Rubriik: Lavakunsti uudis
Avatud on vastuvõtt Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia loovuurimuslikku doktoriõppesse teatrikunsti alal.
Nominaalne õppeaeg doktoriõppes on neli aastat. Kandideerida võivad kõik, kellel on eelnevalt omandatud magistrikraad (või sellega võrdsustatud kraad) ning keda huvitab loomepõhine uurimus teatrikunsti suunal. Vastu võetakse kolm paremat üliõpilaskandidaati, kellele pakutakse doktorant-nooremteaduri ametikohta. Vastuvõtukomisjonil on õigus moodustada täiendavaid ametikohti doktorant-üliõpilastele ja teadmussiirde doktorandidele.
Teatrialasest loovdoktorantuurist huvitatud kandidaatidel palume konsultatsioonideks ja loomingulise projekti aruteluks endast märku anda teatrikunsti doktoriõppe koordinaatorile Madli Pestile 22. aprilliks 2024 aadressil madli.pesti@
Sisseastumisdokumentide esitamise tähtaeg on 10. mai 2024.
Täpsem info doktoriõppe keskuse kodulehel.
Laupäeval, 13. aprillil esietendub EMTA lavakunstikooli XXXI lennu viimane diplomilavastus, Juhan Ulfsaki lavastatud „EI USU!“. Lavastus valmib Von Krahli Teatri ja EMTA lavakunstikooli koostöös, kunstnik on Anita Kremm, kostüümikunstnik Kärt Hammer ja dramaturg Eero Epner. Laval EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengid Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Hanna Jaanovits, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Edgar Vunš. Kuna üliõpilased on õpingutega lavakunstikoolis lõpusirgele jõudmas, mängitakse lavastust Von Krahli Teatri laval (Telliskivi 60a/9) ainult sel kevadel.
„Vaat kui huvitav see on: näitlemine ja lavastamine – ma ei ole suutnud neid kunagi tööks pidada. Nad on olnud mulle alati rõõmu allikaks, kus saab astuda argipäevast välja teisele tasandile. Ma pole kunagi mänginud loomulikul, argirealistlikul tasandil. Nad on tõstnud mind, isegi kõige realistlikumad osad, on ikka tõstnud mind tasandile, kus ma järsku tunnen, et olen mingisuguses imelikus joovastuses, teises seisundis. Ja see seisund tekkis juba kooliajal, varsti kohe. Ja hiljem kogu aeg, alati olen mängides joobunud. See pole olnud loomulik seisund, praegu tagantjärele ma nimetan seda ekstaasiseisundiks …. Iga roll viis mind mingisugusesse kummalisse seisundisse, mida ma ei oska isegi seletada. Aga see oli alati rõõm. Ja osa ei väsitanud mind peaaegu kunagi, vastupidi, ta andis mulle jõudu. Pärastpoole ma tundsin – see jõud kasvab mängides. Ja etenduse järel ka – mul oli hea olla.”
(„Lavakooliraamat 1”, 2007, lk 166-167)
Foto: Heidi Maasikmets/ERR
„Minu meelest on näitlejale tohutult vajalik empaatiavõime ja tundlikkus. Sellest on natuke vähe räägitud, on räägitud igasugustest omadustest – fantaasiast ja kujundlikust mõtlemisest ja emotsionaalsest mälust, ma ei tea millest kõik, rütmitundest ja improvisatsioonivõimest. Kõik see on õige, ja me ei tohi unustada, et on olemas igasuguseid teatreid, igasuguseid laade, aga kui minna ikka algtõdede, põhja juurde välja, kui on vaja inimest kujutada, siis peab näitlejal olema empaatiavõimet. Et ta suudaks kujutleda ennast teise inimese olukorda, täiesti teise hingeseisundisse … /—/ Ja siis tundlikkus. /—/ Panso arvas, et inimene, kes kunagi seesmiselt ei nuta, ei saa olla näitleja. Mina olen ka seda meelt, et kunst mõjutab ikkagi nii palju, kui ta puudutab hinge ja natukene liigutab sind. Täpselt nagu muusika, et kui ta sinu sees midagi liigutab, puudutab, siis on ta õige.” („Lavakooliraamat 1”, 2007, lk 70, 72)
Lahkunud on Meeli Sööt, silmapaistev draamanäitleja, teatripedagoog ja teatrimälu kandja.
Ta lõpetas Panso kooli ehk Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri I lennu – noorte näitlejate kursuse, kelle osaks sai sõlmida järjepidevus sõjaeelse teatrihariduse ja uue elujõulise teatriõppe vahel, olla esimesed selle kooli pikal õnnelikul teel, kus neile on järgnenud kümned lennud.
Meeli Sööt oli pärit teatriperest, ka tema isa Voldemar Alev oli aastaid Draamateatri näitleja. Lõpetanud 1956. aastal Tallinna 7. Keskkooli, õppis Meeli Sööt 1956–57 Tallinna Pedagoogilises Instituudis, ja kui 1957. aastal avati konservatooriumis näitlejaõpe, valis ta teatritee. Temaga koos lõpetasid lavakunstikateedri esimeses lennus Ines Aru, Aarne Üksküla, Siina Üksküla, Tõnu Aav, Mikk Mikiver, Mati Klooren, Maila Rästas, Jaan Saul, Rein Olmaru, Linda Olmaru jt. Ta suunati Draamateatrisse, kus ta töötas 2000. aastani.
Tema rollide ampluaa oli lai ja värvikas, säravast komöödiast peenpsühholoogiliste suurrollideni. Ta mängis meeldejäävaks paljud klassikarollid, nagu Solvejg Ibseni „Peer Gyntis“ (1962), Margareta Goethe „Faustis“ (1968 ja 1969), Saša Tšehhovi „Ivanovis“ (1971), madame Jourdain Molière’i „Kodanlasest aadlimehes“ (1990). Adolf Šapiro lavastatud „Kolm õde“ (1971), kus Meeli Sööt mängis Olgat, on praeguseni teatrimälus kui üks silmapaistvaid Tšehhovi-lavastusi Eestis. Šapiro lavastus oli ka Tolstoi „Elav laip“ (1980), kus Sööt mängis Liisat.
Maailmadramaturgia kullafondist on Meeli Söödil nimiroll Strindbergi „Preili Julies“ (1975). Suletud ajast hoolimata jõudis Draamateatri lavale tasapisi kaasaegset maailma tippdramaturgiat ja Meeli Sööt mängis meeldejäävalt Gibsoni „Kahekesi kiigel“ (1963 ja 1969), Shafferi „Mustas komöödias“ (1970), Vonneguti „Õnne sünnipäevaks, Wanda June“ (1975), Genet’ „Palkonis“ (1988). Silmapaistva loomingulise rea moodustavad rollid eesti dramaturgia lavastustes ning erilisena särab nende hulgas õrn Ramilda Tammsaare ja Panso „Inimeses ja jumalas“ (1962). Meeldejääv oli Meeli Söödi Koidula (Undla-Põldmäe „Viru laulik ja Koidula“, 1982). Kruusvalli „Pilvede värvid“ (1983), kus Sööt mängis Irmat, on legendlavastus, valus lugu rasketest valikutest sõja jalust põgenemise ja kodumaale jäämise vahel. Kaunid rollid olid ka soome näidendites, nagu Kyllikki Linnankoski ja Tammuri „Laul tulipunasest lillest“ (1966) ja Louhi Lönnroti, Kazimiri ja Ortutay „Kalevalas“ (1980). Ajastuomaselt tuli mängida omajagu kaasaegset nõukogude ja vennasrahvaste dramaturgiat ning sealgi sündis meeldejäävaid rolle: Irina (Volodini „Ära jäta mind“, 1972), Dokitsa (Drutse „Meie nooruse linnud“, 1973), Kaškina (Vampilovi „Möödunud suvel Tšulimskis“, 1974), Galina (Vampilovi „Pardijaht“, 1977) jpt.
/—/
1990–2004 oli Meeli Sööt lavapraktika õppejõud Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemas Lavakunstikoolis, aastast 1996 dotsent. Ta pälvis Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse (1976) ja oli Eesti Näitlejate Liidu auliige (2007).
Mälestame säravat näitlejat ja heatahtlikku õpetajat.
Eesti Draamateater
Eesti Teatriliit
Eesti Näitlejate Liit
EMTA lavakunstikool
Lõppemas on avalduste esitamine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti eriala näitleja õppesuunale bakalaureuseõppes.
Avaldusi saab esitada sisseastumise infosüsteemi leheküljel www.sais.ee kuni 31. märtsini 2024.
Sisseastumiseksamid toimuvad neljas voorus 2024. aasta kevadel ja suvel. Vastuvõetava kursuse juhendaja on Tiit Ojasoo, kaasõppejõud Anne Türnpu ja Tambet Tuisk.
Täpsem info SIIT.
Järgmised bakalaureusevastuvõtud lavakunsti osakonda toimuvad 2026. aastal (näitleja õppesuund, lavastaja õppesuund, dramaturgi õppesuund) ja 2028. aastal (näitleja õppesuund).
Sel kevadel lõpetab lavakunstikooli bakalaureuseõppe 31. lend näitlejaid, kuid lisaks sellele on oma magistriõpingutega lõpule jõudmas rühm eriilmelisi lavastajaid, kelle lõputöid saab näha erinevatel tuntud ja senitundmata lavadel üle Eesti.
Juba septembris esietendus Ugalas Karl Koppelmaa lavastus „Tramm nimega „Iha””.
1. detsembrist on Musta Kasti mängukavas lavastus „Surm” , mis on Birgit Landbergi magistrilavastus. 2. veebruaril tuli Linnateatris publiku ette Johan Elmi lõpulavastus „Tikud” ja 2. märtsil Ugalas Liis Aedmaa lõputöö „Uhkus ja eelarvamus (justkui)”.
Märtsi viimastel ja aprilli esimestel päevadel saab ühes Ülemiste city kontoris näha Tormi Toropi lavastust „Miljard aastat enne maailmalõppu”, sellele järgneb peagi Andreas Aadeli magistritöö „Tundmatute asjade mets”, mis jõuab publiku ette 20. aprillil Tartu Uues Teatris.
Kevadel valmib Maria Reinupi lõputööna lühifilm „Arütmia” ja Eduard Teel on valmimas dokumentaallavastus. Leeni Linna lavastab Kristo Šagori näidendi „Kolmekas ilma Simoneta”, mille esietendus on plaanis 1. oktoobril VAT teatris, ja novembris toob Mart Piirimees Eesti Draamateatri lavale Yasmina Reza uue näidendi.
Uute magistrantide vastuvõtt eestikeelsesse magistriõppesse toimub suvel 2025.
Lavakava Artur Alliksaare luulest ja lauludest.
Artur Alliksaare sünnist möödus hiljuti sada aastat. See siin ei ole juubelikava. Sest oluline ei ole see, mis on möödas, vaid see, mis on alles. See, mis jääb. Nii nagu ütleb poeet ise oma luuletuses „Kuskil ajajõe taga“ – „Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao.“
Teie ette astuvad seitseteist üliõpilast lavakunstikooli XXXII lennust. Sellises koosseisus ei ole nad kunagi varem publiku ette astunud. Neil ei ole Alliksaarest isiklikke mälestusi, ei saagi olla, aga nad äratavad läbi enda ellu Alliksaare värsid, just need, mis neile sügisel 2023 kõige olulisemad tundusid. Vahepeal ikka lauldakse ka.
Esinevad EMTA lavakunstikooli XXXII lennu üliõpilased: Mirjam Aavakivi, Erling Eding, Triin Brigitta Heidov, Erik Hermaküla, Joonas Koff, Eliis-Maria Koit, Mauri Liiv, Joosep Lõhmus, Maarja Moor, Mattias Nurga, Uku Pokk, Alex Paul Pukk, Elss Raidmets, Oliver-Marcus Reimann, Katarina Sits, Robi Varul, Carolyn Veensalu.
Juhendajad: Mari-Liis Lill ja Indrek Sammul.
Lavakava saab näha 2. märtsil 18.00 Tartus, ERMi teatrisaalis ja 4. märtsil 19.00 Tallinnas, Noorsooteatri väikses saalis.
Kohapeal on võimalik sularahas toetada üliõpilaste õppereisi Londonisse.
Vajalik eelregistreerimine SIIN
22.-31. jaanuaril andis EMTA lavakunsti osakonna XXXII lennu üliõpilastele meistrikursuse Robert Marchand.
Varemgi korduvalt Eestis töötube läbi viinud Marchand on Austraalia filmirežissöör ja õppejõud, kelle meistrikursuse fookuses on tegelaskujukeskne improvisatsiooniprotsess (Character Based Improvisation Process – CBI). Ta on andnud meistrikursuse ka lavakooli XXXI lennule ja magistrandidele. Tehnika võimaldab uurida tegelaskuju emotsionaalset ja psühholoogilist seisundit läbi erinevate olukordade ning loob võimalused keerukate ja ehedate karaketerite sünniks.
Meistrikursuse läbiviimist toetasid Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Kinomaja Bar ja Stage
Foto: Rainer Põldeots
Sel nädalal alustasid oma õpinguid lavakunstikoolis vahetusüliõpilased Londoni Rose Bruford College’ist ja Valladolidi teatrikoolist. Üliõpilased õpivad näitlejameisterlikkust, tantsu ja akrobaatikat, ansamblilaulu ja hääletehnikat, lisaks on loengud Eesti teatrist ja kultuurist, samuti keeletunnid. Lavakooli II kursuse üliõpilased sõidavad Rose Bruford College’isse õppima ja Londoni kultuurieluga tutvuma kevadel.
Foto: Rainer Põldeots
21. detsembril kaitses Erik Alalooga edukalt filosoofiadoktori (teater) kraadi tööga „Meisterdamise süsteemse meetodi väljatöötamine objektiteatrile“.
Töö juhendaja oli Madli Pesti, loominguline kaasjuhendaja Taavi Kerikmäe, konsultant Andrus Laansalu.
Töö retsensendid olid Raivo Kelomees (PhD, EKA) ja Luule Epner (PhD, EMTA).
Töö oponent kaitsmisel oli Raivo Kelomees.
Doktoritööga saab tutvuda siin: https://eamt.ee/uritused/
Fotol vasakult: Luule Epner, Madli Pesti, Erik Alalooga, Andrus Laansalu ja Raivo Kelomees.
Palju õnne!