Rubriik: Uncategorized @et

21. aprillil algab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) rahvusvaheline heli, visuaali ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE, mille avasündmusel Kinos Sõprus tuleb ettekandele festivali konkursi käigus välja valitud seitse audiovisuaalset teost.

Festivali COMMUTE rahvusvahelisele audiovisuaalsete teoste konkursile esitati ligi 70 tööd 22 riigist (nt Prantsusmaalt, Itaaliast, Kanadast, Austraaliast). Žürii esimees Éric André-Freydefont, kes on hübriid- ja digitaalkunsti valdkonna esindaja ja Prantsusmaal Clermont-Ferrandis toimuva pika traditsiooniga Videoformes festivali korraldaja, sõnab, et konkursi tase oli kõrge: „Otsuste tegemine oli tõesti keeruline – arutasime pikalt ja valisime hoolikalt. Omajagu oli selliseid töid, mis kompisid visuaalse ja helilise eksperimenteerimise piire, teosed pakkusid ka värskeid ideid ja originaalsust. Rõõm oli märgata, et autorid katsetasid erinevaid žanreid ja tehnikaid. Kaasaegne kunst elab hästi!“

„Me peame liikuma veelgi enam selle kreedo suunas, et muusika ja looming üldiselt on kõigile ning leidma uusi võimalusi inimestega suhtlemiseks,“ lausub EMTA audiovisuaalse loomingu õppejuht ja žürii liige Einike Leppik. „Audiovisuaalse loomingu õppesuund on selles mõttes olnud heaks teejuhiks: kaasaegsemad muusikaõppe vormid annavad ruumi muidu rangelt akadeemilises raamistikus olevale klassikalisele heliloomingu õppele, lisades sellega mänguvõimalusi eksperimenteerida muusika ääremail,“ lisab Einike Leppik.

COMMUTE’i rahvusvahelise kutsungi kaudu valiti välja seitse teost:
Carlo Sampaolesi Matteo Castiglioni „Space is Only Noise – Come Fendere un’Ombra“
Carlo Siega „Surfaces & Textures #2.0_earthy“
Elia Dell’Orco „HUMAN.“
Nicola Cappelletti „DHG“
Nicola Fumo Frattegiani „Luar“
Riccardo Tesorini „Rather than fall“
Yiyang Sun „Breed“

Festivali COMMUTE rahvusvaheline audiovisuaalsete teoste konkurss toimus kolmandat korda. Žüriisse kuulusid Éric André-Freydefont (esimees), Mietta Corli, Vincent Vicario, Martin Kirsiste, Hele-Mai Vettik, Einike Leppik, Hans-Gunter Lock ja Paolo Girol. Teosed pidid olema loodud pärast 2021. aastat ning olema seotud festivali teemaga “Fons amoris”.

Lisaks konkursil välja valitud teostele on festivali avasündmusel kavas ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audiovisuaalse loomingu tudengite tööd.

EMTA festival COMMUTE toimub 21.–26. aprillini. Rohkem infot siit.

Meediakajastusi:
Selgusid rahvusvahelise festivali Commute audiovisuaalse konkursi tulemused (ERR, 11.04.2024)
FESTIVAL ⟩ Seitse verivärsket ja audiovisuaalset teost tulevad ettekandele Sõpruses (Postimees, 09.04.2024)

1996. aastal alguse saanud NORDTRAD on kuueteistkümnest institutsioonist koosnev võrgustik, mis koondab enda alla Skandinaavia ja Balti riikide muusikakõrgkoolide pärimus- ja maailmamuusika erialad ning osakonnad. Aastaid on tavaks saanud, et ühel kevadisel nädalal sõidavad võrgustikus osalevate koolide õppejõud ja tudengid ühte liikmeskoolidest kokku. Tänavu avaneb esmakordselt võimalus olla võõrustaja rollis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemial (EMTA).

Paljudele tuleb üllatusena, kui kuulevad, et pärimusmuusikat saab õppida ka EMTA-s ja seda juba alates 2007. aastast. Mari Kalkun, Sandra Sillamaa, Eeva ja Villu Talsi ning ansambli Rüüt liikmed on vaid mõned säravad nimed, kes akadeemias õppinud ning kes tänasel päeval kannavad meie hindamatut rahvamuusikakultuuri edasi nii Eestis kui terves maailmas.

EMTA pärimusmuusika õppejuht ja lektor Karoliina Kreintaal ning sama eriala lektor Leanne Barbo räägivad, et nende tegevuse üks osa ongi seotud teavitustööga, et rahvamuusikaga ei tegeleta üksnes Viljandis, vaid pärimusmuusikat on võimalik õppida ka Tallinnas ja seda väga kõrgel tasemel. Selle tunnistajaks on kindlasti ka aprillis toimuv NORDTRAD konverents, kuhu on oodata 150 inimest Põhja- ja Baltimaade muusikakõrgkoolidest.

„Meie oleme akadeemias väike üksus ja peame tihtipeale pingutama, et silma paista,“ tunnistab Kreintaal. „Tööpõld, millega me igapäevaselt tegeleme, on suur ja lai. Et teadmine meie olemasolust leviks ning me saaksime tudengeid juurde, on selline suursündmus nagu NORDTRAD tugeva kaaluga, aidates pärimusmuusika erialal rohkem pildile ja inimeste teadvusesse jõuda.“

Kreintaal ja Barbo räägivad, et Viljandi on õigustatult pärimusmuusika häll oma iga-aastase folgifestivali, Viljandi Pärimusmuusika keskuse ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia olemasoluga. Võrdlusi kahe kooli vahele ei tahaks justkui panna, aga paratamatult seda küsitakse. Mis on see olulisim erinevus kahe kooli vahel lisaks sellele, et üks pakub kõrg- ja teine rakenduskõrgharidust? Kui EMTA pärimusmuusika eriala bakalaureuseprogramm on üles ehitatud interpreedi loomisele, siis Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia pakub pedagoogilist suunitlust. Kreintaali sõnul annab EMTA, mis on kontsentreeritud eelkõige muusikale ja teatrile, palju võimalusi erinevate muusikažanride lõimimiseks ning koostöid tehakse erialade üleselt. „Kuigi see kolm aastat õpinguid möödub kiiresti, olen selle poolt, et rahvamuusikaharidus oleks võimalikult sügav. Hea on tudengile vähemalt suund kätte näidata,“ lisab Barbo.

Kultuuri tundmaõppimine on vajalik kogu ühiskonnale

Kreintaal leiab, et pärimusmuusika eriala olemasolu mitte ainult ei näita, et EMTA väärtustab seda valdkonda, vaid annab ka lisaväärtuse akadeemiale endale. „Ma usun, et pärimusmuusika eriala olemasolu rikastab meie akadeemiat.“ Siinkohal toob ta näite polüfoonilisest seto leelo ja soome-ugri laulust, mida laulule spetsialiseeruval tudengil on võimalik EMTA-s õppida. „See on midagi nii spetsiifilist, mida mujalt ei saa,“ sõnab Kreintaal. Süvitsi minek ja nõudlikkus nii enda kui õpilaste suhtes on tema sõnul äärmiselt vajalikud. Ainult läbi selle on võimalik jõuda lähemale juurteni – et tekiks sügavam arusaam sellest muusikast.

Barbo sõnul ülehindame me eestlase võimekust oma kultuuri mõista. Üleüldises rahvakultuuri suhtumises näeb ta kahjuks palju pinnapealsust, mis tuleneb osalt peavoolu meedias – kõigest sellest, mis pildil näha. „Et meie kultuuri aga sügavuti mõista, on vaja folkloristikat, antropoloogiat, etnograafiat ja etnoloogiat. Tänapäeva eestlane ei tea tegelikult, mida ta kõike ei tea,“ lausub Barbo naljaga pooleks. „See, et akadeemiliselt saab sellele tähelepanu juhtida, on vajalik kogu ühiskonnale,“ leiab ta. „Me arvame, et pärimusmuusika on meil veres ja kõik teavad justkui midagi. Kui hakata aga lähemalt vaatama, siis on seal tohutuid puudujääke.“

Pärimusmuusika õpe toimub tänapäeval suures osas arhiivimaterjalide abil. Võib öelda, et noodikirjapõhine õpe, mis on iseloomulik klassikalisele muusikaõppele, asub rahvamuusikas teatud mõttes teisejärgulisel, uurimismeetodina aga olulisel kohal. „Meie põhilised uurimis- ja õppimismeetodid varasematest kirjapanekutest rahvamuusikast on olnud üsna lakoonilised ja nende mõne reaga ei saa väga palju õppida,“ tunnistab Barbo, kes on Tartu Ülikoolis õppinud soome-ugri keeli ja rahvaluulet. Tema sõnul peab omama piisavalt taustateadmisi. „Kui on olemas salvestis ja informatsioon pillimehe või lauliku kohta, siis on noodistamine osa uurimis- ja õppimismeetodist. Noot ei ole enne, vaid tekib pärast.“ „Kõige väärtuslikum pärimusmuusikas on salvestis- ja taustinformatsioon. Alles siis hakkab midagi idanema,“ täiendab mõtet Kreintaal.

Eesti ja paljude teiste vanade kultuuride ajalukku lõi suure augu teine maailmasõda, pärast mida surid välja mitmed pillitraditsioonid. Nii ei ole ka Kreintaal, kelle huvi pärimusmuusika vastu sai alguse 1996. aastal Kose Muusikakooli viiuliõpingutest, saanud Eesti rahvusliku muusikaga tutvuda selle loomulikus keskkonnas nagu seda saab näiteks veel tänasel päeval teha Ungaris, vaid on omandanud teadmisi arhiivimaterjalidest. „Selles mõttes on kõik õppeasutused, kus rahvamuusikat viljeletakse, olulised. Meil võib kohata sellist loomulikku pärimusmuusika keskkonda veel ainult näiteks Kihnus ja Setomaal,“ sõnab ta.

Eesti rahvamuusikas tähtsal kohal olevad pillid nagu kannel, torupill ja viiul on aga ühenduses olnud just vanema kultuuriga. Barbo räägib, kuidas siiani tehakse põhjapanevaid avastusi, mis sunnivad midagi ümber mõtestama, sest teisest maailmasõjast tulnud kultuurikatkestus on jätnud meie kultuuriruumi suure vaakumi. „Me ei saa tänapäeva teadmistega paljudest asjadest aru. Sellepärast on olulised kõik, kes sellega vähegi tahavad tegeleda ja seda mõtestada. Oluline on kultuuri mitte ainult elus hoida, vaid see ellu äratada.

NORDTRAD kui pärimusmuusikute Eurovisioon

Konverents NORDTRAD püstitab igal aastal suure küsimuse: kuidas pärimust selles regioonis edasi anda? Tegemist on Kreintaali ja Barbo sõnul justkui pärimusmuusikute Eurovisiooniga, mida igal kevadel suure õhinaga oodatakse. Seekord on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia korraldaja kingades. Intensiivse nädala sisse mahub kolm avalikku kontserti. Avakontserdil kõlab muuhulgas Lummo Kati leelokoor ning konverentsi lõppkontserdil saab kuulda ristansamblite koosmängu. Sinna vahele jäävad suuremad ja väiksemad töötoad ning erinevad õppejõudude ja tudengite kohtumised. Konverentsi kavast võib leida kiigelaulu õpitoa Eesti Vabaõhumuuseumis, seto ja mordva laulu õpitoad ning Fotografiskas toimuva soome-ugri peo, mis on inspiratsiooni saanud hõimupäevadest. Meistriklasse annavad ka külalisõppejõud ja teistest ülikoolidest pärit tudengid. Kava kokkupanekul ei ole korraldajatel fantaasiast puudu olnud – nii leiab üks varahommikune koosolek aset näiteks iglusaunas.

„NORDTRAD on parim info saamise ja vahetamise koht meie valdkonna inimestele,“ lausub Kreintaal. „Sealt saavad alguse õpilasvahetused, aga ka teadmised laiemalt.“ Fookuses olevaid teemasid on tema sõnul igasuguseid. Alates sellest, milline peaks olema pärimusmuusikutele antav ansamblipedagoogika, kui arvestada seda, et Eesti vanem muusikaline kihistus oli soolomäng, ning lõpetades sellega, kuidas pärimusmuusikat üleüldse akadeemilises keskkonnas formaalse õppimisega seostada ning lahendada. Lektorid on ühel meelel, et selline suursündmus mõjub motivatsioonisüstina ja uute väljavaadete loojana. Seda eriti kevadel, mil tudengid lõppevast õppeaastast väsimusmärke näitavad. Uute kontaktide loomine ja võimaluste avamine on aga eriti oluline ühele noorele pärimusmuusikule. Nagu Kreintaal ise teab, ei ole sugugi lihtne leida tänapäeval oma kohta rahvamuusikuna. NORDTRAD on seega väga oluline sündmus, mitte ainult akadeemiale ja pärimusmuusika huvilisetele, vaid tervele Eestile.

Konverentsi vastu on huvi üles näidanud ka õpilased Tallinna Muusika- ja Balletikool, Heino Elleri Muusikakoolist ja Vanalinna Hariduskolleegiumist. Kuigi NORDTRAD alla kuuluvad ainult kõrgkoolid, näeb Kreintaal, kui oluline on hoida uksed avatuna ka noorematele õppuritele, kellest ühel päeval võivad saada need pärimusmuusikud, kes meie kultuuri elus hoiavad ja maailmale tutvustavad.

Eesti pärimusmuusikutel läheb maailmas hästi 

Kui rääkida pärimusmuusika suundadest ja kaasajastamisest, siis üha populaarsemaks on nende sõnul muutunud bändiseadmine ja lõimitud projektid. Kui vaadata praegu üle maailma tuuritavaid Eesti pärimusmuusikuid, võib julgelt öelda, et pärimusmuusikal läheb hästi. „Pildil ollakse päris palju,“ sõnab Barbo. Siin võiks kohe välja tuua nimed nagu ansambel Trad.Attack!, Puuluup või Duo Ruut, kes on pärimusmuusikat populariseerinud ja enda loominguga peavoolu kanalitesse jõudnud. Barbo näeb, et suur töö sai alguse aga juba oluliselt varem. Viljandi pärimusmuusika festivali sünniga ja pärimusmuusika eriala loomisega pandi see vanker veerema. „Järk-järgult on kõik kasvanud ja võtnud uusi mõõtmeid.“ Tema sõnul on Trad.Attack suure osa löögist enda peale võtnud. „See on tänuväärne töö viia pärimusmuusika väga erineva kuulajani,“ leiab ta. Barbo ja Kreintaali sõnul vaatavad paljud naaberriikide kolleegid meile alt üles, mis puudutab näiteks suhtlemist meediaga, et rahvamuusik võib meil minna kohaliku riikliku telejaama hommikusaatesse ilma silmagi pilgutamata. Soomlased on näiteks jaganud, et nende ühiskonnas on stigmad nii tugevalt sisse juurdunud, et sellest „villase soki“ teemast on raske välja murda. „Ka meil leidub tegelikult küllalt sellist suhtumist, ent õnneks üha vähem,“ sõnab Kreintaal.

„Iseenda kultuuri suhtes häbi tundmine on kuidagi universaalne – üle maailma, igal pool,“ nendib Barbo. „See, kust sa tulnud oled, ei ole justkui hea ning alati on soov kuhugi paremasse kohta jõuda.“ Siin ongi tema sõnul pärimusmuusikutel oluline roll prestiiži kasvatada ja selgitada, et kultuurid on võrdsed. „Üks kultuur ei ole halvem kui teine. Ta on lihtsalt teistsugune.“

Karoliina Kreintaal jõudis rahvamuusikani kooliajal tänu folklooriansamblile Pillipiigad, mida juhtis tema tollane viiuliõpetaja Juta Helilaid oma viiuliõpetajast tütre Angelika Kadarikuga. Kose Muusikakool oli tugeva pärimusmuusika suunaga, mida klassikalise muusika kõrval harrastati ja see sobis Kreintaalile hästi. Rohked esinemised Euroopa folkloorifestivalidel näitasid selle valdkonna võimalusi. 17-aastaselt teadis ta juba kindlalt, et soovib pärimusmuusikat õppima asuda ning tegi selle otsuse väga veendunult.

Leanne Barbo lähenes pärimusmuusikale harrastuskuulajana. Äratundmine toimus saami muusiku Mari Boine kontserdil ning hilisem kokkupuutumine Mordva ansambliga Toorama Viljandi folgil oli talle ajendiks minna õppima folkloristikat ning soome-ugri keeli.

Konverents NORDTRAD 2024 toimub 16.–21. aprillini. Rohkem infot avalike kontsertide kohta siit.

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja esimeses numbris (märts 2024), rohkem infot siit.

Rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil, kuulutati Tartus Eesti Rahva Muuseumis välja Eesti teatri auhindade laureaadid 2023. aasta loomingu eest.

Eesti teatri auhindadega kaasnevad Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiad. Samuti anti laureaatidele Ivo Lille loodud „Theodori silm“ või Vaike Pääsukese kujundatud aukiri.

Tunnustuse pälvisid teiste seas mitmed Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaga seotud inimesed.

Lavastajaauhinna pälvis lavakunsti professor ja doktorant Tiit Ojasoo koos Ene-Liis Semperi ja Olari Eltsiga – „Macbeth“ (Eesti Draamateater, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert).

Naispeaosatäitja auhinna sai EMTA lavakunstikooli XXXI lennu juhendaja ja näitlejatöö vanemlektor Külli Teetamm – Zelma lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ ning Kannatanu kohtuasjas ja Perelepitaja lavastuses „Nõusolek“ (mõlemad Tallinna Linnateater).

Tantsuauhinnaga tunnustati doktoranti Sveta Grigorjevat – lavastus „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ (Inglikoor ja Sõltumatu Tantsu Lava).

Muusikaauhinna pälvis orkestridirigeerimise professor Arvo Volmer – Richard Wagneri ooperi „Lohengrin“ ning Claude Debussy ooperi „Pelléas ja Mélisande“ muusikaline teostus (mõlemad Rahvusooper Estonia).

Sõnalavastuste muusikalise kujunduse ja originaalmuusika auhinnaga tunnutati hääletehnika vanemlektorit Anne Türnpud – laulude valik ja lavaline teostus muusikalises kujunduses lavastusele „Vend Antigone, ema Oidipus“ (Eesti Draamateater).

Õnnitleme kõiki laureaate!

Rohkem infot ERRi kultuuriportaalist siit.

Eesti teatri auhindu annavad välja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Eesti Teatriliit. Auhindu on välja antud alates 1961. aastast.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Fondi Tõnu Kaljuste nimelise allfondi komisjon otsustas 2024. aasta stipendiumi määrata EMTA doktorandile, pianist Sten Heinojale.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorant Sten Heinoja on aktiivne ning karismaatiline noor pianist, kes on viimastel aastatel oma südameasjaks võtnud eesti helilooja Mart Saare teoste uurimise, esitamise ja salvestamise. 2024. aastal on Heinojal ilmumas debüütplaat Mart Saare klaveriprelüüdidega, mille salvestamine on olnud tema käsikirjade põhjaliku uurimistöö tulemus ja mille hulgas on ka varasemalt avaldamata ja esitamata klaveriprelüüd. Sel kevadel ootab värsket stipendiaati ees ka Mart Saare muusika salvestamine Julius Oro näidendile „Kadunud printsess“ koos tütarlastekooriga Ellerhein (dirigent Ingrid Kõrvits). Solistikarjäär on viinud Sten Heinoja juba paljudesse kontserdisaalidesse nii Indias, Hiinas, USA-s, Iisraelis, Jaapanis kui ka paljudes Euroopa riikides. Eelmise hooaja olulisemad kontserdid toimusid Šveitsis Gstaadi muusikafestivalil, Berliinis Konzerthausis Young Euro Classics festivalil, Portugalis Riveira festivalil, Inglismaal Arvo Pärdi festivalil, Belgias New Flandria festivalil. Sel hooajal ootab veel ees Šoti helilooja James MacMillani klaverikontserdi ettekanne koos Tallinna Kammerorkestriga Tõnu Kaljuste dirigeerimisel.

Tõnu Kaljuste stipendiumi pälvib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilane, kelle tegevusväli suudab haarata nii vokaal- kui ka instrumentaalmuusika ning kes loob sildasid, mitte piire. EMTA Fondis asutas Tõnu Kaljuste allfondi Eesti Ameerika Fond, kuhu stipendiumi loomiseks on annetanud algkapitali eraisik Epp Tsirk. 

Eelmistel aastatel on stipendiumid pälvinud Rasmus Puur, Pärt Uusberg, Mai Simson, Kadri Toomoja, Ode Pürg ja Alisson Kruusmaa. 

Foto: Kaupo Kikkas

Laupäeval, 23. märtsil toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias „ViruLAUL 24“ esimene ühisproov. 2023/2024. õppeaastal toimuva projekti raames valmistab Ida-Virumaa noortest moodustatud ühendkoor ette Olav Ehala koorilaule Leelo Tungla tekstidele, mida esitatakse koos sümfooniaorkestri ja solist Alikaga augustis Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäevale pühendatud kontsertidel.

Ühisproovis osales 200 noort lauljat Kohtla-Järve Gümnaasiumist, Narva Eesti Gümnaasiumist, Narva Eesti Põhikoolist, Narva Kesklinna koolist, Narva Muusikakooli Instrumentaalosakonnast, Narva Muusikakooli tütarlastekoorist, Narva Poistekoorist, Narva Vanalinna Põhikoolist, Rahvusooper Estonia poiste- ja noormeestekoorist, ETV tütarlastekoorist, Sinimäe Põhikoolist, Kammerkoorist Solare, Segakoorist Vaimustus, Eesti keele maja Tandemkoorist ning Toila Gümnaasiumist.

Proovipäeva avas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor ja Eesti Muusikanõukogu president Ivari Ilja. Proovi viisid läbi dirigendid Hirvo Surva, Raul Talmar ja Elo Üleoja ning kontsertmeistrid Riivo Jõgi, Lea Valiulina ja Pavel Zubov. Muusikalise vahepala esitas Rahvusooper Estonia poistekoori meeskvintett.

Sündmuse korraldaja on Eesti Muusikanõukogu, koostööpartner on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, toetavad Integratsiooni SA, Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias on 18.–22. märtsini toimumas rahvusvaheline laulukirjutamise projekt „CAVE“ (Composition, Arrangement, Video and Electronics).

Projekti alguses pandi üliõpilastest kokku ansamblid, kes 5-päevase tööperioodi jooksul käivad läbi kõik vajalikud etapid alates meloodialoomest ja sõnade kirjutamisest videoproduktsioonini. Valminud laulud tulevad ettekandele lõppkontserdil, mis toimub reedel, 22. märtsil kell 21.00 EMTA black box’is. Sissepääs on tasuta!

Projektis osalevad üliõpilased ja õppejõud Aarhusi/Aalborgi Kuninglikust Muusikaakadeemiast, Oulu Rakenduskõrgkoolist, Metropolia Rakenduskõrgkoolist, Taani Riiklikust Muusikaakadeemiast ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast.

Projekti rahastab Nordplus programm.

Täna, 21. märtsil algab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia X vanamuusikafestival Ceciliana, mille raames tuleb esmakordselt Eestis ettekandele 17. sajandil valminud Francesco Cavalli ja Giovanni Faustini barokkooper „La Calisto“. Ooperi lavastaja on Liis Kolle, muusikajuht Andrew Lawrence-King, laval on EMTA barokkorkester ja laulu eriala üliõpilased.

1651. aastal Veneetsias esietendunud ooper „La Calisto“ on barokiajastu pärl, mis sarnaselt paljudele teistele tolle aja teostele aastasadadeks unustusse vajus ja on säilinud vaid osaliselt. „Seega tuleb igal esitajal olemasolevast materjalist kõigepealt oma versioon kokku seada. Meil tegi seda vanamuusika spetsialist Andrew Lawrence-King, kes on ka ooperi muusikajuht,“ sõnab lavastaja Liis Kolle.

„Ooperis põimuvad Ovidiuse „Metamorfoosidest“ pärit lugu sellest, kuidas peajumal Jupiter Diana kujul võrgutas nümf Calisto, ning jahi- ja kuujumalanna Diana ja sureliku karjuse Endymioni vaheline armastuslugu. Lavale astub mitut sorti jumalaid ja jumalannasid, nümfid, fuuriad ning isegi satüür. Suured tunded ja vastupandamatud kired on segatud koomika, groteski ja barokse absurdihuumoriga,“ tutvustab ooperit Kolle ja lisab: „Taas näeme, et mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale, inimesele ega ka mitte nümfile. Et kasulik on olla kõrgest soost, privilegeeritud seisusest, materiaalsete probleemideta ning elada igavesti noore ja ilusana.“ „La Calisto“ on olemuselt tänapäevane – nii nagu see oli 17. sajandil, kui ooperi loojad rääkisid oma kaasajast antiikmütoloogia kaudu.

Lavastaja on Liis Kolle, muusikajuht Andrew Lawrence-King, kostüümikunstnik Kalle Aasamäe, valguskunstnik Priidu Adlas, liikumisjuht Anu Ruusmaa, pianistid-repetiitorid Ene Rindesalu ja Ave Wagner. Laval on EMTA laulu eriala üliõpilased ja barokkorkester, mida juhendavad Imbi Tarum ja Meelis Orgse.

„La Calisto“ tuleb ettekandele 21. ja 22. märtsil kell 19.00 EMTA suures saalis. Õpilastele, üliõpilastele ja pensionäridele on piiratud arv kohti tasuta.

X vanamuusikafestivali Ceciliana kestab 21.–24. märtsini. Festivali kunstiline juht EMTA varajase muusika õppejuht, klavessiini professor Imbi Tarum. Rohkem infot: https://emtasaalid.ee/ceciliana/

Fotod on tehtud 20. märtsil toimunud peaproovis, autor Rene Jakobson.

Meediakajastusi:
EMTA tudengid toovad esmakordselt Eestis lavale barokkooperi „La Calisto“ („Aktuaalne kaamera“, ERR, 20.03.2024)
Festivalil Ceciliana ettekandele tulevast Francesco Cavalli barokkooperist „La Calisto“ räägib ooperi lavastaja Liis Kolle (Klassikaraadio, 19.03.2024)
Sel nädalal, 21.–24. märtsini toimub vanamuusikafestival Ceciliana, mis tähistab kümnendat tegutsemisaastat. Intervjuu kunstilise juhi Imbi Tarumiga (Klassikaraadio, 19.03.2024)

Korras ja hästi toimiv hääl on oluline meile kõigile ja väga paljude jaoks on hääl ka igapäevaseks tööriistaks.

Traditsioon tähistada igal aastal kindlal kuupäeval häälepäeva sai alguse veerand sajandit tagasi Brasiiliast. Selle liikumise laiendaja ja eestvedaja terves maailmas on alates 2012. aastast olnud legendaarne Rootsi hääleuurija professor Johan Sundberg. Häälepäeva sisuks on pakkuda üldsusele erinevaid tegevusi, mis väärtustaksid häält ja informatsiooni hääle paremaks kasutamiseks.

Käesoleval aastal pakub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia häälepäeva tähistamise raames huvilistele võimalust määrata oma hääleulatuse profiili. See võiks huvitada lauljaid, aga ka kõiki teisi häälekasutajaid. Kui tavalise hääleulatuse mõõtmisel tuleb laulda nii kõrgele ja nii madalale, kui hääl ulatub, siis hääleulatuse profiili puhul uuritakse lisaks hääles olevatele helikõrgustele ka iga noodi dünaamilist ulatust, ehk kui vaikselt ja kui valjult on iga nooti võimalik laulda. Selle abil saab teha otsuseid hääleliigi kohta, aga hääleulatuse profiil võib osutada ka hääle korrasoleku probleemidele. Võimalik on määrata ka kõnehääle hääleulatuse profiili, mingit teksti lugedes.

Hääleulatuse profiili määramine võtab aega umbes pool tundi ja selleks ettevalmistusi ei ole vaja teha. Oma hääleulatuse profiili saab iga huviline väljaprindituna paberil.

Hääleulatuse profiili saab mõõta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias 16. aprillil kell 11–16. Täpse aja kokkuleppimiseks palume võtta ühendust professor Allan Vurmaga, kas kirjutades talle meiliaadressil allan.vurma@eamt.ee või helistades numbrile 51935932.

Häälepäeva kohta vaata ka veebilehelt: worldvoiceday.org

15. ja 16. märtsil toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) XII muusikaolümpiaadi üleriigiline voor, millest võttis osa 42 õpilast (neist 27 põhikooli ja 15 gümnaasiumi vanuseastmes). Mõlema vanuserühma kaks parimat saavad osaleda rahvusvahelises voorus, mis toimub 18.–20. aprillini Küprosel. Esimest korda pakkus EMTA gümnaasiumi vanuserühma esikolmikule võimaluse asuda ilma sisseastumiskatseteta õppima muusikapedagoogika või muusikakultuuri erialale.

PÕHIKOOLI VANUSERÜHM

1. koht: Arabella Mürk (Palade Põhikool, õpetajad Thilo Fürstenberg ja Ulvi Tamm)
2. koht: Sarah Liis Luha (Tallinna 21. Kool, õpetaja Lydia Rahula)
3. koht: Miia Maria Treier (Tartu Raatuse Kool, õpetaja Mai Rand)

Eripreemiad
Parim omalooming: Arabella Mürk (Palade Põhikool, õpetajad Thilo Fürstenberg ja Ulvi Tamm)
Parim laulu esitus: Bibi Loore Pilipenko (Väätsa Põhikool, õpetaja Laura Otsus)
Parim noodilugemine: Mirtel Katrina Kits (Pärnu Mai Kool, õpetajad Margrit Kits, Ene Oltre ja Hanna-Liia Kiipus)
Parim kirjalik töö: Emma Lind (Tallinna Kesklinna Põhikool, õpetaja Keili Simastel)

GÜMNAASIUMI VANUSERÜHM

1. koht: Hanno Kull (Saaremaa Gümnaasium, õpetaja Laine Lehto)
2. koht: Karmen Tarre (Tallinna 21. Kool, õpetaja Kristjan Õmblus)
3. koht: Liisa Arakas (Tallinna Mustamäe Riigigümnaasium, õpetaja Sirje Vasmann-Perend)

Eripreemiad
Parim omalooming: Miia Umboja (Loo Keskkool, õpetaja Aive Skuin)
Parim laulu esitus: Hanno Kull (Saaremaa Gümnaasium, õpetaja Laine Lehto)
Parim noodilugemine: Oskar Treffner (Tallinna Reaalkool, õpetaja Eve Karp) ja Anett Sisas (Saku Gümnaasium, õpetaja Inga Nurme)
Parim kirjalik töö: Karmen Tarre (Tallinna 21. Kool, õpetaja Kristjan Õmblus)
Parim kontserdiarvustus: Liisa Arakas (Tallinna Mustamäe Riigigümnaasium, õpetaja Sirje Vasmann-Perend), Karmen Tarre (Tallinna 21. Kool, õpetaja Kristjan Õmblus) ja Maarit Juhkamsoo (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium, õpetajad Aire Luhaoja ja Endla Murd).

Muusikaolümpiaadid toimuvad Eestis alates 2002. aastast iga kahe aasta järel. Selle aja jooksul on olümpiaadidel osalenud üle 2250 andeka noore, kellest mitmed on jätkanud muusikaõpinguid ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.

Eesti muusikaolümpiaadide eeskujul on mitmed Euroopa riigid hakanud läbi viima oma olümpiaade. Eesti ettepanekul alustati 2012. aastal ka rahvusvaheliste muusikaolümpiaadide korraldamist ja kahel korral on EMTA neid ka võõrustanud (2012 ja 2018). Praeguseks on toimunud viis rahvusvahelist olümpiaadi ja on rõõmustav, et Eesti õpilased on nendel saavutanud silmapaistvaid tulemusi, näiteks Patrik Sebastian Unt, Karin Kuulpak ja Marianne Leibur on pälvinud helilooja Erik Ešenvaldsi loomingu eripreemia.

Muusikaolümpiaade korraldavad Eesti Muusikaõpetajate Liit ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, toetavad Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kontsert, ajakiri Muusika, Viljandi Pärimusmuusika Festival ja teised.

Olümpiaadi patroon on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor professor Ivari Ilja.

Õnnitleme!

„Vanamuusika kui selline üldtermin on kaunis ja rahustav, pakkudes igaühele positiivset naudingut ja harmooniat iseendaga,“ lausub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) varajase muusika õppejuht, klavessiini professor ja vanamuusika festivali Ceciliana kunstiline juht Imbi Tarum. Tänavu tähistab festival kümnendat aastat, tuues lavale Francesco Cavalli suurejoonelise barokkooperi „La Calisto“. Kui eelnevatel aastatel on festivalile kaasatud muusikuid ja õppejõude ka välismaalt, siis selleaastane tuleb pisut teises võtmes. „Oma jõududega,“ sõnab Tarum. Mis ei tähenda aga kaalukuse vähenemist. Võib isegi öelda vastupidi: festival toob kahel järjestikusel õhtul lavale renessansiaja itaalia helilooja Fransesco Cavalli ooperi „La Calisto“. Lavastajaks Liis Kolle ning muusikaliseks juhiks viimased aastad Eestis resideeruv briti vanamuusikakorüfee, dirigent ja harfimängija Andrew Lawrence-King. Kuna tegemist on tudengiprojektiga, kantakse ooper ette lühendatud kujul. Selline lahendus on levinud muusikakõrgkoolides üle maailma, andes võimaluse pakkuda rolle kõigile, sealjuures säilitada ooperi dramaturgia.

Ooper „La Calisto“ tuleb ettekandele koostöös EMTA ooperistuudio ja vanamuusika tudengitest koosneva orkestriga, kuhu on continuo instrumentidena kaasatud ka kandled, harfid, positiivorelid ja klavessiinid. Lisaks sellele teevad kaasa ka noored muusikud Tallinna Muusika- ja Balletikoolist (MUBA).

Kui eelnevatel aastatel on toimunud ka meistrikursused ning loengud, siis Tarumi sõnul on seekordseks meistrikursuseks teatud mõttes just selle suurteose ettevalmistus ja ettekandmine. Eesotsas vanamuusika tipptegija Andrew Lawrence-Kingiga, kes juhendab kõiki proove ning peab eelnevalt ka loengu. „„La Calisto“ ongi seekord üks suurejooneline meistrikursus, millest saavad osa kõik noored lauljad ja mängijad. See on erakordne võimalus,“ leiab Tarum.

Lisaks barokkooperile leiab seekordsest festivalikavast Johann Sebastian Bachi loomingut, millele on pühendatud terve laupäev ja saab kuulda EMTA oreli ja klavessiini üliõpilasi. Laupäeva õhtul aga musitseerib Imbi Tarum klavessiinil koos kauaaegse kolleegi, dirigendi ja viiuldaja Andres Mustoneniga. Esitlusele tulevad Bachi viiulisonaadid, mida Mustonen ja Tarum esitasid esmakordselt kolmkümmend kolm aastat tagasi ning mis nüüd on saanud füüsilise vormi CD kujul.

Pühapäevasest festivalikavast leiab EMTA üliõpilaste a capella koosluse nimega Cantus Reval, mida juhendab Stijn Claerhoudt. Kõlab Claudio Monteverdi, Josquin Desprez, Carlo Gesualdo ning Luca Marenzio looming.

Festivali lõpetab varase klahvpillimuusika professor Lembit Orgse haamerklaveril, kus ta kannab ette varaklassitsismi ning hilisbarokki – kõlab Joseph Haydni ja Jan Ladislav Dusseki looming.

Vanamuusika areng Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias

Tarum meenutab festivali sündi kümme aastat tagasi, kui ühe laua taga koos tolleaegse EMTA arendusprorektori Helena Tulve ja muusikateaduse professori Toomas Siitaniga sai idee välja käidud ning vanamuusikafestivali Ceciliana loomine Imbi Tarumile usaldatud. Nagu heade asjade sünniga, oli ka vanamuusikafestivalil oluline roll õigel ajastusel ja positiivsete juhuste kokkulangemisel. Juba esimesel aastal võttis Erasmus programmi kaudu festivalist osa muusikakollektiiv Terni konservatooriumist Itaalias, kes viis kohapeal läbi ka meistrikursuseid. Tarum ütleb selle kohta, et tegemist oli lihtsalt väga hea juhusega: Terni konservatooriumist võeti temaga ühendust veel enne, kui vanamuusikafestivali mõte üldse lauale oli tulnud. „Sellest ajast peale on festival käivitunud. Koguaeg on olnud mõned väliskülalised lisaks meie üliõpilastele – see on olnud sümbioos õppetöös,“ ütleb ta.

Imbi Tarum, kes ise on varajase muusika üks säravamaid interpreete ning Eesti klavessiiniõppe rajaja, rõõmustab eriliselt aga selle üle, millise arenguhüppe on vanamuusika laiemalt, aga eelkõige õppe kujul EMTA-s teinud. Alates 2015. aastast tegutseb varajase muusika eriala, mis on justkui ühendavaks lüliks kõikide osakondade vahel, andes ruumi ja võimalusi teha rohkem kammer- ja vanamuusikat. Kui keskuse loomise algus oli Tarumi sõnul tasane, siis tänasel päeval on võimalik 27 juba ka magistriõppe tasemel õppida barokkkeelpille eraldi erialana. „Majasiseselt on toimunud väga suur areng ja kindlasti on ka festival Ceciliana suurepäraseks väljundiks kõikidele üliõpilastele.“ Samal ajal meenutab ta enda ülikooliaastaid seitsmekümnendate lõpus, mil õpingutega paralleelselt sai olla osa vanamuusikaansamblist Hortus Musicus.

Võiks mõelda, et vanamuusika hällimaades oli selle muusika levik laialdane, aga Eesti klavessiinikunstniku sõnul oli näiteks Hispaanias ja Itaalias varajase muusika esitamine veel kaheksakümnendatel praktiliselt olematu. Sealsed inimesed tegid suured silmad, kui kuulsid, et kuskilt „maakaardil olematust kohast“ tulevad muusikud ja esitavad nende maa loomingut. Tarumi sõnul oli varajase muusika kandepind tol ajal veel väga kitsas, nimetades üheks võõristamise põhjuseks akadeemilise kontserdielu teatud konservatiivsust. Hortus Musicus aga kuulus esimeste ansamblite hulka, kes varajast muusikat maailmas laiemalt tutvustas. „Nüüdseks võib öelda, et vanamuusika on nii laiapõhine, et igas muusikakõrgkoolis on olemas kas vanamuusika osakond või vanamuusikapillide õpe. Ansamblitel, mida aasta-aastalt juurde tuleb, ei jõua enam järgegi pidada,“ ütleb ta naljatamisi. Siinne areng on Tarumi sõnul nähtav aga eeskätt õppe kujul: vanamuusikat saab õppida nii Tallinna Muusika- ja Balletikoolis (MUBA) kui ka Vanalinna Hariduskolleegiumis. „Ka festivali korraldamine on üks viis populariseerida kaunist vanamuusikat, mida me siin õpime ja teeme,“ leiab ta. Lisaks festivalile Ceciliana korraldab Tarum alates 1996. aastast ka klavessiinifestivali, otsides elamusrikkaid ja kõrgetasemelisi külalisesinejaid, kes pakuksid publikule üllatusi, kõrget taset ja muusikalist andumust.

Vanamuusika embuses

Kuigi vanamuusikaga puutus ta kokku juba õpingute ajal literatuuritundides, ei olnud Tarum sellesse muusikastiili niivõrd sügavuti läinud. Ta meenutab, et esimene teadlikum kokkupuude varajase muusikaga langes kokku tutvumisega enda tulevase abikaasa, trompetisti ja ansambli Hortus Musicus liikme Raivo Tarumiga. Samal ajal sattus talle kätte Ida-Saksamaa plaadifirma Eterna poolt välja antud vinüül Michael Praetoriuse muusikaga, mille kuulamist nimetab Tarum elumuutvaks. „See oli midagi nii erilist, et seda võis õhtuti lõputult kuulata. Olles lihtne, samas nii tundeline, südamlik ja uskumatult sügav oma lihtsuses,“ kirjeldab ta elavalt. Tol perioodil käis ta regulaarselt ka kuulamas ansambli Hortus Musicus kontserte, iseloomustades seda kogemust kui puudutust teisest reaalsusest. „Kõik see oli nii teistmoodi, tekitades väga erilise tunde hinges. Siia liitus ka noorus ja armastus.“

Juhuse tahtel kutsuti tol ajal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) Bruno Luki klaveriklassi üliõpilane proovima Ida-Saksamaa vabriku poolt valmistatud Lindholm klavessiini, mille kõla ei ole Tarumi hinnangul võrreldav praeguste klavessiinikõladega. „Aga see oli minu esimene kokkupuude klavessiiniga. Tol korral ei teadnud ma võib olla selle pilli olemasolustki,“ naerab ta. Klavessiini proovimisega kaasnes koheselt ka kutse ühineda Hortus Musicusega ning järgmisel hetkel käis noor klaveritudeng juba vanamuusika radu. „Olin seal kohe sees, kõige täiega!“ Viimased kaks õppeaastat koos intensiivse ansamblitööga pakkus noorele muusikule kõvasti väljakutseid: „Kontserdid, proovid, harjutamised, sõidud – kõik tuli kaasa teha ja ühendada see õppetööga.“

Ka kohanemine uue instrumendiga võttis oma aja, tulles läbi suurte otsingute ja möödaminemiste: „Ma ei armunud kohe klavessiini kõlasse. Tundsin ennast ebamugavalt, ei suutnud end väljendada selliselt nagu klaveril. Võttis aega, kuni hakkasin olema nagu kala vees.“ Kui kiindumine klavessiini kõlasse ei olnud kohene, siis ansambli töösse ning repertuaari, mida Hortus Musicus esitas, oli ta koheselt uppunud. „Pidin väikeseid vahelõike mängima, mis oli minu jaoks suur ülesanne. Ma ei olnud kunagi rahul sellega, mis sealt tuli,“ meenutab Tarum. Suur murrang pilli tunnetuse osas saabus siis, kui ta sai kogeda meistri käe all valminud klavessiini, mis üüriti 1980. aastal kuuajase Soome ringreisi ajal. Tegemist oli itaalia tüüpi meister Henk van Schevikhoveni poolt valmistatud käsitööpilliga. „Ma ei olnud midagi sellist varem ette kujutanud. Selle pilli kõlas oli sära, sädelus ja samas resonants ning sügavus.“ Kuna kiindumus oli jäägitu, sai sõprade abiga klavessiin välja ostetud ning Eestisse toodud. Tänasel päeval kasutab Tarum seda erilise tähendusega pilli enda klavessiiniõpilastega.

Ka noorte klavessiiniüliõpilaste puhul näeb Tarum seda otsimist, et ennast klavessiini taga hästi tunda ning kuidas saada need väljendused, mida hing igatseb, edasi anda. „Selleks on pisut teised vahendid ja artikulatsioonid. Kui enne mängiti rangelt tempos, mis oli mõjutatud akadeemilisest ja klassikalisest vaatenurgast, siis praegu on õnneks asjad läinud palju vabamaks,“ sõnab ta. „Me lähtume palju rohkem afektist või tundest. Õpilasi on ka erinevaid – kes on klaveriõppe taustaga, kes ainult klavessiini mänginud.“ Klavessiini professor imetleb eriliselt aga neid noori, kes suudavad kohaneda kahe pilliga. Vaatamata sellele, et Tarum lõpetas klaveriõpingud konservatooriumis 1980. aastal cum laude, tegi ta pärast õpinguid valiku klavessiini kasuks. Kuigi klavessiinikunstnik armastab ka klassikuid nagu Frédéric Chopin või Franz Schubert, peab ta vanamuusikat enda hingemuusikaks. „Ühegi teise stiili kohta ei ütle ma midagi halba, aga erilist harmooniat pakub vanamuusika.“

Festival Ceciliana toimub 21.–24. märtsini, kavaga saab tutvuda siin. Barokkooperi „La Calisto“ kohta leiab lisainfo siit.

Imbi Tarumit intervjueeris Jaanika Vilipo. Intervjuu ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja esimeses numbris (märts 2024), rohkem infot siit.