CPPM Manifestal on omanäoline rahvusvahelise kaasaegse etenduskunsti festival, mille Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) korraldab iga paari aasta tagant ühel eesmärgil: anda CPPM tudengitele professionaalne lava, kus esitleda oma originaalloomingut laiale rahvusvahelisele publikule. Festival on magistriõppe avalik kulminatsioon, hetk, mil kaheaastane õpe saab valmis teosteks elava publiku ees.
Iga teos on autori enda oma. Festival kasvab välja neljanda semestri põhjalikust kunstilisest uurimistööst, mil iga tudeng loob oma autorluses terve lavastuse õppekava mentorite ja külaliskunstnike juhendamisel. Tulemus ei ole harjutuste näidiskava, vaid iseseisvate esietenduste hooaeg, millest igaühel on oma kontseptsioon, vorm ja maailm.
Teosed on ulatunud intiimsetest sooloetendustest ja üks-ühele kohtumistest suuremahuliste ansambliteosteni, mille koosseisus on kolmkümmend ja enam esinejat; promenaadi- ja immersiivsest teatrist linnaruumi helikõndide ja puhtakujuliste kuulamiskogemusteni; elavast esitusest virtuaalseni. Manifestal voolab teatrimajast välja linna: mängupaikadeks saavad nii black box’id ja professionaalsed lavad kui ka tuhamäed, lossivaremed, jõeorud, katlamajad ja garaažikooperatiivid.
Manifestal on mõeldud hüppelauana, mitte lõpp-punktina. Siin sündinud teosed on jõudnud edasi tuuridele ning festival on osutunud avatuks ka teistpidi: esinejad, kes esmalt astusid üles mõnes Manifestali lavastuses, leidsid hiljem tee õppekavva tudengitena. Kui keegi küsib, mida CPPMis päriselt teha ja luua saab, on Manifestal kõige selgem vastus.
Manifestal 2021
Esimene festival kestis 2021. aastal kuus nädalat üle Tallinna: üle 1000 vaataja, 13 rahvusvahelist esietendust ja rohkem kui 70 etendust. Teosed liikusid läbi linna — EMTA black box’ist ning Kanuti Gildi SAALi ja Püha Vaimu saali kaudu Telliskivi ja ARS-i loomekvartaliteni ning Manufaktuuri kvartali katlamajani —, mitmed neist valmisid koostöös Eesti Kunstiakadeemia ja Sõltumatu Tantsu Lavaga.
DIS EM BODY ED Lea Blau (Horvaatia), Kanuti Gildi SAAL. Immersiivne, kuulmisele keskenduv etendus heli ja inimkeha seostest, ajendatuna aegunud eetri-mõistest ja nähtamatutest vaheruumidest, kus „maa-alune ja ülev kohtuvad“.
I AM FRANKENSTEIN Agnes Oberauer (Austria), Kanuti Gildi SAAL. Agnes Oberaueri loodud ja esitatud etendus, mis küsib „Kas sa oled elus?“, valminud koostöös nelja Eesti kunstnikuga.
JA TAASKORD ME OLEME ÜKSI Marshall Stay (Austraalia), Manufaktuuri kvartali katlamaja. Suure ansambli teos üksi koos olemisest — võimendatuna, sünkroonituna, paljundatuna kõikenägeva silma all —, mis igatseb kuulda, et kõik saab korda.
KEHA, KUS ELADA Seren Oroszvary (Austraalia). Teekond iseenda ümberkorraldamiseks isiklikus, arhitektuurilises, kogukondlikus ja keskkondlikus kehas — kodu kui teatri omaksvõtt Covid-19 järellainetuses, küsides, kuidas maja on keha ja keha maja.
KUNST, MIDA MA EI NÄIDANUD Joonas Tagel (Eesti), üle Tallinna linna. Üle Tallinna laotatud näitus, mis kutsub kohtuma kogu lõpetamata, tolmuse, ehk halva, ehk hea kunstiga, mida kunstnik kunagi ei näidanud.
LÄBI KUKKUMINE Keithy Kuuspu (Eesti), Telliskivi Loomelinnak (Sõltumatu Tantsu Lava). Viis õrna keha hapras kipsist ja metallist maastikus — absurdne jõusaal või ülemõõduline mänguväljak — venitavad aega, katsetavad vastupidavust ja võtavad omaks ebaõnnestumise.
MA UITAN, SEST MA UUDISTAN Seohwon Ji (Lõuna-Korea), EMTA black box. Kahe esineja teekond läbi aja, tasakaalu, küsi- ja hüüumärkide, mis kutsub publikut rändama: „Kas sa uudistad? Kas siis uitame koos?“.
MESILASE ASI Iveta Pole (Läti), Kanuti Gildi SAAL. Segatehnikas etendus, mis avab olemasolu jagamatut, üha avarduvat tegelikkust mesilaste — emamesilase, leski ja töölise — metafoori kaudu.
PEATUNUD Simona Medolago (Itaalia), Püha Vaimu saal. Isiklikest kogemustest sündinud etendus kaasaegsest, metafüüsilisest pagulusest — hüppe keskel peatatud olekust, eksinuna ja leidmist oodates, lootuses äratada taas imestust.
SEIS, NÄITA END! Ragnar Uustal (Eesti), EMTA black box. Sooloetenduse füüsiline uurimus Hamleti „olla või mitte olla“ üle, mis higistab end maaniliseks vastuküsimuseks „mis on minu keha?“ suurel tühjal laval.
SINULE Paolo Panizza (Itaalia), EMTA black box. Immersiivne õhtusöögikutse — meelteteater võimu ja mürgise armastuse materiaalsusest —, kus neli hinge paljastavad süütuse, kahepalgelisuse, helduse ja kalkuleerimise.
TINY HOME PRODUCTION PRESENTS: SUUREM-KUI-ELU Liisa Saaremäel (Eesti), Paljassaare garaažikooperatiiv. Kohaspetsiifiline vabaõhuetendus, mis rändab läbi Paljassaare garaažikooperatiivi — 1300 garaažiboksi, linn linnas —, kus pisikesed ruumid ja pisikesed tunded paljastavad igapäevaelu teatraalsuse.
TÜDRUKU PEEN ISE TEADLIKKUS Martina Georgina (Malta), ARS-i loomekvartal. Sooloetendus, mis püüab vabaneda sügavalt juurdunud fantaasiast — teades, et seda saab teha vaid naeruvääristamise hinnaga — „tüdrukust“, kes tahab poistele ja nende mänguasjadele järele jõuda.
Manifestal 2024
Teine festival 2024. aastal laienes kolmele kuule, märtsi keskpaigast juuni keskpaigani: 14 lõpetavat kunstnikku 11 riigist tõid välja uued lõpulavastused, kokku üle 60 etenduse, ning iga esietenduse järel toimus modereeritud vestlus. Osa teoseid valmis koostöös Von Krahli teatri, Kanuti Gildi SAALi, Viimsi Artiumi, Kultuuritehase Polymer ja Vene teatri Ringlavaga; teised viisid publiku teatrisaalist hoopis välja — Kiviõli tuhamäele, Ungru lossi varemetesse Haapsalu lähedal, Pirita jõeorgu ja Tallinna tänavatele.
ARGINE.MAAGIA Katia Skylar (Soome), salajane asukoht. Linnaränd radikaalsest kuulamisest salajastes, sosinatäis paikades — olemasolu peente nüansside tähistus, mis põimib etenduse ja uurimistöö ümbritsevasse ökosüsteemi; publik riietub pidulikult ja üks etendus toimub kell 3 öösel.
ANNA MULLE END Kirte Jõesaar (Eesti), Kanuti Gildi SAAL. Etendus, mis harjutab teenimist ja lohutamist — „lase mul sind teenida, ma arvan, et sa tahad seda ka“ —, uurides intiimsuse (või)matusi ning võimusuhteid kliinilise/kapitalistliku ja hooliva/siira vahel; tekst on kirjutatud koos esinejatega.
HÄBIGALERII Elo Tuule Järv (Eesti), Viimsi Artium. Füüsiline, sõnaline ja visuaalne „häbi teekond“ — kujutle komiteed, mis jälgib iga su liigutust —, mis uurib vaadatud olemise tunnet, objektistamist ja nende taga peituvaid ühiskondlikke struktuure teatraalsete struktuuride kaudu (inglise, eesti ja vene keeles).
INTERBEING. KATSE Misia Żurek (Poola), Kultuuritehas Polymer. Ajendatuna Thich Nhat Hanhi mõistest „interbeing“ (kaassõltuvus, kaaspõimumine) ja Baradi intra-aktsioonist kogunevad kunstnikud, et asustada erinevaid tantsupartituure ja otsida ühiselt ilu kui „mõttetunnet“, veetes aega muutuva kliima ja selle muutuvate maastikega.
KEEGI EI MAGA Javier Cárcel Hidalgo-Saavedra (Hispaania), Von Krahli teater. Lähtudes Hispaania 1977. aasta „unustamise paktist“ ja selle enam kui 4000 massihauast, sukeldab etendus publiku sümboolsesse, iroonilisse ja groteskesse ajaloolisse õudusunenäkku, mis on sündinud kollektiivsest mälukaotusest; pälvis Barcelona Institut del Teatre uurimis-, loome- ja mõttepreemia 2023.
KUULUMISE VAHEL Kymbali Williams (Eesti / Ghana / Suurbritannia), Kanuti Gildi SAAL. Audiovisuaalne etendus, mis põimib laulu, tantsu ja rituaali kuuluvuse keerukatest kihtidest jutustavaks vaibaks, jälgides globaalsete mõjutustega eestlasi, kes rändavad tagasi oma juurte juurde, luues samal ajal sidemeid „kodust“ eemal.
LÄBIPÕLEMINE – ŽEST Rasmus Stenager Jensen (Taani), Kiviõli tuhamägi. Etendus Kiviõli tuhamäel (publik tuuakse bussiga EMTA juurest Tallinnast), mis küsib, kuidas saavad inimesed ja enam-kui-inimesed elada koos antropotseeni inimtekkeliste koletistega, kasutades koreograafilisi žeste ja spekulatiivset füüsilist praktikat, et otsida kehalist tundlikkust mürgise maastiku suhtes.
OSTA MIND Dongbin Lee (Lõuna-Korea), EMTA black box. Satiiriline, düstoopiline mudel arenenud inimkonna kaubastamisväärtusest, mis esitab küsimusi toimevõimest posthumanistlikus stsenaariumis, kus inimeseks olemine võitleb õiguse eest eksisteerida taevalike olendite seas.
PALL ON ELU Jennifer Bagg (Austraalia), EMTA black box. Kehaline mõtisklus lõhestavast „kunst vs. sport“ kultuurist, lõdvalt ajendatuna vedanta olemasolu-mõistest, mis uurib, kas kiiresti muutuvas maailmas saab identiteeti kinnitada „olemasolu munadest haaramata“.
PUUDU(TU)S: OMAILMA ÄÄREALAL Britt Kõrsmaa (Eesti), Pirita jõeorg. Kehapõhine meditatiivne kohaspetsiifiline etendus, mis uurib põgusust ja püsimatust inimese ja maastikus voolava vee kokkupuute kaudu.
RAEVUNUD NAISED Amy Reade (Suurbritannia), Kanuti Gildi SAAL. Eksperimentaalne multidistsiplinaarne teatraalne ekstravagants, mis lähtub kehast, mitte tekstist, et uurida naisviha — kes on raevunud naised, miks nad raevutsevad, milline raev tundub ja kuidas see keha liigutab.
SEE KÕIK ON SINUST Rebecca Green (USA), Vene teatri Ringlava. Kehapõhine etenduslik uurimus inimlikust projektsioonist, peegeldusest ja tajust — „See kõik on sinust on peegel“ —, mis otsib varjundeid, pragusid ja peidukohti meie igapäevase ja laiendatud mina vahel, kus tõde ja väljamõeldis on seotud.
KOGU AEG JUHTUB MIDAGI Kreete Tarmo (Eesti), Von Krahli teater. Kogunemine, mis püüab esile kutsuda juhuslikke olukordi — tuues liikumist, absurdseid ja tavalisi olukordi ning spontaanset maagiat —, et väljendada, mis võib juhtuda, kui ollakse avatud juhuslikele tegudele ja detailidele, mis viivad õnnelike tulemusteni.
OPTAIS AMME: MA OLEN JÄTKUVALT LOOMISES JA TAASLOOMISES Sofia Filippou (Kreeka), Ungru lossi varemed, Haapsalu. Kohaspetsiifiline vaatemäng Ungru lossi varemetes — armastuskiri ja kuulamise akt maaemale (Maaema/Demetra), tema kummitustele ning kaotuse ja tänu lugudele; teksti kirjutasid koos Mia Tamme ja Sofia Filippou.
Lisaks neile neljateistkümnele lõi lend ka rea rühmatööna valminud helikõnde läbi Tallinna: Nähtamatud liinid, Puff-Puff-Puff – ja lippa edasi ning Sõnailmad.
Manifestal 2027
Kolmas CPPM Manifestal toimub 2027. aasta kevadel ja toob lavale 2025–2027 lennu lõputööd. See jääb vastuvõtuperioodi sisse, nii et igaüks, kes õppekava kaalub, saab näha eelnevat lendu oma originaalloomingut loomas ja esitlemas. Kuupäevad leiad meie uudistest.