Latest Posts

Riho Pätsi Koolimuusika Fondi 2023. aasta laureaadid on vokaalpedagoog, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia hääleseade lektor Vilja Sliževski,  muusikaõpetaja Eda Heinaste (Põlva Kool) ja instrumendiõpetaja Karmen Kääramees (Vanalinna Hariduskolleegiumi muusikakool, Eesti Suzuki Ühing). Laureaaditunnistuse juurde kuulub ehtekunstnik Jaan Pärna kujundatud hõbemärk ja stipendium 1000 eurot.

Vilja Sliževski on tunnustatud vokaalpedagoog, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia hääleseade  õppejõud. Tema pedagoogiline töö tulevaste muusikaõpetajate vokaaltehnika arendamisel algas 1990. aastate algul ning kestab praeguseni. Alates 2005. aastast on ta juhtinud hääleseade õpetamist EMTA-s. Väga paljud tema juures hääleseadet õppinud üliõpilased on praeguseks edukad muusikaõpetajad, koorijuhid ja ka professionaalsed lauljad. Aastast 1997, kui avati EMTA täienduskoolituskeskus, on Vilja Sliževski läbi viinud lugematul arvul vokaaltehnika täienduskoolituskursusi muusikaõpetajatele ja kooride dirigentidele. Selle töö põhjal valmis ka tema käsiraamat „Hääleseade ABCˮ, mis ilmus EMTA väljaandena 2012. aastal. Lisaks on Vilja töötanud Tallinna VHK muusikakooli Püha Miikaeli poistekoori hääleseadjana, tütarlastekoori Ellerhein vokaalpedagoogina ning teinud koostööd mitmete laulukollektiividega, sealhulgas vanamuusika ansambel Linnamuusikud, Tallinna Tehnikaülikooli naiskoor ja mitmed teised.

Eda Heinaste on 45-aastase staažiga muusikaõpetaja, kes on oma töös põhjalik, hooliv, arenev ja kaasamõtlev. Oma positiivse hoiaku ja optimistliku ellusuhtumisega innustab ta kõiki enda kõrval, võttes aktiivselt osa koolis toimuvatest sündmustest. Ta annab häid ideid ja on abiks ürituste korraldamisel. Kolleegid iseloomustavad Eda Heinastet kui õiglast, nõudlikku ja järjekindlat õpetajat, kes märkab ja tunnustab õpilaste edusamme ning innustab ja motiveerib neid.

Põlvamaa muusikaõpetajate ja koolikooride ainesektsiooni vedajana on ta korraldanud mitmeid maakondlikke sündmusi, viimaste tegemiste hulgas on näiteks 2023. aastal EMLS-i poiste-solistide võistulaulmise Põlvamaa vooru korraldamine, samuti oli ta Põlvamaa I noorte laulu- ja tantsupeo „Olõs mul üts …“ (2022) toimkonna liige ja koolikooride liigijuht. 2023. aasta laulupeo ettelaulmisel kiitis komisjon tema kooride head esitust ja lauljate särasilmsust, tema juhendatud mudilas- ja poistekoorile omistati I kategooria.

Karmen Kääramees on Vanalinna Hariduskolleegiumi tunnustatud ja armastatud viiulipedagoog. Tema muusikaline haridustee viiuldaja ja pedagoogina algas 1987. aastal Tartu H. Elleri nimelises Muusikakoolis, jätkus Eesti Muusikaakadeemias, mille lõpetas 1996. aastal bakalaureuseõppes ning 2012. aastal magistriõppes cum laude. Sellest ajast alates on Karmen Kääramees uurinud viiuliõppe metoodikaid ja eriliselt pühendunud Suzuki-metoodika omandamisele ning rakendamisele. Karmen on Eesti Suzuki Ühingu asutajaliige, pikaaegne juhatuse liige, rahvusvaheliste suhete ekspert. Alates 1999. aastast töötab Karmen Kääramees Suzuki-pedagoogina, ta on arendanud ja koolitanud ennast rahvusvaheliselt kõrgema taseme õpetajaks (2002 ESA certification Level 5) ning sealt edasi pedagoogide koolitajaks  (2009 ESA Teacher Trainer). Karmeni juhendamisel on Eestis juba 11 õpetajat läbinud koolituse ja edukalt andnud eksami rahvusvahelisel komisjonile.

Riho Pätsi Koolimuusika Fondi asutasid 26. juunil 2002. aastal institutsioonide esindajad, kellega R. Päts (1899-1977) oli eluajal tihedalt seotud: Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinna Ülikool, Koolibri Kirjastus, Eesti Raadio ja Eesti Muusikaõpetajate Liit. Fondi tegevuse sihiks on koolimuusika rajaja, helilooja, uurija, publitsisti ja dirigendi prof Riho Pätsi mälestuse jäädvustamine ning tema elutöö teadvustamine tänapäeval.

30. novembril kuulutati Tartu Uues Teatris etenduse „Päva lõpus, kiigu“ lõpul välja Voldemar Panso nimelise auhinna laureaat, kelleks on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXXI lennu üliõpilane Hele Palumaa.

Voldemar Panso nimeline auhind antakse eeskujuks seadmist väärivale ja perspektiivikale EMTA lavakunstikooli üliõpilasele. Auhind asutati kultuuriministri käskkirjaga 1978. aastal. Preemia antakse kätte lavakunstikooli asutaja ja pikaajalise juhataja, lavastaja ja näitleja Voldemar Panso sünniaastapäeval, 30. novembril.

Preemia andis üle Eesti Teatriliidu esimees Gert Raudsep.

Kuruse juhendaja Jaak Prints iseloomustab laureaati järgmiselt:

Erk ja uudishimulik,
iseendale targalt ülesandeid püstitav,
oma arutluskäike mõte mõtte haaval üha täpsemalt sõnastav,
tundlikku taju peenelt teostav,
elava kultuurihuviga,
suuremat pilti nägeva, seoseid märkava pilguga,
nõtke ja sitke liikuvusega,
enese suhtes nõudlik looja.
Temas on ühendatud justkui vastandlikud pooled –
ta on teistele teed andva isetu loomuga,
ja samas kollektiivi eest täiskasvanulikult vastutav;
ta võib keerulistes olukordades olla mõnda aega sõnatult kuulav vaatleja,
kuid vajalikul hetkel raudne sekkuja;
ta on alandlik ja ta on laetud,
kord kõhklev, kord veendunud. Ühesõnaga – inimlik.

Nii laureaati kui ka kogu kevadel lõpetavat lavakunstikooli XXXI lendu saab praegu laval näha Tallinna Linnateatri lavastuses „Tiit Pagu” (lavastaja Jaak Prints, viimased etendused 4. ja 5. detesmbril), samuti VAT teatri lavastuses „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud” (lavastaja Merle Karusoo, viimased etendused 25. ja 26. jaanuaril Tallinnas ning 5. veebruaril Viljandis). Mängukavas on veel Mart Kangro lavastus „Komöödia” (järgmised etendused Sakala 3. teatrimajas 28., 29. ja 30. detsembril) ning Renate Keerdi lavastus „Päva lõpuks, kiigu” (Tartu Uus Teater, järgmised etendused 19.-22. detsembril Kanuti Gildi SAALis). Jaanuari lõpust saab Tallinna Linnateatri laval näha Anu Lambi juhendamisel valminud lavakava „Ukraina avastamine” ning 13. aprillil jõuab JAIKis publiku ette viimane diplomilavastus, mille lavastab Juhan Ulfsak.

Sel nädalal annab kaasaegsete etenduskunstide üliõpilastele meistrikursuse rahvusvaheliselt tunnustatud Young Boy Dancing Group (YBDG). Töötuba kulmineerub avatud tunniga neljapäeval, 30. novembril kell 19:00 EMTA black box‘is.

2014. aastal asutatud YBDG alustas tantsuansamblina, mille koossseis on dünaamiliselt vaheldnud. Kompanii on lummanud publikut kogu maailmas, esinedes mainekates galeriides ja üritustel New Yorgis, Sao Paulos, Osnabrückis, Freiburgis, Kopenhaagenis, Berliinis jm. Rühma mõjukat kohalolu oli tunda ka Balti triennaalil Tallinnas (2018) ja Ateena biennaalil (2018).

23. novembril anti välja Läti teatri aastaauhinnad. CPPM õppekava vilistlase Iveta Pole lavastus „Malleus Maleficarum. Jaunais līgums” võitis parima lavastuse auhinna! Lavastuses teevad teiste seas kaasa ka Lea Blau ja Martina Georgina, samuti CPPM vilistlased!

Palju õnne!

Eesti Interpreetide Liidu algatatud ja tänavu juba viiendat korda välja antav preemia aasta interpreet laureaadid on pianist Age Juurikas, tenor Mati Turi, organist Aare-Paul Lattik ja löökpillimängija Heigo Rosin.

Eesti Muusika Nädala raames toimunud Eduard Oja autorikontserdil selgusid Eesti Interpreetide Liidu preemia aasta interpreet laureaadid. Tänavu tunnustas Eesti Interpreetide Liit nelja interpreeti, kes kõik on 2023. aastal silma paistnud kunstiliselt kõrgetasemeliste esinemiste ja särava ning mitmekesise kontserttegevusega.

Eesti Interpreetide Liidu juhatuse esimees Henry-David Varema: „Kõik tänavused laureaadid on erakordsed interpreedid, igaüks eristudes oma alal. Neid ühendab kõrgetasemeline professionaalsus ja sügav pühendumus kunstilisele eneseväljendusele.”

Eesti Interpreetide Liidu juhatuse aseesimees Mihkel Poll lisab: „Aasta interpreedid on kõik oma eriala väljapaistvad esindajad, kes tegutsevad aktiivselt nii Eestis kui ka välismaal. Möödunud aasta on olnud auhinna saajatele loominguliselt väga viljakas, see on toonud palju meeldejäävaid kontserdielamusi publikule ning pakkunud inspiratsiooni kolleegidele.”

Pianist Age Juurikas on sugestiivse esitluslaadiga soolopianist ja kammermuusik, kes ühendab Euroopa ja Vene klaverimängu traditsioone. Ta on esinenud soolokontsertidega ja kammerkoosseisudes pea kõikjal Euroopas, aga ka Põhja-Ameerikas ning soleerinud mitmete orkestrite ees. Samuti on ta teinud koostööd dirigentidega nagu Neeme Järvi ja Kaspars Putniņš. Tema lemmikrepertuaar pärineb 20. sajandi esimesest poolest, samuti huvitab pianisti kaasaegse muusika esitamine. Nii ei piirdu tema kontserdikavad ainult paljumängitud klassikaga, vaid alati leidub seal ruumi ka värskemale muusikale. Viimastel aastatel on Juurikas osalenud mitmes suuremahulises kaasaegse muusika projektis, nagu Grisey’ „Vortex temporum“, Stockhauseni „Mantra“ ja Toivo Tulevi „Nada“. 2018. aasta alguses ilmus tema debüütplaat „The Soul of Fire“, mis sai aasta kammermuusikaalbumi auhinna. Age Juurikas on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klaveri vanemlektor.

Aare-Paul Lattik alustas oreliõpinguid Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis Urmas Taniloo juures, seejärel jätkas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kus lõpetas magistrantuuri. Aare-Paul Lattik on täiendanud end Prantsusmaal Lille’i konservatooriumis prof Aude Heurtematte’i ja Lyoni konservatooriumis prof Louis Robilliard’i juhendamisel. Aare-Paul Lattik on olnud Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku organist ning EMTA õppejõud. Ta on konkurss-festivali „Con brio 2000“ ja rahvusvahelise Tariverdijevi-nimeliste organistide konkursi laureaat (2005). Ta on andnud kontserte nii Eestis kui välismaal, salvestanud mitmeid CD-sid. Tallinna Rahvusvahelise orelifestivali „Reval“ ning Rahvusvahelise Uusaastafestivali „Bachfesti“ kunstiline juht. Aare-Paul Lattiku mitmekesises repertuaaris on eriline koht prantsuse orelimuusikal.

Mati Turi on nii Eestis kui ka välisteatrite lavadel nõutud tenor. Tema repertuaari kuulub rikkalik valik ooperirolle ja oratooriumide soolosid, samuti on ta armastatud kammerlaulja ning pikaajaline Eesti Filharmoonia Kammerkoori liige, muuhulgas solist. Tema ääretult lai repertuaar hõlmab muusikat barokist eesti nüüdisheliloojate teosteni. Turi rahvusvaheline solistikarjäär ooperilauljana hoogustus 2005. aastal Juhana rolliga Joonas Kokkoneni ooperis „Viimased kiusatused“ Tampere ooperis. Vabakutselise lauljana on ta astunud üles ka Soome rahvusooperis, Hollandis Enschedes resideerivas Nationale Reisoperas, Chemnitzi Teateris Saksmaal, Rahvusooperis Estonia jm. Kammermuusikuna on tema kauaaegne partner olnud pianist Martti Raide ning igal hooajal on duo toonud publikuni vähemalt ühe uue laulukava. Aastate jooksul on Turi pälvinud korduvalt ka Kultuurkapitali preemiaid. Mati Turi on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia laulu külalisõppejõud.

Heigo Rosin on Eesti esimene löökpillimängija, kes on spetsialiseerunud soolo- ja kammermuusikale. Ta on esinenud soolokavadega ja orkestrite ees Euroopa ja Ameerika kuulsates kontserdisaalides, alates Carnegie Hallist New Yorgis ja lõpetades Gewandhausiga Leipzigis. 2015. aastal valiti Rosin World Percussion Group’i kontsertmeistriks, millega kaasnes viie nädala pikkune tuur USAs. Löökpillisolistina on ta korduvalt esinenud koos nimekate orkestritega nagu Riga Sinfonietta, Baltic Sea Philharmonic, ERSO, Tallinna Kammerorkester ja Vanemuise sümfooniaorkester. Hetkel õpib Rosin doktoriõppes Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning õpetab löökpille Heino Elleri nimelises muusikakoolis. Enam kui kümme aasta pikkused karatetreeningud on Rosinat inspireerinud kombineerima võitluskunsti liikumist löökpillimängu omaga. Tänu sellele iseloomustab teda unikaalne mängutehnika, mida on lisaks kuulamisele ka huvitav vaadata. Heigo Rosin on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nooremteadlane-doktorant.

Õnnitleme!

Meediakajastusi:
Aasta interpreedid on Juurikas, Lattik, Turi ja Rosin (ERR, 21.11.2023)
Selgusid 2023 „Aasta interpreet” preemia laureaadid (Sirp, 21.11.2023)

Erik Alalooga kaitseb 21. detsembril kell 16.30 ruumis A-402 filosoofiadoktori (teater) kraadi taotlemiseks tööd:

„Meisterdamise süsteemse meetodi väljatöötamine objektiteatrile“.

Juhendaja: Madli Pesti, PhD (EMTA)

Oponent: Raivo Kelomees, PhD (EKA)

Doktoritööga on võimalik tutvuda siin ning trükisena EMTA raamatukogus.

Kokkuvõte (katkend):

Oma loovuurimuslikus doktoritöös pealkirjaga „Meisterdamise süsteemse meetodi väljatöötamine objektiteatrile“ analüüsisin olukorda, milles etendaja meisterdab endale isiklikud lavalised mängupartnerid. Uurisin ka, kuidas taoline mudel mõjutab dramaturgialoomet ning kuidas isevalmistatud objekt ja etendaja interaktsioon sellega kaasaegsele teatrimaastikule asetuvad.

Töö isiklik lähtepunkt oli vajadus pikaajalist meisterdamis- ja õpetamiskogemust süsteemselt ja analüütiliselt uurida ning kogunenud teadmisi loometegevuses rakendada. Kuigi olen oma uurimistöös pidevalt rõhutanud meisterdamise toimimist minimaalse sõnastuse toel, on regulaarsed tervikprotsessi ja tulemite analüüsid kvalitatiivse arengu seisukohalt vajalikud. Samuti tundsin, et minu taust skulptori ja installatsioonikunstnikuna pakub uusi lähenemisvõimalusi objektiteatri materjalikäsitlusele.

Uurimisprobleemid tõukusid kogetud tõsiasjast, et meisterdamine kui loominguline suhestumine ümbritseva materiaalse keskkonnaga on haridusprotsessis endiselt hõredalt kaetud ala. See omakorda mõjutab loominguliste huvidega noorte suhtumist tehnika kasutamisesse kunstiprotsessis. Reaalainete liigne teoreetilisus suurendab distantsi praktilise igapäevaeluga. Inimesed ei saa materiaalse ruumiga opereerimise isiklikust võimekusest teadlikuks ning selle asemele konstrueeritakse vaenulik suhe või õpitud abitus. Kunstiteose kontseptuaalset ideed peetakse levinud klišee järgi ikka veel „kõrgemaks“ kui „madalat“ tehnilist teostust. Sellest omakorda tõukub järgmine probleem: kunstiobjektide valmistamise liiga kergekäeline usaldamine spetsialistile tehniliseks teostamiseks. Sellega läheb tihti kaotsi kunstniku isikupärane käekiri. Kirjeldatud probleemid võivad uurimistöö jaoks kõlada spekulatiivsetena, kuid kinnitan, et need on kujunenud pikaajalise vaatluse tulemusena. Nägin meisterdamise süsteemses käsitluses potentsiaali viia praktiline suhe materiaalse keskkonnaga senisest adekvaatsemale baasile.

Püstitasin uurimistöö eesmärgiks luua meisterdamisest kui intuitiivsena käsitletavast tegevusest süsteemne meetod objektiteatri lavastusprotsessi jaoks. Meetod peab võimaldama varasema kogemuseta etendajal luua endale isiklikud mängupartnerid, milleks antud uurimistöös on mehhaanilised helimasinad.

13. novembril esitleti Eesti Muusikateaduse Seltsi (EMTS) traditsioonilisel Leichteri päeval ajakirja Res Musica 15. numbrit, mille koostaja on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) teadur Marju Raju.

Res Musica uus number koondab artikleid Theodor W. Adornost, muusikapsühholoogiast ning muusikaloost (peamiselt nõukogudeaegsest).

Seekordne väljaanne on pühendatud EMTA emeriitprofessorile ja akadeemikule Jaan Rossile, kelle uurimisteemasid number suures osas peegeldab. Adornole ja temaga seotud muusikaloole keskenduvad oma tekstides Toomas Siitan, Aare Tool ja Kristel Pappel. Marju Raju võtab kokku vestlusringi Adorno „Uue muusika filosoofiast“ (ilmus Rossi tõlkes 2020), mis toimus muusikateaduslikul ettekandepäeval Tartus 2022. aastal. Tõnu Tannbergi, Meeta Morozovi ja Anu Veenre artiklid käsitlevad muusikaloo eri tahke nõukogude ajal ja Risto Paju varast muusikalugu. Rossi tegevust teadlase ja vene kirjanduse tõlkijana vaatavad lähemalt Jane Ginsborg ja Irina Belobrovtseva. Lisaks sisaldab väljaanne kolme raamatuarvustust ning EMTSi sündmuste kroonikat.

Number on eestikeelne, artiklitel on ingliskeelsed kokkuvõtted.

Res Musica värsket numbrit saab lugeda siit. Pabereksemplar on kättesaadav EMTA e-poest siit.

Res Musica on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Eesti Muusikateaduse Seltsi aastaraamat.

Ilmunud on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse emeriitprofessori Jaan Rossi uus raamat “Inimesed muutuvas ajas”.

Raamatu tutvustus: õpetaja, muusikateadlane, akadeemik Jaan Ross on koondanud raamatuks jada eriilmelisi minevikupilte, mis ühel või teisel moel on seotud tema kogemustega elust ja inimestest. Kirjapandud lood ulatuvad nauditavas stiilis novellilaadsetest episoodidest kuni asisemate miniuurimusteni. Ühest küljest on need muidugi lihtsalt lood elust enesest, aga autori valida on olnud, millised aknad minevikku lugeja jaoks avada, milliseid nüansse, kogemusi, kohtumisi esile tuua. Meie kollektiivse mälu kude on saanud juurde ühe värvika lõime.

Muuhulgas sisaldab raamat autori mälestusi Tallinna Muusikakeskkoolist aastatel 1972–1975 ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis 1975–1980.

Raamatut on võimalik soetada siit.

20.-25. novembrini annab kaasaegsete etenduskunstide üliõpilastele meistrikursuse Sasha Pepelyaev.

1. märtsil 2024 algab avalduste vastuvõtt kaasaegsete etenduskunstide rahvusvahelisse magistrantuuri.

Olulised kuupäevad:

• Avalduste vastuvõtu algus: 1. märts 2024
• Avalduste vastuvõtu lõpp: 1. juuli 2024
• Vastuvõtukatsed: august-oktoober 2024
• Õppetöö algus: veebruar 2025
• Õppetöö lõpp: kevad 2027

Kaasaegsete etenduskunstide magistriõpe (Contemporary Physical Performance Making – CPPM) on murranguline õppekava, mis viib õpingud klassiruumist välja ja toob protsessi keskmesse intensiivse praktilise õppe maailma tipptegijate käe all. Üliõpilased töötavad põnevate lavastajate, koreograafide, etenduskunstnike ja truppidega kogu maailmast, et edendada aktiivse koostöö, koosloome ja etendamise abil oma loomepraktikaid.

CPPM’i vilistlane (2019-21) Seren Oroszvary on öelnud järgmist: “CPPM muutis ja korrastas minu arusaamu – endast, inimestest, etendamisest, teatrist ja sellest, mida tähendab olla kunstnik. See on kujundanud minu identiteeti orgaanilisel ja ainulaadsel viisil. Ma ei tunne, et minu kohal oleks institutsiooni oreool; ma olen iseenda teenäitaja ja oma loometegevuse peremees. Samuti on kursus aidanud mul ära tunda ja omaks võtta multimodaalse kunstniku ja paindliku looja rolli tänases sotsiaalses, poliitilises ja ökoloogilises kliimas.”

CPPM’i vilistlane Liisa Saaremäel (2019-21) lisab, et “õpingute käigus avastasin, et ehkki etenduskunsti esmane impulss on kunstniku enese keha, laieneb see kõik igas suunas nii aega kui ka ruumi. Lisaks on etenduskunstide kaanon ise oma ajaloolisuses väga huvitav lähtekoht ja materjal, mis võimaldab viljakaid dialooge ning edasiarendusi. Sain sellest programmist palju rohkem, kui lootsin. Need õpingud tegid mind kunstnikuna palju iseseisvamaks. Pärast seda on mul palju rohkem vahendeid ja tööriistu, millega ennast väljendada ning ehitada üles loomingulisi protsesse.”

Hetkel õpib kaasaegsete etenduskunstide magistrantuuris 14 tudengit 11st riigist: Austraalia, Lõuna-Korea, Ameerika Ühendriigid, Ghana, Inglismaa, Hispaania, Kreeka, Taani, Poola, Venemaa, ja Eesti. Nende lõputöid on võimalik näha 2024. aasta kevadel festivali CPPM Manifestal raames, mis toimub märtsist juunini erinevais paigus üle Eesti.