Muusika- ja teatriakadeemias on doktoriõppes avatud kaks õppekava: muusika ja teatrikunst (loominguline suund); muusikateadus (teaduslik suund). Nominaalne õppeaeg doktoriõppes on 4 aastat. Täiskoormusega doktoriõpe on tasuta. Vt täpsemalt: https://eamt.ee/erialad/doktorioppe-keskus/sisseastumine/

Konsultatsioonid 2021. aastal doktoriõppesse  sisseastujatele toimuvad Zoomis järgmiselt:

15. aprillil kell 16.15 eesti keeles
kell 17.00 inglise keeles

19. aprillil kell 10.30 eesti keeles
kell 11.15 inglise keeles

Konsultatsioone viib läbi professor Kristel Pappel. Osalejatel palume registreeruda 14. aprillini telefonil 6675 709 või e-aadressil: margit.vosa@eamt.ee

Vt ka: “Miks õppida muusikateadust või muusikakorraldust”

Teatrikunsti loomingulisest doktoriõppest huvitatud loomeinimestel palume konsultatsioonideks ja loomingulise projekti aruteluks endast märku anda EMTA lavakunsti osakonna doktoriõppe koordinaatorile Madli Pestile hiljemalt 3. maiks 2021 aadressil madli.pesti@eamt.ee. Vt ka: http://lavakas.ee/uudised/algab-vastuvott-doktorioppesse/

Ilmunud on EMTA RESONANTS – akadeemia uudiskiri nr 3.

Loe siit

Ekspositsioon

Kõigepealt on mul väga hea meel, et konkurss toimus. Ja mul on tõeliselt hea meel, et see toimus just sellisena, nagu ta toimus.

Õpilased said vajadusel teoseid mitu korda salvestada ning teisest küljest oli mul žüriiliikmena esmakordne ja väga meeldiv võimalus noorte esitusi mitu korda kuulata. Seda ma tõesti ka tegin ning tervikpilt meie noorte muusikute hetkeseisust on seetõttu sügavam ja põhjalikum, kui kunagi varem.

Olen veendunud, et publiku ees esinemine on tihtipeale lihtsam, kui tühjas saalis salvestamine. Publiku ees esinedes lisandub kõlalistele kvaliteetidele palju väliseid, esmapilgul mitteolulisi, aga lõppkokkuvõttes väga tähtsaid tegureid – nagu üldmusikaalsus (publikust inspireeritud spontaanne musikaalsus, mitte niivõrd tunnis õpitud ega klassis harjutatud), emotsionaalsus, sarm, publiku haaramise võime ja kindlasti ka välimus. Kokkuvõttes ei pruugi määravaks osutuda mitte objektiivne kvaliteet, vaid ÜLDMULJE. Eeltoodud tegurite tähtsust ei maksa alahinnata ka videokonkurssidel, aga viimastes tõuseb tähtsaimaks siiski see, „mis hetkel torust tuleb“, muu jääb paratamatult tagaplaanile.

Oma õpilastele ütlen sageli, et alles hetkest, millal usaldan neid tööandjatele soovitama hakata kui mängijaid, keda võib ja saab salvestustel rakendada, võivad nad endid päris mängijateks pidada, enne mitte.

Töötlus

Kui vaatasin noorte videoid, mõtlesin mitmest asjast.

Esiteks, kui imetlusväärselt head on pillid.

Teiseks, KUI hästi nende heade pillidega mängitakse. See ei ole niisama öeldud – kui olin noor muusikaõppur, oli tavaline, et konkursside paremusjärjestus oli ühtlasi ka pillide paremusjärjestus, ehk – kellel oli korralik pill, sai ka korraliku koha. Teised jäid selgelt alla.

Kolmandaks mõtlesin, et küll on hea, et meie puhkpillikool on selline, nagu ta on – omamoodi poolmetsik ja lõpuni ühtlustamata.

Laias laastus võib konkursil osalenud noored muusikud jagada kaheks – on sellised varaarenenud ilumeele ja küpse mängumaneeriga noored, kelle toon, dünaamika ja tehnilised võimed on kenasti närvikavaga tasakaalus; ning siis need teised, kelle kõla ei ole veel kaunis, vaid pigem toorelt jõuline, dünaamika kohati ülepaisutatud ning tehnika ebaühtlane, muusikunatuurist rääkimata. Need „käristajad“ jäid konkursil ilumeelsetele noortele pisut alla, aga tihtipeale on pedagoogide jaoks suurimaks kingituseks just sellistega töötamine – klarnetimäng (ja üldse muusikategemine) peab sageli sisaldama peale ilu ka suurt, veidi robustset jõudu, vajadusel üleannetut forsseerimist ning kohati suisa jultumust. Selliste omaduste märkamine ja väljaarendamine muusikas on pedagoogitöö suurimaid väljakutseid, aga ka suurimaid kingitusi.

Tunnistan, et kuulasin väljakujunemata tooni ja mängumaneeriga noori muusikuid sama suure rõõmuga kui neid, kes oma kõla ja muusikuolemuse juba leidnud olid.

Aga mis kõige olulisem – igas esituses kostis alati välja õpilase iseloom, eripära ja karakter. See, et isiksus pilli taha ära ei kao, on sellise poolmetsiku puhkpillikooli suur pluss, ja neile, kes otsivad ning armastavad muusikas üle kõige suuri ja eredaid andeid, pakkus see konkurss palju avastamisrõõmu.

Repriis

Eesti orkestrid ei ole kunagi olnud väga ansamblikesksed, ühtlustatud pillirühmadega kollektiivid. Sisuliselt meie orkestrite pillirühmades ju kahte ühesugust mängijat ei ole. Aga see-eest on palju säravaid, silmapaistvaid tippmängijaid ning sellest ajast peale, kui ma koolis käies avastasin, et sümfooniakontserdilt tulles ei mäleta ma mitte niivõrd sümfooniat ega solisti, vaid hoopis orkestrantide Samuel Sauluse, Jaan Õuna, Andres Lepnurme ja Hannes Altrovi briljantseid soolosid, olen ma pigem suurte isiksuste kui ühtlustamisusku; meie kirev, eriilmeline puhkpillimaastik annab kindla tunde ja teadmise, et eredad muusikunatuurid meil kunagi otsa ei saa.

Kooda

Siinkohal kiitus ja tänu lapsevanematele, kelle panust inimese kujundamisel taas tunnustamata jätta ei saa – isegi, kui noorest kutselist muusikut ei tule, kaunistab pillimänguoskus inimese hinge igal elu-etapil. Ja teisalt on mitmekülgse hariduse saanud muusiku võimed ning võimalused kindlasti kordades avaramad kui muudel.

Seda viimast ütles helilooja Aleksander Skrjabin noore Vladimir Horowitzi emale.

Toomas Vavilov
EMTA klarneti ja puhkpilliorkestri dirigeerimise professor

Vt konkursi kohta lähemalt: https://www.muusikakoolid.ee/et/parim-noor-instrumentalist-2021

„Näotu mehe“ n-ö fassaadskulptuur (st ühelt poolt vaadeldav kuju) valmis 1994. aastal kunstiakadeemia tolleaegsete tudengite Marko Mäetamme ja Hannes Starkopfi koostööna kunstnike liidu kevadnäituse tarbeks.

„Näotu mees“ kasvas kolmemõõtmelise kujundina välja Marko Mäetamme graafikast nn üldistunud figuurina tema töödes esinevast mustast laik-mehest. Ideeks oli luua püsti seisev graafiline pilt. Kuna Marko Mäetammel oli aga eriline respekt teiste meediumide, väljundite ja erialade vastu ning tal ei olnud skulptuuriloomise kogemust, siis skulptuuri alusstruktuuri valmistas Hannes Starkopf Marko Mäetamme palvel.

Pärast kevadnäitust sattus „Näotu mees“ EMTAsse ning eksponeeriti trepikojas, kus see õnnetul moel 2000. aastate keskel rängalt kannatada sai. Ligi pool aastat tagasi algas „Näotu mehe“ taastamise projekt, mille muusika- ja teatriakadeemia poolne eestvedaja on akadeemia saalide haldusjuht Ilja Goor.

Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala õppetöö raames loodi tudengitest töögrupp – koosseisus Heie Veeväli, Mary Vahtra, Eveli Mürk, Daniela Dontševski, Reginald Anselm Leppik, Jüri-Martin Lepp, kes hindasid skulptuuri seisundit, dokumenteerisid kahjustused ning tegid vajalikud konserveerimis- ja taastamistööd. Projekti juhendasid kunstiakadeemia õppejõud Taavi Tiidor ja professor Hilkka Hiiop.

Konserveerimisprotsessi käigus jõuti ainulaadse kontseptsioonini, mille raames skulptuuri kahjustada saanud ülemise osa esikülg otsustati eemaldada ja eksponeerida eraldiseisvana.

Selle abil loodi just kui uus väärtus, mille abil jutustatakse lugu teose saatusest ja keerdkäikudest. Skulptuuri ülemisele osale otsustati teha uus esikülg, mille kunstnik ise üle värvis, samuti uuesti signeeris ning dateeris.

Skulptuuris asendatud materjal on originaaliga võrdselt väärtuslik ning ka vastupidi – originaal säilitab samaväärse rolli asendusmaterjaliga. Uut skulptuuri on võimalik juba uudistada EMTA kontserdi- ja teatrimajas sokli korrusel, vana on eksponeerimiseks valmimas.

Kasutatud materjal: Jüri-Martin Lepp, 2021. Aruanne. Marko Mäetamme teose „Näotu mees“ konserveerimine. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn, 2021.

Kultuurikorralduse eriala tutvustav veebiseminar „Kultuurikorraldus kui tulevikulahenduste kollaaž“ toimub 29. aprillil kell 15–17 Zoomis.

Muusika- ja teatriakadeemia kultuurikorralduse magistriprogrammi ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse programmi eestvedamisel arutame, kuidas kultuurikorraldus tegeleb erinevatele probleemidele loovate lahenduste leidmisega ja kuidas eriala teadmised ja oskused mõjutavad tulevikuarenguid laiemalt.

Veebiseminar tutvustab lähemalt kultuurikorralduse õppekavade sisu ja ülesehitust, pakub vilistlaste ja tänaste praktikute peegeldusi ning vestlusringi tuleviku töö ja väärtuste teemal. Tule ja mõtle kaasa ning saa lähemalt teada, mis teeb kultuurikorraldusest põneva ning uuendustele avatud valdkonna.

Registreerimine: SIIN

Tutvu kavaga SIIN

Lisainfo: kaari.kiitsak-prikk@eamt.ee

2019. aastal sai EMTA Nordplusi programmi rahastuse intensiivprojekti North STAR bigbänd korraldamiseks. EMTA eestvedamisel panime koos Läti, Leedu, Taani ja Rootsi partneritega kokku rahvusvahelise džässitudengite bigbändi, mis nädalase proovitsükli ja meistriklasside järel Tallinnas ja Riias kontserdid annab.

Kahjuks ei luba pandeemia juba kord edasi lükatud projekti ka seekord veel ellu viia. Selle asemel toimub aprillis igal kolmapäeval kell 16.00 veebiseminar, mis on avatud kõigile Põhja- ja Baltimaade muusikaakadeemiate bigbändihuvilistele.

Esimene veebiseminar toimub 7. aprillil ja selle viib läbi üks Põhjamaade tuntumaid bigbändiheliloojaid, Aarhusi kuningliku muusikaakadeemia õppejõud Jens Christian Chappe Jensen, kes räägib oma bigbändi Blood, Sweat, Drum + Bass Big Band näitel bigbändile kirjutamisest ja arranžeerimisest ning Lähis-Ida muusika mõjust oma loomingule.

Registeerimine: eamt.ee/BIGBAND

Järgmised veebiseminarid:

14 aprill: Katherine Windfeld (Taani)
21 aprill: Joakim Milder (Rootsi)
28 aprill: Paneeldiskussioon

Lugu sellest, kuidas Erasmus toimib

Liisa Nurmelaga vahetas mõtteid Mari Köhler.

Lõpetasid eelmisel suvel muusika- ja teatriakadeemia kultuurikorralduse magistriprogrammi ja käisid vahetult enne lõpetamist Erasmuse kaudu välispraktikal. Räägi palun lähemalt, kuidas selle mõtte peale tulid, mis Sind motiveeris ja kuidas leidsid vastuvõtva organisatsiooni?

Soov välismaale praktikale minna oli mul juba enne muusika- ja teatriakadeemiasse astumist, kuid erinevate asjaolude tõttu polnud see bakalaureuseõppe ajal võimalik. Olen inimesena väga rahutu ning avatud igale võimalusele midagi uut kogeda ja õppida, nii et kui asusin õppima kultuurikorralduse magistriõppesse muusika- ja teatriakadeemias, siis avanes võimalus see seiklus ette võtta.

Tänu Euroopa Liidule on meil võimalus välismaale õppima või praktikale minna ning saada selleks ka rahalist toetust, sh keeleõppe toetust (Euroopa Liidul on eraldi platvorm, kus saab oma keeleoskusi harjutada). Miks me ei peaks seda võimalust ära kasutama? Minu jaoks on suurimaks motivaatoriks olnud avardada silmaringi ja näha, kuidas teised riigid ning rahvad elavad. Samuti aitab rahvusvaheline töökogemus kaasa noore inimese karjäärile. Erinevate rahvustega ja võõrkeelses keskkonnas töötamine loob eelduse leida hiljem tööd mõnes rahvusvahelises firmas. Või kui on soov kodumaale naasta, siis aitab välismaine kogemus tuua töökeskkonda uut ja värsket perspektiivi – ja muidugi ka kontakte!

Magistriõpingute ajal saatis õppekoordinaator meile pakkumise ENCATC-ilt (European Network of Cultural Management and Policy), kes otsisid kommunikatsiooni praktikanti Brüsselis. Kuna ma sel ajal tundsin huvi kommunikatsiooni vastu, siis kandideerisin kohe. Ütlen ausalt, et kui sain neilt positiivse kirja meie Islandi õppereisi ajal, oli mul täiesti meelest läinud, et olin sinna kandideerinud – aga suur rõõm oli igal juhul. Kuna aeg oli õige, siis võtsin pakkumise vastu ja asusin ette valmistama oma minekut Brüsselisse. Tagantjärgi mõeldes olen väga õnnelik, et sain alles magistriõppe ajal välispraktikale minna, sest olin selleks vaimselt ja füüsiliselt valmis.

Olid praktikal Brüsselis eelmisel kevadel, kui maailma tabas esimene viiruslaine. Palun räägi lähemalt, mida see tähendas välismaal viibinud tudengile, kuidas said oma praktikaga jätkata ja milline oli Euroopa Liidu pealinn 2020. aasta kevadel.

Kolisin Brüsselisse jaanuari alguses, kui viirus polnud veel Euroopasse jõudnud. Elu toimus tavaliselt. Sain paar kuud nautida kultuurielu ning tutvuda kohalikega. Brüsselis algas kevad üsna varakult. Kesk-Euroopas (kaasa arvatud Belgias), on levinud pärast tööd kokkusaamine baarides. Jordani linnaosas, kus asub palju Euroopa Liidu asutusi, nimetati iga neljapäevast kokkusaamist Plux-iks. Enamasti on see tuntud kohana, kuhu tulid kokku Euroopa Liidu asutustes töötavad praktikandid, kuid seal käisid praktikandid ka teistest organisatsioonidest. Nn vabadust saime nautida vaid paar kuud, siis tuli esimene koroonaviiruselaine, mis meid koju jättis.

Viiruselaine tuli ootamatult. Kui teised riigid olid veebruari alguses võtnud kasutusele viiruse peatamiseks tõsisemaid meetmeid, siis Brüsselis jõuti selleni üsna hilja. Siiski veebruari keskpaigast asusime tööle kodukontorites. Arvan, et ükski organisatsioon ei olnud valmis selleks, mis tuli – paanika, teadmatus ja hirm. Kõik pidid kohanema uue elustiili ja rütmiga üleöö, teadmata kuidas edasi töötada ja elada. Ka ENCATC polnud valmis selleks muutuseks – pidime koheselt töötama välja plaani, kuidas töötada kodust. See nõudis aega, teistmoodi mõtlemist ja rohkelt kommunikatsiooni, mis esimesel kuul oli väga keeruline, sest inimestes kasvas frustratsioon, üksindus ja nõutus. Tol hetkel oli väga oluline omada tugevat tugistruktuuri. Mu suurimateks toetajateks said mu sõbrad ja pere Eestis, kellega me iganädalaseid kõnesid ja viktoriine tegime.

Vahetult pärast pandeemia algust oli Brüssel inimtühi. Linn, kus alati sebis ringi tuhandeid inimesi, mis oli tavaliselt täis liiklusmüra ja suminat ja – mis seal salata – samuti prügi, oli nüüd vaikne ja järsku ka prügist puhas. Kesklinnas jalutades oli kuulda isegi linnulaulu ja lehesahinat. Mõnes mõttes oli see väga värskendav.

Äsja lõpetasid vilistlaspraktika Göteborgi filmifestivali juures. Kuidas kirjeldaksid seda kogemust?

Sellel on eellugu. Kui olin Brüsselis olnud juba neli kuud, siis ühel öösel helistas mulle sõbranna ja ütles, et tema teab, mida ma tegema pean, et leida elus oma tee – kandideerigu ma järgmisele praktikale või tööle filmi valdkonnas. Olin just mõtlemas, mis valdkonda ma oma energiat ja kompetentsi panustada tahan. Sõbranna kõne andis tõuke tegutsemiseks. Pärast seda saatsin peaaegu kõikidele Euroopa filmifestivalidele ja turgudele oma CV ja motivatsioonikirja ning kolm kuud hiljem allkirjastasime praktikalepingu Göteborgi filmifestivalil, mis on üks tuntumaid ja suurimaid filmifestivale Skandinaavias ja Euroopas.

Asusin seal praktikale filmituru meeskonnas kommunikatsiooni praktikandina. Minu ülesandeks oli aidata produtsenti kommunikatsiooni tegevustega – veebiürituste korraldamine, tekstiloome ja muud jooksvad tegevused. Muide, olin esimene mitte rootsi keelt rääkiv ja rahvusvaheline praktikant kogu festivali meeskonnas. Töökeel oli enamasti rootsi keel ja mõned asjad läksid ilmselt n-ö tõlkes kaduma. Kuid filmituru osakonnal oli üsna lihtne adapteeruda ingliskeelse töökeelega, sest nad suhtlevad enamasti oma publikuga inglise keeles ning see oli nende jaoks loomulik üleminek.

Rootsi saabudes korraldati veel festivali mõttes, et tulev festival toimub nii nagu eelmised. Meie osakond aga valmistas ette hübriidsündmust – nii füüsiliselt kui ka veebi vahendusel toimuvaid üritusi. Kui filmifestival toob vaatajad kokku ainult Rootsist, siis filmiturg ühendab inimesi üle terve maailma. Olime juba teadlikud, et kõik filmi valdkonna inimesed ei saa Göteborgi tulla. Paar kuud enne festivali võeti vastu otsus, et kogu festival toimub veebis. Eeldati, et veebiüritus nõuab vähem inimressursi korraldamiseks, kuid reaalsus oli, et kogu sündmuse ümber mõtestamine digiruumi ei nõua küll suurt vabatahtlike armeed, kuid muud tööd oli rohkemgi. Inimestele langes suurem koormus kui tavaliselt ning see sundis osakondi üle vaatama kõik tööprotsessid, et kohaneda ja siiski efektiivselt töötada.

Meie meeskond oli toimetanud digisündmuse vaimus juba oktoobrist saati ning me olime teadlikud üksteise tugevustest ja nõrkustest, oskasime üksteisele toetuda – omavaheline usaldus oli väga tugev. Minu jaoks on harv juhus olla osa meeskonnast, kus igal inimesel on kindel roll ja eesmärk ning kõik on nendest teadlikud, kus inimeste vahel on nii suur usaldus ja arusaam, et mõistame üksteist poole lause pealt. See oli eriliselt hea sünergia, mille lõpuks saavutasime. Praktika aitas mul paremini mõista filmivaldkonda, lihvida oskuseid kommunikatsiooni ja produktsiooni alal. Olen täis tänutunnet, et sain võimaluse sellises meeskonnas töötada ja leida endale uued sõbrad Rootsis!

Tagantjärele mõtlen, et olen meeletult tänulik, et ma just nn koroona-aasta välismaal veetsin. Nägin maailma muutumist erinevatest riikidest ja piirkondadest. Mõnes mõttes andis see isegi väärtuslikumad ja sügavamad suhted inimestega organisatsioonides. Eriolukord ühendas inimesed, kellega koos saime olla. Nägin ja olin osa kohanemisest uue reaalsusega, sain areneda ise koos nende organisatsioonide ja inimestega, sest paigalseis ei ole lihtsalt võimalik.

Kõik need kogemused on mind tagasi toonud Eestisse, andnud võimaluse saada töö ühes rahvusvahelises start-upis, mis edendab just filmivaldkonda.

Nüüd, pärast kahte välispraktika kogemust, mida oskaksid soovitada teistele välispraktikast huvitatud tudengitele? Kas oli ka midagi sellist, millega ei osanud eelnevalt arvestada (nii positiivse kui ka negatiivse poole pealt)?

Esiteks, ära kahtle kas välispraktikale minna või mitte – kindlasti minna! Isegi siis, kui sa ei saa minna organisatsiooni, kuhu sa tahaksid, tasub esimene samm siiski teha. Igast kogemusest on midagi õppida. Samuti on tööandjad agaramalt valmis võtma tööle praktikante, kellel on juba eelnev kogemus rahvusvahelisest töökeskkonnast.

Teiseks tasub kaaluda, kui kaua praktikat teha. Lühemal ja pikemal praktikal on omad miinused ja plussid. Minu jaoks oli 6-kuuline praktika optimaalne – piisavalt aega, et saada baasteadmised riigist, õppida tundma organisatsiooni ning ammutada uusi teadmisi ja oskusi. Minu eesmärk oli töötada erinevates Euroopa riikides, et saada võimalikult hea ülevaade, kuidas eri piirkondades inimesed elavad ja töötavad. Belgiasse ja Rootsi sattusin üsna kogemata, ilma et oleksin just need riigid valinud. Kui on kindel eesmärk mingis riigis hiljem tööd otsida, siis võiks kaaluda pikemat praktikat. Soovitan läbi mõelda, mis eesmärki välispraktika sinu jaoks kannab ja sellest lähtuvalt tegutseda.

Kolmandaks, tasub olla julge – kaotada pole ju midagi. Oma praktikakoha Göteborgis sain just seetõttu, et saatsin organisatsioonile oma CV ja motivatsioonikirja. Tulevik on meie endi kätes!

Negatiivse poole pealt võin välja tuua, et kuigi Erasmuse rahaline toetus on küll hea, siis kindlasti mitte piisav, eriti seda riikides, kus elukallidus on kõrge. Paljudes vastuvõtvates organisatsioonides on praktikantidele toetused, kuid ka sellest ei pruugi jaguda. Eriti täheldasin ma seda Brüsselis, kus toetused praktikantidele olid pigem madalad.

Hea uudis aga on, et viimasel ajal on hakatud propageerima õiglast töötasu praktikantidele Euroopas!

Oma õpingute jooksul EMTAs oled kaasa teinud mitmete kultuurikorralduse projektide juures. Kas võtaksid lühidalt kokku selle, mida andsid Sulle õpingud muusika- ja teatriakadeemias?

EMTA kultuurikorralduse magistriprogramm andis mulle vajalikud teadmised ja tööriistad, et valdkonnas edukalt edasi liikuda. Praeguses muutuvas maailmas on eriti oluline, et kultuurikorraldajal oleks erinevad oskused ja arusaam erinevatest kultuurikorraldamise tahkudest, valdkondadest ja ametitest, et edukalt olukorda juhtida ja olla väärtuslik liige meeskondades.

Mis kõige olulisem, magistriprogramm on rahvusvaheline ning annab võimaluse õppida koos erinevast rahvusest inimestega. See on aidanud mul näha erinevaid perspektiive, leida uusi sõpru teistes riikides, mis tuleb kindlasti kasuks, kui mõttes on mõni rahvusvaheline projekt. Lisaks kursusekaaslastele on ka paljud õppejõud välismaalt, kes on oma ala spetsialistid Euroopa tasemel. Nad tõid meieni ekspertiisi ja teadmiseid, mida ei pruugi Eestist leida.

EMTAs õnnestus mul korraldada Eesti interpreetide konkurssi 2018 puhkpillidele. Minu jaoks oli see esimene muusikaprojekt ning sain koos töötada andekate interpreetide ja valdkonna spetsialistidega.

Õpingud on aidanud mul laiendada enda rahvusvahelist võrgustikku, teadmiseid ja arendada analüüsivõimet. Samuti aitas see viia ellu unistuse – veeta aasta välismaal.

* * * * *

Erasmus välispraktika võimaldab EMTA tudengitel minna erialasele praktikale mõne teise Euroopa riigi ettevõttesse või organisatsiooni. Möödunud aastatel on tudengid käinud praktiseerimas stuudiotes, orkestrite juures, koolides, muuseumites, aga ka kontserdiagentuurides ning kõrgkoolides. Praktika sooritamiseks tuleb leida vastuvõttev organisatsioon üliõpilasel endal. Selleks võib olla mistahes asutus, mille tegevusala ja profiil sobivad üliõpilase erialaga.

Vaata lähemalt: https://eamt.ee/valiskoostoo/vahetusopingud/erasmus-opingud/erasmus-valispraktika/

Interpretatsioonipedagoogika eriala ja EMTA kirjastuse koostöös ilmus järjekordne, juba kuues artiklikogumik, mida võib õigusega „keelpilli eriväljaandeks” nimetada. Selleks on ka kaalukaid põhjusi – ennekõike viimaste aastate interpretatsioonipedagoogika suursündmusteks kujunenud Eesti keelpillimängu ja pedagoogika teedrajavate isiksuste juubelikonverentsid Vladimir Alumäe 100 (2017) ja Olavi Sild 70 (2019).

Konverentsidel peetud ettekanded on aluseks paljudele kogumiku artiklitele. Meie oma teenekate õppjõudude-didaktikute dots Niina Murdvee ja Katrin Talmari kõrval on suur heameel Tartu ülikooli teadur Kadi Tulveri artikli üle, kes vahendab aju-uuringute viimaseid tulemusi ja seoseid musitseerimisprotsessidega.

Üliõpilaste pedagoogiliste lõputööde ja üliõpilaskonverentside ettekannete hulgast on kogumikus esindatud laiemat huvi äratanud Airi Šleiferi uurimustöö põhjal valminud artikkel. Suureks auks oli võimalus avaldada maestra Ivi Tiviku kaks uut artiklit.

Kogumiku sisu ei piirdu aga ainult ja üksnes viiuliõpetusega. Lisaks keelpillimängijatele on selles palju kasulikku pilliõppealast lugemisvara ka kõigi teiste muusikaerialade esindajatele.

Lembit Orgse, professor
EMTA interpretatsioonipedagoogika õppejuht