Rubriik: Ülemajaline (esileht, lavaka esileht, cppm esileht)

3.–8. august 2026 · Horohronose tantsustuudio, Ateena

Etendaja kõige ausam töö algab sageli sealt, kus harjumus lõpeb. Just sellele pinnale püüab Physical Lab jõuda, ja augusti alguses töötas CPPM-i lend seal nädala jagu, ühes Ateena tantsustuudios koos trupi asutaja Yorgos Karamalegosega.

Füüsilise teatri meistriklass Ateenas kestis 3.–8. augustini Horohronose tantsustuudios ja avas neljakuulise Erasmus+ õpirände Kreeka etapi. See oli teekonna viiest etapist neljas ja esimene pärast Veneetsias veedetud kuud.

Reisiplaanis peitub väike nali. Lend lahkus biennaalilt, kus kaasaegne kunst näitab end maailmale kõige valjemal häälel, ja jõudis riiki, kus teater üldse välja mõeldi. Nädalat ei veedetud antiiktekstide juures. Seda veedeti keha juures, mis on ainus töövahend, mida kellelgi ei ole õnnestunud vahepeal ümber teha.

Karamalegose jaoks oli see ühtlasi kojutulek, kuigi mitte päris: ta ei ole kunagi lõplikult lahkunud. Ta on sündinud Ateenas ja õppinud siinsamas, Nelly Karra koolis, enne kui tuli Kreeka filmis ja televisioonis tehtud karjäär ning 2001. aastal kolimine Suurbritanniasse. Tema Lab käib siiani igal aastal Kreetal residentuuris. Seekord tuli Kreeka koos tudengitega.

Kehast väljapoole

Karamalegos alustab kehast ja liigub sealt väljapoole. Töö on liikumispõhine ja aeglane ning toetub tähelepanelikule impulsi- ja aistingutööle. See kõlab leebelt seni, kuni märkad, mida ta tegelikult teeb: võtab lahti mustrid, mida etendaja ise ammu enam ei märka. Sellel tähelepanulaadil on tema meetodis oma nimi. Ta kutsub seda „Tasting Principle’iks”, maitsmise põhimõtteks: materjaliga kohtutakse piisavalt aeglaselt, et märgata, mis see tegelikult on, mitte seda, mida harjumus sealt ootab.

Ümberõppimine on raskem pool. Treenitud etendaja tuleb kohale harjumustega, mis olid kunagi kasulikud ja on vahepeal muutunud automaatseks, ja nädal töötas just selle õmbluse kohal. See on ebamugav, nagu kasulikud asjad tihti on. Teisel pool ei ole uut tehnikat vana peale laotud. Seal on keha, millel on rohkem käepärast.

Karamalegos sõnastab selle taga oleva põhimõtte lihtsalt. Ta ei usu, et on olemas üks näitlejatehnika, mis sobiks kõigile, sest iga näitleja on omaette ökosüsteem. Tema roll, nagu ta ise ütleb, ei ole sobitada etendajaid ettemääratud meetodisse, vaid aidata neil mõista, kuidas nad on ehitatud ja kuidas nad toimivad, nii et lõpuks ei jõuta laenatud meetodini, vaid tehnikani, mis kasvab välja nende endi loomusest.

Praktik ja labor

Karamalegos asutas Physical Labi 2011. aastal Londonis ja on meetodit sealtpeale üles ehitanud, andes lühikesi laboreid üle Euroopa ja Ameerika Ühendriikide. Enne seda tuli kümnend füüsilise teatri tegemist Liverpoolis, kus ta oli Tmesis Theatre’i ja festivali Physical Fest kaasasutaja. Ta lavastas auhinnatud sooloetenduse Wolf Red (2013) ja mängis filmis The Last Note (2017). Ta on õpetanud LAMDA-s, RADA-s, Drama Centre’is ja Williams College’is.

Karamalegos ei olnud CPPM-is esimest korda. Ta õpetas siin juba 2019. aasta hilissuvel, kui õppekava oli alles päris alguses. Ateena stuudios seisid tema ees aga CPPM-i kolmanda lennu tudengid, kes kohtusid temaga esimest korda. Nädal kuulus suve juurde, mille mõte on viia tudengid kodustuudiost välja, ühte ruumi oma ala tippudega.

Tee läheb edasi

See on õpirände neljas teade. Esimene rääkis avaresidentuurist Melpignanos, teine ja kolmas järgnesid lennule Veneetsia-kuu jooksul, külalisnädalatest Punchdrunki ja Theatre Re’ga kuni kuue audiorännakuni biennaalil. Ateenast pöördub tee sisemaale ja lõunasse, Peloponnesosel asuvasse Karyesse, kus neli kuud lõpevad residentuuriga Marina Abramovići instituudis. Lend jääb veel mõneks ajaks maale, kus teater välja mõeldi. Tee läheb lihtsalt aina kõrgemale.

Stuudioaeg selliste praktikutega käib läbi kogu õppekava. Loe lähemalt kaasaegsete etenduskunstide magistriõppekavast.

Esitletud 25. juulil 2026 · Giardini ja Arsenale, Veneetsia · käidavad seni, kuni biennaal kestab

Veneetsia biennaalil saab nüüd kogeda kuut audiorännakut, mille CPPM-i magistrandid lõid vaid kahe nädalaga näituses sees ja selle ümber. Rännakute avastamiseks on vaja vaid biennaali päevapiletit ja natuke uudishimu, sest need on avatud kõigile. Need sündisid meie Veneetsia-kuu viimasel kahel nädalal, mis on kolmas peatükk neljakuulisest Erasmus+ õpirändest läbi Itaalia ja Kreeka.

Audiorännakud Veneetsia biennaalil kasvasid välja seminarist Watching Otherwise, mille teema oli vaatamine ise: kuidas me vaatame, kellel on lubatud vaadata ja millistel tingimustel. Seminari juhtis Imanuel Schipper. Dramaturg, kuraator ja etendusuuringute teadlane on teatrikollektiiviga Rimini Protokoll töötanud üle kahekümne aasta. Ta on ka CPPM-i kauaaegne külalisõppejõud, kes tegi õppekavaga esimest korda tööd juba 2020. ja 2021. aastal. Nagu iga etappi, kandis ka Veneetsia peatükki Cracalia ETS. See Itaalia kultuuriühing on kogu neljakuulise õpirände katusorganisatsioon.

Oliivisalust Giardinisse

Seminar algas nädalaga Korful, Elaionase-nimelises oliivisalu retriidis Arillase küla lähedal. See nädal ladus teoreetilise põhja. Kõigepealt loeti, kõnniti ja vaadati üheskoos, lähtudes Jacques Rancière’i väitest, et vaataja ei ole kunagi passiivne. Sealt läks lugemine laiemaks. Claire Bishop tõi kaasa hajevil tähelepanu, Diana Taylor keha kui mälu, mida ükski arhiiv ei mahuta. Siis tuli Schipperi enda küsimus: kuidas saab vaatajast kõrvalseisja asemel teose kaaslooja? Rännakute käimiseks pole lugemisnimekirja vaja: küsimusi kannavad nad ise. Kaks Veneetsia nädalat pöörasid seejärel teooria praktikaks. Rännakud sündisid otseses suhtes biennaali endaga, mille lõi varalahkunud Koyo Kouoh pealkirja all In Minor Keys.

Pahupidi pööratud audiogiid

Iga rännak pöörab harjumuspärase audiogiidi pahupidi. See ei seleta kunsti lahti. Selle asemel küsib ta, mida sa teed, kui sa kunsti vaatad: kuhu su tähelepanu läheb, millest ta mööda libiseb, kelle pilgu oled märkamatult laenanud. Nii lõpetad külastuse, olles näinud sama näitust kui kõik teised, ja hoopis teistsugust. Tegijad ise nimetavad rännakuid pigem esimesteks katseteks kui valmis teosteks. Need sündisid seminari kahe nädala sees, nii et küsimused on kõndides veel kuulda.

Rännakute taga peitub avastus sellest, kuidas looming sünnib. Anette Pärn, üks The Walking Alive‘i autoritest, tuli seminarile lausega, milles ta polnud kunagi täielikult veendunud: „struktuur vabastab sisu”. Tema kahtlus oli alati olnud, „et suvaline saab sünnitada ainult suvalist”. Kaks nädalat audiorännaku loomist muutsid seda: aega kaalumiseks ei olnud, otsused tuli teha kiiresti, nende juurde jääda ja neile tuginedes edasi ehitada, mitte nende juurde tagasi pöörduda. Ja otsused „ei jäänud kauaks suvaliseks. Iga otsus kitsendas välja natuke, nii et järgmisel jäi vähem ruumi olla juhuslik, kuni ühel hetkel tundus, et valikuid ei tee enam meie, vaid teos ise”. Teisel pool ootas kinnitus: „rännak on olemas ja ta kannab endas seda, mis temast lõpuks saama pidi”.

Audiorännakud Veneetsia biennaalil valmisid La Biennale di Veneziast sõltumatult. Biennaal ei ole neid tellinud ja need ei kuulu tema programmi. Näitus ise jääb täpselt selliseks, nagu ta on. Rännak muudab vaid seda, kuidas sa sellest läbi liigud.

Kuus rännakut, kolmteist tegijat

Iga rännak algab päris punktist Giardinis või Arsenales ja mängib kuulaja enda telefonis. Mõni rühm liitus töö käigus teisega, nii sündis kuus rännakut, mille lõid kaksteist CPPM-i tudengit ja Laurits Muru:

• Petra: the one who stayed. Autorid Juuli Hyttinen (Soome) ja Maria Papachristodoulou (Kreeka). Rännak liikumisest ja ümberasumisest, kus kunst, loodus ja ootamatu kaaslane muudavad seda, kuidas sa biennaali koged. 21 min · Giardini.
• The Walking Alive. Autorid Anette Pärn (Eesti), Dita Lūriņa (Läti) ja Leah Rose Gayer (Suurbritannia). Mõni asi lihtsalt ootab: rännak algab pöördloendusega ja lõpeb ootamatu tagasitulekuga. 21 min · Arsenale.
• The Garden Beneath the Garden. Autorid Ana Trif (Rumeenia) ja Laurits Muru (Eesti). Mis oleks, kui Giardini paljastaks su jalge all nähtamatud võimu, mälu ja kujutlusvõime kihid? 27 min · Giardini.
• Coffee Date. Autorid Elar Vahter (Eesti), Avery Gerhardt (USA) ja Charis Taplin (Suurbritannia). Rännak koos daamiga, kes teab Giardini della Biennale kohta kõike. 25 min · Giardini.
• Venetian Archive. Autorid Edward Skaines (Austraalia) ja Clarisse Degeneffe (Belgia). Futuristlik teekond AI-järgsesse aega, mil sajandi mõjukaimast kunstimekast on saanud arhiiv. 16 min · Giardini.
• Inventory. Autor Zhenyan Ding (Hiina). Kas ka aega, piire, minevikku ja tulevikku saab inventeerida ja mõõta? 29 min · Giardini.

Kaksteist tegijat õpivad CPPM-i praeguses lennus.

Kuidas rännakuid käia

Rännakuid esitleti 25. juulil lennu ühisel jagamisel ja need jäävad avatuks. Vaja on biennaali päevapiletit, kõrvaklappe ja laetud telefoni. Huvi korral kirjuta aadressil info_cppm@eamt.ee või küsi otse mõnelt CPPM-i tudengilt.

Tee läheb edasi

See on õpirände kolmas teade. Esimene rääkis avaresidentuurist Melpignanos. Teine kattis kaks külalisnädalat, mis Veneetsia peatüki avasid: Punchdrunk ja Theatre Re Giudeccal. Veneetsia sai juuli lõpus läbi ja lend liikus edasi Kreekasse, kõigepealt Ateenasse ja siis Peloponnesosele, kus neli kuud lõpevad residentuuriga Marina Abramovići instituudis (MAI).

Rännakud lõid tudengid, kes on poole peal magistriõppes, mis on üles ehitatud loomisele. Loe lähemalt kaasaegsete etenduskunstide magistriõppekavast.

29. juuni – 12. juuli 2026 · Centro Teatrale di Ricerca, Giudecca, Veneetsia

Kahel nädalal juuni lõpus ja juuli alguses töötas CPPM-i lend Giudecca teatrisaalis kahe trupiga, kes on muutnud seda, kuidas publik etendusega kohtub. Kõigepealt Punchdrunk, siis Theatre Re. Mõlemad nädalad lõppesid uste avamisega kõigile.

Füüsilise teatri meistriklassid Veneetsias avasid neljakuulise Erasmus+ õpirände kolmanda peatüki, mis viib kogu lennu läbi Itaalia ja Kreeka. Töö toimus Centro Teatrale di Ricercas Giudeccal, pikal saarel üle vee turistide linnast, kus õppekava pidas oma Veneetsia residentuuri neli nädalat alates 28. juunist. Nagu iga etappi, kandis ka Veneetsia peatükki Cracalia ETS, Itaalia kultuuriühing, mis on kogu õpirände katusorganisatsioon. Kõigepealt tulid kaks külalisnädalat. Kaks järgnevat nädalat kuulusid lennu enda loomingule.

Nädal Punchdrunki praktika sees

Esimest nädalat, 29. juunist 4. juulini, juhtis Sarah Dowling. Ta on Punchdrunkiga töötanud aastast 2002 ja tema rollid on trupi tähised: Lady Macbeth algupärases lavastuses Sleep No More Londonis, Dolores Grey lavastuses The Drowned Man ning lavastuses The Burnt City nii algkoosseisu Hecuba kui ka kaaslavastaja. Kõrvuti sellega loob ta oma tantsu- ja teatritöid ning on Royal Opera House’i kaasatud kunstnik. Punchdrunki enda asutas 2000. aastal Felix Barrett ja just see trupp lõi vormi, mida tänapäeval üldiselt immersiivseks teatriks nimetatakse: publik ei istu loo ees, vaid kõnnib sellest läbi.

See ei olnud loeng kuulsast trupist. See oli praktika, mille sisse lend astus. Nädal töötas vaatajaks olemisega immersiivses ja kohatundlikus ruumis ning nende loomeprotsessidega, mis selle all peituvad. Materjali ehitati kiiresti ja teadlikult hinnanguvabalt: kehale anti lihtne juhis ja lasti tal ülejäänu ise leida. Tähelepanu läks sellele, kuidas edastada liikumise tunnet, mitte selle välimust. Publikust sai muutuja, millega komponeerida: kui lähedal ta seisab, kuhu ta end asetab, kui kaua ta vaadata jaksab. Arhitektuur ei olnud enam anum, vaid partner, piir, mida otsida ja millele vastu töötada. Kolmandaks päevaks oli küsimus jõudnud vaataja meelteni ja vastus oli enamasti aeglus. Ära libise väikestest asjadest mööda. Lase temperatuuril, tekstuuril ja helil kohale jõuda.

Tema töötamise viis oli isegi osa õpetusest. Täielik ettevalmistus, täielik tähelepanu ruumile ja mitte grammigi raisatud energiat. Seda kooslust tasub meeles pidada kui mudelit sellest, mis on selles valdkonnas professionaalsus, sõltumata igasugusest esteetikast. Nädal lõppes avatud tunniga 4. juulil.

Enne tegu, siis tähendus

Kaks päeva hiljem vahetus ruumis peremees. 6.–12. juulil juhtisid Guillaume Pigé ja Mary Johnson Theatre Re’st nädala trupi enda loomeprotsessist. Juhtpõhimõtte sõnastab Pigé lihtsalt: enne tuleb tegu, tähendus jõuab kohale hiljem. Töö tuleb leida, mitte planeerida ega välja mõelda, mis tähendab, et püsti tuleb tõusta enne, kui oled otsustanud, mida sa teed. Theatre Re ruumis ei ole õiget ega valet. On ainult mäng, ja parim mõte ruumis on parim mõte ruumis, ükskõik kes selle tõi.

Lähtekoht on üks sõna, mis on päritud Étienne Decroux’lt: tegusõna olema. Mitte meeleseisund, vaid valmisolek, kus etendaja on teoks valmis, null, millest iga valik tehakse. Sealt liigub trupp läbi nelja kirjutamisviisi, nagu nad ise materjali ehitamist nimetavad. Kirjutamine ruumiga, kus tõene kõnd saab liigenduse peatustest ja suunamuutustest, sest peatus kutsub tähenduse. Kirjutamine raskusega, mida tehakse paaris puudutuse ja vastuse kaudu, sest raskus on see, mis annab asjadele väärtuse. Kirjutamine rütmiga, mida nad nimetavad dünamo-rütmiks: energia, kiiruse, tempo ja trajektoori kokkusulam, mis otsustab, kas žest kannab dramaatilist väärtust või lihtsalt juhtub. Ja kirjutamine sisemise ruumiga, kus keha on liigendatud osa osa vastu ja jõujooned jooksevad sellest läbi.

Kõik neli järgivad sama kaart. Leia midagi tõest, liigenda see, vaata, mida see tegelikult teeb, muuda seda ja hoia alles see, mis jääb püsima. Kokku koguneb füüsiline repertuaar, mitte stseenide komplekt, ja stseenid tulevad hiljem, repertuaarist välja. Üks kasulikumaid avastusi loojaid täis ruumi jaoks on see, et Theatre Re käsitleb üleminekuid iseseisvate füüsiliste ülesannetena. See, mis sündis viisina jõuda ühest hetkest teise, on rohkem kui korra muutunud omaette stseeniks.

Muusikat ei lisata tagantjärele. See luuakse koos liikumisega esimesest päevast ja seda mängitakse elavalt, nii et muusikud reageerivad etendajatele reaalajas, mitte ei saada valmis asja. Just seepärast oli Mary Johnson terve nädala ruumis. Londonis tegutsev multiinstrumentalist ja teatritegija õppis löökpille Royal Welsh College of Music and Dramas, lõpetas 2022. aastal kiitusega ja mängib löökpille Theatre Re lavastuses The Nature of Forgetting. Ta mängis nädalat, mitte ei saatnud seda.

Theatre Re asutas 2009. aastal Pigé ja trupp teeb visuaalselt tugevat sõnatut teatrit, mida kannab originaalne elav muusika. Selle teemad on suured inimlikud teemad, mälu ja perekond ja elu ja kaotus, ning nendeni jõutakse keha ja partituuri, mitte kõne kaudu. Nimi tuleb eesliitest „re”: taasavastada, taasleiutada, paljastada, meelde tuletada. 2026. aastal tähistab trupp viitteist tegevusaastat: seitse keskmise mahuga lavastust on mänginud 88 mängupaigas, enam kui 51 linnas, 17 riigis ja kolmel mandril, ning The Nature of Forgetting valiti 2025. aasta Edinburghi Fringe’i parimaks füüsiliseks teatriks. Pigé on olnud RADA kaasatud õppejõud aastast 2011 ja tema side CPPM-iga ulatub kaugemale kui enamikul: esimest korda õpetas ta siin 2020. aasta jaanuaris, õppekava esimesele lennule, ja teist korda 2023. aastal. Veneetsia oli tema kolmas kord siin õpetada, aga esimene selle lennuga. Nädal lõppes avatud tunniga laupäeval, 11. juulil kell 18.

Kaks nädalat, kaks vastassuunda

Kõrvuti asetatuna lähenesid need kaks nädalat samale käsitööle vastassuundadest. Punchdrunk alustab vaatajast ja ehitab talle maailma, kuhu sisse astuda, nii et komponeeritakse tähelepanu ennast. Theatre Re alustab etendaja kehast ja sellest, mida see võib tähendama panna, ning usaldab publikut seda lugema. Üks nädal küsis, kus publik seisab. Teine küsis, mida keha ütleb enne, kui keegi otsustab, mida see tähendab. Lend, kes on kahe nädala jooksul seisnud mõlemas, hoiab käes teravamat tööriista, kui kumbki nädal üksi oleks andnud.

Sellised nädalad jätavad harva järele valmis teose. Nad jätavad hulga küsimusi, mis töötavad edasi ka siis, kui külalised on koju lennanud. Punchdrunki meetodid toetuvad rangele maailmaehitusele selle pinna all, mida publik üldse näeb, ja see paneb looja küsima, mis on tema enda töö nähtamatu üheksa kümnendikku ja kas ta on selle päriselt üles ehitanud. Theatre Re jätab raskema distsipliini: teha enne mõistmist ja usaldada, et tähendus jõuab kohale, kui tegu ise on tõene.

Tee läheb edasi

See on õpirände teine teade. Esimene rääkis avaresidentuurist Melpignanos. Kaks nädalat, mis neile külalisnädalatele järgnesid, muutsid lennu teiste inimeste meetodite õppijatest oma töö loojateks ja tulemuseks olid kuus audiorännakut Veneetsia biennaalil. Veneetsiast pöördus tee Kreekasse, kõigepealt Ateenasse ja siis Peloponnesosele.

Õppekava, mis paneb oma tudengid just sellistesse ruumidesse. Loe lähemalt kaasaegsete etenduskunstide magistriõppekavast.

Ajaleht Postimees andis oma 2025. aasta Kultuuriveduri auhinna Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professorile, lavastajale ja  näitlejale Elmo Nüganenile.

Auhind anti üle 20. jaanuaril Postimehe galeriis toimunud tseremoonial, et tunnustada Nüganeni aastakümnetepikkust ja erakordselt laiaulatuslikku mõju Eesti teatrile, filmikunstile ja kultuuriruumile tervikuna.

Postimehe andmetel on Kultuuriveduri auhinna Nüganenile andmise üks keskseid põhjuseid tema teedrajav töö Tallinna Linnateatris, mida ta kunstilise juhina vedas ligi 30 aastat. Koos toonase direktori Raivo Põldmaaga algatas ta 1990. aastate alguses murrangu, mis muutis Noorsooteatri Tallinna Linnateatriks nii vaimses kui ruumilises mõttes.

EMTA lavakunstikooli õppejõuna ning Linnateatri trupi kujundajana on ta kasvatanud üles hulga näitlejaid ja lavastajaid, kelle jaoks teater on psühholoogiliselt nõudlik ja vaimselt tõsiselt võetav kunst.

Kultuuriveduri aunimetus on Postimehe üks olulisemaid kultuuriauhindu alates 2005. aastast.

Foto: Tairo Lutter/ Postimees

CPPM tervitab oma järgmist külaliskunstnikku Peader Kirki, kes alates 8. detsembrist 2025 viib kahe järgmise nädala jooksul läbi töötuba Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Rahvusvaheliselt tuntud oma julge etenduste loomise praktika poolest, kombineerides omavahel mõjusaid projekte etenduskunsti, helikunsti ja hiphop-teatri vallast, naaseb Peader Kirk CPPM-i oma uue intensiivkursusega, mis liigub sujuvalt teooria ja praktika vahel, adresseerides meie kaasaegse maailma pakilised pingeid ja kunstniku rolli selle sees.

Selles töötoas tegelevad osalejad peamiselt praktilise uurimisega, samal ajal astudes sammukese tagasi, et mõtiskleda oma loominguliste protsesside ja selle hetke üle, milles me prargu ühiselt asume. Kirk kutsub õpilasi üles kõrvale jätma arusaamu olemasolevatest “loomingulistest lahendustest” ning selle asemel sukelduma strateegiatesse, protsessidesse ja provokatsioonidesse, mis toetavad käesoleval hetkel tänapäevaste lavastuste loomist. Ülesandepõhiste harjutuste, kompositsiooniliste lähenemiste ja ühise uurimise kaudu genereerivad õpilased materjali, tekitavad kohtumishetki ja loovad sooritusmomente, mis seavad kahtluse alla, kuidas teos sünnib – ja kuidas see toimib. Töö käigus uuritakse füüsiliselt keeli, tekstigeneraatoreid, identiteete ja tegelasi, mänge, mida veel ei ole, spontaanset koostist, võrke, ressursse ja muutuste algeid. Töötoas saab olema nii asjade tõsiselt küsimuse alla seadmist, kujuteldavat eksperimenteerimist kui naeru.

Kirki metoodika keskmes on idee, et kunstiline teos sünnib küsimusest, milline on maailm praegu – küsimus, millele on võimatu vastata ainult sõnadega, mis nõuab loovat vastust. Selles töötoas palutakse osalejatel mõelda tuleviku keerulisele maastikule: kas see on midagi, mida me saame kujundada, või midagi, mis on eelnevalt kindlaks määratud? Kas see on käeulatuses või ikka veel kättesaamatu? Milline võiks olla „parem tulevik” ja kelle jaoks parem? Need provokatiivsed küsimused juhivad osalisi praktilisse uurimisprotsessi, mis ühendab endas võtteid nii etenduskunstidest, poliitikast, kujutlusvõimest kui elukogemusest.

Ajavahemikul 8.-19. detsember toimuv töötuba kulmineerub 19. detsembril kell 19:00 avatud klassiga EMTA black box-is, mille raames oodatakse publikut selle dünaamilise, uurimusliku protsessi tulemustest osa saama.

See intensiivkursus moodustab osa CPPM-i pühendumusest maailma juhtivale kraadiõppele, rahvusvahelisele koostööle ja edasijõudnud kunstilisele koolitusele. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõppekava CPPM pakub jätkuvalt transformeerivaid koolitusvõimalusi artistidele, kes soovivad laiendada oma loomingulist arengut, füüsilist sooritust ning etendusloome strateegiaid.

CPPM tervitab oma järgmist külaliskunstnikku Mart Kangrot, kes viib läbi nädalase töötoa, mis algab 1. detsembril 2025. Mart Kangro on üks Eesti mõjukamaid kaasaegse tantsu ja etenduskunsti loojaid, keda tuntakse tema kontseptuaalse, filosoofilise ja sügavalt reflektiivse lähenemisviisi poolest kehastamisele, kohalolule ja lava semiootikale. Tema looming ühendab koreograafia, koosloome ja performatiivse uurimistöö, mis teeb temast erakordse mentori rahvusvahelisele kunstnike grupile, kes soovivad arendada oma professionaalseid oskusi füüsilise etenduskunsti valdkonnas.

Kogu selle intensiivkursuse vältel tegelevad osalejad Kangrole iseloomulike teemadega: kohaloleku ja kadumise, mälu ja unustamise, uurimusliku kehastumise ning žestide peene dramaturgiaga. Tuginedes oma mitmekesisele kogemusele, alates klassikalisest balletist ja tööst Eesti Rahvusooperis kuni suurte koostööprojektideni Euroopas, juhendab Kangro CPPM-i üliõpilasi liikumise uurimise, tekstitöö, refleksiooni ja sensoorse teadlikkuse protsessis. Keskendutakse etenduse mõistmisele kui „filosoofiale tegevuses”, kus mõte muutub füüsiliseks, minimaalne tegevus muutub tähendusrikas ja esinejad arendavad täpsust, intelligentsust ja haavatavust.

Töötuba toimub 1. – 6. detsembrini ja kulmineerub 6. detsembril avatud tunniga EMTA black box-is. Kõik on oodatud osa saama rahvusvahelise kunstnike rühma nädala jooksul tehtud uurimistöö avastusi ja tulemit.

See töötuba on osa CPPM-i jätkuvast missioonist edendada  innovatsiooni kunstis, rahvusvahelist koostööd ja kaasaegsete etenduskunstnike kõrgetasemelist professionaalset arengut. Intensiivsete töötubade, rahvusvaheliste meistriklasside ja tuntud külaliskunstnike toel jätkab CPPM Tallinna positsioneerimist füüsilise teatri, koreograafia ja etenduskunstide loomise ning loomingulise uurimis- ja arendustegevuse magistriõppe juhtiva keskusena.

Algas avalduste vastuvõtt Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna bakalaureuseõppesse. Uusi üliõpilasi võetakse vastu näitleja, lavastaja ja dramaturgi õppesuundadele. Kursuse juhendaja on Elmo Nüganen, lavastaja õppesuuna juhtiv õppejõud Mart Koldits, dramaturgi õppesuuna juhtiv õppejõud Siret Campbell.

Avaldusi saab keskkonnas sais.ee esitada lavastaja ja dramaturgi õppesuunale kuni 19. jaanuarini, näitleja õppesuunale kandideerimiseks kuni 31. märtsini. Lisainfot saab siit.

17. detsembril toimus infotund. See on 31. märtsini järelvaadatav siin.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kaasaegsete etenduskunstide õppekava CPPM jätkab pühendunult kõrgetasemelise professionaalse arengu edendamist, tervitades oma järgmist külaliskunstnikku Clément Layes‘i ja tema algavat töötuba „Dancing the Creature”. Layes, tuntud koreograaf, kontseptuaalne performance-looja ja Berliinis asuva kompanii Public in Private asutaja, toob CPPM-i kaasa oma enam kui kahekümne aasta pikkuse kunstilise uurimiskogemuse, mis ühendab endas kaasaegset tantsu, füüsilist teatrit, tsirkust, visuaalkunsti ja filosoofilist uurimistööd. Tema rahvusvaheliselt tunnustatud loomingut on esitletud juhtivates etenduspaikades ja festivalidel üle maailma, sealhulgas Théâtre de la Ville’is, Kaai Theatre’is, Walker Art Centeris ja Veneetsia biennaalil.

Töötuba „Dancing the Creature” kutsub selles osalejaid uurima mänguliselt, poeetiliselt ja valdkondadeüleselt kuidas keha kohtub objektide, kujutlusvõime ja kontseptuaalse mõtlemisega. Töötoas, mis põhineb somaatilisel tähelepanul ning inimeste ja mitte-inimeste kehade agentsusel, avab erinevaid viise kuidas uurida loovuse muutunud seisundeid, objektimänge, meelte täpsemalt häälestamist ja installatsioonide loomisvõimalusi. Osalejad uurivad huumorit, kordusi, ebaõnnestumist ja tähelepanuvõime vaevu hoomatavaid struktuure, mis toetavad kunstilist elujõudu. Lineaarse tehnikaõppe asemel kulgeb protsess ühise teekonnana, pakkudes etendajatele vahendeid oma füüsilise esituskeele laiendamiseks ja koostöö, kohalolu ja loomingulise arengu ümbermõtestamiseks kaasaegses tantsu ja etenduskunsti lavastuste loomisel.

Töötuba kestab kogu nädala ja CPPM kutsub kõiki lahkesti osalema avatud tunnis 29. novembril kell 19:00 EMTA black box-is, kus osalejad jagavad Layesiga oma intensiivse uurimistöö tulemusi ja järeldusi. See töötuba on osa CPPMi laiemast missioonist ellu viia maailmatasemel koolitusvõimalusi ja rahvusvahelisi meistriklasse, mis toetavad magistriõpet, kunstilist innovatsiooni ja kaasaegse füüsilise etenduskunsti arenevat maastikku Tallinnas ja mujal.

CPPM tervitab oma järgmist külaliskunstnikku Jeremy Neddi, kes viib läbi töötoa „Reimagining Marginalised Movement Languages” (Marginaliseeritud liikumiskeelte ümbermõtestamine) 3.–8. novembril 2025 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Tallinnas.

Šveitsis Baselis elav ja Ameerika Ühendriikidest pärit Jeremy Nedd on rahvusvaheliselt tunnustatud koreograaf, tantsija ja helikujundaja, kes on kuulus oma uuendusliku lähenemise poolest tantsule ja kultuurilisele eneseväljendusele. Tema looming ühendab klassikalise balleti ja kaasaegse tehnika täpsuse urbanistlike ja sotsiaalsete liikumiste dünaamilise energiaga. Nedd on oma loomingu eest pälvinud prestiižseid tunnustusi, sealhulgas New Yorgi tantsu- ja etenduskunsti auhinna „Bessie” ja Šveitsi etenduskunsti auhinna (2023), mis kinnitavad tema staatust ühe tänapäeva visionäärlikuma ja piire ületavama tantsukunstnikuna.

Selle nädala pikkuse intensiivkursuse raames uurivad CPPM-i üliõpilased, kuidas tants võib olla kultuurimälu ja kollektiivsete lugude jutustamise vorm. Tuginedes Neddi koostööle Impilo Mapantsula, Trajal Harrelli ja laia rahvusvaheliste kunstnike võrgustikuga, kutsutakse osalejaid kasutama keha arhiivina, taastades liikumiskeeled, mida kaasaegsetes etenduskunstides sageli tähelepanuta jäetakse. Töötuba ühendab füüsilise täpsuse, improvisatsiooni, rütmi ja helikujunduse, pakkudes osalejatele kehastatud kohtumist tantsu poliitiliste, poeetiliste ja vaimsete mõõtmetega.

Töötoa kulminatsiooniks on avatud tund laupäeval, 8. novembril kell 19:00 EMTA black boxis, kuhu publik on lahkesti oodatud, et näha selle võimsa kogemuste vahetuse tulemusi. Seeläbi jätkab CPPM oma rahvusvahelise külaliskunstnike programmi kaudu kunstilise innovatsiooni, professionaalse arengu ja kultuuridevahelise koostöö edendamist kaasaegse füüsilise etenduskunsti valdkonnas.

CPPM tervitab oma järgmisi külaliskunstnikke, Roel Swanenbergi ja Arjan Gebraadi, kes viivad läbi töötoa „The Readiness is All” (Valmisolek on kõik), mis toimub 27. oktoobrist kuni 1. novembrini 2025 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Töötoa kulminatsiooniks on avatud tund 1. novembril kell 19:00 EMTA black boxis, mis pakub publikule võimaluse näha koostöö tulemusi ja nädala jooksul kujunenud loomingulisi protsesse.

Roel Swanenberg on Hollandis sündinud ja Belgias tegutsev multidistsiplinaarne kunstnik, kes on tuntud oma lähenemise poolest, mis ühendab klassikalisi tekste kaasaegse etenduskunstiga. Tema praktika viib kokku lugude jutustamise kehade abil, poeetilise dramaturgia ja publiku kaasamise, mis on andnud talle flaami ja hollandi teatri maastikul eristuva hääle. Viimase kahe aastakümne jooksul on Swanenberg teinud koostööd selliste teatritega nagu Het Nationale Theater, Het Zuidelijk Toneel, Theater Artemis, Het Toneelhuis ja Het Nieuwstedelijk. 2008. aastal asutas ta koos Wanda Eyckermaniga teatritrupi kinderenvandevilla, mille raames nad on loonud rahvusvaheliselt tunnustatud etendusi, sealhulgas “Alleen op de Wereld” ja “Leeghoofd”. Tema sooloteos “Shall I…?” uurib Shakespeare’i sonette kaasaegse meedia ja isikliku narratiivi kaudu, paljastades tema jätkuva uudishimu selle kohta, kuidas keel, keha ja heli omavahel põimuvad. Lisaks õpetab Swanenberg LUCA School of Artsis Genkis, juhendades filmikunsti ja näitlejaõppe üliõpilasi lähenemisviisiga, mis väärtustab loomingulist iseseisvust, valdkondadevahelist koostööd ja füüsilist teadlikkust.

Arjan Gebraad, samuti Hollandist, on esineja, lavastaja ja dramaturg, kelle tegevus hõlmab teatrit, tantsu ja tsirkust. Pärast kultuuriteaduste õpinguid Tilburgi ülikoolis ja lavastamise õpinguid Maastrichti etenduskunstide akadeemias täiendas ta end nii SITI Company kui ka Mary Overlie juures, mis mõjutasid sügavalt tema arusaama ansambli esinemisest ja hierarhiavabast kompositsioonist. Tema looming on märkimisväärselt mitmekülgne: ta on töötanud dramaturgina linnatantsu- ja hiphopiprojektides, teinud lühikesi tantsufilme, esinenud simulatsiooninäitlejana koolituskontekstis ja arendanud sotsiaalselt kaasavaid teoseid kunstnikekollektiivi Tilburg Cowboys raames. The Windmill Collective’i asutajana jätkab Gebraad eksperimenteerimist uute performatiivse uurimistöö vormidega, uurides, kuidas esinejad saavad kehastatud uurimistöö ja loova dialoogi kaudu autoriteks.

Aastate jooksul on Swanenberg ja Gebraad loonud tugeva kunstilise partnerluse, mis põhineb ühistel väärtustel: eksperimenteerimisel, uudishimul ja pedagoogilisel innovatsioonil. Nad on teinud koostööd kaaslavastajate, õpetajate ja teadlastena ning on mõlemad Mary Overlie Legacy Projecti aktiivsed saadikud, kes on pühendunud tema ideede levitamisele uuele kunstnike põlvkonnale. Nende ühine õpetamine hõlmab kuut vaatepunkti kui elavat praktikat, käsitledes etendust pigem vaatlemise ja osalemise valdkonnana kui hierarhilise loominguna. Nende lähenemisviis kutsub esinejaid pöörama tähelepanu ruumi, kuju, aja, emotsiooni, liikumise ja loo materjalidele, võimaldades kompositsioonidel tekkida orgaaniliselt kollektiivse tähelepanu ja ruumilise kuulamise kaudu.

Töötoa „The Readiness is All” pealkiri on võetud Hamleti viimastest sõnadest – see on mõtisklus kohaloleku ja aktsepteerimise üle, mis resoneerib sügavalt Overlie filosoofiaga. Kogu nädala jooksul osalevad CPPM-i õpilased füüsilises treeningus, improvisatsioonides ja kompositsiooniharjutustes, mis uurivad, kuidas tajumine võib muutuda loomingu vahendiks. Füüsilise teatri, teksti uurimise ja ansambli teadvustamise kombinatsiooni abil õpivad osalejad kasutama kompositsiooni nii tehnilise kui ka poeetilise meetodina etenduse loomiseks. Protsess rõhutab uudishimu, reageerimisvõimet ja hierarhiate lammutamist esineja, lavastaja ja teksti vahel, toetades esineja autorlust ja kunstilist iseseisvust.