Rubriik: Lavakunsti uudis

23. oktoobril toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias rahvusvaheline konverents „Kunstilised avastused: uurimissuunad etenduskunstides”, mis tõi Eestis esmakordselt kokku doktorandid-loovuurijad laiast etenduskunstide valdkonnast.

Peakõneleja, Uniarts Helsinki loovuurimuse doktor Joa Hug selgitas, kuidas saab kunstilist praktikat muuta loovuurimuseks. Kuidas arendada kirjutamisviisi, mis säilitab praktika performatiivse jõu ja füüsilise mõju? Näitleja ja lavastaja Dominykas Vaitiekunas Leedu Muusika- ja Teatriakadeemiast kõneles muusikateatri tegemise võimalikkusest kurtide kogukonnaga. Dramaturg Klaus Maunuksela Helsingi Teatriakadeemiast selgitas, kuidas luua kineetilise audioraamatu dramaturgiat. Keiu Virro Tallinna Ülikoolist tutvustas ligipääsetava teatri kontseptsiooni ja selle ühiskondlikku olulisust.

Eesti Kunstiakadeemiat esindasid kolm nooremteadurit-doktoranti. Taavi Varm kõneles pealkirja „Artist + PhD = Super Stress“ all sellest, kuidas kunstniku ja teadlase identiteeti ühendades hoida ka oma vaimset tervist. Joanna Kalm tutvustas somaatilist kehapraktikat ning Karolin Poska kõneles oma looveksperimendist Balti jaama turul ehk nihke kontseptsioonist oma loomingus.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat esindasid samuti kolm nooremteadurit-doktoranti. Sveta Grigorjeva ühendas oma loomingust kõneledes poeetilise tasandi süvakuulamise praktikaga. Javier Hidalgo-Saavedra tutvustas oma algavat loovuurimust, mis ühendab etendaja treeningpraktika, füüsilise teatri, koosloome ja veel avastamata väljad. Otto Iivari selgitas liikuva heli kontseptsiooni: ta uurib elektroonilise heli, ruumi ja kaasaegse tantsu kokkupuutepunkte.

Konverents toimus Eesti doktorikooli humanitaarteaduste ja kunstide haru projekti “Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel“ raames, mida kaasrahastab Euroopa Liit. Konverentsi korraldas lavakunsti osakonna õppejõud, vanemteadur Madli Pesti. 

Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu esimees Olav Ehala ja Eesti Teatriliidu tegevjuht Elin Kard allkirjastasid lepingu, mille alusel asutatakse Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde teatriuurija, õppejõu ja teatrikriitiku Lea Tormise (1932-2025) elutöö jätkamiseks ja mälestuse jäädvustamiseks Lea Tormise fond. Fondi eesmärk on toetada Eesti teatri uurimist ja teatrimõtte arendamist.

Fondi loomise idee pakkus välja EMTA lavakunstikool ja selle stipendiumite jagamisega hakkab tegelema halduskogu kaudu Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus. Eesti teatrivälja eri moel esindavate asutuste koondumine fondi loomiseks sümboliseerib hästi Lea Tormise suurt panust ja mõju Eesti kultuurimaastikul. Ta oli nii teatriuurimise juhtkuju kui ka paljude näitlejate, lavastajate ja dramaturgide õpetaja. Aastast 1961 oli ta seotud EMTA lavakunstikooliga, kus töötas teatriajaloo õppejõuna, 1996. aastast professori ning 2003. aastast emeriitprofessorina.

Tormis on tuntud monograafiate “Eesti balletist”, “Eesti teater 1920-1940” ja artiklikogu “Teatrimälu” autor, tema juhtimisel töötas lavakunstikoolis Eesti teatriajalooperioodi 1965-1985 uurimise töörühm. Lea Tormis on pärjatud mitmekordselt kriitikapreemiaga, ta pälvis 2001 Valgetähe V klassi teenetemärgi ja 2018. aastal Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu eristipendiumi tunnustamaks tema panust Eesti kultuurilukku. Temanimeline fond hakkab toetama üliõpilaste uurimistöid, teatriuurimuslike artiklite, kogumike ja elulooraamatute kirjutamist.

Vastavalt lepingule ei tehta väljamakseid stipendiumideks fondist enne, kui fondi põhikapitali suurus on 10 000 eurot. Tänu lahketele annetajatele on Lea Tormise fondi põhikapitaliks kogunenud praeguseks üle 1000 euro.

Annetusi Lea Tormise fondi saab teha alljärgnevalt:
Annetuse saaja: Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond
Arvelduskontod: EE117700771000664610 LHV Pank või EE672200221001101347 Swedbank
Selgitusse märkida: annetus Lea Tormise fondi

Kutsume arutlema etendus- ja visuaalkunsti uute vormide üle konverentsil “Väljad, ruumid, rajad: etendus- ja visuaalkunsti piiriülesed vormid” 13. oktoobril 2025 Tallinna Kirjanike Majas (Harju 1).

Euroopa modernistlik kultuur on sajandeid hinnanud “puhtaid” fenomene, kaanonist väljalangemine tähendas ühtlasi tõrjumist äärealadele, tähelepanuta jätmist või halvakspanu. See traditsioon on hakanud murenema alles viimasel poolsajandil, mil teatri- ja etenduskunsti avarale maastikule on siginenud üha enam nähtusi, mis kaugenevad mitte ainult dramaatilisest, vaid ka postdramaatilisest teatrist, kohtudes visuaalkunsti performatiivsete vormidega. Teisalt on visuaalkunstid üha enam pürgimas välja lessinglikust samaaegsusest – ajahetkes fikseeritud vormist – ja leidnud ühisosa teatri, filmi, heli- ja sõnakunstiga. Heterogeensel väljal katsetatakse leitud kohtade, objektide, materjalide, helide, tehnika ja kehadega, pööratakse mänglevalt pahupidi senised tavad, žanrid ja struktuurid. Vaatajad-osalejad kohtuvad uue reaalsusega ootamatutes paikades, nagu garaažid, jõed ja trammid, kuid piiriületusretked jõuavad ka peavooluteatrisse.

Seda etendus- ja visuaalkunsti otsingulist ala on proovitud püüda eri terminivõrkudesse nagu visuaalteater, installatiivne ja füüsiline teater, performance’i-, objekti- ja materjaliteater. Mitmed uurijad on katsunud jõudu uute hübriidvormide eritlemisega, alates nende vormide kujunemisloost dadaistide, futuristide ja sürrealistide tegevuses kuni tänapäevaste teosteni välja. Richard Schechner on kirjeldanud neid etendusuuringute, RoseLee Goldberg etenduskunsti ja Hans-Thies Lehmann postdramaatilise teatri käsitlustes, mida täiendavad kunstidevahelisuse ja intermeedialisuse teooriad ning semiootilised mõtisklused tõlkimise, piiride, keele ja struktuuride üle. Eesti publik on kohtunud etendus- ja visuaalkunsti põimingutega Baltoscandali ja Tallinn Treff festivalil, samuti esindavad seda suunda mitmed kodumaised kunstnikud: Ene-Liis Semper, Erik Alalooga, Andrus Laansalu, Taavet Jansen, Renate Keerd, Mart Kangro, Joel Väli, Urmas Lüüs, Erki Kasemets, Anita Kremm, Liisa Saaremäel, Netti Nüganen, Keithy Kuuspu jt.

Kuidas luuakse nüüdiskultuuris hübriidseid, eri kunste põimivaid ja ristavaid vorme? Millised piirid eraldavad eri kunste, kunsti ja elu, etendusi, aktsioone ja sündmusi? Kas piirilolemine või piiriületamine võib ka tänapäeval tähendada seda, et piirilolija muutub nähtamatuks? Kuivõrd sobib keele loodud maailm keelevälise maailma kirjeldamiseks? Sellistele küsimustele otsitakse vastuseid sarja Etüüde nüüdiskultuurist 19. konverentsil.

Konverentsi kava:

11.00 kogunemine ja avasõnad

11.15–12.45
Liis Kibuspuu, Leonhard Lapini „Multiplitseeritud inimene“ (1980): Eesti esimene performance’i-teatri lavastus
Heili Einasto, Kohaspetsiifilistest tantsulavastustest 1990. aastatel
Urmas Lüüs, Teatraalsest installatsioonist installatiivse teatrini

Kohvipaus

13.00–15.00
Eero Epner, Alguses ei olnud sõna
Helen Kannus, Kuhu kaod, neljas sein? Ühe konventsiooni hääbumine Eesti teatris
Evelyn Raudsepp, Sotsiaalne publik hüpersotsiaalses ühiskonnas
Ene-Liis Semper, Untitled

Lõunapaus

16.00–18.00
Anita Kremm, Mis on see, mis läidab leegi
Kristel Nõlvak, Ene-Liis Semperi impulsiteater ja tühi ruum
Andrus Laansalu, Liikuvad pildid
Henri Hütt, Kärt Koppel, Konverentsi kattevarjus kõigest, mis südamel

Konverentsi korraldab interdistsiplinaarne Eesti nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ, EMTA), kuhu kuuluvad EMTA lavakunsti osakonna teatriteaduse professor Luule Epner ja teadur Eva-Liisa Linder.

Toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond

Rootsis Göteborgis sel aastal 25.–28. septembrini toimuv raamatumess võtab seekord fookusesse Skandinaavia ja Baltimaade näitekirjanduse ning programmi koostamisse oli kaasatud ka Eesti Teatri Agentuur. Messil osalevad mitmed EMTA lavakunstikooli õppejõud ja vilistlased, näiteks saab neid näha-kuulda järgmistes vestlusringides:

25. september: „Viimane koht Euroopas, kus teater on veel elus. Eesti teater Euroopa kontekstis“ – Tiit Ojasoo, Maria Metssalu, Paavo Piik.

25. september: „Eesti näitekirjandus – maailmade vahel“ – Paavo Piik, Siret Campbell, Mehis Pihla.

26. september: „Kas näitekirjandus saab meid muuta paremaks inimeseks?“ – Mari-Liis Lill, Priit Põldma.

28. september: „Põhja- ja Baltimaade näitekirjanduse rahvusvaheline levitamine“ – Siret Campbell, Hedda Krausz Sjögen, Laura Ruohonen, Paul Russell Garrett.

Vaata kogu programmi siit.

Fotod: Karin Allik

Eesti Draamateatri suurel laval on publiku ette jõudmas Alfred Jarry „Kuningas Ubu“, Eesti Draamateatri ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) koostöölavastus. Lavastaja on Tiit Ojasoo, kunstnik-lavastaja Ene-Liis Semper ning mängivad EMTA lavakunstikooli XXXII lennu üliõpilased.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) kaasaegsete etenduskunstide rahvusvaheline magistriprogramm (CPPM) korraldab septembris Tallinnas teist korda soololavastuste festivali „LÄBU“. Etenduspaikadeks on EMTA black box, Kanuti Gildi SAAL, Püha Vaimu SAAL ja erakorter. Piletid tulevad müügile 19. augustil Piletikeskuse keskkonnas.

Festivalil etendub esmaettekandena 16 algupärast soololavastust, mille autoriteks on akadeemia üliõpilased, etenduskunstnikud 13 riigist: Zhenyan Ding (Hiina), Elar Vahter (Eesti), Leah Gayer (Saksamaa/Ühendkuningriigid), Edward Skaines (Austraalia), Maarja Tosin (Eesti), Jeson Joy (India), Clarisse Degeneffe (Belgia), Daniel Ortiz Amézquita (Colombia), Ana Trif (Rumeenia), Charis Tapin (Ühendkuningriigid), Avery Gerhardt (Ameerika Ühendriigid), Juuli Hyttinen (Soome), Dita Lūriņa (Läti), Anette Pärn (Eesti), Oskar Moore (Läti), Maria Papachristodoulou (Kreeka).

„Need soololavastused ei ole aastaid tuuritavad lihvitud produktsioonid, vaid pakilised esimesed eksperimendid ja katsetused: toored, kompromissitud ja avastamisest tulvil. Need on küpsenud CPPMi õpingute esimesel semestril, spetsiaalselt selle festivali jaoks, inspireerituna kokkupuutest erinevate lavastajate, koreograafide ja etenduskunstnikega, kes sellel semestril CPPMi tudengitega kohtusid: Lloyd Newson (DV8 Physical Theatre), Wim Vandekeybus & Maria Kolegova (Ultima Vez), Grzegorz Bral (Song of the Goat), Ivana Jozic (Troubleyn Jan Fabre), Stacy Makishi, Marco Donnarumma, Henry McGrath (Eden’s Cave), Sasha Pepelyaev, Giacomo Veronesi, Sandra Küpper. Nende kunstilised provokatsioonid, loomeprotsessid ja töömeetodid on noori kunstnikke inspireerinud, proovile pannud ja raputanud ning nüüd astuvadki nad avalikkuse ette oma esimeste loominguliste katsetustega soololavastuse formaadis,“ selgitab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kaasaegsete etenduskunstide juhtiv professor ja õppekava koordinaator Jüri Nael.

Soololavastuste teemad peegeldavad maailma, milles autorid elavad, ning küsimusi, millest ei õnnestu mööda vaadata. Publik kohtub teostega, mis uurivad identiteeti ja rännet, leina ja hoolt, mehelikkust ja haavatavust, keelt ja tõlkimist, haigust ja vastupanuvõimet, rituaali ja müüti, ökoloogiat ja võimu. Mõned soolod pööravad pilgu sissepoole, tuues vaataja lähedale esineja isiklikule kogemusele. Teised uurivad  aga välist maailma, kutsudes mõtisklema jagatud ühiskondlike struktuuride ja eelduste üle. Neid kõiki ühendab julgus tegutseda ja astuda edasine samm autoriks olemise teekonnal.

Festivali ajakava ja piletid Piletikeskusest

Lavakunsti osakonna ja Tallinna Linnateatri segakoor osales XXVIII laulupeol „Iseoma.“ Koori juht on laulupedagoog, vokaalansambli vanemlektor Riina Roose.

Kargel ja päikselisel emadepäeval lahkus meie seast Õpetaja ja kultuurimälu Hea Hoidja – teatriloolane ja -kriitik, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor, lavakunstikooli kauaaegne teatriajaloo õppejõud Lea Tormis (17. XII 1932 – 11. V 2025).

Kallis Lea!

Sa pühendasid üle kahe kolmandiku oma elust teatriloole ja lavakunstikoolile. Toompeal, toonases lavakunstikateedris alustasid Sa koolmeistrina 1961. aastal. Oled õpetanud teatritudengeid alates II lennust kuni XXIX lennuni. Õnneks on mõne lühiajalisema kohtumise, samuti tekstide ja salvestuste kaudu Sinu teatriteadmistest ja kultuurimälust osa saanud ka hilisemad õpilased – kuni tänase päevani välja.

„Teatrimälu” – nii pealkirjastasid oma artiklivalimiku „Eesti mõtteloo” sarjas (Tartu 2006). See mõjub olemuslikuna. Sa oled öelnud, et teater „võib mõnikord tähendada igavikuhetki igapäevas” ja osutanud nii mõnelegi lavastusele, mille „maailma tahaks tagasi minna. /—/ Need on lavastused, mis kannavad endas mälu. Mis ei kuulu otseselt ei traditsiooni ega uuendusse, vaid loovad omaette maailma, mis jääb.” (Pangem tähele: „maailmad, mis jäävad” versus vahel juba viledakski kulutatud kujund teatrist kui pöördumatult kaduvast kunstist!)

Teisal oled sõnastanud nõnda: „Minu meelest: kultuur ja teater ongi mälu. Ühe inimese, aga ka ühe rahva mälu. See, mis teatris on kirjeldatav ja dokumentaalselt jäädvustatav (seda pole palju!), segiläbi värelevate visioonide, unenäoliste mälupiltide, müütide, legendide, ajajärgu kujutluste ja anekdootidega. See ongi teatrilugu, võtke või jätke.”

Sa oled meie rahvuskultuuris esimene eriharidusega teatriuurija ja -kriitik (GITISe vastav diplom 1956. aastast). Nii nagu aasta varem GITISe lõpetanud Voldemar Panso oli esimene diplomeeritud lavastaja. 1950ndatel alguse saanud arvustajatöö kohta oled Sa aga tagasivaates tõdenud, et see on „vastamata armastuse vaev”. See võib ositi paika pidada küll, aga …

Teatritegijad on Sind vägagi hinnanud. Merle Karusoo on Sind nimetanud usaldusväärse tagasiside andjaks: „Algul tundus, et ta kiidab kõiki, nüüd ma tean, et ta ei kiida kedagi. /—/ … tema rahulolematus on üks produktiivsemaid /—/ ta on p o o l t, s.t ta mõistab taotlusi, ka neid, mis pole realiseerunud, ka neid, mida ta ei toetaks, ja ütleb alati väga täpselt ära, mis puudu jääb. Aga ütlemise vorm on toetav, julgustav, edasi aitav. Ta aitab meil püsida meie omal teel.”

Üldiselt, hea Lea, oledki Sa vähem kirjutanud niinimetatud jooksvat kriitikat ja sedavõrd enam pühendunud teatriloole. Eelistanud omakorda olla mitte teatriteadlane, vaid pigem teatriloolane. Aga tegelikkuses oled Sa olnud kõike seda – koolmeister, teatri mõtte- ja vaimukaaslane, teatrimõtte ja emakeele hea hoidja … ja rohkem veel.

Sa oled alati rõhutanud teatriloo jäädvustamise-dokumenteerimise vajadust. Meenutagem näitena Su kirjutist „Draamateatri „Kolm õde” mõnede ajalooliste ja praegusaegsete võrdluskoordinaatidega”. See köitev ning ikka ja jälle üle lugedes ergastavalt mõjuv kirjeldus-jäädvustus Adolf Šapiro „Kolme õe” lavastusest (1973) põhineb Su arvukatel vaatamiskordadel. Sa avad lavastuse eri taustu ja määratled tegelaste isiklikke teemasid. Toonane nooremas eas vaataja ei pruukinud märgata ega mõista Meeli Söödi kehastatud Olga varjatud, allasurutud armastust Mikk Mikiveri Veršinini vastu. („Vastamata armastuse vaev…”, eks ole!) Sinu sellesuunaline viibe võis aga osutuda silmiavavaks ning teritada edaspidigi tähelepanu laval toimuva suhtes. Üks alles hiljuti kooli lõpetanu kirjutas tudengina: „Huvitav oli lugeda Lea Tormise artiklit Adolf Šapiro lavastusest „Kolm õde” /—/. Olin selle lavastuse kohta varem veidi lugenud ja ka salvestust näinud, aga see artikkel avas ka Tšehhovi näidendite lavastamist /—/ ja Šapirot kui lavastajat” ning juhatas noorele inimesele ühtlasi kätte Šapiro raamatu „Nii sulgus eesriie”. Tudengite kirjatöödest võib läbi aegade noppida viiteid Sinu käsitlustele näiteks Šapiro „Kirsiaiast”, Karusoo ja VII lennu „Tabamata imest”, Mikiveri „Hamletist”. Samuti on ikka loetud Su „Teatrimälu”-raamatut ja kuulatud „Teatrisajandi”-saateid. Seda tehakse ka edaspidi, olgu see lubadus Sulle siin antud!

Kallis Lea! Sa oled maininud, et Voldemar Panso oli järjepidevuse usku, ja et seda oled olnud Sinagi. Usume, et Su elutöö toetab ja kõnetab jätkuvalt nii tänaseid lavakunstitudengeid kui ka noorema põlvkonna teatriuurijaid. Siinkohal on paslik anda sõna veel ühele endisele tudengile, kes oma teatriajaloo kirjatöö lõpetuseks tunnistas: „sain nüüd selle töö jaoks materjale uurides aru, kui palju, mida kõike ja keda on Lea Tormis teatris näinud.”

Aegadeüleses mõõtkavas võikski see tõdemus raamida ja peegeldada kõike seda, mida Sa oled meile, nii paljude põlvkondade tudengitele ja õppejõududest kaasteelistele õpetanud ja edasi andnud.

Me jääme Sinust puudust tundma. Me jääme Sind tänumeeles mäletama!

Sinu lavakunstikool

Lea Tormise ärasaatmine toimub 24. mail kl 12.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Uksed avatakse kl 11.30. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.