KONTAKTID

13.–15. oktoobrini toimub Tartu Ülikoolis Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse, Põhjamaade Teatriuurijate Föderatsiooni ja Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi ühine konverents „Performativity and Transgression“ („Performatiivsus ja transgressioon“).

Konverentsi peaesinejad on Ene-Liis Semper (Eesti) ning Ida Müller ja Vegard Vinge (Saksamaa/Norra).

Ettekannetega astuvad üles ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teadurid, õppejõud ja doktorandid:

  • Madli Pesti „The Reception of Transgressive Performances. The Case of NO99“
  • Ana Falcon „How a Performance Led to a Latnix Community Organisation in Estonia“
  • Luule Epner „Transgressive Collaborations: The Case of Von Krahl Theatre“
  • Tiit Ojasoo „Who Can Cross the Border?“
  • Jüri Nael „Transformative Learning Through Transgressive Performer Training Pedagogy in the Context of Higher Education“
  • Eva-Liisa Linder „Outsiders or Innovators? The Untold Story of Queer Theatre in Estonia“
  • Kristel Pappel „Law and Order in Estonian Musical Theatre“
  • Karl Saks „Sound Art and Performativity in Johhan Rosenberg „traps““

Konverentsil osalemiseks on registreerimine avatud kuni 7. oktoobrini (osavõtutasu on 20 eurot).

Rohkem infot konverentsi veebilehelt

Lavakunsti XXXI lennu esimene ühine lavastus sünnib koostöös Tallinna Linnateatriga: 8. oktoobril esietendub Salme Kultuurikeskuse suurel laval Jaan Krossi värssromaan „Tiit Pagu“, mille lavastab XXXI lennu kursusejuhendaja Jaak Prints. „Tiit Pagu“ oleks võinud olla Jaan Krossi debüütteos, jõudis aga lugejate ette hoopis viimasena, rohkem kui tosin aastat pärast kirjaniku surma. Värssromaan seob endas kokku vaimuka, hoogsa ja lihvitud keele ning nooruse mäslemise ja otsingud.

Lavastuse kunstnik on Kristjan Suits, koreograaf Eve Mutso, valguskunstnik Emil Kallas, helikujundaja Arbo Maran, lauluõpetaja Riina Roose, värsiõpetaja Anu Lamp ja grimmikunstnik Anu Konze. Laval on EMTA lavakunsti osakonna XXXI lennu üliõpilased: Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Hanna Jaanovits, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel ja Edgar Vunš.

Esietendus 8. oktoobril, järgmised etendused oktoobris ja novembris.
Piletid on müügil Linnateatris ja Piletilevis.

Vaata intervjuud Jaak Printsiga saatest “Ringvaade”

EMTA teatrikunsti doktorantide Tiit Ojasoo ja Giacomo Veronesi doktorilavastus „72 päeva“ etendub EMTA black box‘is taas septembris ja oktoobris 2022. Piletid on müügil Fientas.

Autorid ja lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Kehadramaturgia Giacomo Veronesi

Laval Liisa Saaremäel, Keithy Kuuspu, Rea Lest ja EMTA lavakunsti osakonna 31. lennu üliõpilased Alice Siil, Astra Irene Susi, Emili Rohumaa, Hanna Jaanovits, Hele Palumaa, Kristin Prits, Kristina Preimann, Lauren Grinberg

Aastal 1889 kihutab Ameerika ajakirjanik Nellie Bly ümber maailma, näitamaks kõigile, et ta suudab olla kiirem kui Jules Verne’i poolt väljamõeldud briti härrasmees Phileas Fogg ja tema 80 päeva ümbermaailmareis. Bly nõuab loorbereid ja need ta ka saab, plaanitud 75 päeva asemel kestab tema reis New Yorgist New Yorki rekordilised 72 päeva.

Lisaks reaalsele ruumis ja ajas kulgevale reisile on Bly’l ka sootuks keerulisem ülesanne – lakkamatult kirjeldada oma lugejatele aurikuilluminaatorist ja rongiaknast nähtavat. Justkui peatselt leiutatav futuristlik maalikunst, on Bly teedrajav ajakirjanduslik eksperiment kui pisikesteks tükkideks pihustatud ja rütmiliselt pulseeriv skits üha kiirust koguvast ja väiksemaks jäävast maailmast, kus ka kirjutaja ise ei malda paigal püsida.

Sarnaselt Bly rutakale ja ootamatule reisile on ka meie 72 päeva kestnud tripp kujuteldava ajavaguni aknast nähtava peegeldus. Üheteistkümnest noorest näitlejannast moodustuv ansambel pööritab vaatajate ees kaleidoskoopi nähtavast ja nähtamatust. Teatriõhtu saab olema naiselik pilt maailmast, pilt, mis on ühtaegu tundlik ja õrn ning hämaralt metsik, kütkestav oma muutlikus ja samas intrigeerivas kohalolus.

 

Esietendus 20. veebruaril 2022 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia black box‘is.

Etendused sügisel: 3. ja 4. septembril, 19., 20., 22., 23., 28., 29. ja 30. oktoobril EMTA black box‘is.

 

Lavastus valiti 2022. aastal ka festivalide Baltoscandal ja DRAAMA programmi.

10. septembril oli ETV2 eetris lennusaade EMTA lavakunsti osakonna XXX lennust, kelle seas lõpetas 2022. aastal lavakunstikooli kolmteist näitlejat, neli lavastajat ja kaks dramaturgi.

Kursusejuhendaja Lembit Petersoni käe all õppinud XXX lennu noorte sõnul oli nende nelja aasta jooksul teatrihariduse omandamise kõrval pea sama olulisel kohal ka inimeseks olemise kunst. Saates kuuleb südamliku kursuse mõtteid teatrist, lavakoolist ja tulevikust.

Saate toimetaja Heleri All, režissöör Annika Koitmaa, juhtoperaator Janno-Hans Arro, administraator Oliver Reimann, produtsent Kadi Katarina Priske.

Saade on järelvaadatav ERRi veebikanalis Jupiter.

Maarja Mitt-Pichen kaitses 13. septembril 2022 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias doktorikraadi taotlemiseks teatrikunsti alal edukalt töö „Mentaalsete ülesannete täitmise mõju näitleja hääle ja kõne omadustele“ („The impact of using mental images on the quality of the actor’s voice and speech“).

Juhendajad: professor Allan Vurma, vanemlektor Anne Türnpu
Oponent: Kairi Tamuri, PhD (Eesti Keele Instituut)

Doktoritöö on tutvumiseks saadaval SIIN ning trükisena EMTA raamatukogus.

Maarja Mitt-Picheni töö on viies teatrikunsti alal kaitstud doktoritöö Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Rohkem infot kaitstud tööde kohta leiab doktoriõppe keskuse lehelt.

Abstrakt:

Käesolev töö on osa doktoriõppe loovuurimuslikust projektist. Doktoritöö käsitleb mentaalsete kujutluste kasutamist näitleja töös hääle ja lavalise kõnega. Eesmärk oli uurida, kuidas muudab erinevate reaalset või kujuteldavat tegevuspaika puudutavate mentaalsete ülesannete täitmine näitleja hääle ja kõne omadusi, ning milliseid muutusi tajub sealjuures publik.

Uurimuse lähtepunktiks on töö autori isiklik teekond oma häälekvaliteedi parandamisel ning kuuldavust takistavate põhjuste otsimisel. Töö üheks meetodiks on eneserefleksioon, mille käigus autor hindab ja mõtestab oma kogemust näitleja ja pedagoogina. Allikatena, mis kirjeldavad näitlejate tööprotsessi hääle ja kõnega, kasutatakse teiste näitlejatega läbi viidud eksperdiintervjuusid.

Töö keskse osa moodustab eksperiment, mis jäljendas lavalist olukorda, kus publik ümbritseb näitlejat kolmest küljest. Eksperimendi katseisikud täitsid päheõpitud teksti esitamise ajal eksperimendi läbiviija ehk töö autori poolt antud ülesandeid, suunates häält ruumis ning esitades teksti kujuteldavates erinevate akustiliste omadustega ruumides. Katseisikute esitusi salvestati ning salvestiste põhjal mõõdeti hääle intensiivsust, võnkesagedust ja esituste kestust. Katseisikute hääle ja kõne omaduste muutumist erinevates ülesannetes kirjeldas kolmeliikmeline ekspertgrupp. Peamised allikad, millele eksperimenti välja töötades tugineti, olid Johan Sundbergi „Õpetus muusikahelidest“, Ingo Titze „Principles of Voice Production“, Allan Vurma „Laulja pill“ ning David M. Howardi ja Jamie Angusi „Acoustics and Psychoacoustics“.

Uurimistöös tehtavad olulisimad järeldused on, et mentaalsete ülesannete täitmise, täpsemalt hääle suunamise mõjul ruumis hääle valjus suureneb ja hääle kõrgus tõuseb, ning kõnetempo aeglustub. Näitleja kohanemist erinevate esinemispaikade akustiliste omadustega hõlbustab aja võtmine mänguruumiga tutvumiseks, samuti proovisaalis enese kujutlemine lavalistesse tingimustesse.

Maarja Mitt-Pichen koos doktoritöö juhendajate, professor Allan Vurma ja vanemlektor Anne Türnpuga, ning EMTA doktoriõppe keskuse juhataja Kristel Pappeli ja teatrikunsti doktoriõppe koordinaatori Madli Pestiga Maarja Mitt-Pichen koos doktoritöö juhendajate, professor Allan Vurma ja vanemlektor Anne Türnpuga, ning EMTA doktoriõppe keskuse juhataja Kristel Pappeli ja teatrikunsti doktoriõppe koordinaatori Madli Pestiga

Ingo Normetit meenutab tema õpilane ja EMTA lavakunsti osakonna peakoordinaator Mart Koldits.

 

Esimene pilt, mis ma professor Ingo Normetist mäletan, on tuhm must-valge foto, millel on üks lühikeste juustega natuke kohmaka, aga asjaliku olemisega mees, kellel on seljas lahtiste hõlmadega hall pintsak, mis on talle number või paar liiga suur.

Kui ma aastal 2000 pääsesin lavakunstikooli tema kursusele, lavastaja erialale õppima, nägin seda pintsakut erialatundides iga päev. Ja mida aeg edasi, seda suuremana see mulle tundus ja mitte kunagi ei näinud ma, et selle hõlmad kinni oleks. Aja jooksul selgus, et mitte ainult pintsak ei ole suur, vaid mees ise on endast suurem.

Ta oli elu ja inimeste suhtes uudishimulik. Teda köitsid uued raamatud, kunst, filmid, ka tehnikavidinad. Lavakooli tõi ta pidevalt uusi ideid, meetodeid, õppejõude. Kui temaga koos mõnda välisülikooli sattusid, võisid vahel isegi piinlikkust tunda, kuna ta asus alati talle omase otsekohesusega kohe asja kallale. Vastuvõtjad võisid olla alles piduliku small talk‘i faasis, kui Ingo juba oma puises inglise keeles lajatas: „Do you have a library? We want to see this.“

Aga ehmatusest üle saades näidati raamatukogu ette ja just Ingo koolijuhatajaperioodil tekkis koolile rahvusvaheline mõõde ja suurenes tunduvalt õppeprogrammi mitmekesisus, sest nende välisvisiitide tulemusena täiendati lavakooli õppekavasid, leiti uusi õppejõude ja õpiti tundma uusi lähenemisviise. Ka töötavaid õppejõude suunas ta ennast täiendama, juurde õppima, arenema. Nii on näiteks Maret Mursa Tormise Alexanderi tehnika õpingud Londonis ja Helsingis ning Jüri Naela magistriõpingud Londoni Labani keskuses Ingo poolt julgustatud ja tema kaasabil toetatud. Ingo Normet pani näitlejõppe kõrval aluse järjepidevale lavastajate koolitamisele, millele hiljem lisandus dramaturgiõpe, samuti viidi sisse magistriõpe.

Aastate jooksul on lavakoolis olnud palju õppejõude. Paljud on olnud suurepärased, mõned mitte. Paljusid on kardetud. Aga Ingo ei hirmutanud sind õpilasena ära ega ähvardanud autoriteediga. Ta selgitas ja kritiseeris – aga kuidagi nii, et sa alati julgesid teha ja julgesid ka valesti teha. Sellest on palju räägitud, et kool ongi eksimiseks, aga Ingo tundides see oligi tõsi.

Ta võttis vastu kõiki. Tema kursustele on vastu võetud pikki, lühikesi, kauneid, teraseid, graatsilisi, rohmakaid ja imelikke üliõpilasi. Loodus kogu oma variatiivsuses. Kui Ingo nägi, et inimesel on lavalised eeldused, siis tuli ta vastu võtta ja teda õpetada, isiklik maitse ei olnud oluline.

Ingo Normet pani aluse lavakooli raamatukogule, tänaseks on sellest saanud Eesti parimaid teatriraamatukogusid, kus on üle 9000 raamatu ja muu teaviku. Eriti algaastatel tõi Ingo suure osa nendest ise välisreisidelt kaasa ja koos üliõpilastega reisil olles jagati uued raamatud kohvrite vahel laiali. Reisil olles helistas ta vahel raamatupoest kooli ja palus kontrollida, kas mõni raamat on juba olemas või saab ta seda kohe ostma hakata. Koolijuhina initsieeris ta koostöös Teatriliiduga ka mitmete oluliste teatriraamatute tõlkimise ja väljaandmise.

Ingo pidas raamatuid ja haridust väga oluliseks, aga ta ei olnud inimene, kes ei tea, mispidi võti lukuauku käib või kuidas radiaator soojaks läheb. Teadis, ja kui ei teadnud, siis uuris välja ja radiaatorid olid soojad. Tema ajal renoveeriti lavakooli Toompea maja ja kuigi maja on väike, on see lavakooli perele teiseks koduks. Seda hoitakse nagu kodu.

Ingo Normeti pintsaku hõlmade alla mahtus palju ja ta ei olnud kitsi seda edasi andma. Võibolla sellepärast oligi alati avatud ka tema kabineti uks. Lavakooli asutas Voldemar Panso, aga Ingo Normet tegi sellest kaasaegse euroopaliku teatrikooli.

 

Ingo Normeti ärasaatmine on pühapäeval, 18. septembril Tallinna Jaani kirikust.

Kiriku uksed avatakse kl 13.00, matusetalitus algab kl 13.30.
Muldasängitamine kl 15.00 Teatriliidu platsil Metsakalmistul.
Peielaud orienteeruvalt kl 16.30 EMTA lavakunstikoolis, Toom-Kooli 4.

INGO NORMET
8. VI 1946 – 8. IX 2022

Meie seast on lahkunud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor, lavakunstikooli kauaaegne juhataja, pühendunud ja armastatud Õpetaja Ingo Normet.

 

Suure liberaali lahkumine

Lavastamine on julmalt ajalik, aga pedagoogika seevastu julmalt ajaülene ja aeglane kunst, mille viljad selguvad alles aastaid hiljem. 132 lavastust, 4 lendu (XVI, XIX, XXI ja XXIII) õpilasi, regulaarse lavastajaõppe, magistri- ja doktoriõppe ning püsiva rahvusvahelise koostöö sisseviimine, Euroopa ühe komplektseima teatriraamatukogu ja videoteegi loomine – kui lakooniliselt saab kokku võtta ühe lavastaja ja õppejõu elutöö! „Lavastajaraamatus“ kirjeldatakse Normeti sõnu ühele kolleegist lavastajale ja pedagoogile õhtuhämaruses lavakunstikooli värava ees pärast öösse veninud erialatundi: „Ja Panso läks õhtul veel koju ja kirjutas raamatuid.“

Meie hulgast on lahkunud üks viimase veerandsaja aasta jooksul Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli ning seeläbi Eesti teatripilti enim mõjutanud inimene. Ingo Normeti vahetuid õpilasi leidub kõigis Eesti teatrites, kuid lavakunstikooli sihtide seadmise ja igapäevase tööga nende sihtide poole liikumise kaudu on Normet mõjutanud veelgi laiemat hulka teatriprofessionaale.

Ingo Normet avas lavakunstikooli uutele tuultele ning tuuli puhus 1990. aastatel pärast ühiskonnale pikalt peale sunnitud umbsust palju ja kõige erinevamaid. Normet tõi õppekavasse uusi kunstisuundi ja kõige erinevama taustaga õppejõude, justkui valmistades õppijat sel moel teadlikult ette kooliväravast väljudes avanevaks maailmaks, kus tuleb otsida oma ainukordset loometeed keset elu- ja kunstitõdede paljusust, tänu neile ja nende kiuste. Ajastu vaimule kohaselt oli Normet suur liberaal.

Jaak Rähesoo sõnul olid Ingo Normetil noortest lavastajatest, kes 1960. aastate lõpul lainena Eesti teatrisse tulid, ühed soodsamad taustaeeldused: helilooja Leo Normeti ja kirjanik Dagmar Normeti peres kasvas ta kaunite kunstide keskel. 1964. aastal lõpetas ta Tallinna 10. keskkooli, misjärel suundus õppima Moskva Riiklikku Teatrikunsti Instituuti (GITIS), kus tema kursuse juhendaja oli Anatoli Efros, tolle aja juhtivaid vene lavastajaid.

Pärast GITIS-e lõpetamist töötas Normet alates 1969. aastast Pärnu Endla teatris. Algul lavastajana (vahepõigetega režissöörina Tallinnfilmis) ja teatri õppestuudio juhendajana ning aastail 1982–1991, mida peetakse siiani Endla üheks kõrgajaks, peanäitejuhina. Normeti meeldejäävamateks lavastusteks kujunesid sel perioodil Arbuzovi „Pihtimuste öö“ (1968), Christie „Hiirelõks“ (1971), Lassila ja Normeti „Tuletikke laenamas“ (1971), Vahingu „Suvekool“ (1972), Molière’i „Tartuffe“ (1975), Williamsi „Iguaani öö“ (1976), Ibseni „Doktor Stockmann“ (1978), Shakespeare’i „Mõõt mõõdu vastu“ (1979), Rummo „Tuhkatriinumäng“ (1979), Wilderi „Meie linnake“ (1980), Švartsi „Draakon“ (1981, lavakunstikateedri üliõpilastega), Majakovski „Saun“ (1982), Horváthi „Lood Viini metsadest“ (1983), Turgenevi „Kuu aega maal“ (1984), Tolstoi „Ja pimeduses paistab valgus“ (1987), Lindgreni „Vahtramäe Emil“ (1990), Ibseni „Kummitused“ (1991).

Pärast põgusat interluudiumi 1991–1992 Teleteatri pearežissöörina oli Normet 1995–2011 EMTA lavakunstikooli juhataja, aastast 1996 professor ja aastast 2011 emeriitprofessor. Pedagoogitöö kõrvalt tegutses ta edasi ka lavastajana nii Eesti teatrites kui välismaal. Seda perioodi jäävad ilmestama Simoni „Biloxi blues“ (1992), Kõivu ja Lõhmuse „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl“ (1993, mõlemad lavakunstikooli üliõpilastega Eesti Draamateatris), Hugo „Angelo, Padua türann“ (1994 Vene Draamateatris), Molière’i „Ihnur“ (1995 Varkause teatris ja 1999 üliõpilastega Vanemuises), Calderóni „Elu on unenägu“ (2000), Molnári „Liilia“ (2002, üliõpilastega), Vahingu „Testament“ (2003), Milleri „Müügimehe surm“ (2006, kõik Eesti Draamateatris), Undi „Huntluts“ (2010 Vanemuises), Vahingu „Pulmad“ (2011 Eesti Draamateatris), Maeterlincki „Sinilind“ (2013 Endlas), Ibseni „Brand“ (2014 VAT Teatris), Vahingu „Mees, kes ei mahu kivile“ (2017 Tallinna Kammerteatris), Kilty „Armas luiskaja“ (2019 Kadrioru kunstimuuseumis).

Ingo Normet oli Eesti Lavastajate Liidu asutajaliige ja esimees (1993–1995), Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu aseesimees (1991–2016). Tema eestvõttel on eesti keeles ilmunud maailma teatriõpet ja -mõtet tutvustavad raamatud (Barba „Paberlaevuke“, Grotowski „Tekstid aastatest 1965–1969“, Oida ja Marshalli „Nähtamatu näitleja“, Rodenburgi „Näitleja kõneleb“, Benedetti „Stanislavski ja näitleja“). Ta on kirjutanud teatriteoreetilisi artikleid (ilmunud kogumik „Teatrist“), koostanud „Lavastajaraamatud“ I ja II, Efrose teoste valimiku „Lavastaja kutse“ (ka tõlge) ning Stanislavski valimikud „Näitleja töö rolliga“ ja „Näitleja töö endaga“, avaldanud teatrikooliaabitsa „Ujuda selles jões“.

Ingo Normet pälvis 1979 Ants Lauteri nimelise preemia, 2002 Priit Põldroosi nimelise auhinna, 2021 Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali elutööpreemia. Talle omistati teenelise kunstitegelase aunimetus (1986) ja Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001).

Ingo Normeti eluvaates ühendus muidu harvaesinev kombinatsioon lüürilisest intuitsioonist ja kainepilgulisest praktilisusest. Sihikindel ja kindlasti ka üksildane alpinist, julge ja ettenägelik investor, pilk lootusrikkalt ja elu ennast usaldavalt Pegasusele suunatud, nüüd juba igavesti.

Ingo Normeti ärasaatmine on pühapäeval, 18. septembril Tallinna Jaani kirikust. Ilmateade lubab üksikuid vihmapiisku. Kuhu Ingo Normet edasi läheb, on ebaselge, nagu tulevik ikka. Meie jääme, ehkki lõpuks läheme meiegi. Aga miski jääb, alati. Ja lõpetuseks võikski tsiteerida Mati Undi „Võla“ lõpulauseid, nii nagu nüüdseks samuti lahkunud Jaak Rähesoo tsiteeris neid Undi enda järelehüüde lõpus: „Vihmapiisad langesid bussi katusele nagu aastad, mis mööduvad, enne kui millestki aru saad.“

18. septembril avatakse Jaani kirikus uksed kl 13.00, matusetalitus algab kl 13.30.
Muldasängitamine kl 15.00 Teatriliidu platsil Metsakalmistul.
Peielaud orienteeruvalt kl 16.30 EMTA lavakunstikoolis, Toom-Kooli 4.

Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool
Endla Teater
Eesti Draamateater
Tallinna Linnateater
Ugala Teater
Vanemuine
Vene Teater
VAT Teater
Teatri- ja Muusikamuuseum
Eesti Teatri Agentuur
Eesti Rahvuskultuuri Fond
Eesti Lavastuskunstnike Liit
Eesti Näitlejate Liit
Eesti Teatriliit
Eesti Etendusasutuste Liit
Tallinna Linnavalitsus
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

29. augustil tähistas lavakunsti osakond uue õppeaasta algust. Sel sügisel asub õppima bakalaureuseõppe XXXII lend: näitleja õppesuunal alustab 13 üliõpilast, lavastajasuunal neli ja dramaturgisuunal kaks üliõpilast. Kursuse tööd juhivad Mart Koldits, Tiit Ojasoo, Tiina Tauraite ja Siret Campbell, kursusejuhendaja on Mart Koldits.

Samuti alustab uus lavastajasuunaline magistrikursus, kuhu kuulub 13 magistranti, nende seas nii teatri- kui ka filmitegijaid. Kaheaastane õpe keskendub lavastaja tööle näitleja juhendamisel ning draamatekstide kasutamisele lavastajatöös.

Kooliteed jätkaval XXXI lennul, mida juhendavad Jaak Prints ja Külli Teetamm, seisab ees aasta täis lavastusi. Kursuse esimene avalik ühistöö põhineb Jaan Krossi värssromaanil “Tiit Pagu“, mille lavastab Jaak Prints. Lavastus sünnib koostöös Tallinna Linnateatriga ning esietendub Salme Kultuurikeskuse suurel laval juba 8. oktoobril. Piletid on saadaval!

Samuti on sügisel taas võimalus näha Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastust “72 päeva“, kus teevad kaasa XXXI lennu tüdrukud. NB! Viimased etendused! Piletid on müügil Fientas.

 

EMTA lavakunsti osakonna vanemteadur Madli Pesti ja teadur Eva-Liisa Linder osalesid rahvusvahelise teatriuurijate föderatsiooni IFTR maailmakongressil Reykjavikis, Islandil. Kongress toimus 20.–24.06.2022 Islandi Ülikoolis ja kandis pealkirja „Shifting Centres (In the Middle of Nowhere)“. Kokku osales kongressil umbes 700 teatriuurijat, -kriitikut ja -praktikut üle maailma.

Kongressi seekordne teema oli inspireeritud teatriuurimises esile kerkinud uutest uurimismeetoditest. Nii on loomeuurimus muutnud arusaama traditsioonilistest akadeemilistest meetoditest, lisades harjumuspärastele teadusruumidele nagu arhiivid ja loengusaalid ka seni praktikute pärusmaaks olnud proovisaalid. Teiseks oli teema inspireeritud Islandi asendist – ühelt poolt lennureiside ajaloolise keskpunktina Põhja-Ameerika ja Euroopa vahel, teisalt Euroopa geograafilise äärealana polaarjoone lähedal. Perifeeria ja keskme kontseptsioonide eritlemiseks andis ainest ka äsjasest koroonapandeemiast tingitud teatrite sulgemine, mis sundis teatritegijaid avastama digimaailma võimalusi otseülekannete ja virtuaaletenduste vormis, nihutades traditsioonilist käsitlust etenduspaigast.

Madli Pesti pidas üldpaneelis ettekande pealkirjaga „Shifting Centres with Promenade Performances“ („Nihutades keskmeid rännaklavastustega“). Pesti analüüsis rännaklavastusi kui uudset nähtust Eesti teatripraktikas, vaadeldes neid kui sotsiaalse ja geograafilise perifeeria fenomene ning pöörates tähelepanu rännaklavastuste rituaalsusele ja isiklikkusele. Ettekandes tutvustas ta rahvusvahelisele uurijaskonnale ka EMTA kaasaegsete etenduskunstide ehk CPPM magistriprogrammi lõpulavastusi: Paljassaare garaažilinnakus toimunud performatiivset rännakut „Suurem kui elu“, mille lavastas ja etendas Liisa Saaremäel, ning Viimsi metsas ja põllul toimunud „Keha, kus elada“, lavastajaks Seren Oroszvary.

Eva-Liisa Linder esitas kvääruuringute töörühmas ettekande Eesti kväärteatrist kui demokraatia lakmustestist. Linder vaatles esimeste vähemusteemaliste lavastuste teket siirdeaja muutuvates sotsiopoliitilistes oludes ja kväärteatri arenguetappe kolmel järgneval aastakümnel. Rõhk oli teatri võimel edendada demokraatlikke väärtusi: pluralismi, võrdsust ja tolerantsust. Ettekanne pealkirjaga „The Icebreakers: The Role of Queer Theatre in Changing the Mentalities of Post-Soviet Estonia” („Jäämurdjad: kväärteatri roll Eesti postsovetlike mentaliteetide muutmisel”) pakkus maailma esimese ülevaate Eesti kväärteatrist.

Rahvusvaheline teatriuurijate föderatsioon ehk IFTR (International Federation for Theatre Research) korraldab iga-aastaseid konverentse ja kongresse alates 1957. aastast. Viimastel aastatel on need toimunud Indias, Rootsis, Brasiilias, Serbias, Hiinas ja Iirimaal. Järgmine konverents toimub 24.–28. juulil 2023 Ghana pealinnas Accras, Aafrikas, ning kannab pealkirja „The Stories We Tell: Myths, Mythmaking and Performance“.

Reykjaviki maailmakongressil osalemist toetas Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital.

IFTR Reykjaviki maailmakongressi abstraktide kogumik

Tõnu Saar
6. VIII 1944 – 9. VII 2022

Tõnu Saar lõpetas 1972. aastal TRK lavakunstikateedri V lennu (kursuse juhendaja Voldemar Panso), töötas aastatel 1972–80 Noorsooteatris ja 1980–98 Eesti Draamateatris (aastast 1996 trupijuhina). Aastatel 1970–84 oli ta lavakunstikateedri lavakõneõppejõud. Olles ise veel üliõpilane, alustas ta varakult Karl Adra kõrval noorema kursuse ehk VI lennu lavakõne juhendamist. Seega oli Tõnu Saar oma õpetaja, legendaarse lavakõneõppejõu Kaarupi õpetuse vahetu edasikandja.

Lavakunsti osakond mälestab ja tänab.

„Hääle kandvus on üks raskemaid asju. Laulkõne, pianost fortesse ja tagasi, hääle saatmine distantsi pealt, igasugused spetsiaalsed harjutused on olemas. Kui inimene hakkab oma häält saatma, kui ta hakkab mõtlema selle peale, siis hakkab ka alateadvus tööle. Hääl hakkabki kandma ja ruumis elama. Ja kui sul on täpne mõte ja soov, et partner kuuleks sind, siis sa ka ütled nii, et ta kuuleb.“

– Tõnu Saar