Rubriik: Uncategorized @et

Konkursi võitja kuulutati välja kolmapäeval, 6. novembril Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis pärast finalistide kontserti. 15 osaleja seast jõudis finaali 5 parimat. Finalisti diplomi said Kärolin Tuisk ja Patrik Sebastian Unt, III koha Ode Pürg, II koha pälvis Leiu Ryland-Jones ja I koha Ingrit Malleus.

Kolm parimat dirigenti pälvisid rahalised preemiad.

Osalejaid hindas rahvusvaheline žürii koosseisus Kaspars Ādamsons (žürii esimees, Läti), Ingrid Mänd, Tone Bianca Sparre Dahl (Norra), Mati Turi ja Pärt Uusberg.

Žürii esimees Kaspars Ādamsons sõnas pärast konkurssi, et võistlustel osalemine on alati psühholoogiliselt raske, aga dirigendi jaoks väga oluline kogemus. „Väga oluline on meeles pidada, et tõeline elu ootab ees väljaspool võistlust, teid ootavad teie koorid ja teie lauljad,“ lisas Ādamsons.

Konkursil töötasid noored koorijuhid EMTA koori, Eesti Rahvusmeeskoori ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. EMTA koor valis oma lemmikuks Shundiao Wu, Eesti Rahvusmeeskoori eripreemia pälvis Leiu Ryland-Jones, Eesti Filharmoonia Kammerkoori eripreemia said Ingrit Malleus ja Kärolin Tuisk.

Ingrit Malleus (s 1995) on õppinud dirigeerimist Tallinna Muusikakeskkoolis (õp Ingrid Kõrvits) ja täiendanud end samal erialal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (prof Toomas Kapten ja prof Tõnu Kaljuste), Hanns Eisleri nimelises muusikaülikoolis Saksamaal Berliinis (prof Jörg-Peter Weigle ja prof Justin Doyle) ja Sibeliuse akadeemias Helsingis (prof Nils Schweckendiek) ning lisaks ka vanamuusika laulu erialal (Tuuli Lindeberg). Ta on osalenud meistrikursustel Ragnar Rasmusseni, László Nemesi, Zoltán Padi ja Sir Roger Norringtoni, Peter Phillipsi, Kari Turuneni, Georg Grüni, Paavo ja Kristjan Järvi juhendamisel. 2019. a detsembris osales Ingrit Poolas toimuval rahvusvahelisel koorijuhtide konkursil “Towards Polyphony” ning saavutas kolmanda koha. Käesoleva aasta oktoobris Torinos toimunud Fosco Corti nim rahvusvahelisel koorijuhtide konkursil pälvis ta Noël Minet’ Fondi eripreemia. Ingrit Malleus on Euroopa Kooriakadeemia ja Helsingi kammerkoori laulja ning 2021 sügisest Helsingis tegutseva eestlaste koori Siller peadirigent. Lisaks töötab ta Musiikkitalo kontsertkooris abidirigendi ja sopranite hääleseadjana.

Konkursi korraldajateks on Eesti Kooriühing, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Rahvusmeeskoor ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor, toetavad Muusikalinn Tallinn, Eesti Kultuurkapital ja Kultuuriministeerium.

Konkurss oli pühendatud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 105. aastapäevale ja Eesti Rahvusmeeskoori 80. aastapäevale.

Allikas: Eesti Kooriühing

Tänavuse Eesti interpreetide festivali Eesti Muusika Nädala kontserdid toovad kuulajateni eesti tippmuusika, mida esitavad kokku 42 tunnustatud interpreeti nii solistidena kui ka mitmekesistes ja põnevates koosseisudes. Festival kutsub ajarännakule läbi eesti professionaalse heliloomingu, andes eri põlvkondade interpreetidele võimaluse koos lavalaudadel särada.

11.–15. novembrini toimuva festivali kavas on kolm autoriõhtut, kus esitatakse Jaan Räätsa, Raimo Kangro ja Jüri Reinvere loomingut ning kaks teemakontserti: „Virmalised“ ning „Õpetajalt õpilasele“. Kontserdid toimuvad algusega kell 19.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) suures saalis, teemaõhtu „Virmalised“ leiab aset Heino Elleri Muusikakooli Tubina saalis Tartus.

11. novembril toimuvale Jüri Reinvere autorikontserdile eelneb kell 18.00 vestlusring “Loominguline dialoog: eesti helilooja ja tema tõlgendajad” akadeemia õppehoone fuajees. Vestlevad helilooja Jüri Reinvere ja interpreedid Toomas Vavilov, Mari Poll ja Henry-David Varema, moderaator on EMTA rektor Ivari Ilja. Vestlusringi otseülekannet on võimalik jälgida EMTA YouTube´i kanalilt siit, mida vahendab ka ERR-i kultuuriportaal. 

Eesti Interpreetide Liidu juhatuse esimehe Henry-David Varema sõnul on festivali eesmärk tutvustada eesti muusika tuntud ja harvem esitatud teoseid kõrgetasemelistes esitustes. Teoste valikul on arvestatud tuntud eesti heliloojate tähtpäevadega. Tänavune valik on seotud Raimo Kangro 75. sünniaastapäevaga. „Jaan Rääts oli omakorda Kangro õpetaja, mistõttu on nende loomingut koos esitades võimalik saavutada eriti kõnekas sünergia. Tavapäraselt valitakse kavasse ka ühe kaasaegse elava helilooja looming, kes festivalil ise osaleb – tänavu on selleks Jüri Reinvere. Interpreedid on valitud lähtuvalt konkreetsetest teostest, et esitustes avalduksid just need omadused, mis avavad helilooja loomingu eripärad.“

Jaan Rääts (15.10.1932–25.12.2020) oli üks Eesti produktiivsemaid klassikalise muusika autoreid: 10 sümfooniat, 24 instrumentaalkontserti ja kaks orkestrikontserti, lisaks hulgaliselt sümfoonilisi lühivorme ja kammermuusikat. Rääts on kirjutanud muusika ka 14 filmile, teiste hulgas näiteks „Viini postmark“.

Raimo Kangro (21.09.1949–04.02.2001) oli konservatooriumis Jaan Räätsa õpilane ning samuti laia loomingulise pärandiga helilooja. Ta on kirjutanud hulga orkestriteoseid, palasid sooloinstrumentidele ja kammermuusikat, aga ka oopereid, muusikale ja oratooriume. Laiemale publikule on ehk kõige tuntumad teosed koostöös Andres Valkoneniga loodud rokkooper „Põhjaneitsi“ ning muusikal „Saabastega kass“.

Jüri Reinvere (s. 1971) on Eesti helilooja, literaat ja filosoof. Suundunud 1990. aastal Varssavisse Chopini-nimelisse Muusikaülikooli õppima, 1994. Aastal omandas ta magistrikraadi Helsingis Kunstiülikooli Sibeliuse Akadeemias ning alates 2005. aastast elab Berliinis. Lisaks arvukatele heliteostele on ta kirjutanud libretosid oma ooperitele, luulet, filmistsenaariume ja ohtralt publitsistikat.

Eesti interpreetide festivali Eesti Muusika Nädal saab nautida ka väljaspool kontserdisaali – kõiki festivali kontserte saab vaadata ja kuulata üle veebi. Loomulikult ei asenda see vahetut kontserdielamust, kuid annab võimaluse kõigile festivalist maailma eri paigus osa saada.

Eesti interpreetide festivali Eesti Muusika Nädal 2024 ajakava:

11. november Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppehoone fuajee: Vestlusring „Loominguline dialoog: eesti helilooja ja tema tõlgendajad“
11. november Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suur saal: Jüri Reinvere autoriõhtu
12. november Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suur saal: Raimo Kangro autoriõhtu
13. november Heino Elleri Muusikakooli Tubina saal: Teemaõhtu „Virmalised“, Kangro, Räätsa ja Reinvere looming
14. november Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suur saal: Jaan Räätsa autoriõhtu
15. november Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suur saal: „Õpetajalt õpilasele“

Eesti Muusika Nädal on välja kasvanud Eesti Interpreetide Liidu 2018. aastal toimunud festivalist „Virmalised“, mis keskendus saja aasta jooksul kirjutatud eesti klaveriloomingule. Möödunud aastate festivalid on andnud ülevaate Rudolf Tobiase, Artur Lemba, Eduard Tubina, Eduard Oja, Ester Mägi, Eino Tambergi, Kuldar Singi, Mati Kuulbergi, Lepo Sumera, Rein Rannapi, Erkki-Sven Tüüri ja Tõnu Kõrvitsa kammermuusikast.

Festival toimub Eesti Interpreetide Liidu ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koostöös. Festivali toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ning Tallinna linn.

Piletid on saadaval Piletikeskuses ja tund enne algust kohapeal. Õpilastele, üliõpilastele ja pensionäridele on piiratud koguses pileteid tasuta.

30. ja 31. oktoobril Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis toimunud konkursil pälvis Lilian Semperi stipendiumi (1700 EUR) üliõpilane Tiit Tomp (juhendaja vanemlektor Mihkel Poll) ning Helmi Valtmani stipendiumi (1900 EUR) üliõpilane Mariam Mikeltadze (juhendaja vanemlektor Mihkel Poll).

Kokku osales konkursil 15 noort pianisti, keda hindas žürii koosseisus prof Marje Lohuaru ja vanemlektor Mati Mikalai.

Stipendiumid eraldati Eesti Rahvuskultuuri Fondi kaudu.

Õnnitleme!

Sel pühapäeval, 3. novembri kell 18.00 tulevad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia black box‘is esiettekandele kaks muusikateatri lühilavastust – Fabrizio Nastari „A Student’s Tale“ ja Einike Leppiku „Essential Fears“. Teoseid ühendav pealkiri „Isiklikud lood“ / „Personal Stories“ annab aimu, et mõlemad lavateosed põhinevad autorite isiklikel kogemustel.

Fabrizio Nastari on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorant. Ettekandele tulev kammerooper „A Student’s Tale“ on ühtlasi Nastari doktoriõpingute finaaliks, mis sümboolselt peegeldab tema teekonda akadeemilises maailmas.

„Üliõpilase lugu jälgib doktorandi teekonda akadeemias sisseastumisest lõpetamiseni. Kujutatu on teatraalne ja irooniline tõlgendus sellest, mida autor või tema tuttavad on kogenud. Kuigi peategelane on helilooja, uurib ooper teemasid, mis on tavapärased ka teistes distsipliinides – kompromissid, üksindus ja perfektsionism. Vaatamata akadeemia lõpetamisele paljastab peategelase lõpuaaria rahulolematuse tunde – kas ta on teinud oma tõelise soovi täitmisel kompromisse selleks, et täita väliseid ootusi?“ kirjeldab Fabrizio Nastari ettekandele tuleva teose sisu.

EMTA audiovisuaalse loomingu õppejuhi ja vanemlektori Einike Leppiku multimeedia lavastus tegeleb aga elu põhiküsimustega, mille keskmeks on autori lapsepõlves läbielatud surmalähedane kogemus.

„„Essential Fears“ võtab minu jaoks kokku mitu teemat, millesse olen tahtnud oma loomingus süveneda. Teose üheks keskmeks on lapsepõlves läbi elatud surmalähedane kogemus ja läbi loomingu sellega tegelemine on olnud minu enda jaoks teraapiline protsess. Teisalt ei tahaks ma seda konkreetset sündmust teose kontekstist üle tähtsustada. See on pigem kujund, mille kaudu püüan läheneda laiematele eksistentsiaalsetele teemadele, mis puudutavad meist igaühte ja millest ma oma loomingus tahes tahtmata alati lähtun,“ sõnab Einike Leppik ja lisab: „Teise narratiivina on teosesse põimitud muinasjutuline lugu, mis minu jaoks kannab ideeliselt sama alget, aga mõnes mõttes justkui vastandub minu isikliku kogemuse liinile. Hirm surra või hirm elada. Kus läheb nendevaheline piir? Kuidas nende hirmudega toime tulla?“

Kammerooper „A Student’s Tale“ (2024, esiettekanne)
Helilooja Fabrizio Nastari
Lavastaja Liis Kolle
Koreograaf Eveli Ojasaar
Videokunstnikud Elia Dell´Orco, Gabriele Teti, Eugenio Cecchini
Laval Annabel Soode (sopran), Momir Novakovic (akordion) ja ansambel L´arsenale (Itaalia) koosseisus Ilario Morciano (saksofon), Carlo Siega (elektrikitarr), Roberto Durante (klaver), Filippo Perocco (dirigent, MIDI-klaviatuur).

Multimeedia lavastus „Essential Fears“ (2024, esiettekanne)
Autor Einike Leppik
Laval Annabel Soode (sopran) ja ansambel L´arsenale (Itaalia).

Sündmus toimub koostöös festivaliga AFEKT. Rohkem infot siit.

Piletid on saadaval Piletikeskuses ja tund enne algust kohapeal.

Lavastusi toetab Itaalia Suursaatkond Tallinnas. Fabrizio Nastari kammerooperi esietendus toimub Eesti doktorikooli seminari „Opera as Imagination and Realisation 5” raames. Projekti „Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel” (2021-2027.4.04.24-0003) kaasrahastab Euroopa Liit.

Eesti parimad noored koorijuhid selguvad konkursil töö käigus, mida tehakse erinevates voorudes Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) segakoori, Eesti Rahvusmeeskoori ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. Igas voorus ootab võistlejaid erinev repertuaar.

EMTA kooridirigeerimise juhtiv professor Hirvo Surva sõnas konkursi eel: „Tähtis on üle viie aasta kokku saada ja vaadata, kes on tulnud meie maastikule ja kes on tulemas. See konkurss annab hea ülevaate tegutsevatest ja tegudele asuvatest dirigentidest“.

Osalejaid hindab rahvusvaheline žürii koosseisus Kaspars Ādamsons (Läti), Ingrid Mänd, Tone Bianca Sparre Dahl (Norra), Mati Turi ja Pärt Uusberg.

Konkursil osalevad Mariell Aren, Martin Einmann, Kirill Gorjušin, Illia Humeniuk, Heili Kivi, Eleri-Kristel Kuimet, Ingrit Malleus, Kaur Pennert, Kristin Pintson, Ode Pürg, Leiu Ryland-Jones, Laura Štoma, Kärolin Tuisk, Patrik Sebastian Unt ja Shundiao Wu.

Huvilistel on võimalik konkurssi jälgida ning võistlejatele kaasa elada.

Pühapäeval, 3. novembril  kell 11.30 toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis I voor: töö EMTA segakooriga, kavas Grigorjeva ja Tormis. Sissepääs on tasuta.

Esmaspäeval, 4. novembril kell 16.30 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis II voor: töö Eesti Rahvusmeeskooriga, kavas Agopov, Bryars, Kaumann, Lemba, Lukaszewski, Ødegaard, Seppar. Sissepääs on tasuta.

Võitjad selguvad kolmapäeval, 6. novembril kell 19.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis finalistide kontserdil, kus esinevad EMTA segakoor, Eesti Rahvusmeeskoor ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor finalistide juhatusel. Kolm parimat dirigenti saavad rahalised preemiad, lisaks antakse välja eriauhinnad.

Finalistide kontserdi piletid on saadaval Piletitaskus ja tund enne algust kohapealt. 

Vabariiklikud dirigentide konkursid on Eestis toimunud alates 1985. aastast ning mänginud olulist rolli mitme tänase tuntud muusiku dirigenditeel.

Konkursi korraldajad on Eesti Kooriühing, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Rahvusmeeskoor ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor, toetavad Muusikalinn Tallinn, Eesti Kultuurkapital ja Kultuuriministeerium.

Konkurss on pühendatud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 105. aastapäevale ja Eesti Rahvusmeeskoori 80. aastapäevale.

4. novembril selgus, et VIII Eesti noorte koorijuhtide konkursi finalistid on Ingrit Malleus, Ode Pürg, Leiu Ryland-Jones, Kärolin Tuisk ja Patrik Sebastian Unt. Õnnitleme!

7.–11. oktoobrini toimus Eesti Muusika-ja Teatriakadeemis ERASMUS+ Blended Intensive Program raames rahvusvaheline projekt „Crossing Bellows“.

Akordioniüliõpilaste ja -õppejõudude projekt toimus esmakordselt, eestvedajateks akadeemia õppejõud Momir Novaković ja Mikk Langeproon. Sündmus toimus Euroopa Liidu fondide ja ACCORDIONF[est] toetusel.

„Crossing Bellows“ koosnes töötubadest, meistriklassidest, esitlustest ja kontsertidest, mida viisid läbi Euroopa muusikaakadeemiate õppejõud ja tudengid. Sel aastal osalesid külalised Helsingi, Gdański, Hannoveri, Barcelona ja Zaragoza muusikaakadeemiatest. Loenguid viisid läbi õppejõud Veli Kujala (Soome), Luka Lopičić (Serbia), Andreas Borregaard (Taani/Saksamaa), Paweł Zagańczyk (Poola), Mateja Zenzerović (Hispaania), Ander Telleria (Hispaania), Momir Novaković (Eesti) ja Mikk Langeproon (Eesti). Kokku osales kursustel 20 välisüliõpilast, lisaks ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudengid.

Projekti idee on pakkuda tudengitele tehniliste oskuste komplekti, keskendudes igal aastal erinevale põhiteemale. Sel korral keskenduti performatiivsele lavakunstile ja vabale improvisatsioonile. Töötubasid juhendasid Luka Lopičić ja Andreas Borregaard, kes omavad doktorikraadi performatiivses kunstis, mis hõlmab teatraalsete oskuste või teooriate kasutamist muusikalise etteaste ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Kaasaegse improvisatsiooni töötubasid juhendasid Veli Kujala ja Paweł Zagańczyk.

Lisaks põhiteemaga seotud sisule toimusid ka meistriklassid erinevatel teemadel, näiteks Hispaania renessanssmuusika, varajase muusika esitus akordionil ja originaalrepertuaari tehnikad.

Fotod: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

18. oktoobril toimusid Berliin-Brandenburgi Teaduste Akadeemia Einsteini saalis juba 13. korda Kotzebue-kõnelused ehk rahvusvaheline August von Kotzebue konverents, mille korraldajad on Harry Liivrand ja prof Kristel Pappel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast.

Kõrgetasemelisel interdistsiplinaarsel konverentsil esinesid ettekannetega Eestist veel peale eelnimetatute Jaan Undusk Underi-Tuglase Keskusest ja Kairit Kaur Tartu Ülikoolist, Saksamaalt oli viis ettekannet (Klaus Gerlach, Bettina Bartz, Zenaida des Aubris, Monique Bernard, Anna Ananieva-Rolf Haaser). Konverentsi avasid kõnedega Berliini akadeemia president Christoph Markschies, akadeemia liige Conrad Wiedemann ja Eesti suursaadik Saksamaal Marika Linntam, lõpukõne pidas aga August von Kotzebue järeltulija Georg von Kotzebue Münchenist. Mõttevahetuses osalesid teiste seas endised Saksamaa suursaadikud Eestis Henning von Wistinghausen ja Christoph Eichhorn.

Konverentsidel käsitletakse Eestis elanud ja töötanud ning Tallinnas asjaarmastajate teatri asutanud maailmakuulsa saksa näitekirjaniku, romanisti, ajakirjaniku, diplomaadi ja estofiili August von Kotzebue (1761–1819) loominguga seotud mitmekülgseid teemasid.

Tänavuse konverentsi keskmes olid naised: naistegelased kirjaniku teostes, kirjandusega tegelevad naised Kotzebue perekonnas, Kotzebue kohatud naisnäitlejad  Euroopa lavadel ja Tallinna teatris. Samuti vaadeldi võrdlevalt Eduard Vilde ja Kotzebue reise, Kotzebue rahvusvahelist kirjavahetusi ning Kotzebue retseptsiooni väliseesti kirjandusteadlaste töödes.

Eesti ja Saksa humanitaarteadlasi ühendavaid Kotzebue-kõnelusi korraldatakse alates 2012. aastast vaheldumisi Berliinis ja Tallinnas, need algatas tollane Eesti saatkonna kultuuriatašee (2011–2016) Harry Liivrand. Berliini akadeemias on varem kahel korral korraldatud Kotzebue-kõneluste artiklikogumike pidulikke esitlusi ja kahe aasta eest ka XI konverents. Järgmine konverents tuleb oktoobris 2025 Tallinnas.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia loovuurimuse doktorant Fabrizio Nastari ja juunikuus doktoritöö kaitsnud Vittoria Ecclesia esinesid edukalt Eesti Teaduste Akadeemia konkursi „Teadus 3 minutiga“ galaõhtul 18. oktoobril.

Kui eestikeelsetele doktorantidele on seda teadust populariseerivat üritust korraldatud alates 2015. aastast, siis Eesti avalik-õiguslike ülikoolide välisdoktorandid said oma töid tutvustada esmakordselt.

Lisaks ettekannetega esinemisele pidid osalejad kirjutama ka populaarteadusliku artikli. Teadusportaali Novaator toimetajad valisid välja kolm parimat artiklit, mille seas oli ka Vittoria Ecclesia kirjutis „A 13-Keyed Clarinet May Transform Classical Music Practice“.

Õnnitleme!

2024. aasta on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) jaoks pidustusterohke. Lisaks akadeemia 105. aastapäevale on põhjust tähistada ka EMTA jazzmuusika erialal, mille avamisest möödub tänavu sügisel 20 aastat. Intervjuu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirjale andis jazzmuusika õppejuht professor Jaak Sooäär. 

Kui tänasel päeval on jazzmuusikaalane kõrgharidus kättesaadav kõigile ning kõlab loomuliku osana ülikoolis, siis vaid mõnikümmend aastat tagasi võisid noored jazzmuusika huvilised sellest vaid unistada. Alates 1970ndate lõpust tegutses Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis levimuusika osakond, kus noor sai küll jazzialaseid teadmisi, kuid sellega tol ajal jazzmuusika haridus ka piirdus. „Nõukogude ajal olid meil nii mõnedki tegusad jazzmuusika tipud, aga need olid siiski väga üksikud tegijad,“ räägib Sooäär, keda võib nimetada esimeseks rütmimuusika kõrghariduse omandanud eestlaseks (2001. aastal lõpetas Sooäär Kopenhaageni Rütmimuusika Konservatooriumi). Samal aastal loodi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse koolimuusika rütmimuusika õppesuund. Uue õppekava algatajad olid saksofonist ja muusikateadlane Heli Reimann ning akadeemia haldusprorektor Tonio Tamra. Õppejõudude ridadega liitusid lisaks Sooäärele ka Taavo Remmel, Tanel Ruben, Mare Väljataga ja Tõnu Naissoo. Hiljem on lisandunud Raul Sööt, Kadri Voorand, Kristjan Randalu, Aleksander Paal, Joel-Rasmus Remmel ja Kirke Karja.

Eesti taasiseseisvumine andis vabaduse ja võimaluse ise loomiseks

Riigi taasiseseisvumine tõi kaasa suuri muudatusi kohalikul jazzi- ja popmuusikamaastikul. Nõukogude ajal tegutsenud süsteemid jäid soiku ning tuli ise tegutsema hakata: nii oli Sooäär aastatel 1993–1996 festivali Tudengijazz peakorraldaja. Nüüd, kus piirid olid valla, sai hakata tegema julgemaid samme võrgustiku loomiseks väljaspool endisi Nõukogude Liidu riike. Sooäär meenutab, kuidas 1995. aasta Tudengijazzile sooviti kutsuda Rootsi noori jazzmuusikuid: kuskilt välismaa jazziteatmikust oli leitud Rootsi Jazzliidu faksinumber, kuhu Anne Ermi abil saadeti Eesti Raadio faksilt kiri. Vastust sellele aga ei tulnud. Mõni aeg hiljem saadeti uus kiri, millele reageeris üks sealne noor trummar Ricard Österstam, kes ei esindanud küll kohalikku jazzliitu, kuid olles meie kirja juhuslikult märganud, avaldas soovi oma trioga esineda. See juhuslik kontakt omab Eesti jazzmuusika hariduse ajaloos märgilist tähtsust.

Tudengijazzil astus rootslaste trioga samal kontserdil üles Sooääre ansambel Ajastajad. Trummar Tanel Ruben uuris Rootsi kolleegilt, kus oleks Rootsis hea jazzi õppida ning soovitus oli astuda Skurupi Rahvaülikooli, mis on tänaseni tuntud väga kõrge taseme poolest ja on Rootsi kõrgkoolide seas tulevaste jazzitudengite peamiseks kasvulavaks. Paar kuud hiljem läks Ruben Rootsi katsetele ning kuigi Skandinaavia tase tundus tol ajal väga kõrge, sai ta üllatuseks sisse. Skurupi kool on olnud aastaid Eesti noorte jazzmuusikute uks välismaale, seal on õppinud ridamisi meie muusikuid, viimati näiteks Pille-Rite Rei, Britta Virves ja Kerttu Aer. Rubeni edukus andis Sooäärele mõtte proovida minna Kopenhaagenisse ning sisseastumine õnnestus. Ruben sai Skurupi lõpetamise järel sisse Göteborgi Muusikakõrgkooli vastavatud improvisatsiooniosakonda. Pisut hiljem asus Skurupisse ja seejärel Kopenhaagenisse õppima Raul Sööt. Taani õpingute lõppedes tuli Sooäär tagasi värskete mõtetega ka kodumaal jazzmuusika kõrgharidusele elu sisse puhuda.

2004. aasta ja jazzmuusika eriala avamine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias

Sooäär sõnab, et EMTA jazzmuusika eriala algusaastatel oli suureks abiks tollase välissuhete prorektori professor Marje Lohuaru aktiivne tegevus. Tema oli ka suurprojekti „Crossing Borders“ („Piire ületades”) idee algataja. Kahenädalase suvekursuse eesmärk oli kaasata klassika ja jazzmuusika tudengeid nii meilt kui mujalt. „Projekt sai Euroopa Liidu poolse rahastuse. Nüüd oli vaja hakata jazzi tegema!“

2005. aasta augustis toimus EMTA-s esimene „Crossing Borders“, milles osalesid Sibeliuse Akadeemia, Stockholmi Kuningliku Muusikakõrgkooli, Hamburgi Muusika- ja Teatriülikooli, Odense Konservatooriumi, Läti Muusikaakadeemia, Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia ning Varssavi Chopini-nimelise Muusikaülikooli tudengid ja õppejõud. „Tagantjärgi saan aru, et sinna oli kutsutud väga tugev seltskond,“ lausub Sooäär. Projekti eesmärk oli klassika ja jazzmuusika tudengite reaalne koostöö, mis ei olnud tavaline ei siis ega ole seda ka praegu. EMTA-s oli aga juba tollal tugev vaba improvisatsiooni koolkond Anto Petti ja Anne-Liis Polli näol. Ühiselt otsustati, et klassikalise muusika tudengid õpivad nädal aega nende juures ning jazzmuusikud teevad samal ajal oma bände. Teisel nädalal saavad muusikud kokku, tehakse orkester ning moodustatakse väiksemad koosseisud, kus toimub kultuuride segunemine. See õnnestus ootamatult hästi, lõppkontserdid olid muusikaliselt väga tugevad ning lisaks tekkis väga tugev kambavaim.

Kolmeaastase tegevuse järel pälvis „Crossing Borders“ Euroopa haridusauhinna, mis andis võimaluse veel kolm aastat sündmust jätkata. Nii organiseeriti seda suurprojekti kokku kuus aastat järjest kuni 2010. aastani. Sooääre sõnul meenutavad projektiga seotud vilistlased, kelle seas on ka paljud Eesti tippmuusikud, seda aega siiani helgete sõnadega ning nimetavad seda elumuutvaks kogemuseks. „„Crossing Borders“ tõmbas jazziosakonna hästi käima. Sealt tekkis palju sidemeid,“ räägib Jaak Sooäär. Järgnevatel aastatel toimusid uued mitmeaastased rahvusvahelised projektid „Nomazz Meets The Baltic“ ja „Girl Power In Jazz“ Nordplusi rahastusel koostöös Põhjamaade ülikoolidega. „Jazzmuusika osakond on väga tänulik Marje Lohuarule, kes rektoraadis seda kõike toetas,“ lisab Sooäär.

EMTA jazzmuusika eriala ning laiemalt Eesti jazzi seisukohast on väga oluline ka iga-aastane üliõpilaste vahetusprojekt Göteborgi Kõrgema Muusikakõrgkooliga. See sai tõuke Tanel Rubeni õpingutest sealses improvisatsiooniosakonnas, mille juhataja ja vaimne juht, kontrabassilegend Anders Jormin külastas 2003. aastal EMTA-t ja kellele väga meeldis siinsete noorte muusikute entusiasm. Ta tegi ettepaneku tudengite vahetusprojektiks, mis toimib iga-aastaselt siiani. Kahe kõrgkooli tudengid moodustavad segaansambleid ning paaripäevase tööprotsessi järel esitavad õpitud kava kontserdil. Göteborgi Kõrgem Muusikakõrgkool on tuntud oma avatuse poolest ning see mõtteviis on kindlasti inspireerinud meie tudengeid, kellest nii mõnigi on hiljem sinna vahetusüliõpilaseks või lausa õppima läinud. Anders Jormin on aastate jooksul korduvalt akadeemias meistriklasse andnud ning 2014. aastal promoveeriti ta EMTA audoktoriks.

Sooääre sõnul on tema tööks paralleelselt õppetööga olnud välissuhete korraldamine, üliõpilasvahetuste koordineerimine ning meistriklasside ja töötubade korraldamine. Paarikümne aasta tagune Eesti suletus on küll kindlasti vähenenud, kuid jätkuvalt tundub, et Eesti jazzmuusika ja -muusikud ei ole piisavalt kursis sellega, mis toimub Põhjamaades või Euroopas laiemalt. „Meri kuidagi eraldab ja noored ei saa infot kätte, mis mujal toimub,“ nendib Sooäär. Muudatused ja koostööd ei saa aga sündida üleöö. Nii jätkub igapäevane töö võrgustike loomisel Eesti ja teiste riikide muusikakõrgkoolidega.

Jazzmuusika kui elustiil

„Jazzmuusika on elustiil,“ ütleb Sooäär. „Vanasti mängiti Ameerikas kuus õhtut nädalas kuus setti järjest. Pärast seda mindi kusagile jämmile. See oli selle aja muusikute „kool”, mis tegigi nad nii heaks.“ Kuigi jazziharidus ja metoodika on kiirelt arenenud, on Sooäär arvamusel, et seda jazzmuusikat, mida viljeleti 1950-60ndatel, ei ole mingis mõttes võimalik sama usutavalt enam teha. „Selle ajastu muusikud elasidki ainult jazzis 24/7 ning suur osa materjalist omandati „kõrva järgi“. Praegused mängijad on selle omandanud enamasti koolides ning hommikust õhtuni ainult jazzis elada on reaalne ainult väga vähestele sellel planeedil, sest aeg on teine. Uue aja mängijad on tehniliselt suurepärased ja vanadest võib-olla paremadki, aga jazzis ja muusikas laiemalt on olulisim see, kes sa oled ja mis sul publikule öelda on. Tehnilist võimekust on vaja selleks, et seda visiooni ellu viia. EMTA jazzmuusika peaküsimus on algusest peale olnud see, milline peaks olema balanss traditsiooni omandamise ja innovatsiooni arendamise vahel.“

Sooääre sõnul on jazzmuusika õpe maailma kõrgkoolides väga erinev. „Jazzimprovisatsioon traditsioonilises mõttes on tegelikult ju matemaatika, väga konkreetne teooria. Metoodika on olemas samamoodi kui klassikalises muusikas: et saada tehnikas heaks, tuleb läbida teatud kilometraaž,“ lausub Sooäär. „Seda teooriat õpetada on võrdlemisi selge ja lihtne, sest protsess on teada. Loomingulisuse ja innovatsiooni arendamine on oma olemuselt keerulisem ja hägusam teema. Tudengid on väga erinevad ja neile tuleb läheneda väga individuaalselt, pakkudes välja erinevaid mõtteid ja ideid, mis nende eneseotsingud ja fantaasia käima tõmbaks. Reeglite tundma õppimine on loomulikult hädavajalik, aga kool peab olema ka ettevaatlik, et liiga range nootide nii-öelda „õigeteks ja valedeks“ lahterdamine õpilaste loomingulist alget ära ei nudiks. Hea improvisaator oskab kõiki noote kasutada.“

Samuti on eriala õppejuht seda meelt, et jazzmuusiku kõige parem kool on siiski lava. Kui aga seda lava ei ole olemas, on vaja need regulaarsed õpitunnid ära teha kuskil mujal, olla selles muusikas, kohata samasuguste huvidega muusikuid ja mängida nendega. Ja sellise keskkonna loomisel saab kool aidata. Kui rääkida Eesti rütmimuusika haridusest, siis lastemuusikakooli tasemel õpetatakse seda muusikastiili jätkuvalt üsna vähe ning areng oleks viimase 20 aasta jooksul võinud olla kiirem. Väike liikumine toimus koroonapandeemia ajal, kui paljud muusikud asusid õpetama lastemuusikakoolidesse, aga üldiselt jõuab jazz meie noorte muusikute teadvusse hiljem kui naabermaades. Küsimus on olnud siinkohal nii õpetajate puuduses, aga ka vastuseisus, mis on tingitud sellest, et tegemist on nii-öelda uue asjaga. Sooäär tunnistab, et kuna huvi selle muusika vastu on noortel tihti tekkinud üsna hilja, siis tuleb akadeemias vahel tegeleda ka algtaseme teadmiste järeleaitamisega. „Aga vaatamata sellele, et kandepind on olnud väike, on üles ehitatud Eesti jazz sellisena, nagu me teda tänasel päeval teame. Kõigile tuleb läheneda väga individuaalselt, kuna tudengid tulevad erinevatest kohtadest ning on väga erinevad. Mõned arenevadki hiljem. Arvan, et siinne jazzi ringkond ei ole üldsegi paha. Selles mõttes olen ma väga rahul. EMTA jazzmuusika osakonna panus Eesti koondpildi kujundamisel on täitsa olemas. Neid, kes on leidnud oma tee, on ikkagi välja palju. Akadeemia jazzmuusika eriala ülesanne ongi aidata noortel inimestel, kes tahavad tegeleda improvisatsioonilise muusikaga, leida oma tee,“ lausub Sooäär.

EMTA jazzmuusika erialalt on läbi käinud ka paljud Eesti popmuusikud, kelle siht ei ole olnud saada jazzmuusikuks, vaid saada juurde haridust ja oskusi. „Mäletan, et võibolla kümme aastat tagasi vaatasin täiesti juhuslikult Eesti eurolaulu finaali ja peaaegu igas bändis oli keegi meie tudeng või vilistlane. Siit on läbi käinud inimesi, kes teevad oma asja mitte otseselt jazzmuusikas ja on väga edukad.“

Sisekõrva arendamine, teadlik muusika kuulamine ja koosmäng ehk jazzmuusiku ABC

Jazzmuusika õppe ülim eesmärk on suutlikkus reaalajas oma pillil ette kanda seda, mida sisekõrv kuuleb. Sooääre sõnul on see väga ambitsioonikas eesmärk ja neid jazzmuusikuid, kes seda teha suudavad, ei ole palju. Kõrva arendamine ja koosmängimise oskus on jazzmuusikuks kasvamise ja jazzmuusika õppimise keskne osa.

Sooäär on 20 aasta jooksul näinud, kui erinev on sisseastujate tase ja huvid. Eesmärk on aga sama: tudeng peab suutma orienteeruda ja hakkama saada erinevates muusikalistes olukordades, mis võib tähendada igapäevasest mugavustsoonist väljumist. Selleks on vajalik laiem pilt eri jazziliikidest ja -keeltest. „Jazzis on tore see, et kui kohtud võõra muusikuga teiselt maalt, siis sa ei pea oskama temaga sama keelt, aga koos mängides tekib suhtlus koheselt ning kõik on selge ja arusaadav. Jazzis on erinevad improvisatsiooni keeled. Kõiges ei pea olema tugev, aga kui inimene lõpetab selle kooli, siis peaks ta suutma kõigis neis põhikeeltes suhelda ning loomulikult peab olema ka oskus oma partnereid kuulata,“ lausub Sooäär. „Laiapõhjalisus ja paindlikkus on pika ning mitmekesise jazzmuusikukarjääri eelduseks.“

Jazzmuusika hariduse üheks oluliseks osaks nimetab Sooäär muusika teadlikku kuulamist, mida ta ka ise oma tudengitega võimalikult palju praktiseerib. „Meil on siin majas õnneks erakordne raamatukogu, kuhu on aja jooksul korralik jazzmuusika kogu kujunenud.“ Tänapäeval võivad noored küll palju ja erinevat muusikat tarbida, aga tihti tehakse seda juhuslikult. „Minu põlvkond läks suveks vanaema juurde maale, kaasas kolm kassetti, sest rohkem lihtsalt ei olnud. Kui sügisel tagasi tuldi, olid kassettide lintidesse augud kulunud,“ naerab Sooäär. „Aga siis kuulatu on siiani pealuu sees ning isegi aastakümneid hiljem kõrva järgi mängitav.“ Sellist korduvat ja teadlikku kuulamist on tänapäeval vähe. Materjali tuleb küll palju peale, aga tuleks võtta aeg ja oluline info endale sisse kuulata. Kui mingi asi on tähtis, tuleb sellesse panustada aega ja tähelepanu. Meie tähelepanu eest võitlemine käib iga sekundi eest. Sellepärast on väga raske olla noor ja keskenduda millelegi,“ näeb ta enda töös ja elus.

Kui Sooäär midagi eraldi välja tooks, mille poolest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia jazzmuusika eriala õpe kuidagi erineb, on muusikaajalugu ja selle tähtsus. „On hädavajalik omada ülevaadet oma eriala ajaloost,“ leiab Sooäär. Siin on olnud oluliseks võtmeisikuks Arne Luht, kes aitas omal ajal Uno Naissool Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli levimuusika osakonda üles ehitada ja elab praegu Berliinis, kuid käib Eestis neli korda aastas projektinädalatel EMTA jazzitudengeid õpetamas. „Ta on kirglik melomaan, heas mõttes fanaatik ja lisaks väga süstemaatiline õpetaja. Tema plaadiriiul kodus on pikem kui meie jazziriiul siin,“ naerab Sooäär. „Selleks, et ise midagi luua, peab teadma, milliseid „rattaid“ enne sind on tehtud. See on väga oluline.“

Sooäär on ka arvamusel, et tudengeid konkreetselt hinnata on keeruline, eriti magistriõppes ja üleüldse looverialades. „Saab öelda, kas vajalikud nõuded on täidetud või mitte, mis oma olemuselt tähendab arvestust, mitte eksamit. Ma ei oska küll alati täpselt öelda, kas sooritus oli 5- või 4+. See selgub hiljem, hinded paneb elu. On noori, kes astuvad kooli sisse ja mõtlevad, et on juba tegijad ja ei pinguta eriti, sest eksamikriteeriumiteks nende oskustest piisab. Samas võib mõni teine alustada palju nõrgemalt positsioonilt, ent tugeva tööga jõuda pikas perspektiivis hoopis kaugemale. Kui oleks minu teha, siis vähemalt magistriõppes piirduksin ma loomingulistes ainetes arvestustega ning hoiduks konkreetsetest hinnetest.“

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tähistab jazzmuusika eriala 20. aastapäeva festivaliga EMTA JAZZ 20, mis toimub 18.–20. oktoobrini Tallinnas ja Tartus.

Jaak Sooäärt intervjueeris Jaanika Vilipo. Intervjuu ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja teises numbris (september 2024), rohkem infot siit.

Sel nädalalõpul tähistab 20. aastapäeva Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia jazzmuusika eriala. Sündmust tähistatakse kontsertidega Tartus ja Tallinnas, juubel kulmineerub pühapäeval galakontserdiga Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis, kus astuvad üles mitmekümned nimekad õppejõud ja vilistlased.

“Jazzmuusika õppekava avanes Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias 2004. aastal ning kahe aastakümne jooksul on siit diplomi saanud üle saja muusiku, kellest paljud on tänaseks Eesti muusikamaastikul kenasti pildil nii jazzis kui ka teistes muusikažanrites,” sõnab akadeemia jazzmuusika õppejuht professor Jaak Sooäär. “EMTA jazz tähistab oma 20. sünnipäeva galaga, kus lavale astuvad jazzi magistriõppe vilistlased ja õppejõud. Sedalaadi esinduslikku kaheosalist jazzikontserti üle 40 muusiku osavõtul saab Eestis näha väga harva ning teadaolevalt Tartus lausa üle aastakümnete,” lisab Sooäär.

Juubeligalal “EMTA JAZZ 20”, mis toimub laupäeva õhtul Tartus Tubina saalis ja pühapäeval EMTA suures saalis, astuvad üles Kadri Voorand, Rebecca Kontus, Ingrid Rabi, Anett Tamm, Elina Martinson, Marianne Leibur, Maria Väli, Reelika Ranik (vokaal), Raul Sööt, Aleksander Paal, Mairo Marjamaa, Roberts Martinovskis, Roland Karu, Kristers Laurinš, Pēteris Ancveriņš (saksofon), Martin Kuusk (klarnet), Allan Järve (trompet), Kristjan Randalu, Jürmo Eespere, Vladimir Võssotski, Kirke Karja, Anna Vibe, Rain Rämmal (klaver), Jaak Sooäär, Pent Järve, Paul Daniel, Edgars Rugajs (kitarr), Martin-Eero Kõressaar, Mingo Rajandi, Henno Kelp, Mihkel Mälgand (bass), Tanel Ruben, Karl-Juhan Laanesaar, Kaspar Kalluste, Aleksandra Kremenetski, Mihhail Nikitin, Ramuel Tafenau, Eno Kollom (trummid).

Pidustused saavad alguse aga juba reede õhtul, kui EMTA black box’is saab kuulda jazzansambleid, kes äratavad ellu Duke Ellingtoni muusikalise pärandi. Akadeemia üliõpilased viivad kuulajad ajas tagasi jazzi kuldaega, tuues kaasa värske ja kaasaegse lähenemise.

Piletid on saadaval Piletikeskuses ja tund enne algust kohapealt.

Fotogaleriid:
“EMTA JAZZ 20. Juubeligala” fotoalbum asub Facebookis siin.
“EMTA JAZZ 20. Duke Ellington 125” fotoalbum asub siin.

Meediakajastusi:
Maian Kärmas. Külas on Jaak Sooäär (Vikerraadio, 17.10.2024)
EMTA jazzmuusika eriala galakontsert (Klassikaraadio, 17.10.2024)