud kirjanduspreemia. Maineka tunnustuse on tänaseks pälvinud juba 108 eesti novelli.
Õnnitleme!
Allikas: ERR
Tänavu möödub 20 aastat dramaturgiaalase kõrgharidusõppe algusest Eestis. Selle tähistamiseks toimub 7.–8. märtsil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) rahvusvaheline konverents „Dramaturgia – maastike kaardistamine“, mis mõtestab lahti dramaturgia rolli eri etenduskunstide vormides. Seoses konverentsiga ning peagi ilmuva „Dramaturgiraamatu“ valguses andis EMTA ajakirjale intervjuu selle üks korraldaja, lavastajatöö ja dramaturgitöö vanemlektor Siret Campbell, kes avab lähemalt konverentsi eesmärke, tänase dramaturgia mitmekesiseid tahke ning jagab mõtteid dramaturgiaõppe arengust Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias viimase 20 aasta jooksul.
Kuidas defineerite tänapäeva teatris dramaturgi tööd? Millised on selle kesksemad ülesanded ja eesmärgid?
Ametinimetus „dramaturg“ on eesti keeles lai katusmõiste, mis võib tähendada paljusid erinevaid rolle teatritegemise protsessis ja selle ümber. Mõned nendest on seotud tekstide kirjutamisega (näitekirjaniku ja dramatiseerija ülesanded), tööga prooviprotsessis (lavastusdramaturg) ja veel nimetatakse dramaturgideks laiemalt teatritekstidega seotud inimesi (teatrites töötavad kirjandustoa töötajad).
Näitekirjaniku ülesandeid on vast kõige lihtsam defineerida – tema kirjutab näidendi. Dramatiseerija jällegi võtab aluseks mõne teise teose, mis võib olla mõnes teises žanris, näiteks proosateksti, ja loob sellest teatri tarbeks adaptatsiooni. Lavastusdramaturgi amet on selline, kus võib ette tulla kirjutamise või tekstidega seotud ülesandeid, aga ei pruugi. Seda rolli saab täita sõna-, aga ka tantsulavastuste juures, samuti etenduskunsti teoste loomeprotsessis. Lavastusdramaturg töötab koos lavastaja või koreograafiga lavastuse kontseptsiooniga, vajadusel toob prooviprotsessi teema või vormiga seotud impulsse, peegeldab trupile nende loodut vaataja positsioonist ja veel palju muudki.
Nagu eelnevast selgub, on see amet tänapäevases teatris väga mitmetahuline. See on ka põhjus, miks otsustasime lavakunsti osakonnas koos dramaturgia eriala tudengite Maarja Moori ja Joosep Lõhmuse ning vanemteadur Madli Pestiga koostada „Dramaturgiraamatu“, mis on inspireeritud „Lavastajaraamatutest“. Tudengid intervjueerisid 13 Eesti olulisemat dramaturgi, kelle seas on Eero Epner, Andrus Kivirähk, Merle Karusoo, Piret Jaaks ja mitmed teised. Eesmärk oli kaardistada dramaturgitöö erinevaid tahke ja usun, et see eesmärk sai täidetud.
Esitleme raamatut rahvusvahelise konverentsi „Dramaturgia – maastike kaardistamine“ raames 7. märtsil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Raamatu väljaandjad on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Eesti Teatriliit.
Kuidas suhestub dramaturg lavastuse loomisprotsessis teiste meeskonnaliikmetega – lavastaja, näitlejate, kunstnikega?
Näitekirjanik ei pruugi puutuda lavastusmeeskonnaga üldse kokku. Dramatiseerija töötab dramatiseeringu enamasti välja lähtuvalt lavastajalt saadud suunistest ja konkreetsetest teemaliinidest, mis lavastajat huvitavad. Teiste lavastusprotsessi liikmetega ei pruugi dramatiseerija kokku puutuda, kuigi enamasti ta siiski mõnes proovis prooviprotsessi esimeses ja viimases otsas käib.
Lavastusdramaturgi jaoks on kõige lähedasem koostööpartner samuti lavastaja. Koos võetakse vastu keskseid otsuseid nii lavastuse sisu kui vormi osas. Lavastusdramaturg peegeldab kõike laval toimuvat, jälgib valgus-, liikumis-, heli- ja atmosfääridramaturgiat, aga enamasti ta enda ettepanekuid otse näitlejatele või kunstnikele ei tee. Ideed filtreeritakse läbi lavastaja ja sel moel välditakse nii möödarääkimisi kui paljusid arusaamatusi.
Kuidas mõjutab dramaturg lavastuse sisu?
Sisu saab dramaturg mõjutada minu arvates kolmel erineval moel. Esiteks võib kogu lavastuse sisu lähtudagi dramaturgi ideest ja ülejäänud lavastusmeeskond on selle idee interpreedid. Teiseks saab dramaturg olla lavastajale partner, et arendada üheskoos proovide käigus sündivat materjali. Ja kolmandaks nimetaksin midagi, mida eelkõige noorema generatsiooni dramaturgid on esile toonud ja mida nad nimetavad ruumi hoidmiseks. Lavastusdramaturg, kes on kohal kõigis proovides, jõuab jälgida nii seda, mis on lavastuses loominguliselt sündimas, kui ka seda, mis etendajate vahel inimlikul tasandil toimub. Nendest märkamistest võib sageli olla palju kasu selleks, et trupp saaks igas mõttes terve organismina edasi liikuda.
Kuidas on õppeprogramm 20 aasta jooksul arenenud? Millised on olnud kõige olulisemad muudatused, mida esile tõstaksite?
Õppeprogramm on muutunud vastavalt erialaõppejõule, kes on enamasti olnud iga dramaturgide lennu puhul erinev. Varasemalt pole dramaturgia ainete maht õppekaval olnud kuigi suur, mistõttu on selle eriala tudengid teinud kaasa enamuse näitleja eriala ainetest. Mina töötasin välja praeguse dramaturgi ainekava 2018. aastal ja asusin seda läbi viima 2022. aastal. Praeguses õppekavas on samuti palju seotust näitleja- ja lavastajaõppega, aga suunan tudengeid mõtestama kõike läbi dramaturgi vaatepunkti. Näitleja eriala tunnis ei ole dramaturg seepärast, et avastada endas näitleja, vaid saada aru, kuidas näitleja töötab. Samuti on õpingute käigus tihe läbikäimine lavastajatudengitega, esimesel kahel õppeaastal osalevad pea kõigis ainetes lavastaja- ja dramaturgiaüliõpilased koos.
Sellisel tihedal põimitusel on praktiliselt väga suur väärtus ja midagi üsna unikaalset. Suheldes rahvusvaheliste kolleegidega olen näinud, et paljudes ülikoolides õpivad dramaturgid isolatsioonis. Aga on muidugi ka teistsuguseid näiteid. Palju sõltub konkreetse riigi teatritraditsioonidest, aga ka sellest, millise tuleviku poole teatriharidus ja teater üldisemalt teel on.
Mis on konverentsi peamised teemad ning kes on külalised?
Dramaturgi ametit ja dramaturgiaõpet Eestis pole varasemalt nii põhjalikult fookusesse võetud – mõtlen siin nii konverentsi toimumist kui „Dramaturgiraamatu“ väljaandmist. Konverentsi esimesel päeval esinevad kodumaised teatripraktikud ja -teoreetikud. Püüamegi heita valgust erinevatele ülesannetele, mis dramaturgidel teatris on. Esinejate seas on lavastajaid, kes räägivad oma koostööst dramaturgiga. Mõtestame teksti tähtsust ja tähtsusetust teatrikunstis. Esimese päeva lõpus esitlemegi „Dramaturgiraamatut“ ja päeva lõpetab Mihkel Seedri stand-up selle kohta, miks dramaturgi amet on üks ebameeldivamaid ja raskemaid üldse.
Teine konverentsipäev on välisesinejate päralt. Seal kuuleme, mis on toimumas laiemas maailmas, et avardada oma silmaringi ja mõelda, kas ja kuidas need teemad meie jaoks relevantsed on. Konverentsi peaesineja on Briti näitekirjanik ja etendaja Tim Crouch, kes esineb loengetendusega dramaturgiast ja ettekujutusvõimest. Samuti räägime tantsudramaturgia õpetamisest (Sandra Noeth Saksamaalt) ning digitehnoloogiate ja tehisintellekti kasutamisest teatris (Nicolas Rosette Prantsusmaalt). Tõmbame töövõttestike osas paralleele ka filmimaailmaga (Joachim Friedmann Saksamaalt). Põhjamaade suurima näidendiagentuuri Colombine juhataja Hedda Krausz Sjögren annab ülevaate sellest, mis teeb tänapäeval näidendist ekspordiväärilise ja Poola ühe olulisema teatri, Nowy teatri peadramaturg Piotr Gruszczyński annab meile ülevaate Poola teatris toimuvast.
Konverentsil on ka off-programm. Sandra Noeth juhendab tantsudramaturgia töötuba dramaturgidele ja koreograafidele ning Piotr Gruszczyński annab adaptatsioonitöötoa lavastajatele ning dramaturgidele.
Kas dramaturgia mõiste ja töömeetodid on viimastel aastatel muutunud? Kui jah, siis milliste suundumuste või ühiskondlike muutuste mõjul? Kuna tegemist on rahvusvahelise konverentsiga, siis oleks hea küsida, millised on märgatavamad erinevused dramaturgia praktiseerimisel eri riikides?
Suheldes välismaa kolleegidega ei ole ma täheldanud suuri erinevusi tööpraktikates, mis täiesti pahviks lööksid. Töö essents, põhimõtted ja tööprotsessid vähemalt Euroopa raames oluliselt ei erine. Erinevad ehk teatri ajaloolised arengud (nt kuidas on jõutud tänasesse punkti) ja praktilised aspektid (nt teatrisüsteemi rahastus ja sellest tulenevad võimalused).
Suuremates kultuuriruumides on ka rohkem spetsialiseerumist. Näiteks ei üllata kedagi, kui Saksamaal lavastusdramaturg ei ole kunagi ühtegi lavateksti kirjutanud – see polegi tema töö, seda tööd teevad näitekirjanikud.
Eestis toimuva kohta ütleksin, et kuna teatri- ja etenduskunstide maastik laiemalt on muutumas, siis paratamatult muutub ka dramaturgiline väli. Tööpraktikate ja dramaturgia mõiste laienemisest juba ülal rääkisin. Töömeetodid muutuvad kaasaegsetes praktikates aina enam ühisloome poole ja piirid erinevate erialade vahel hägustuvad.
Samas ma ei näe, et publiku või lavastajate huvi ka kõige klassikalisemas mõttes näidendite vastu oleks hääbumas. Väga sageli kuulen lavastajaid ütlemas, et „tahaks mõnda korralikku näidendit teha“. Ja kui ta veel tahab kodumaist näitekirjandust, mitte taaskord mõne Jacki või Jane’iga näidendit, on ju eriti hästi. Tänane teatriväli on väga mitmekesine. See omakorda on väga hea lähtekoht, kust dramaturge õpetada!
Intervjuu EMTA lavakunstikooli XXXII lennu dramaturgia üliõpilaste Maarja Moori ja Joosep Lõhmusega:
Palun rääkige lähemalt dramaturgia erialast ning õpingutest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Kuidas jõudsite ise selle erialani?
Maarja: Minul tekkis sügavam teatrihuvi gümnaasiumis ja pärast lõpetamist läksingi Tartu Ülikooli kirjandust ja teatriteadust õppima. Selle eriala ma 2021. aastal ka lõpetasin ja idee dramaturgiat õppida tuli samuti sealt. Erinevaid uurimustöid tehes taipasin, et minu huvipunktid olid ikka ja jälle seotud teatritekstide ja nende valmimisega – mind väga huvitas see protsess, kuidas ühest ideest lõpuks terviklik näidend või lavastus valmib, ja kui nägin, et EMTA lavakustnikoolis võetakse dramaturge vastu, tundsin, et see on väga loogiline järgmine samm.
Joosep: Mina ei teadnud varem midagi, mis võiks dramaturgia olla. Huvitusin kirjandusest ja kirjutamisest. Ainus teadmine dramaturgiast kui erialast oli see, et seal saab päriselt loovkirjutamist õppida. Nüüd, kolmandal kursusel, on loovkirjutamine vahva asi küll, aga olen aina enam armumas lavastusdramaturgiasse ning kõigesse sellesse, mis eriala laia teki alla mahub.
Kuidas on õpingud muutnud teie arusaama teatrist?
Maarja: Kindlasti on see rohkem pannud teadvustama seda, kui keeruline ja habras kunst on teater. Dramaturgina olen mõelnud, et (teatri)tekstide võlu seisneb selles, et neid saab paberil valmis kirjutada. Nad ei muutu. Teater ise aga saab sündida ainult publiku ees. Paberile jäädvustatud mõtted, ükskõik kui head, realiseeruvad ainult näitleja ja publiku kohtumisel ja see on ettearvamatu territoorium, kus on väga palju muutujaid. Iga etendus on erinev ja see, mida ühel õhtul õnnestub tabada, ei pruugi kunagi enam tagasi tulla. Sellist sõelaga liiva püüdmise tunnet oli kooli alguses väga palju. Aga muidugi on mitmekordistunud teadmised sellest, kuidas teatrit tehakse. Arusaam teatriteksti olemusest või näitlejatööst on kindlasti täiesti teine, kui ta oli enne kooli.
Joosep: Arvasin varem, et teater on igav toode vanainimestelt vanainimestele. Tahtsin teatrit õppida, et õppida kirjutamist. Kui kogesin esimest korda seda vulkaani, mis kaasaegne teater on, muutus mu arusaam täielikult. Enam ei soovigi ma olla katusekambri kirjanikuhärra, vaid tahan aina rohkem uppuda sellesse vulkaani. Kõik on huvitav CPPM-ist (Contemporary Physical Performance Making, eesti keeles kaasaegsete etenduskunstide õppekava) linnateatrini ja alates Lätist kuni Koreani. Ja kõik seal vahel.
Milliseid oskusi ja teadmisi peab hea dramaturg kindlasti omama?
Maarja: Analüüsi ja seoste loomise oskus näib minu arust olevat kõige olulisem. Kui mõelda dramaturgist kui näitekirjanikust, siis on kirjutamine muidugi möödapääsmatu, aga „dramaturg” on palju laiem mõiste kui „näitekirjanik”. Lavastusdramaturgi, kes töötab prooviprotsessis koos trupiga, peamiseks ülesandeks on olla tegelikult lavastaja dialoogipartner, sõber ja nõuandja. Selle jaoks on terased mõtted ja oskus neid argumenteeritult esitleda palju olulisemad, kui kirjutamisoskus. Aga oskus kirjutada laiendab kindlasti dramaturgi tööpõldu märkimisväärselt. Lisaks on dramaturgile väga vajalik hea suhtlus- ja koostööoskus – suutlikkus töötada erinevate inimestega erinevatel viisidel.
Joosep: Kõige olulisem on psühholoogia. See on väga kasulik kirjutamisel ja trupile toeks olemisel. See aitab seoseid luua ja kõike muud vajalikku hallata. Sellele baseerub kõik.
Kuidas on õpingud EMTA-s teid praktiliselt ette valmistanud tööks dramaturgina?
Maarja: Praktika osakaal on EMTA lavakunstikoolis väga suur. Sisuliselt kulub ju pool kooliaega diplomilavastuste väljatoomisele. Von Krahli Teatris olime dramaturgid lavastuse „vahe aeg“ juures ja Eesti Noorsooteatrile dramatiseerisime Orwelli „1984“. Samuti on meil käsil mitmed vaatluspraktikad ja sinna juurde lisanduvad kirjutamisülesanded: näidendite kirjutamised, tõlkimised ja dramatiseerimised. Selles mõttes pole koolitööd alates kolmandast aastast enam koolitööd, vaid avalikud tööd professionaalsetes teatrites. Allahindlust meile ei tehta. Nii koguneb töökogemust nelja aastaga päris palju.
Joosep: Enne ei osanud mitte midagi, nüüd saan mõnest asjast juba päris hästi aru. Tänuväärne pole mitte ainult see, mida õpime erialaselt, vaid kogu kooli poolt pakutav pagas. Kirjandus, tõlkimine, näitlemine, dramatiseerimine, laulmine, sport ja muu. Hea dramaturg või kunstnik üleüldse võiks olla laia silmaringiga. Seoseid aitab luua erialade ja ainete ülene kogemus. Sellele tuginedes saab ka erialaselt areneda. Vist isegi ainult tänu sellele, kui rääkida absoluuti kasutades. Lisaks tuleb käia väga palju teatris. Kui ise veel ei tee, näe, kuidas tehakse.
Miks tasuks valida just EMTA dramaturgiaõpe?
Maarja: Sest teist võimalust dramaturgiat õppida Eestis ei ole. Ja maailmas üldiselt pole väga tavaline see, et dramaturgid õpivad näitlejate ja lavastajatega koos. Igal juhul tagab see väga põhjaliku arusaama teatritööst ning kui kirjalik ja lavaline eneseväljendus meeldivad, siis tasub kindlasti tulla.
Joosep: Õpime näitlejate ja lavastajatega koos. See loob juba õpingute ajal kontakte ja suhteid. Loomulikult saab dramaturgiks ka teisi teid mööda, aga EMTA dramaturgiaõpe on tänuväärselt arenenud ja pakub meile põhjalikku tööriistakasti, millega professionaalsele teele edasi astuda.
Rahvusvaheline konverents “Dramaturgia – maastike kaardistamine” toimub 7.–8. märtsini Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Rohkem infot siit.
Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja kolmandas numbris (kevad 2025).
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kuulutab välja avaliku konkursi akadeemiliste ametikohtade täitmiseks alates 1. septembrist 2025 tähtajatult:
- Klaveri professor 1,0
- Laulu lektor 0,5
- Muusikaproduktsiooni ja helirežii lektor 0,5
- Jazzmuusika lektor 0,5
- Pärimusmuusika lektor 0,5
Kandideerimiseks esitada:
- vormikohane avaldus rektori nimele;
- elulookirjeldus (CV), mis sisaldab struktureeritud andmeid loomingulise, teadusliku ja pedagoogilise töö ning erialase juhtimis- ja arendustegevuse kohta vastavalt ametikoha nõuetele; professori ametikoha taotlejad esitavad CV ka inglise keeles; akadeemias töötavad teaduserialade õppejõud ja teadustöötajad esitavad CV ETISe vormil, looverialade õppejõud akadeemia siseinfosüsteemis toodud vormil;
- ametikohal nõutavat kvalifikatsiooni tõendav dokument koos akadeemilise õiendi ja muude lisadega;
- muud kandidaadi poolt oluliseks peetavad materjalid.
Kandideerimisdokumentide esitamise tähtaeg on 21. aprill 2025. Dokumendid palume saata e-postiga aadressile kristel.karu-kletter@eamt.ee.
EMTA akadeemiliste ametikohtade täitmise tingimused ja kord koos ametinõuetega.
Täiendav info: Kristel Karu-Kletter, senati sekretär, kristel.karu-kletter@eamt.ee.
3.–5. aprillini võõrustab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) rahvusvahelist loovuurijate kogukonda: toimub Euroopa Loovuurimuse Platvormi Muusikas (European Platform for Artistic Research in Music ehk EPARM) konverents, kuhu on oodata ligi 200 osalejat. EPARM on üks Euroopa Muusikakõrgkoolide Assotsiatsiooni (AEC) allorganisatsioone, mis edendab loovuurimust just kõrghariduse astmel.
Seekordse konverentsi põhiteemad on eri muusikavaldkondade uus suhestumine (näiteks elektronmuusika ja varajane muusika), uuringute eetiline külg, publiku kaasamine jms.
Konverentsil esinevad ka EMTA loovuurijad nii ettekannetega kui ka 3. aprilli õhtul kell 19.00 toimuval kontserdil.
Lisainfo siit.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Teaduskool korraldab ka sel aastal gümnaasiumiõpilastele suunatud ideekonkurssi “Muusika ja mina – mina ja muusika”. Konkursi eesmärk on ergutada noori avaldama oma mõtteid muusikast ja selle rollist ning jagada ideid muusikaelu rikastamiseks.
2025. aastal ootame ideid, mis seostavad muusikat ja muusikaelu ülemaailmsete säästva arengu eesmärkidega. Võimalikud perspektiivid võivad olla näiteks: muusika ja keskkond; muusika ja sooline võrdõiguslikkus; muusika ja hea tervis jne. Säästva arengu eesmärgid leiab näiteks siit.
Palume esitada konkreetne probleemipüstitus ning võimalik lahendusvariandi kirjeldus mitte rohkem kui kolmel lehel. Julgustame lisama ka muid formaate (nt selgitavaid videoklippe, helifaile, fotosid, jooniseid, prototüüpe, ärimudeli lõuendeid vms). Parimad tööd on innovatiivsed, piisavalt spetsiifilised, muusikavaldkonnale olulised või muusika mõjukust avardavad ning arusaadavalt esitatud.
Ootame, et mõtted oleksid esitatud konkreetse struktuuriga ja argumenteeritult. Allikate kasutamise puhul eeldame korrektset viitamist. Lisada tuleb ka töö autori nimi, vanus ja õppeasutus. Juhul, kui töö on valminud juhendaja abiga, lisada ka juhendaja nimi.
Esitatud töid hindab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse, -pedagoogika ning kultuurikorralduse osakonna komisjon, kuhu kuuluvad osakonna erinevate erialade esindajad ja doktorandid. Parimate tööde autoritele pakutakse võimalust oma tööd esitleda 8. mail toimuval EMTA Tudengikonverentsil. Samuti pälvivad parimad autorid rahalisi auhindu ja eripreemiaid.
Konkursitööde esitamise tähtaeg on 22. aprill 2025. Tööd palume saata aadressile teaduskool@eamt.ee.
Lisainfo:
Kaari Kiitsak-Prikk, muusikateaduse, -pedagoogika ja kultuurikorralduse osakonna juhataja
19. veebruaril anti Tallinnas Rüütelkonna hoones üle riigi kultuuri-, teadus- ja spordipreemiad, samuti Wiedemanni keeleauhind. Teatrivaldkonnas said preemia Rahvusooperis Estonia esietendunud balleti “Valgus maailma lõpust” loojad ja lavaletoojad, nende seas muusika autor, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorant Alisson Kruusmaa.
Kultuuri elutööpreemiaid antakse välja kolm ning ühe preemia suurus on 64 000 eurot, Wiedemanni keeleauhinna suurus on 65 000 eurot.
Keeleauhinnaga tunnustati tänavu keele- ja kirjandusteadlast Tiit Hennostet. Elutööpreemiad pälvisid luuletaja Doris Kareva, kes on lisaks kirjutamisele ka palju luulet tõlkinud ning koostanud mitmesuguseid kogumikke; dirigent Tõnu Kaljuste, kes on kogunud rahvusvahelist tuntust oma muusikalise tegevuse ning mitmepalgelise repertuaariga ning filmirežissöör Peeter Simm, kes on filme lavastanud ligi 50 aastat ning tema tööde kaudu on ekraanile jõudnud Eesti lähiajalugu, lastekirjandust ja kirjandusklassikat.
Aastapreemiaid antakse välja viis, ühe aastapreemia suurus on 9600 eurot.
Aastapreemia pälvisid Hilkka Hiiop ja Pille Lausmäe plafoonmaali restaureerimise ning rüütelkonna hoone renoveerimisel eest; Kristina Tamm ehk Lilli Luuk romaani “Ööema” eest; Roman Demtšenko Paavli Kultuurivabriku ja Damn.Loud agentuuri juhtimise ning eri festivalide kaaskorraldamise eest; Alisson Kruusmaa, Eero Epner, Jevgeni Grib, Kaspar Mänd, Kristjan Suits, Priidu Adlas ja Tanel Veenre balleti “Valgus maailma lõpust” eest ning Edith Karlson Eestit Veneetsia kunstibiennaalil esindanud näituse “Hora lupi” eest.
Teadusvaldkonnas anti välja üks 65 000 euro suurune elutööpreemia, mille pälvis pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Leo Võhandu. Lisaks anti välja kaheksa 20 000 euro suurust teaduspreemiat eelneva nelja aasta jooksul valminud parimate teadustööde eest.
Teaduse aastapreemia laureaadid on Valdis Laan (Tartu Ülikool), loodusteaduste valdkond, tööde tsükkel “Poolrühmad, ringid ja kategooriad”; Joosep Pata (Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut), loodusteaduste valdkond, tööde tsükkel “Masinõppel põhinev suurandmete rekonstrueerimine osakestefüüsikas”; Marina Semtšenko (Tartu Ülikool), loodusteaduste valdkond, tööde tsükkel “Taimede ja mullaorganismide interaktsioonide mitmekesisus ja roll ökosüsteemide toimimises”; Ilona Oja Acik, Malle Krunks, Nicolae Spalatu, Atanas Katerski (Tallinna Tehnikaülikool), tehnika ja tehnoloogia valdkond, tööde tsükkel “Anisotroopsetel õhukesekilelistel absorbermaterjalidel põhinevad päikeseelemendid: disain ja säästlike tehnoloogiate arendus”; Elin Org (töörühma juht), Kreete Lüll, Oliver Aasmets, Kertu Liis Krigul (Tartu Ülikool), arsti- ja terviseteaduste valdkond, tööde tsükkel “Soole mikrobioomi seosed tervisega – uus perspektiiv terviseuuringutes”; Kerli Mõtus (Eesti Maaülikool), põllumajandusteaduste ja veterinaaria valdkond, tööde tsükkel “Piimalehmade praakimine ja hukkumine kaasaegsetes kõrgetoodangulistes piimakarjades – multidistsiplinaarne uuring”, René Mõttus (Tartu Ülikool), sotsiaalteaduste valdkond, tööde tsükkel “Täpsemad vastused isiksusepsühholoogia Suurtele Küsimustele”; Kristi Viiding, Martin Klöker (Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus), humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, tööde tsükkel “Eesti- ja Liivimaa varauusaja mitmekeelse kirjanduskultuuri empiiriline rekonstrueerimine, kontekstualiseerimine ja mõtestamine”.
Spordi elutööpreemiaid anti välja kaks ning kummagi preemia suurus on 64 000 eurot. Elutööpreemia laureaat, kergejõustiklane, spordiarst ja sporditraumatoloog Eldur Annus on andnud hindamatu panuse Eesti spordimeditsiini ning sportlaste õnnestumistesse. Kergejõustiklane ja odavisketreener Heino Puuste on Eesti üks edukamaid kergejõustiklasi läbi aegade.
Riiklikke spordi aastapreemiaid anti välja kuus, ühe aastapreemia suurus on 9600 eurot. Preemia pälvisid Eneli Jefimova, kes sai Pariisi olümpiamängudel 7. koha, lühiraja MM-i pronksmedali, EM-i kuldmedali, juunioride EM-i kuldmedali ning oli aasta nais- ja noorsportlane; Harri Lill ja Marie Kaldvee, kes said kurlingu MM-il segapaaride arvestuses hõbemedali ning pälvisid aasta võistkonna tiitli; Henry Hein eduka treeneritöö eest, olles ühtlasi aasta treener; Holger Peel eduka treeneritöö eest; Johannes Erm, kes sai Pariisi olümpiamängudel 6. koha, kergejõustiku EM-il kuldmedali, sise-MM-il pronksmedali ning oli aasta meesportlane ja Nelli Differt, kes sai Pariisi olümpiamängudel 4. koha.
Õnnitleme!
Allikas: ERR
Jaan Krossi kirjandusauhinna pälvis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teatrikunsti doktorant-nooremteadur Sveta Grigorjeva 2023. aastal ilmunud luulekogu “Frankenstein” eest.
Jaan Krossi auhinna asutasid kirjaniku pärijad 2010. aastal. Auhinda, mis määratakse viimase kolme aasta jooksul ilmunud teose eest, annab välja Eesti Kirjanike Liit.
Viieliikmeline žürii koosseisus Linda Kaljundi, Eneken Laanes, Raili Marling, Sirje Olesk ja Tõnis Vilu (esimees) otsustas, et sel aastal pälvib Jaan Krossi auhinna Sveta Grigorjeva 2023. aastal ilmunud luulekogu “Frankenstein” eest.
Žürii sõnul on Grigorjeva uuendanud eesti luulet ja algatanud tuliseid arutelusid kirjanduse vastuvõtu üle, nii nagu Krossi looming sütitas 1960. aastatel diskussiooni vabavärsi ümber.
“Grigorjeva loomingut iseloomustab eetiline nõudlikkus, missioonitunne ja sotsiaalne närv, mis ei jää kunagi formaalseks. Ta osutab ühiskonnas tihti tähelepanuta jäävatele, haavatavatele inimestele ja muredele. Nii nagu Jaan Krossile oli oluline mõelda ajaliselt ja ruumiliselt kaugemale ning asetada Eesti suuremasse pilti, on ka Grigorjeva kodanikujulgusel rahvusvaheline haare. Ta seob Eesti ühiskonna murekohad meie pööristest kantud aja ja seda mõtestada püüdvate globaalsete ideede konteksti,” tõi žürii välja.
Grigorjeva on seni noorim autor, kes on auhinna pälvinud.
Õnnitleme!
Allikas: ERR
