Rubriik: Uncategorized @et

SA Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Fond kuulutab välja konkursi Aago Räätsa nimelisele stipendiumile, mille pälvib EMTA varajase muusika õppekava üliõpilane, eelkõige plokkflöödi ja barokkflöödi erialal. Stipendium suurusega 2000 eurot on mõeldud tudengile erialaseks enesetäiendamiseks. Kandideerida võivad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureuse-, magistri- ja doktoritaseme üliõpilased, kes ei viibi akadeemilisel puhkusel.

Stipendiumile kandideerimiseks tuleb esitada vabas vormis taotlus, kus näidata oma senised loomingulised tegevused ning plaanid 2022/2023. õppeaastaks.

Avaldus tuleb saata e-posti aadressile fond@eamt.ee, taotluste laekumise tähtaeg on 30. september 2022 kell 12.00.

Stipendiumi kandidaatide avaldused vaatab läbi Aago Räätsa nimelise stipendiumi komisjon koosseisus: prof Imbi Tarum, prof Kristel Pappel, Reet Sukk ja Anne Tüür.

Aago Rääts (1961–2018) oli eesti flötist ja muusikapedagoog, kes õppis Tallinna konservatooriumis Samuel Sauluse flöödiklassis. Juba konservatooriumis õppimise ajal 1980. aastate alguses mängis ta plokkflööte ja barokkflööti vanamuusikaansamblis Consortium ning tegutses varase muusika propageerijana. Ta oli õppejõud Tallinna Konservatooriumis ja on salvestanud Eesti Televisioonis 24 saatest koosneva plokkflöödi telekool-saatesarja „Flautissimo“. Aago Räätsa allfondi asutas tema ema Mari-Anne Rääts 2020. aastal.

Täpsemat informatsiooni annab Marko Lõhmus (marko.lohmus@eamt.ee).

2002. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias alustanud kultuurikorraldajaid koolitav magistriprogramm tähistas reedel, 16. septembril 20. aastapäeva.

Õppekava on lõpetanud üle 90 inimese, kelle hulgas on teatri-, muuseumi- ja kontsertasutuste juhte ning spetsialiste, kultuurivaldkonna suunajaid-otsustajaid, õppejõude, produtsente, toimetajaid ja paljusid teisi nii avalikus-, äri- kui ka kolmandas sektoris üle kogu Eesti ning väljaspool.

Algusest peale interdistsiplinaarne, paindlik ja rahvusvaheline õppekava seob praktikuid, eksperte, akadeemikuid ja õppureid nii Eestist kui ka paljudest teistest riikidest. Viimased kümme aastat on EMTA-s kultuurikorraldust õpetatud koostöös Estonian Business Schooliga (EBS) ühisõppekava alusel.

Õppekava akadeemilise juhi professor Annukka Jyrämä sõnul  järgib praegune õpe probleemi- või väljakutsepõhist pedagoogikat, mis põhineb topeltteemanti mudelil. See võimaldab üliõpilastel ühendada teooria algusest peale praktikaga ning kujundada oma arusaama sellest, kuidas tööriistad, teoreetilised mudelid ja raamistikud võimaldavad meil erialaseid muutusi, suundumusi ja uuendusi analüüsida ning neile reageerida.

Tähtpäeva puhul esitleti 16. septembril kell 13.00 EMTA  kammersaalis (Tatari 13) kaht kultuurikorraldust käsitlevat raamatut. Artiklikogumik „Kuidas korraldada kultuuri? 4“ on järg väljaannetele „Kuidas korraldada kultuuri?“ (2006), „Kuidas korraldada kultuuri II“ (2010) ja „Kuidas korraldada kultuuri III“ (2018).  Kogumikus analüüsitakse kultuurikorralduse valdkonna ümberkujunemist, vaadates kultuurikorralduse ajaloole tagasi oleviku kindlalt jalgealuselt ja selge tulevikusuunitlusega. Seekord  nii  eesti- kui ka ingliskeelsena ilmuv kogumik on jagatud neljaks osaks, milles keskendutakse kultuurikorraldusele kui teadus-, praktika- ja õppevaldkonnale ning esitatakse ka kimp magistritööde hulgast valitud ajakajalisi kaastöid. Artiklikogumikus käsitletud teemade üle arutlevad mitmed kultuurikorralduse õppekavaga seotud eksperdid – vilistlased, kes täna on teadlased või praktikud. Ümarlaud toimub inglise keeles.

Samuti tutvustati Routledge kirjastuse poolt äsja välja antud ingliskeelset raamatut “Managing Cultural Joint Ventures”, mille kaasautoriteks on professor Tanja Johansson, EMTA kultuurikorralduse akadeemiline juht professor Annukka Jyrämä ja õppejuht Kaari Kiitsak-Prikk. Teos annab põhjaliku ülevaate  kahest aspektist kultuurivaldkonna koostöö puhul: kuidas juhtida ühistes ettevõtmistes osalejate identiteeti ning imidžit ja brändisuhteid.

Kultuurikorralduse õppekaval õpib hetkel 10. lend, mille 16 õppuri  hulgas on nii Eesti, Soome, Läti kui ka Aserbaidžaani, Maroko, Lõuna-Korea, Ukraina, Gruusia ja Venemaa kodanikke. Järgmine vastuvõtt EMTA kultuurikorralduse ingliskeelsele ühisõppekavale toimub  2023. aastal,vastuvõtuperiood algab välisüliõpilastele 15. jaanuaril 2023 ning kohalikele 6. juuni 2023.

Lisainfo:
Kaari Kiitsak-Prikk
Kultuurikorralduse magistriprogrammi õppejuht
kaari.kiitsak-prikk@eamt.ee

EMTA teatrikunsti doktorantide Tiit Ojasoo ja Giacomo Veronesi doktorilavastus „72 päeva“ etendub EMTA black box‘is taas septembris ja oktoobris 2022. Piletid on müügil Fientas.

Autorid ja lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Kehadramaturgia Giacomo Veronesi

Laval Liisa Saaremäel, Keithy Kuuspu, Rea Lest ja EMTA lavakunsti osakonna 31. lennu üliõpilased Alice Siil, Astra Irene Susi, Emili Rohumaa, Hanna Jaanovits, Hele Palumaa, Kristin Prits, Kristina Preimann, Lauren Grinberg

Aastal 1889 kihutab Ameerika ajakirjanik Nellie Bly ümber maailma, näitamaks kõigile, et ta suudab olla kiirem kui Jules Verne’i poolt väljamõeldud briti härrasmees Phileas Fogg ja tema 80 päeva ümbermaailmareis. Bly nõuab loorbereid ja need ta ka saab, plaanitud 75 päeva asemel kestab tema reis New Yorgist New Yorki rekordilised 72 päeva.

Lisaks reaalsele ruumis ja ajas kulgevale reisile on Bly’l ka sootuks keerulisem ülesanne – lakkamatult kirjeldada oma lugejatele aurikuilluminaatorist ja rongiaknast nähtavat. Justkui peatselt leiutatav futuristlik maalikunst, on Bly teedrajav ajakirjanduslik eksperiment kui pisikesteks tükkideks pihustatud ja rütmiliselt pulseeriv skits üha kiirust koguvast ja väiksemaks jäävast maailmast, kus ka kirjutaja ise ei malda paigal püsida.

Sarnaselt Bly rutakale ja ootamatule reisile on ka meie 72 päeva kestnud tripp kujuteldava ajavaguni aknast nähtava peegeldus. Üheteistkümnest noorest näitlejannast moodustuv ansambel pööritab vaatajate ees kaleidoskoopi nähtavast ja nähtamatust. Teatriõhtu saab olema naiselik pilt maailmast, pilt, mis on ühtaegu tundlik ja õrn ning hämaralt metsik, kütkestav oma muutlikus ja samas intrigeerivas kohalolus.

Esietendus 20. veebruaril 2022 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia black box‘is.

Etendused sügisel: 3. ja 4. septembril, 19., 20., 22., 23., 28., 29. ja 30. oktoobril EMTA black box‘is.

Lavastus valiti 2022. aastal ka festivalide Baltoscandal ja DRAAMA programmi.

Kajastusi:

• Aleksander Tsapov. Kui skandaalne oli sinu Rakvere? (Baltoscandali festivalist) – Müürileht, 13.07.2022
• Kaja Kann, Madis Kolk. Stardipositsioon loob reisikirja. – Sirp, 11.03.2022
• Kaur Riismaa. ARVUSTUS | „72 päeva” on justkui mustkunstitrikk – millegi väga suure varjus toimub midagi väikest ja väga olulist. – Eesti Päevaleht, 22.02.2022
• Intervjuu. Tiit Ojasoo: teha sellist teatrit nagu NO99 ajal tundub praegu liiga lihtne. – Eesti Päevaleht, 19.09.2022
• Saatelõik “Aktuaalse kaamera” kultuuriuudistes. – ERR, 18.02.2022
• Intervjuu Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperiga Klassikaraadio saates “Delta”. – ERR, 15.02.2022

10. septembril oli ETV2 eetris lennusaade EMTA lavakunsti osakonna XXX lennust, kelle seas lõpetas 2022. aastal lavakunstikooli kolmteist näitlejat, neli lavastajat ja kaks dramaturgi.

Kursusejuhendaja Lembit Petersoni käe all õppinud XXX lennu noorte sõnul oli nende nelja aasta jooksul teatrihariduse omandamise kõrval pea sama olulisel kohal ka inimeseks olemise kunst. Saates kuuleb südamliku kursuse mõtteid teatrist, lavakoolist ja tulevikust.

Saate toimetaja Heleri All, režissöör Annika Koitmaa, juhtoperaator Janno-Hans Arro, administraator Oliver Reimann, produtsent Kadi Katarina Priske.

Saade on järelvaadatav ERRi veebikanalis Jupiter.

Maarja Mitt-Pichen kaitses 13. septembril 2022 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias doktorikraadi taotlemiseks teatrikunsti alal edukalt töö „Mentaalsete ülesannete täitmise mõju näitleja hääle ja kõne omadustele“ („The impact of using mental images on the quality of the actor’s voice and speech“).

Juhendajad: professor Allan Vurma, vanemlektor Anne Türnpu
Oponent: Kairi Tamuri, PhD (Eesti Keele Instituut)

Doktoritöö on tutvumiseks saadaval SIIN ning trükisena EMTA raamatukogus.

Maarja Mitt-Picheni töö on viies teatrikunsti alal kaitstud doktoritöö Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Rohkem infot kaitstud tööde kohta leiab doktoriõppe keskuse lehelt.

Abstrakt:

Käesolev töö on osa doktoriõppe loovuurimuslikust projektist. Doktoritöö käsitleb mentaalsete kujutluste kasutamist näitleja töös hääle ja lavalise kõnega. Eesmärk oli uurida, kuidas muudab erinevate reaalset või kujuteldavat tegevuspaika puudutavate mentaalsete ülesannete täitmine näitleja hääle ja kõne omadusi, ning milliseid muutusi tajub sealjuures publik.

Uurimuse lähtepunktiks on töö autori isiklik teekond oma häälekvaliteedi parandamisel ning kuuldavust takistavate põhjuste otsimisel. Töö üheks meetodiks on eneserefleksioon, mille käigus autor hindab ja mõtestab oma kogemust näitleja ja pedagoogina. Allikatena, mis kirjeldavad näitlejate tööprotsessi hääle ja kõnega, kasutatakse teiste näitlejatega läbi viidud eksperdiintervjuusid.

Töö keskse osa moodustab eksperiment, mis jäljendas lavalist olukorda, kus publik ümbritseb näitlejat kolmest küljest. Eksperimendi katseisikud täitsid päheõpitud teksti esitamise ajal eksperimendi läbiviija ehk töö autori poolt antud ülesandeid, suunates häält ruumis ning esitades teksti kujuteldavates erinevate akustiliste omadustega ruumides. Katseisikute esitusi salvestati ning salvestiste põhjal mõõdeti hääle intensiivsust, võnkesagedust ja esituste kestust. Katseisikute hääle ja kõne omaduste muutumist erinevates ülesannetes kirjeldas kolmeliikmeline ekspertgrupp. Peamised allikad, millele eksperimenti välja töötades tugineti, olid Johan Sundbergi „Õpetus muusikahelidest“, Ingo Titze „Principles of Voice Production“, Allan Vurma „Laulja pill“ ning David M. Howardi ja Jamie Angusi „Acoustics and Psychoacoustics“.

Uurimistöös tehtavad olulisimad järeldused on, et mentaalsete ülesannete täitmise, täpsemalt hääle suunamise mõjul ruumis hääle valjus suureneb ja hääle kõrgus tõuseb, ning kõnetempo aeglustub. Näitleja kohanemist erinevate esinemispaikade akustiliste omadustega hõlbustab aja võtmine mänguruumiga tutvumiseks, samuti proovisaalis enese kujutlemine lavalistesse tingimustesse.

Ingo Normetit meenutab tema õpilane ja EMTA lavakunsti osakonna peakoordinaator Mart Koldits.

Esimene pilt, mis ma professor Ingo Normetist mäletan, on tuhm must-valge foto, millel on üks lühikeste juustega natuke kohmaka, aga asjaliku olemisega mees, kellel on seljas lahtiste hõlmadega hall pintsak, mis on talle number või paar liiga suur.

Kui ma aastal 2000 pääsesin lavakunstikooli tema kursusele, lavastaja erialale õppima, nägin seda pintsakut erialatundides iga päev. Ja mida aeg edasi, seda suuremana see mulle tundus ja mitte kunagi ei näinud ma, et selle hõlmad kinni oleks. Aja jooksul selgus, et mitte ainult pintsak ei ole suur, vaid mees ise on endast suurem.

Ta oli elu ja inimeste suhtes uudishimulik. Teda köitsid uued raamatud, kunst, filmid, ka tehnikavidinad. Lavakooli tõi ta pidevalt uusi ideid, meetodeid, õppejõude. Kui temaga koos mõnda välisülikooli sattusid, võisid vahel isegi piinlikkust tunda, kuna ta asus alati talle omase otsekohesusega kohe asja kallale. Vastuvõtjad võisid olla alles piduliku small talk‘i faasis, kui Ingo juba oma puises inglise keeles lajatas: „Do you have a library? We want to see this.“

Aga ehmatusest üle saades näidati raamatukogu ette ja just Ingo koolijuhatajaperioodil tekkis koolile rahvusvaheline mõõde ja suurenes tunduvalt õppeprogrammi mitmekesisus, sest nende välisvisiitide tulemusena täiendati lavakooli õppekavasid, leiti uusi õppejõude ja õpiti tundma uusi lähenemisviise. Ka töötavaid õppejõude suunas ta ennast täiendama, juurde õppima, arenema. Nii on näiteks Maret Mursa Tormise Alexanderi tehnika õpingud Londonis ja Helsingis ning Jüri Naela magistriõpingud Londoni Labani keskuses Ingo poolt julgustatud ja tema kaasabil toetatud. Ingo Normet pani näitlejõppe kõrval aluse järjepidevale lavastajate koolitamisele, millele hiljem lisandus dramaturgiõpe, samuti viidi sisse magistriõpe.

Aastate jooksul on lavakoolis olnud palju õppejõude. Paljud on olnud suurepärased, mõned mitte. Paljusid on kardetud. Aga Ingo ei hirmutanud sind õpilasena ära ega ähvardanud autoriteediga. Ta selgitas ja kritiseeris – aga kuidagi nii, et sa alati julgesid teha ja julgesid ka valesti teha. Sellest on palju räägitud, et kool ongi eksimiseks, aga Ingo tundides see oligi tõsi.

Ta võttis vastu kõiki. Tema kursustele on vastu võetud pikki, lühikesi, kauneid, teraseid, graatsilisi, rohmakaid ja imelikke üliõpilasi. Loodus kogu oma variatiivsuses. Kui Ingo nägi, et inimesel on lavalised eeldused, siis tuli ta vastu võtta ja teda õpetada, isiklik maitse ei olnud oluline.

Ingo Normet pani aluse lavakooli raamatukogule, tänaseks on sellest saanud Eesti parimaid teatriraamatukogusid, kus on üle 9000 raamatu ja muu teaviku. Eriti algaastatel tõi Ingo suure osa nendest ise välisreisidelt kaasa ja koos üliõpilastega reisil olles jagati uued raamatud kohvrite vahel laiali. Reisil olles helistas ta vahel raamatupoest kooli ja palus kontrollida, kas mõni raamat on juba olemas või saab ta seda kohe ostma hakata. Koolijuhina initsieeris ta koostöös Teatriliiduga ka mitmete oluliste teatriraamatute tõlkimise ja väljaandmise.

Ingo pidas raamatuid ja haridust väga oluliseks, aga ta ei olnud inimene, kes ei tea, mispidi võti lukuauku käib või kuidas radiaator soojaks läheb. Teadis, ja kui ei teadnud, siis uuris välja ja radiaatorid olid soojad. Tema ajal renoveeriti lavakooli Toompea maja ja kuigi maja on väike, on see lavakooli perele teiseks koduks. Seda hoitakse nagu kodu.

Ingo Normeti pintsaku hõlmade alla mahtus palju ja ta ei olnud kitsi seda edasi andma. Võibolla sellepärast oligi alati avatud ka tema kabineti uks. Lavakooli asutas Voldemar Panso, aga Ingo Normet tegi sellest kaasaegse euroopaliku teatrikooli.

Ingo Normeti ärasaatmine on pühapäeval, 18. septembril Tallinna Jaani kirikust.

Kiriku uksed avatakse kl 13.00, matusetalitus algab kl 13.30.
Muldasängitamine kl 15.00 Teatriliidu platsil Metsakalmistul.
Peielaud orienteeruvalt kl 16.30 EMTA lavakunstikoolis, Toom-Kooli 4.

Ingo Normet
08.06.1946–08.09.2022

Lahkunud on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor, kauaaegne lavakunstikooli juht, õppejõud ja lavastaja Ingo Normet.

Ingo Normet sündis 1946. aastal Tallinnas. 1969. aastal lõpetas ta Moskva Riikliku Teatriinstituudi (GITIS) lavastaja erialal (juhendaja Anatoli Efros), hiljem täiendas ta end Leningradi Teatri- ja Kinematograafiainstituudis ja Helsingi Teatrikõrgkoolis. Aastatel 1969–1982 töötas Normet lavastajana Endla teatris ning oli 1982–1991 Endla teatri peanäitejuht.

Alates 1990. aastast oli Normet Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõud. Aastatel 1990–1994 ja 1996–2008 oli ta kokku nelja lennu kursusejuhendaja: tema käe all õppisid näitlejateks, lavastajateks ja dramaturgideks XVI, XIX, XXI ja XXIII lend. Aastatel 1995–2011 oli Ingo Normet EMTA lavakunstikooli juhataja, 1996. aastast professor ning 2011. aastast emeriitprofessor.

Ta on lavastanud lisaks Eesti teatritele ka Eesti Televisioonis ja Soome teatreis, õpetanud külalisena Eesti Kunstiakadeemias ning Soome, Saksamaa, Belgia, Kreeka ja Suurbritannia teatrikoolides. Ta on avaldanud teatriteoreetilisi artikleid (ilmunud on kogumik „Teatrist”, 2002), koostanud „Lavastajaraamatud” I ja II (2001 ja 2013) ning Anatoli Efrose teoste valimiku „Lavastaja kutse” (2014, ka tõlge). Näitlejakunsti põhialused on ta koondanud ja välja andnud teatrikooliaabitsas „Ujuda selles jões” (2011).

Ingo Normet on olnud Eesti Lavastajate Liidu esimees ja Eesti Rahvuskultuuri Fondi Nõukogu aseesimees. Normetit on tunnustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga ning 2020. aastal pälvis ta Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali elutööpreemia.

Hoiame mälestust ja langetame leinas pea. Avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.

Ingo Normeti ärasaatmine on pühapäeval, 18. septembril Tallinna Jaani kirikust.
Kiriku uksed avatakse kell 13.00, matusetalitus algab kell 13.30.
Muldasängitamine kell 15.00 Eesti Teatriliidu platsil Metsakalmistul.
Peielaud orienteeruvalt kell 16.30 EMTA lavakunstikoolis (Toom-Kooli 4).

Eesti Teatriliidu järelhüüe

Ingo Normetit meenutab tema õpilane ja EMTA lavakunsti osakonna peakoordinaator Mart Koldits:

Esimene pilt, mis ma professor Ingo Normetist mäletan, on tuhm must-valge foto, millel on üks lühikeste juustega natuke kohmaka, aga asjaliku olemisega mees, kellel on seljas lahtiste hõlmadega hall pintsak, mis on talle number või paar liiga suur.

Kui ma aastal 2000 pääsesin lavakunstikooli tema kursusele, lavastaja erialale õppima, nägin seda pintsakut erialatundides iga päev. Ja mida aeg edasi, seda suuremana see mulle tundus ja mitte kunagi ei näinud ma, et selle hõlmad kinni oleks. Aja jooksul selgus, et mitte ainult pintsak ei ole suur, vaid mees ise on endast suurem.

Ta oli elu ja inimeste suhtes uudishimulik. Teda köitsid uued raamatud, kunst, filmid, ka tehnikavidinad. Lavakooli tõi ta pidevalt uusi ideid, meetodeid, õppejõude. Kui temaga koos mõnda välisülikooli sattusid, võisid vahel isegi piinlikkust tunda, kuna ta asus alati talle omase otsekohesusega kohe asja kallale. Vastuvõtjad võisid olla alles piduliku small talk’i faasis, kui Ingo juba oma puises inglise keeles lajatas: „Do you have a library? We want to see this.“

Aga ehmatusest üle saades näidati raamatukogu ette ja just Ingo koolijuhatajaperioodil tekkis koolile rahvusvaheline mõõde ja suurenes tunduvalt õppeprogrammi mitmekesisus, sest nende välisvisiitide tulemusena täiendati lavakooli õppekavasid, leiti uusi õppejõude ja õpiti tundma uusi lähenemisviise. Ka töötavaid õppejõude suunas ta ennast täiendama, juurde õppima, arenema. Nii on näiteks Maret Mursa Tormise Alexanderi tehnika õpingud Londonis ja Helsingis ning Jüri Naela magistriõpingud Londoni Labani keskuses Ingo poolt julgustatud ja tema kaasabil toetatud. Ingo Normet pani näitlejõppe kõrval aluse järjepidevale lavastajate koolitamisele, millele hiljem lisandus dramaturgiõpe, samuti viidi sisse magistriõpe.

Aastate jooksul on lavakoolis olnud palju õppejõude. Paljud on olnud suurepärased, mõned mitte. Paljusid on kardetud. Aga Ingo ei hirmutanud sind õpilasena ära ega ähvardanud autoriteediga. Ta selgitas ja kritiseeris – aga kuidagi nii, et sa alati julgesid teha ja julgesid ka valesti teha. Sellest on palju räägitud, et kool ongi eksimiseks, aga Ingo tundides see oligi tõsi.

Ta võttis vastu kõiki. Tema kursustele on vastu võetud pikki, lühikesi, kauneid, teraseid, graatsilisi, rohmakaid ja imelikke üliõpilasi. Loodus kogu oma variatiivsuses. Kui Ingo nägi, et inimesel on lavalised eeldused, siis tuli ta vastu võtta ja teda õpetada, isiklik maitse ei olnud oluline.

Ingo Normet pani aluse lavakooli raamatukogule, tänaseks on sellest saanud Eesti parimaid teatriraamatukogusid, kus on üle 9000 raamatu ja muu teaviku. Eriti algaastatel tõi Ingo suure osa nendest ise välisreisidelt kaasa ja koos üliõpilastega reisil olles jagati uued raamatud kohvrite vahel laiali. Reisil olles helistas ta vahel raamatupoest kooli ja palus kontrollida, kas mõni raamat on juba olemas või saab ta seda kohe ostma hakata. Koolijuhina initsieeris ta koostöös Teatriliiduga ka mitmete oluliste teatriraamatute tõlkimise ja väljaandmise.

Ingo pidas raamatuid ja haridust väga oluliseks, aga ta ei olnud inimene, kes ei tea, mispidi võti lukuauku käib või kuidas radiaator soojaks läheb. Teadis, ja kui ei teadnud, siis uuris välja ja radiaatorid olid soojad. Tema ajal renoveeriti lavakooli Toompea maja ja kuigi maja on väike, on see lavakooli perele teiseks koduks. Seda hoitakse nagu kodu.

Ingo Normeti pintsaku hõlmade alla mahtus palju ja ta ei olnud kitsi seda edasi andma. Võibolla sellepärast oligi alati avatud ka tema kabineti uks. Lavakooli asutas Voldemar Panso, aga Ingo Normet tegi sellest kaasaegse euroopaliku teatrikooli.

INGO NORMET
8. VI 1946 – 8. IX 2022

Meie seast on lahkunud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor, lavakunstikooli kauaaegne juhataja, pühendunud ja armastatud Õpetaja Ingo Normet.

Suure liberaali lahkumine

Lavastamine on julmalt ajalik, aga pedagoogika seevastu julmalt ajaülene ja aeglane kunst, mille viljad selguvad alles aastaid hiljem. 132 lavastust, 4 lendu (XVI, XIX, XXI ja XXIII) õpilasi, regulaarse lavastajaõppe, magistri- ja doktoriõppe ning püsiva rahvusvahelise koostöö sisseviimine, Euroopa ühe komplektseima teatriraamatukogu ja videoteegi loomine – kui lakooniliselt saab kokku võtta ühe lavastaja ja õppejõu elutöö! „Lavastajaraamatus“ kirjeldatakse Normeti sõnu ühele kolleegist lavastajale ja pedagoogile õhtuhämaruses lavakunstikooli värava ees pärast öösse veninud erialatundi: „Ja Panso läks õhtul veel koju ja kirjutas raamatuid.“

Meie hulgast on lahkunud üks viimase veerandsaja aasta jooksul Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli ning seeläbi Eesti teatripilti enim mõjutanud inimene. Ingo Normeti vahetuid õpilasi leidub kõigis Eesti teatrites, kuid lavakunstikooli sihtide seadmise ja igapäevase tööga nende sihtide poole liikumise kaudu on Normet mõjutanud veelgi laiemat hulka teatriprofessionaale.

Ingo Normet avas lavakunstikooli uutele tuultele ning tuuli puhus 1990. aastatel pärast ühiskonnale pikalt peale sunnitud umbsust palju ja kõige erinevamaid. Normet tõi õppekavasse uusi kunstisuundi ja kõige erinevama taustaga õppejõude, justkui valmistades õppijat sel moel teadlikult ette kooliväravast väljudes avanevaks maailmaks, kus tuleb otsida oma ainukordset loometeed keset elu- ja kunstitõdede paljusust, tänu neile ja nende kiuste. Ajastu vaimule kohaselt oli Normet suur liberaal.

Jaak Rähesoo sõnul olid Ingo Normetil noortest lavastajatest, kes 1960. aastate lõpul lainena Eesti teatrisse tulid, ühed soodsamad taustaeeldused: helilooja Leo Normeti ja kirjanik Dagmar Normeti peres kasvas ta kaunite kunstide keskel. 1964. aastal lõpetas ta Tallinna 10. keskkooli, misjärel suundus õppima Moskva Riiklikku Teatrikunsti Instituuti (GITIS), kus tema kursuse juhendaja oli Anatoli Efros, tolle aja juhtivaid vene lavastajaid.

Pärast GITIS-e lõpetamist töötas Normet alates 1969. aastast Pärnu Endla teatris. Algul lavastajana (vahepõigetega režissöörina Tallinnfilmis) ja teatri õppestuudio juhendajana ning aastail 1982–1991, mida peetakse siiani Endla üheks kõrgajaks, peanäitejuhina. Normeti meeldejäävamateks lavastusteks kujunesid sel perioodil Arbuzovi „Pihtimuste öö“ (1968), Christie „Hiirelõks“ (1971), Lassila ja Normeti „Tuletikke laenamas“ (1971), Vahingu „Suvekool“ (1972), Molière’i „Tartuffe“ (1975), Williamsi „Iguaani öö“ (1976), Ibseni „Doktor Stockmann“ (1978), Shakespeare’i „Mõõt mõõdu vastu“ (1979), Rummo „Tuhkatriinumäng“ (1979), Wilderi „Meie linnake“ (1980), Švartsi „Draakon“ (1981, lavakunstikateedri üliõpilastega), Majakovski „Saun“ (1982), Horváthi „Lood Viini metsadest“ (1983), Turgenevi „Kuu aega maal“ (1984), Tolstoi „Ja pimeduses paistab valgus“ (1987), Lindgreni „Vahtramäe Emil“ (1990), Ibseni „Kummitused“ (1991).

Pärast põgusat interluudiumi 1991–1992 Teleteatri pearežissöörina oli Normet 1995–2011 EMTA lavakunstikooli juhataja, aastast 1996 professor ja aastast 2011 emeriitprofessor. Pedagoogitöö kõrvalt tegutses ta edasi ka lavastajana nii Eesti teatrites kui välismaal. Seda perioodi jäävad ilmestama Simoni „Biloxi blues“ (1992), Kõivu ja Lõhmuse „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl“ (1993, mõlemad lavakunstikooli üliõpilastega Eesti Draamateatris), Hugo „Angelo, Padua türann“ (1994 Vene Draamateatris), Molière’i „Ihnur“ (1995 Varkause teatris ja 1999 üliõpilastega Vanemuises), Calderóni „Elu on unenägu“ (2000), Molnári „Liilia“ (2002, üliõpilastega), Vahingu „Testament“ (2003), Milleri „Müügimehe surm“ (2006, kõik Eesti Draamateatris), Undi „Huntluts“ (2010 Vanemuises), Vahingu „Pulmad“ (2011 Eesti Draamateatris), Maeterlincki „Sinilind“ (2013 Endlas), Ibseni „Brand“ (2014 VAT Teatris), Vahingu „Mees, kes ei mahu kivile“ (2017 Tallinna Kammerteatris), Kilty „Armas luiskaja“ (2019 Kadrioru kunstimuuseumis).

Ingo Normet oli Eesti Lavastajate Liidu asutajaliige ja esimees (1993–1995), Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu aseesimees (1991–2016). Tema eestvõttel on eesti keeles ilmunud maailma teatriõpet ja -mõtet tutvustavad raamatud (Barba „Paberlaevuke“, Grotowski „Tekstid aastatest 1965–1969“, Oida ja Marshalli „Nähtamatu näitleja“, Rodenburgi „Näitleja kõneleb“, Benedetti „Stanislavski ja näitleja“). Ta on kirjutanud teatriteoreetilisi artikleid (ilmunud kogumik „Teatrist“), koostanud „Lavastajaraamatud“ I ja II, Efrose teoste valimiku „Lavastaja kutse“ (ka tõlge) ning Stanislavski valimikud „Näitleja töö rolliga“ ja „Näitleja töö endaga“, avaldanud teatrikooliaabitsa „Ujuda selles jões“.

Ingo Normet pälvis 1979 Ants Lauteri nimelise preemia, 2002 Priit Põldroosi nimelise auhinna, 2021 Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali elutööpreemia. Talle omistati teenelise kunstitegelase aunimetus (1986) ja Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001).

Ingo Normeti eluvaates ühendus muidu harvaesinev kombinatsioon lüürilisest intuitsioonist ja kainepilgulisest praktilisusest. Sihikindel ja kindlasti ka üksildane alpinist, julge ja ettenägelik investor, pilk lootusrikkalt ja elu ennast usaldavalt Pegasusele suunatud, nüüd juba igavesti.

Ingo Normeti ärasaatmine on pühapäeval, 18. septembril Tallinna Jaani kirikust. Ilmateade lubab üksikuid vihmapiisku. Kuhu Ingo Normet edasi läheb, on ebaselge, nagu tulevik ikka. Meie jääme, ehkki lõpuks läheme meiegi. Aga miski jääb, alati. Ja lõpetuseks võikski tsiteerida Mati Undi „Võla“ lõpulauseid, nii nagu nüüdseks samuti lahkunud Jaak Rähesoo tsiteeris neid Undi enda järelehüüde lõpus: „Vihmapiisad langesid bussi katusele nagu aastad, mis mööduvad, enne kui millestki aru saad.“

18. septembril avatakse Jaani kirikus uksed kl 13.00, matusetalitus algab kl 13.30.
Muldasängitamine kl 15.00 Teatriliidu platsil Metsakalmistul.
Peielaud orienteeruvalt kl 16.30 EMTA lavakunstikoolis, Toom-Kooli 4.

Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool
Endla Teater
Eesti Draamateater
Tallinna Linnateater
Ugala Teater
Vanemuine
Vene Teater
VAT Teater
Teatri- ja Muusikamuuseum
Eesti Teatri Agentuur
Eesti Rahvuskultuuri Fond
Eesti Lavastuskunstnike Liit
Eesti Näitlejate Liit
Eesti Teatriliit
Eesti Etendusasutuste Liit
Tallinna Linnavalitsus
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

29. augustist 2. septembrini toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õpinguid alustavatele rahvusvahelistele üliõpilastele sissejuhatav avanädal (Orientation Week), mille raames leidsid aset ülikooliõpinguid tutvustav avaloeng, majatuurid, kohtumised Politsei- ja Piirivalveameti, Terviseameti, EMTA üliõpilasesinduse ja Erasmus Student Networki esindajatega. Avanädala eesmärk oli tuua õpinguid alustavad välisüliõpilased kokku ning luua neile võimalused võimalikult sujuvaks sisseelamiseks õppetöösse. Avanädal korraldati õppeosakonna poolt koostöös tudengiesinduse ja välissuhete osakonnaga.

Sel õppeaastal asub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse õppima üle 100 välisõppuri, nende seas saabuvad 37 üliõpilast vahetusõpingutele Erasmus programmi raames. Nüüdismuusika interpretatsiooni ja loome (CoPeCo) õppekava raames alustab õpinguid 9 uut üliõpilast, kaasaegsete etenduskunstide (CPPM) õppekava üliõpilasi on kokku 16.

Välisüliõpilasi on saabunud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse väga paljudest riikidest, alustades Ameerika Ühendriikidest ja Aserbaidžaanist, lõpetades Brasiilia ja Austraaliaga.

Soovime kõigile edukat uut õppeaastat!

Fotod: Mari Köhler ja Hanneleen Pihlak

Kultuuriminister Piret Hartman allkirjastas 5. septembril käskkirja, millega jagati esimest korda taotlusvoorust „Kultuuri- ja loomevaldkondades loovuurimuse toetamise“ 11 projektile 413 000 eurot.

Taotlusvooru laekus 33 taotlust, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sai toetust nelja loovuurimusprojekti elluviimiseks:

„Probleemid ja lahendused eesti keele kasutamisel vokaalmuusika komponeerimisel ja interpreteerimisel“ – projektijuht muusikateaduse lektor Eerik Jõks

„Ansamblipartnerite poolt stimuleeritud kujutluse rakendamise mõju mänguprotsessi kvaliteedile grupiimprovisatsioonis“ – projektijuht kaasaegse improvisatsiooni lektor Jaak Sikk

„Mart Saare klaveriprelüüdide performatiivne tervikkäsitlus. Uue tekstikriitilise ning praktilise noodiväljaande koostamine ja allikakriitilise interpretatsiooni loomine ja salvestamine“ – projektijuht klaveri ja instrumentaalkammermuusika lektor Maksim Štšura

„Udo Kasemetsa elektroakustiliste teoste ajalooteadlik esitus“ – projektijuht kaasaegse improvisatsiooni lektor Theodore Parker.

Loovuurimus on loometegevusel põhinev uurimistöö, mille eesmärk on luua uusi teadmisi, kultuurivorme, loome- ja uurimismeetodeid või -tehnikaid ning panustada seeläbi eesti kultuuri ning ühiskonna ja majanduse arengusse.

Toetuse keskmine summa projekti kohta on 37 000 eurot.