Rubriik: Lavakunsti uudis
11. detsembril olid president Alar Karise kutsel Eestis visiidil Läti president Edgars Rinkēvičs ja Leedu president Gitanas Nausėda, et rääkida Euroopa julgeolekuga seotud teemadel, nagu meie piiridel toimuv, migratsioon, taristu kaitse ja Euroopa Liidu laienemine, mille tulemusena tugevneb kogu Euroopa julgeolek.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXXI lennu üliõpilastel oli suur au esitada Sõltumatu Tantsu Laval kolmele presidendile pooletunnine fragment lavastusest „Ukraina avastamine“. Tegemist on tudengite lavakõne eksamina sündinud kavaga, mille juhendajaks on Anu Lamp. Jaanuaris jõuab lavastus EMTA lavakunstikooli, Tallinna Linnateatri ja teatri Ekspeditsioon koostöös Tallinna Linnateatri laval laiema publikuni.
Fotod: Vabariigi Presidendi Kantselei/ Raigo Pajula
Algas avalduste vastuvõtt Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti eriala näitleja õppesuunale bakalaureuseõppes.
Avaldusi saab esitada sisseastumise infosüsteemi leheküljel www.sais.ee 1. detsembrist 2023 kuni 31. märtsini 2024. Sisseastumiseksamid toimuvad neljas voorus 2024. aasta kevadel ja suvel. Vastuvõetava kursuse juhendaja on Tiit Ojasoo, kaasõppejõud Anne Türnpu ja Tambet Tuisk.
Täpsem info SIIT.
Järgmised bakalaureusevastuvõtud lavakunsti osakonda toimuvad 2026. aastal (näitleja õppesuund, lavastaja õppesuund, dramaturgi õppesuund) ja 2028. aastal (näitleja õppesuund).
30. novembril kuulutati Tartu Uues Teatris etenduse „Päva lõpus, kiigu“ lõpul välja Voldemar Panso nimelise auhinna laureaat, kelleks on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXXI lennu üliõpilane Hele Palumaa.
Voldemar Panso nimeline auhind antakse eeskujuks seadmist väärivale ja perspektiivikale EMTA lavakunstikooli üliõpilasele. Auhind asutati kultuuriministri käskkirjaga 1978. aastal. Preemia antakse kätte lavakunstikooli asutaja ja pikaajalise juhataja, lavastaja ja näitleja Voldemar Panso sünniaastapäeval, 30. novembril.
Preemia andis üle Eesti Teatriliidu esimees Gert Raudsep.
Kuruse juhendaja Jaak Prints iseloomustab laureaati järgmiselt:
Erk ja uudishimulik,
iseendale targalt ülesandeid püstitav,
oma arutluskäike mõte mõtte haaval üha täpsemalt sõnastav,
tundlikku taju peenelt teostav,
elava kultuurihuviga,
suuremat pilti nägeva, seoseid märkava pilguga,
nõtke ja sitke liikuvusega,
enese suhtes nõudlik looja.
Temas on ühendatud justkui vastandlikud pooled –
ta on teistele teed andva isetu loomuga,
ja samas kollektiivi eest täiskasvanulikult vastutav;
ta võib keerulistes olukordades olla mõnda aega sõnatult kuulav vaatleja,
kuid vajalikul hetkel raudne sekkuja;
ta on alandlik ja ta on laetud,
kord kõhklev, kord veendunud. Ühesõnaga – inimlik.
Nii laureaati kui ka kogu kevadel lõpetavat lavakunstikooli XXXI lendu saab praegu laval näha Tallinna Linnateatri lavastuses „Tiit Pagu” (lavastaja Jaak Prints, viimased etendused 4. ja 5. detesmbril), samuti VAT teatri lavastuses „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud” (lavastaja Merle Karusoo, viimased etendused 25. ja 26. jaanuaril Tallinnas ning 5. veebruaril Viljandis). Mängukavas on veel Mart Kangro lavastus „Komöödia” (järgmised etendused Sakala 3. teatrimajas 28., 29. ja 30. detsembril) ning Renate Keerdi lavastus „Päva lõpuks, kiigu” (Tartu Uus Teater, järgmised etendused 19.-22. detsembril Kanuti Gildi SAALis). Jaanuari lõpust saab Tallinna Linnateatri laval näha Anu Lambi juhendamisel valminud lavakava „Ukraina avastamine” ning 13. aprillil jõuab JAIKis publiku ette viimane diplomilavastus, mille lavastab Juhan Ulfsak.
Ka sellel aastal toimuvad Eesti teatri suurmehe Voldemar Panso sünniaastapäeva tähistamiseks Teatri-ja Muusikamuuseumi ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli koostöös Panso päevad.
27. novembril 16.00 saab kuulata EMTA lavakunstikooli XXXII lennu üliõpilaste lavakava Artur Alliksaare luulest ja lauludest „Kuskil ajajõe taga“. Ette astuvad kaheksateist üliõpilast lavakunstikooli XXXII lennust. Sellises koosseisus ei ole nad kunagi varem publiku ees olnud. Neil ei ole Alliksaarest isiklikke mälestusi, ei saagi olla, aga nad äratavad läbi enda ellu Alliksaare värsid, just need, mis neile sügisel 2023 kõige olulisemad tunduvad.
Lavakava juhendajad on Mari-Liis Lill ja Indrek Sammul.
28. novembril kell 16.00 toimub kohtumine lavakunstikooli 1994. aastal lõpetanud XVI lennu vilistlastega. Kooliajast räägivad Indrek Sammul, Elina Reinold, Tarmo Männard, Triinu Meriste, Margus Jaanovits, Andres Puustusmaa jt.
Vestlusringi juhib XIX lennu vilistlane Piret Simson.
Mõlemad sündmused toimuvad Teatri- ja Muusikamuuseumi Süda saalis.
13. novembril kell 10-17 toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis Eesti Teatri Agentuuri ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli koostöös sündiv teemapäev „teater / kestlikkus“.
Teemapäev uurib eelkõige kaht laadi kestlikkust teatris: ökoloogiline kestlikkus ja vaimne kestlikkus. Ühelt poolt püütakse välja selgitada, kui loodushoidlik on Eesti teater ning milline roll on teatriinimestel mängida kliimamuutuste ärahoidmisel. Visandatakse võimalusi tulevikust, kus teater kulutab keskkonda võimalikult vähe. Teisalt kaardistatakse, kuidas ka inimesi teatris võimalikult vähe kulutada. Millisel moel saavutada ja hoida vaimset heaolu nii teatri sees kui ka teatri kaudu?
Teemapäev koosneb ettekannetest ja aruteludest, kus on oodatud kaasa rääkima kõik üritusel osalejad. Ürituse käigus toimub ka vaimset tervist turgutav naljakirjutamine Kinoteatri juhendamisel.
Teemapäeva korraldab Eesti Teatri Agentuuri meeskond koostöös EMTA lavakunstikooliga, teemapäeva konsultant on loovisikute nõustaja Monika Larini ning päeva juhib kuraator Annika Üprus. Teemapäeva toetab Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital.
Ürituse päevakava ja esinejate nimekirja leiab Eesti Teatri Agentuuri kodulehelt ja Facebookist.
Teemapäevast teeb otseülekande ERRi kultuuriportaal, üritusel on kirjutustõlge nii kohapeal kui ka otseülekandes. Sissepääs on kõigile tasuta.
4.-12. oktoobrini andis EMTA lavakunsti osakonna XXXI lennu üliõpilastele meistrikursuse Robert Marchand.
Varemgi korduvalt Eestis töötube läbi viinud Marchand on Austraalia filmirežissöör ja õppejõud, kelle meistrikursuse fookuses on tegelaskujukeskne improvisatsiooniprotsess (Character Based Improvisation Process – CBI).
2023. aasta veebruaris andis ta meistrikursuse lavakunstikooli magistandidele.
Tehnika võimaldab uurida tegelaskuju emotsionaalset ja psühholoogilist seisundit läbi erinevate olukordade ning loob võimalused keerukate ja ehedate karaketerite sünniks.
Meistrikursuse läbiviimist toetasid Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Kinomaja Bar ja Stage
Reedel, 29. septembril jõuab Tartu Uues Teatris publiku ette Renate Keerdi lavastus “Päva lõpuks, kiigu” lavakunsti osakonna 31. lennu üliõpilastega. See on Renate Keerdi teine koostöö lavakooli tudengitega. Renate Keerdile iseloomulikult sai lavastus pealkirja alles üsna enne esietendust ja teatrisse tuleb minna avatult, eelteadmiste ja -ootusteta, mistap on igal vaatajal võimalus näha ja tõlgendada oma soovi kohaselt.
Lavastus valmib EMTA lavakunstikooli ja Tartu Uue Teatri koostöös.
Etendused ainult sellel hooajal Tartus ja Tallinnas.
Lavakunstikoolis on 10.-15. septembrini külas Studio Kokyu näitlejad Przemyslaw Blaszczak, Joanna Kurzynska, Marie Walker ja Marta Horyza Poolast, kes annavad hääletehnika meistrikurususe 32. lennu üliõpilastele.
Studio Kokyu on Wroclawis Grotowski Instituudi juures tegutsev stuudio, mis on traditsiooniliste praktikate ristumiskoht: võitluskunst aikido, Jerzy Grotowski avastused füüsilisest ja vokaaltreeningust, polüfooniline laulmine, tagasipöördumine hingamise, hääle ja liikumise allika juurde.
10. septembri õhtul jagasid nad lavakooli perega oma lavastust “Action Medea”.
Foto: Studio Kokyu
Pärnu Kunstide Koolis toimus 21.–24. augustini suvekool kooliteatrite ja teatriringide juhendajatele, kus õpetasid lavakunsti osakonna õppejõud Tiit Ojasoo, Mart Koldits, Tiina Tauraite ja Külli Teetamm. Praktilised töötoad sisaldasid harjutusi ja treeninguid, mis keskendusid näitlejaõppe põhielementidele: tähelepanu, kujutlus, loovus, spontaansus ja kokkumäng. Õpiti tundma meetodeid tegelaskujude ja stseenide loomiseks ning arendamiseks.
Suvekoolis osales 27 kooliteatri ja teatriringi juhendajat üle Eesti, kes kursuse lõppedes said EMTA täienduskoolituskeskuse tunnistuse.
1. IV 1931 – 9. VIII 2023
Ita Ever on olnud eesti teatripubliku ja enamgi veel, kogu eesti rahva jaoks näitleja, keda teavad-tunnevad peaaegu kõik, olenemata põlvkonnast või teatrikiindumusest. Arvatavasti on meil varem olnud vaid üks sama masti ja mastaapi teatritegija – Paul Pinna, kelle kohta on samuti nõnda väidetud.
Ita Everi kokkupuude Toompea teatrikooliga on olnud ühtpidi üsnagi põgus. On teada, et Ivika Sillar püüdis teda küll meelitada tudengitega kohtuma-kõnelema, ent ta ei olevat sellega soostunud. Kaheldes, kas ja mida oskaks ta noortele rääkida. Küll aga läks näiteks XI lennul korda mängida temaga koos Mikk Mikiveri lavastustes (Kruusvalli „Pilvede värvid”, 1983; Tammsaare „Armastus ja surm”, 1984) ja tänu Uku Uusbergile langes XXIX lennule osaks õnn jagada Ita Everiga samuti Draamateatri lava Gorki „Päikese lastes” (2019).
Ometi on õpitud mitte ainult teatrikooli seinte vahel, vaid ka suurtelt meistritelt. Isegi siis, kui nad on saanud aja- ja kultuurilooks, ei kao ega kahane võimalus neilt õppust võtta. Kõik sõltub õppuri enda huvist ja tahtest, tema häälestusest, sisseelamisvõimest ja süvenemissoovist – ajasildade loomise oskusest ja valmidusest. Nõnda võib loota, et aegadeülene dialoog Ita Everiga ei katke ning mitte ainult arvukad meisterlikud rollid – nüüd juba kaasteeliste mälestuste, kirjasõnas jäädvustuste ja salvestuste kaudu –, vaid ka tema enda mõtted teatrist kõnetavad üha uusi teatritegijate ja -huviliste põlvkondi.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia mälestab, mäletab ja on tänulik.
Foto TMK arhiiv: Ita Ever – Luša. Maksim Gorki „Päikese lapsed”, Eesti Draamateater 2019.
ITA EVER …
… heast ja halvast näitlejast, heast partnerist …
„Hea näitleja ei tea esimeses proovis mitte midagi. Teda vaadates jääb mulje, et ta pole elus midagi mänginud. Halval näitlejal, õigemini saamatul näitlejal on esimeses proovis kõik valmis, kõik selge. Esietendusel aga tundub, et ta on sellesse näidendisse ära eksinud. /—/ Hea partner on see, kes silma vaatab, kes on improvisatsioonivõimeline.”
… kaasteelistest ja maailmateatri näitlejatest …
„Aarne Üksküla on selline unikaalne partner, kellega tekib kohe kontakt. Ja näiliselt ei tee ta mitte midagi. /—/ Absoluutselt sama tüüpi partner oli Ants Eskola. Mikk Mikiver. Rein Aren.” „Suurepärane partner oli Krjukov. /—/ Niisuguseid partnereid ei ole palju, nad peavad olema hea huumorimeelega, kõige paremas mõttes lapsemeelsed.”
„Kui ma vaatan Maggie Smithi, siis ta on kuratlikult põnev selles, et ta nagu näiliselt ei teegi midagi. Aga kuidas ta räägib! Silmas on tal nisuke kurat, et kas läheb õnneks või … Ja siis ma istun ja mõtlen: kas mina oskaks teha niimoodi? Ei. Vist ei oskaks.”
… näitleja ja teatri saladusest …
„Näitleja ei tohiks palju lobiseda, ta võib enese tühjaks lobiseda. /—/ Ma ei poolda ekskursioone mööda teatrit. Teatrile peab jääma salapära ja lumm.”
… heast dramaturgiast …
„Hea dramaturgia on see, mis annab hästi mängida ja kus on head osad. Heas dramaturgias on elavad inimesed, huvitavalt avatud inimsuhted, konflikt, täpne dialoog – ühesõnaga on, mida mängida.”
… esmakohtumisest rolliga ja prooviperioodist…
„Kas sellest annab teha või ei anna, seda tajun kohe momentaanselt, kui olen [näidendi] läbi lugenud. Aga kuidas … kuidagi vaistlikult , kõhutundega. /—/ Ma olen seda laadi näitleja, et töö alguses esitan [lavastajale] mõned küsimused ja hiljem jään vait. Siis hakkan ise kerima ja nuputama ja fantaseerima ja mõtlema. Rolli tüsedamaks tegema. Skeletile liha ümber panema.” „… ma jälgin igapäevaelu. Jälgin palju lapsi. /—/ Lähen koju, tahan üksinda olla ja siis ma mõtlen ja mõtlen ja mõtlen ja fantaseerin.”
… elutõest ja lavatõest …
„… need peavad minema kokku, peavad olema sünkroonis. Nagu Panso ütles: aga kuidas on elus? Hea küll-hea küll, teeme niimoodi, aga – kuidas elus on? Kuidas ma elus käitun? Kas ma elus teen niimoodi? /—/ Vaat mina olen selle suhtes tõhk näitleja, et ma püüan oma kuju vooderdada pisiasjadega, natuke siit savi ja natuke sealt.”
… näitleja elukutse raskusest …
„Näitlejad pigem liialdavad oma töö tähtsusega. Näitlejat ei rõhu kaugeltki niisugune vastutus nagu näiteks kirurgi või põllumeest. ”
… noortele näitlejatele, muu hulgas koolist ja eetikast …
„Ärge unustage, et kool ei tee veel kedagi näitlejaks ja meenutage pidevalt Panso lauset: „Diplom on kõigest lubakiri, et võib astuda tuppa, kus istuvad meistrid.”” „… respekt ja eetika. Et teretatakse, vaadatakse otsa, kui räägitakse, või kuulatakse vähemalt, kui sa midagi ütled. /—/ Teatrieetika põhiküsimused kipuvad teatris kaduma /—/ neid võiks aeg-ajalt meelde tuletada. Nii nagu Lennart Meri tuletas meelde üksikuid lihtsaid asju.”
… oma õpetajatest …
„Eks ma pean oma õpetajaks ikkagi Mossoveti teatri näitlejat Ossip Naumovitš Abdulovit [GITISe] teatrikooli päevilt. /—/ Ja minu esimestel tööaastatel teatris Ilmar Tammur. Hiljem muidugi Voldemar Panso. Tema surmapäeval oli tunne, et mu näitlejakarjäär on lõppenud.”
… lavastajast …
„Ma taban viiendal-kuuendal lugemisproovil ära, kas lavastaja on võimeline aitama näitlejat, kas ta on võimeline nägema tükki tervikuna, kas ta mind erutab, paneb juurdlema rolli üle. /—/ Ma olen nii süngelt näitleja selles mõttes, et terviku nägemine tuleb võib-olla päris lõpus, kui tükk hakkab välja tulema… /—/ Aga sinnamaani ma tegelen iseendaga, sobitan ennast kuidagi teiste sekka.”
„Kui näiteks Grigori Kromanov hakkas meil tegema lavastust, siis esimene küsimus oli: aga milline on pealisülesanne? Läbiv tegevus? Katsuge nüüd küsida esimeses proovis lavastajalt: aga vabandage, mis on selle tüki läbiv tegevus? Mis on selle tüki pealisülesanne?”
… kuidas mängida laval armastust …
„…, et mina saalisistujana tõesti tajun – seal on armastus? Mitte kiindumus, vaid armastus. Või ütleme, et algab see kiindumusest ja kasvab üle tõeliseks armastuseks. Kuidas sa selle laval ära mängid? /—/ Minu meelest tuleb armastust laval mängida maksimaalse tähelepanuga. Sest kuidas on elus? Ma räägin teiega, aga ma leian alati põhjuse vaadata, kus ta on või kellega ta on. Ma räägin jälle edasi, aga tajun, et ta on kohal. Ma istun siin, aga ta tuli tuppa. Uks käis. See käib mul kohe kerest läbi, momentaalselt, nätsti. Ma sätin ennast ju kohe hoopis teistmoodi, füüsis muutub teiseks. Ja täpselt samuti on laval. See on täielik andumus. Siis ma usun saalis.”
… oma tugevaimast küljest …
„Ma armastan enda juures seda, mida Pansogi ütles: armastage endas last, ärge kaotage last endas. Olen tajunud, et see laps on minus alles. Ka nüüd, vana näitlejana. /—/ Ma vaatan lapsi sellepärast, et nad on nii ääretult vahenditud ja loomulikud. Ükskõik milles – nutus, jonnis, rõõmus. Sellest lapselikust vahenditusest ma alustan oma rolli, sellest lapsest minus hakkan rolli kasvatama, et ta saaks täiskasvanuks. Selle tõttu ma ei tahagi anda intervjuusid, kus pean enesest kõik ära rääkima. Minus peab säilima see laps kõikide oma kapriisidega, kõikide oma vahenditega. Ja mulle tundub, et see on minus alles. Ja selle eest ma olen küll tänulik…”
Katked on nopitud Ita Everi „Vastab”-intervjuudest ajakirjas Teater. Muusika. Kino – aastatest 1985 ja ja 2015. Küsijaiks olid Roman Baskin, Tõnu Oja ja Kadi Herkül. Siinse valiku tegi Piret Kruuspere.