Rubriik: Uncategorized @et

2025. aasta detsembris jõuab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) suure saali lavale Rein Rannapi uus lasteooper „Metsalaulupidu“, mille aluseks on Palivere koolitüdruku Gerli Grau muinasjutt. Noore autori kirjutatud muinasjutt inspireeris Rein Rannapit sedavõrd, et tekkis mõte luua uus heliteos – ooper lastele lastelt saadud ideest. Libreto autor on armastatud lastekirjanik Leelo Tungal, lavastaja Karl Laumets. Lavale astuvad EMTA lauluüliõpilased, koor ja väike orkester ning Tallinna Muusika- ja Balletikooli (MUBA) balletiõpilased. Uurisime heliloojalt, kuidas jõudis temani idee selle ooperi loomiseks, milline oli koostöö Leelo Tunglaga ning millised väljakutsed ja rõõmud kaasnevad lasteooperi kirjutamisega.

Detsembris jõuab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias lavale Teie uus lasteooper. Millest see alguse sai? Kuidas tekkis idee just lastele ooper kirjutada?
Nimetaksin seda pigem ooperiks lastele, sest lasteooper justkui eeldaks, et ka esitajad on lapsed. Olen pidevalt otsinud algideid uute ooperite jaoks ja ka ooperist lastele oleme kaasaga rääkinud. Tema leidiski meediast vihje laste muinasjutuvõistlusele, kus oli ära toodud ka võidutöö nimi: Palivere koolitüdruku Gerli Grau „Metsloomade laulupidu“. Pealkiri tundus – oma seose tõttu muusikaga – lootustandev ja nii palusin Eesti Lastekirjanduse Keskusel see tekst endale saata. Jutuke ise on lihtne ja lühike, vaid lehekülje pikkune, kuid kohe oli selge, et sellest ideest saab arendada vahva lavatüki. Minu suureks heameeleks arvasid nii ka kõik teised, kellest sõltus ooperi võtmine tööplaani. Algtekstist jäi alles peamine mõte: orav satub inimeste laulupeole ja otsustab ka metsas midagi taolist korraldada. Leelo Tungal arendas sellest välja paljude tegelaste ja sündmustega loo, lisades talle omaselt üksjagu huumorit, isegi lausa päevakajalist! Nalja jagub nii lastele kui ka täiskasvanutele – tulevad ju lapsed saali ikkagi koos vanemate või vanavanematega. Ka suurtel ei hakka igav, võin lubada! Eks ma seda pidasin silmas ka muusikat luues: need ei ole pelgalt tüüpilised lastelaulud. Arvestasin, et esitajateks on täiskasvanud ning ka neile on vaja põnevust ja väljakutseid. Samuti sellega, et saalis on lisaks lastele ka täiskasvanuid.

Rolle on Leelol kokku kaksteist ja sattus õnnekombel nii, et täpselt sama palju – see tähendab kaks korda rohkem, kuna igale rollile peab olema kaks esitajat – on hetkel EMTA ooperistuudios õppimas eestikeelseid tudengeid. Igal rollil on ooperis vähemalt üks soolo-laul. Ooperilauljaid toetavad EMTA koorilauljad erinevates metsaelanike ansamblites (seal on nii loomi, linde kui ka putukaid!) ja ka suure koorina. Tunniajast ooperit saadab kümneliikmeline orkester.

Milline on olnud koostöö loomingulise meeskonnaga?
Leeloga oleme koostööd teinud juba ammu. Muide, ka üks mu kõige esimesi laule oli kirjutatud tema sõnadele. Need leidsin toona küll luulekogust – siis me polnud veel isiklikult kohtunud. Ka seekord on ta suurepäraselt mõistnud eesmärki: luua lavateos just lastele (sobivaks vanuseks planeerime 5–10, +/- 2 aastat). Ja loomulikult tunnetab ta oivaliselt ka muusika vajadusi, olles ju loonud nii palju laulutekste ja ooperilibretosid, sealhulgas ka lasteooperitele! Tema luule rütmika on heliloojale väga inspireeriv – ta suudab selle tavaliselt säilitada kogu luuletuse ulatuses. Vaid väga harva oli vaja mõne hilisema salmi sõnu veidi sättida, et säiliks luuletuse esimestele ridadele iseloomulik silpide jagunemine.

Töö ülejäänud meeskonnaga aga seisab alles ees. Oleme lavastajaga küll kohtunud, aga usun, et ma ei peaks teda mõjutama ega tema töösse sekkuma. Loomulikult jookseb minulgi silme ees pilt sellest, kuidas kõik laval toimub – loon ju muusikat alati nii, et viibin oma kujutlustes ideaalmaailmas, kogedes ideaalset ettekannet ja lavastussituatsiooni. Ent ma luban, et ei sekku, vaid usaldan lavastaja Karl Laumetsa. Tean ju ta varasemaid töid – näiteks „Tuhkatriinut“ ja eriti meenub mulle selline keeruline väljakutse nagu Eesti Vabariigi aastapäeva kontsert-etenduse lavastamine. See kandis pealkirja „Igal linnul on oma laul“ ning minu meelest õnnestus see suurepäraselt ja sööbis mällu igaveseks! Ja täiesti juhuslikult seostuvad sealsed lindude portreed otseselt ka praeguse projektiga!

Kuidas see ooper Teie kujutluses elama hakkas? Kas esmalt tekkis muusika või visuaalne pilt lavastusest?
Mul on alati enne helisid silme ees mingi väga üldine pilt. Olin paar aastat tagasi näinud lavastust „Väike korstnapühkija“ ja nüüd kujutlesin „Metsalaulupeo“ tegevust Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suure saali lavale.

Aga laulude meloodiad sünnivad ikkagi teksti põhjal – just luuletuse alguse rütm inspireerib mind otsima võimalikult ilmekaid, mittemonotoonseid muusikalisi lahendusi.

Varasemalt olete loonud rokkooperi „Nurjatu saar“ (2017). Nüüd on žanriks lasteooper. Kas kirjutamine lastele seab heliloojale rohkem piiranguid või annab vabamad käed?
Kuna olen varem juba palju lastele kirjutanud – nii laule kui ka klaveripalu, samuti näidendi- ja filmimuusikat, siis tunduvad käed ikka sama vabad.

Paljude laste jaoks võib see ooper olla nende esimene kokkupuude ooperi, aga võib-olla ka muusikaga üldse. Kas olete lasteooperit luues mõelnud sellele, kuidas noorele kuulajale muusikat tutvustada? Kas soov avada lastele helimaailma rikkust ja võimalusi oli Teie jaoks eraldi eesmärk?
Kindlasti – see on üks kõrvaleesmärkidest. Esmane soov on muidugi see, et etendus meeldiks ega oleks igav – nii lastele kui ka nendega kaasa tulnud täiskasvanutele. Aga loomulikult tahan ka tutvustada klassikaliste pillide erinevaid kõlavärve ning orkestreerida võimalikult mitmekesiselt. Lisaks püüan, nagu alati kogu oma tegevuses, vähendada publiku hirme klassikalise muusika ees. Selleks püüan luua meeldivalt kõlava, lihtsalt jälgitava helikeelega muusikat. Et kuulajad saaksid kogeda, et ainult elektrikitarr ei ole lahe, vaid ka varem leiutatud pillid võivad olla sama nauditavad. Nii et see lavateos võikski olla lastele üheks omamoodi trepiastmeks klassikalise muusika maailma.

Olete ühes varasemas intervjuus öelnud, et mida rangemad on raamid, seda lihtsam on muusikat luua. Millised olid piirid või raamid selle konkreetse lasteooperi puhul?
Piiranguid oli ikka mitmeid, kuigi meloodiate osas olid mul vabad käed. Ja meloodia ongi ju minu tugevaim külg! Üks olulisi suunavaid asjaolusid oli lauljate valik: kasutada sai ainult neid, kes parasjagu EMTA-s õpivad. Mehi on nende hulgas vähe. Naiste rolle jagades tuli arvestada nende hääleulatustega. Õnneks on hetkel õppimas ka kaks koloratuursopranit – just selliseid on väga vaja Ööbiku rolli jaoks!

Olete üles kasvanud muusikute peres. Teie ema, viiuldaja ja pedagoog Ines Rannap, lõpetas Tallinna Konservatooriumi ajal, kui Teid ootas – muusika oli Teie ümber juba enne sündi. Kas lapsepõlve muusikaline taust – pidev heliline keskkond, ema viiuliharjutamine, kodus klaveri ümber toimunud oktetiproovid – on kandunud kuidagi ka sellesse ooperisse?
Kindlasti mõjutab kogu muusika, mida olen elu jooksul kuulnud, ka minu helikeelt ja valikuid. Ja lapsepõlves kuuldul ning lähedalt nähtul on muidugi eriti tugev mõju. Näiteks kerge muusika, mis toona raadiost kõlas, eriti selle harmooniline laad, on ikka tugevalt alateadvusesse kinnistunud, kuigi olen hiljem juba teadlikult lisanud sinna palju muud.

Teie esimesed katsetused heliloojana olid lastelaulud. Kas lasteooperi kirjutamine tundub Teie jaoks ka mingis mõttes tagasijõudmisena juurte juurde – sinna, kus kõik algas?
Ei, sest olen ju kogu aeg kirjutanud muusikat ka lastele: laule, palu, filmi- ja näidendimuusikat.Tegelikult jäi mul kõige esimene ooper kirjutamata. Ema ütles küll, et võin teha ja pakkus süžeeks Kaval-Antsu ja Vanapagana loo. Aga kui lunisin temalt libretot (ta oskas muide hästi laulutekste kirjutada), siis jäi tal ilmselt viitsimisest puudu. Selle asemel käskis ta mul enne libreto saamist kõikide tegelaste leitmotiivid valmis kirjutada. Kuid leitmotiivi-kontseptsioon jäi toona lapse jaoks siiski liiga kaugeks… Muusikali lastele kirjutasin aga 14–15-aastaselt. See tellimus tuli küll isale, kuid ta oli „sunnitud“ selle töö mulle loovutama.

Teie loomingut iseloomustab vabadus liikuda klassikalise muusika ja pop-roki vahel. Milline on selle lasteooperi muusikaline keel? Kas seal võib kuulda ka rokk- või filmimuusika mõjutusi?
Ikka – popmuusika mõju on kindlasti tunda. Aga on ka klassikalisemaid kohti, näiteks retsitatiive. Eks lastelaul ise ole ju oma olemuselt popmuusika. Siiski, selles ooperis ei ole mul otseselt nn puhast lastelaulu – kõik jääb pigem kahe žanri vahele, kuskile sinna keskele.

Sageli sünnib looming soovist midagi maailmale öelda. Kui oluline on Teie jaoks, et muusikal oleks sõnum? Mis on selle lasteooperi peamine idee, mida soovite publikuni tuua?
Vokaalmuusika puhul peitub sõnum ikka tekstis, muusika saab seda ainult võimendada. Muusika peab olema vaheldusrikas, meeldiv kuulata, kohati ka efektne ja mõnes kohas ehk isegi hingekriipiv. Aga selle loo moraal on see, et tuleb õppida üle saama vastuoludest ja tegutseda koos, sest koos saavutame palju rohkem kui igaüks eraldi. Nagu näiteks ka hundid-jänesed selles ooperis. Eks see mõte kehtib praegu ka minu enda puhul: selline nõudlik ettevõtmine, nagu ühe ooperi (eriti uue!) lavaletoomine, on teostatav ainult suure meeskonna ühistegevusena. Mulle on seni olnud hindamatuks toeks Svea (EMTA kontserdi- ja etenduskeskuse juhataja) – tänan teda usalduse eest! Ja muidugi Leelo. Hiljem saab selleks olema kogu lavastusmeeskond ja osatäitjad, nagu teatris ikka!

Lapsena uskusite, et muusika on kõige olulisem asi maailmas. Kas see tunne on Teie jaoks ka täna alles? Ja kas usute, et see veendumus võiks edasi kanduda ka tänastele noortele kuulajatele?
Hmm. Küllap ma lapsena tõesti nii tundsin. Ja ka nooruses oli täiesti võimalik seda edasi uskuda. Täiskasvanuna märkan – kusjuures tänini sel puhul alati üllatudes – et kõigi jaoks see nii ei olegi…

Olete öelnud, et inspiratsioon tuleb peale siis, kui ta tuleb ja helid jõuavad Teie juurde loomulikul teel. Kas selle lasteooperi puhul tuli inspiratsioon ühekorraga või kujunes töö käigus?
Vahel tuli tõesti järjest mitme laulu meloodia. Kuid paljude puhul olin hiljem enda suhtes kriitiline ja tegin teise – või isegi mitu – uut varianti. Nagu alati, vaatan esmalt teksti, proovin laulda ja kui kohe midagi eredat ei tule, võtan ette järgmise või proovin homme. Aga üldisemalt – muusika tuleb minuni siis, kui kujutlen silme ette esituspaiga ja muusikud, ooperi puhul siis lavapildi ja tegelased.

Millise kogemuse võiksid väikesed ja suured oope-rikülalised sellest muusikalisest elamusest endaga kaasa võtta?
Nagu alati – kõiges, mida teen – soovin ka seekord kuulajatele tõestada, et klassikaline muusika ei pea olema alati keeruline ega raske, vaid võib olla sama nauditav ja vahel isegi lõbus kui seda on popmuusika. Ainult et see muusika on – minu meelest – vähem üksluine. Seekord on selleks siis ooperilauljate poolt esitatud ja klassikalistel pillidel saadetud muusika.

Ja kui veel rohkem üldistada, siis soovin, et publik saaks vahetu kogemuse sellest, et elav ettekanne on palju haaravam kui – harjumuspäraselt – ekraanil toimuv. Ning et ka tinglik lavaline keskkond ja lauldes väljendatud tekst võivad olla vägagi köitvad. Sest ega ooper muidu sajandeid ja ikka edasi kuulajate meeli ei ülendaks!

Lasteooper “Metsalaulupidu” esietendub 10. detsembril Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Rohkem infot siit. 

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja neljandas numbris (sügis 2025).

Viiulimängija Hans Christian Aaviku tunnustamiseks loodud arendusfondi esimese toetuse pälvis 19-aastane Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klaveriüliõpilane Madis Sikk.

10 000 euro suurune toetus jaguneb Hans Christian Aaviku ja Madis Siku vahel. Arendusfond on loodud tunnustamaks Hans Christian Aaviku pühendumust ja annet ning kantud annetajate soovist tagada omalt poolt täiendavaid võimalusi tema rahvusvahelise karjääri edenemiseks. Lisaks toetab HCA Artisti Arendusfond minimaalselt korra aastas mõne noore eesti muusiku õppeteed ja nõustab teda järgmiste sammude tegemisel. Valiku fondi stipendiaadi osas teeb Hans Christian Aavik, rahastajad otsusesse ei sekku.

Madis Sikk alustas klaveriõpinguid esmalt Farištamo Elleri juhendamisel, jätkates seejärel 2016. aastal Tallinna Muusikakoolis Riina Maandi klaveriklassis.  Ajendatuna Mihkel Polli meistrikursusest otsustas Sikk senisest enam muusikale pühenduda ja alates 2020. aasta detsembrist jätkas õpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis Marja Jürissoni ja Mihkel Polli juhendamisel. Praegu õpib Sikk Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureuseõppes klaveri erialal.

Fondi idee tuli Meelis Kubitsalt. ”Korraks tekkis see mõte, et ma olen ise noor, et kas juba sellist fondi teha, aga tegelikult just hetkel ongi õige aeg. Kui mõelda toetuste peale, mida ma olen saanud, siis need on olnud üliolulised. Kõik toetused on ehitusplokid, et järgmisele tasemele jõuda,” ütles Hans Christian Aavik “Vikerhommikus”. ”Eestis on peale kasvamas väga tugev põlvkond muusikuid,” tõdes ta.

Madis Siku valis Aavik stipendiaadiks seetõttu, et näeb noores pianistis mitmekülgsust ja ambitsiooni kaugemale jõuda. “Tunnen temas ära sellised tugevad punktid, mis võivad hakata mõne aasta pärast väga hästi tööle,” lisas ta.

Õnnitleme!

Allikas: ERR

Täna, 30. novembril kuulutati Eesti Draamateatris etenduse “Kuningas Ubu” lõpul välja Voldemar Panso nimelise auhinna laureaat, kelleks on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXXII lennu näitlejaüliõpilane Alex Paul Pukk.

EMTA lavakunstikooli juht ja XXXII lennu kursuse juhendaja Mart Koldits: “Kui kellelgi oli alguses raske – siis temal. Kui keegi pidi tegema endaga lisatööd – siis tema. Ta on näide sellest kuidas kohaneda, muuta oma nõrkused tugevuseks ning lõpuks ronida tippu. Ta on näide kompromissitust ja kirglikust suhtumisest oma kutse vastu. Ta on näide tugevast usust kunsti maailmaparanduslikku jõudu. Ja suure tänuavaldusena kogu kursusele peab ütlema, et ta on ülihea näide sellest kuidas grupp saab olla toeks, abiks ja hooandjaks oma üksikule liikmele.”

Preemia andis üle Eesti Teatriliidu esimees Gert Raudsep.

Voldemar Panso nimeline auhind antakse eeskujuks seadmist väärivale ja perspektiivikale EMTA lavakunstikooli üliõpilasele. Auhind asutati 1978. aastal. Preemia antakse kätte lavakunstikooli asutaja ja pikaajalise juhataja, lavastaja ja näitleja Voldemar Panso sünniaastapäeval, 30. novembril.

Laureaati ja teisi XXXII lennu üliõpilasi saab lisaks „Kuningas Ubule” (lavastaja Tiit Ojasoo) näha EMTA lavakunstikooli ja Noorsooteatri koostöös valminud lavastuses „1984” (lavastaja Taavi Tõnisson). 20. veebruaril jõuab Rakvere Teatris publiku ette lennu viimane ühine lavatöö, Ray Cooney komöödia “Kõik on jokk, proua minister!”, mille lavastaja on Panso auhinna 1994. aasta laureaat Peeter Raudsepp.

Õnnitleme!

Peep Lassmann
19.03.1948–27.11.2025

27. novembril lahkus meie seast Peep Lassmann – erakordne pianist, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor ja kauaaegne rektor, Estonia Seltsi, Eesti Muusikaõpetajate Liidu auliige, Eesti Klaveriõpetajate Ühingu endine juhatuse esimees ja auliige, Eesti Muusikanõukogu, Eesti Interpreetide Liidu endine esimees ja Eesti Ornitoloogiaühingu endine nõukogu esimees.

Peep Lassmann lõpetas 1966. aastal Tallinna Muusikakeskkooli ja 1971. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi Heljo Sepa klaveriklassis. Aastatel 1971–1973 täiendas ta end Moskva konservatooriumi assistentuuris Emil Gilelsi juhendamisel. Oma esimesed soolokontserdid andis ta 1969. aastal Tartu Ülikooli aulas ja Estonia kontserdisaalis. Neist sai alguse enam kui 50 aastat kestnud särav lavatee.

Peep Lassmanni repertuaar oli mahukas ja mitmekesine. Ta mängis ühtviisi kunstiküpselt Bachi ja Couperini, Beethovenit, Liszti, suuri romantilisi klaverikontserte. Siiski võib tema loometeel välja tuua kaks põhitelge, kaks suurt armastust: Olivier Messiaeni loomingu ja eesti klaverimuusika. Prantsuse 20. sajandi klassikuga sidus teda kirg ornitoloogia vastu, lisaks pakkusid Messiaeni keerukad faktuurid ja kaelamurdvad rütmid Lassmannile kui pianistile kindlasti professionaalseid väljakutseid ja eneseteostuse võimalusi. Monumentaalsete tsüklite “20 pilku Jeesuslapsele” ja “Lindude kataloog”, “Turangalîla-sümfoonia” ning “Eksootiliste lindude” esitused kuuluvad meie interpretatsioonikunsti suursaavutuste hulka. Eesti muusika regulaarne kavvavõtmine ja uute teoste esiettekandele toomine oli Lassmanni jaoks midagi loomulikku ja enesestmõistetavat. Tema kontserdikavadest ja salvestuste seast leiame Mart Saare, Heino Elleri, Eduard Tubina, Ester Mägi, Arvo Pärdi, Jaan Koha, Mati Kuulbergi, Tarmo Lepiku, Raimo Kangro, Lepo Sumera, Toivo Tulevi, Helena Tulve, Tõnu Kõrvitsa ja paljude teiste nimed. Peep Lassmanni viimasteks ülesastumiseks jäid J.S. Bachi 340. sünniaastapäevale pühendatud kontserdid selle aasta oktoobris Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis ja Tartu Ülikooli aulas ning Veljo Tormise autorikontserdid 1. ja 4. novembril Tallinnas ja Tartus.

Hinnatud kammermuusikuna on Peep Lassmann esinenud paljudes erinevates kammerkoosseisudes. Tema lavapartneriteks olid nimekad lauljad Mati Palm, Tiit Kuusik, Ivo Kuusk, Hans Georg Ahrens, Hendrik Krumm, Yolanda Hernandez, Lionelle Lhote ja instrumentalistid Aaron Rosand, Marianne Boettcher, David Grimal, Jüri Gerretz, Jaak Sepp, Edith Peinemann, Jossif Feigelson, Peeter Paemurru, Teet Järvi, Henry-David Varema, Michel Lethiec, Hannes Altrov, Toomas Vavilov, Indrek Vau. Terve kümnendi tegi Lassmann tihedat koostööd Eesti Rahvusmeeskooriga.

Peep Lassmanni kui interpreeti iseloomustas ülitõsine suhtumine helilooja teksti. Kolleegid on viidanud tema peaaegu äärmuslikule tempotruudusele (metronoom oli tal proovis alati käepärast). Lassmanni jaoks oli enesestmõistetav, et kui teose ühes osas tuli mingil põhjusel (ruumi suurus või kõlaomadused, mitte kunagi tehniline suutmatus) tempot näiteks 7% langetada (Lassmann oli väga kiire peast arvutaja), siis tuli seda teha ka kõigis teistes osades. Muidu läksid tema jaoks olulised proportsioonid paigast, muusikalist hoonet ta aga liivale ei ehitanud – objektiivsus oligi tema subjektiivsus, temas peidus olnud subjektiivne plahvatuslik jõud pidi tuginema raudsele objektiivsele alusele.

Ka Peep Lassmanni pedagoogiline tegevus, mis algas Tallinna Riiklikus Konservatooriumis kohe peale õpingute lõppu, kestis katkematuna üle 50 aasta. Tema õpilaste hulka kuuluvad Mati Mikalai, Kai Ratassepp, Marrit Gerretz-Traksmann, Ralf Taal, Marko Martin, Diana Liiv, Age Juurikas, Kristi Kapten, Piret Mikalai jpt. Inspireeriva muusiku ning mitmekülgse ja karismaatilise isiksusena jättis ta oma õpilaste mälestustesse kustumatu jälje. Õpilaste sõnul olid Lassmannis ühendatud loominguline tundlikkus ja süsteemne mõtlemine. Eesmärgid, mille poole püüdlemist ta vankumatu järjekindlusega õpilastelt soovis, tundusid sageli kättesaamatuna, kuid tagasid arengu. Loomulikult kuulus õpetuse juurde ka isiklik eeskuju ja tunnis ettemängimine, mis oli õpilastele erakordne võimalus kogeda lähedalt tipptasemel klaverikunsti, tajuda õpetaja kõlamaailma rikkust, pianistlikku tarkust, liigutuste ökonoomsust ja läbimõeldust.

Peep Lassmanni kontserttegevusele ja õpetamisele tagasi vaadates on raske uskuda, et ta tervelt 25 aasta vältel (1992–2017) suutis neid ühendada Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori vastutusrikka tööga. Prof Lassmanni juhtimisel tegi meie muusika- ja teatrikõrgkool läbi tohutud muutused: valmis uus õppehoone, avati doktoriõpe ja mitmed uued erialad, arenesid välissuhted. EMTA kinnistas oma staatuse Eesti avalik-õigusliku ülikoolina ning astus mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide ja võrgustike liikmeks.

Sellele lisaks oli Peep Lassmann ka paljude erialaorganisatsioonide juht ja eestvedaja. Eesti Muusikanõukogu presidendi rollis rääkis ta kaasa Eesti kultuuripoliitika kujundamisel, meie muusikaelu põletavate küsimuste lahendamisel ning tutvustas Eesti muusikat ja muusikaelu rahvusvahelistel foorumitel. Eesti Interpreetide Liidu asutajaliikme, esimese esimehe ja kauaaegse juhatuse liikmena andis Peep Lassmann olulise panuse liidu kujunemisse ja selle tugeva positsiooni kujundamisse Eesti muusikaelus. Ta seisis järjekindlalt interpreetide huvide ja kõrge professionaalse taseme eest. Erakordse muusikuna tunnetas ta sügavalt interpretatsioonikunsti tähendust ja vastutust ühiskonnas.

Valdkondades, mis Peep Lassmanni huvitasid, olid tal fenomenaalsed teadmised. Väljaspool muusikat köitsid teda kõige enam linnud ja maailma riikide umbes viimase 100 aasta poliitiline ajalugu. Vestlused Peep Lassmanniga neil ja muudel teemadel olid kolleegide ja õpilaste jaoks erakordselt avardavad.

Peep Lassmann oli Eesti Vabariigi Riigivapi III klassi ja Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi ordeni kavaler, ta on pälvinud Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia ja mitmeid teisi tunnustusi.

Eesti on kaotanud särava interpreedi, kunstniku ja intellektuaali, väljapaistva muusikaelu tegelase. Jääme head sõpra ja kolleegi tänutundega mäletama. Avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Rektorite Nõukogu
Haridus- ja teadusministeerium
Kultuuriministeerium
Eesti Muusikanõukogu
Eesti Interpreetide Liit
Rahvusooper Estonia
Estonia Selts
Eesti Pianistide Liit
Eesti Klaveriõpetajate Ühing
Eesti Muusikakoolide Liit
Eesti Muusikaõpetajate Liit
Eesti Ornitoloogiaühing

Ärasaatmine toimub 6. detsembril kell 12.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Muldasängitamine kell 14.00 Metsakalmistul.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) Fondi Aago Räätsa nimelise allfondi komisjon otsustas 2025. aasta stipendiumi määrata EMTA barokkflöödi eriala magistriõppe üliõpilasele Monika Välistele.

Monika Väliste on õppinud Vanalinna Hariduskolleegiumis ning hiljem G. Otsa nim Tallinna Muusikakoolis Tarmo Johannese flöödiklassis. 2024. aastal omandas ta EMTA-s bakalaureusekraadi pärimusmuusika erialal. Väliste osaleb regulaarselt EMTA barokkorkestri ja Eesti Barokkorkestri tegevuses.

Vanamuusika festivali Tallinn feat. Reval raames annab Monika Väliste  29. novembril kell 13.00 Niguliste muuseumi Antoniuse kabelis soolokontserdi.

Aago Räätsa allfondi asutas tema ema Mari-Anne Rääts 2020. aastal, et toetada varajase muusika üliõpilaste õpinguid ja enesetäiendust EMTA-s. Aago Rääts (1961–2018) oli Eesti flötist ja muusikapedagoog, kes õppis Tallinna konservatooriumis. 1980. aastate alguses mängis ta plokkflööte ja barokkflööti vanamuusikaansamblis Consortium ning tegutses varase muusika propageerijana. Ta oli õppejõud Tallinna Konservatooriumis ja on salvestanud Eesti Televisioonis 24 saatest koosneva plokkflöödi telekool-saatesarja “Flautissimo”.

Kolmapäeval, 26. novembril algab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis Eesti Keelpillimängijate Konkurss, mille ajalugu ulatub 1968. aastasse ja mis on muusikute ringkonnas hinnatud ning oodatud sündmus. 2015. aastal võitis kõrget professionaalsust nõudva konkursi tšellist Marcel Johannes Kits, 2020. aastal viiuldaja Hans Christian Aavik. 2025. aasta laureaat selgub 5. detsembril.

“See on professionaalne konkurss, mitte “sähvatus”, kus osaleja astub lavale ja esitab kolme minuti pikkuse teose. Mängijad peavad ette valmistama suure hulga muusikat, mis on eraldi professionaalsuse näitaja. Lisaks muusikalisele virtuoossusele on oluline ka muusiku intellektuaalsus, lai silmaring, kultuuri tundmine ja maailma tajumine,” sõnab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia keelpillide õppejuht, viiuli professor Arvo Leibur. Konkursi eesmärk on ka keelpillimängijate omavaheline kohtumine – tulla kokku ja vahetada muusiku- ja lavakogemusi. “Tekivad uued suhtlused ja koostööd,” lisab Arvo Leibur.

Konkursile on registreerunud 36 keelpillimängijat: 17 viiulimängijat, 4 vioolamängijat, 13 tšellomängijat ja 2 kontrabassimängijat. Osalejate hulgas on nii Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Helsingi Kunstide Ülikooli Sibeliuse Akadeemia, Viini Muusika- ja Etenduskunstide Ülikooli, Taani Kuningliku Muusikaakadeemia ja Baseli Muusikaakadeemia üliõpilasi, Tallinna Muusika- ja Balletikooli, Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilasi kui ka juba kõrgkooli lõpetanud muusikuid.

Osalejaid hindab rahvusvaheline žürii koosseisus Paula Šūmane (viiul, Läti, žürii esimees), Jari Valo (viiul, Soome), Arigo Štrāls (vioola, Läti), Fabio Presgrave (tšello, Brasiilia) ja Siret Lust (kontrabass, Suurbritannia/Eesti).

I vooru kava koosneb kolmest teosest kestusega 20–25 minutit ja peab sisaldama üht baroki või varaklassitsismi ajastu teost ning üht virtuoospala. II vooru kava kestusega 30-40 minutit koostab interpreet ise, eesmärgiga kõige paremini esile tuua oma musikaalne eripära. III voorus (finaal) esitab osaleja ühe vabalt valitud instrumentaalkontserdi koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga.

Konkursi voorud, mis toimuvad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis, on avatud kõikidele kuulajatele. I ja II vooru on sissepääs tasuta. III voorus ehk finaalvoorus, mis toimub 4. ja 5. detsembril algusega kell 19.00, esinevad finalistid koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga dirigent Arvo Volmeri juhatamisel. Kõiki voore on võimalik jälgida ka akadeemia YouTube’i kanalilt.

Eesti Keelpillimängijate Konkurss toimub Eesti Muusikanõukogu, MTÜ Muusikaline Noorus Eestis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri koostöös.

26. novembrist 5. detsembrini toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) Eesti Keelpillimängijate Konkurss, mis on muusikute ringkonnas kõrgelt hinnatud ning oodatud sündmus. Konkursi korraldajad on Eesti Muusikanõukogu, MTÜ Muusikaline Noorus Eestis ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga.

Esimest korda korraldati konkurss 1969. aastal. Pärast aastakümneid kestnud pausi toodi see 2015. aastal uue hingamisega tagasi. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia keelpillide õppejuht, professor Arvo Leibur, kes on konkursil olnud nii osaleja kui ka korraldaja rollis, rõhutab, et konkurss on sügavalt professionaalne. Ainukordseks teeb selle asjaolu, et konkursil osalejad peavad ette valmistama hulga muusikat, mis on eraldi professionaalsuse näitaja. Viimasest konkursist möödub tänavu viis aastat ning selle aja jooksul on peale kasvanud uus keelpillimängijate põlvkond, kellele pakub sündmus võimaluse end proovile panna. Konkurss rikastab muusikaelu andekate muusikutega ja avab neile tee kontserdilavadele, andes ühtlasi ülevaate noorte keelpillimängijate tasemest ja hetkeolukorrast Eestis. 2015. aastal võitis konkursi tšellist Marcel Johannes Kits, 2020. aastal viiuldaja Hans Christian Aavik.

Arvo Leibur meenutab oma esimest osalemist keelpillimängijate konkursil. Aasta oli 1981, kui ta astus lavale 16-aastase noore viiuldajana. „See oli minu jaoks suur uudis, õhin ja põnevus. Kunstilises mõttes olin alles laps – kogemusi ja isiklikku ülevaadet viiulirepertuaarist ei olnud veel palju. Õpetaja toetas mind ning oma oskuste ja eeldustega oli tohutult põnev osaleda.“ Tol korral osalesid veel Anu Järvelä, Ülo Kaadu ja Elar Kuiv, kes olid noorele viiuldajale suured autoriteedid. „Oli suur au olla sellises seltskonnas,“ sõnab ta. Ka on Leiburil meeles, et varajasi konkursse 1980ndatel saatis suur publikuhuvi. „Võimalikke alternatiive enesenäitamiseks ei olnud tol ajal palju ning sündmus oli kindlasti ainulaadne ja erakordne.“ Leibur toob välja, et tegemist ei olnud kitsale ringile mõeldud sündmusega, vaid kogu kohalik kultuuri- ja muusikaringkond võttis sellest aktiivselt osa.

Konkursi kuvandi muutus

Hinnatud viiulipedagoogi sõnul on konkursside arv tänapäeval väga suur – mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma. „On suuremaid ja väiksemaid, rahvusvahelisi ja kohalikke. Konkursi formaat kui selline ei ole maailma mastaabis nii tähendusrikas, välja arvatud mõned üksikud,“ tõdeb Leibur. Siin võib julgelt öelda, et Eesti Keelpillimängijate Konkurss on säilitanud oma tõsiseltvõetavuse. „See on professionaalne konkurss, mitte „sähvatus“, kus osaleja astub lavale ja esitab kolme minuti pikkuse teose. Mängijad peavad ette valmistama suure hulga muusikat, mis on eraldi professionaalsuse näitaja – muusik peab olema võimeline andma kontserti, esitama oma kava ja mängima orkestriga. Ühest küljest iseloomustab konkurssi sügav professionaalsuse püüe, teisest küljest ei saa mööda vaadata sellest, et tegemist on siiski mänguga. Siin jääb žürii seisukoht alati mingis mõttes subjektiivseks. Inimestel on erinevad maitsed ja nad kuulavad erineva nurga alt – kes on emotsionaalsem, kes ratsionaalsem, kes stilistiliselt väga nõudlik. Sageli tekib aga suveräänne liider – keegi, kes on nii silmapaistev, et haarab kohe kuulaja ja žürii kaasa, nii et küsimusi ei teki,“ räägib Leibur. „Tugev kunstiline tase tuleb igal juhul välja.“

Pikk paus andis konkursile uue hingamise

Eesti Keelpillimängijate Konkursil oli ligi 30 aastat kestnud paus. Selle põhjuseid saab ainult oletada: „Võimalik, et konkurssi tabasid üleminekuaastad 1980. ja 1990. aastatel. Võimalik, et nii palju oli kõike muud. Ühiskond elas läbi murdelisi aegu. Võib-olla ei olnud õiget kohta või õhkkonda selle konkursi jaoks. Vabaduse saabumisel toimus tohutult palju – piirid kadusid ära, inimestel oli palju teha, mindi välismaale õppima jne.“ Ka Leibur oli üks nendest, kes 90ndatel töötas kodumaalt eemal, Hollandis. „Inimesed pääsesid kuidagi valla, avastasid maailma,“ meenutab Leibur. Siiski on ta näinud, kuidas konkurss on jätkuvalt kaalukas ning pakub nii kõneainet kui ka uusi säravaid nimesid muusikamaastikul. Nii usub Leibur ka tänavusest konkursist, et see on selline, nagu ta oma mälestustes meenutab: fokuseeritud ning professionaalsetes ringkondades arutelu ja suhtlemist soodustav. Konkursi eesmärk on ka omavaheline kohtumine – tulla kokku ja vahetada oma muusiku- ja lavakogemusi. Tekivad uued suhtlused ja koostööd, mis selle konkursiga kaasnevad.

Tänapäeva muusiku erinevad tahud

„Vanasti öeldi, et päris haruldasi talente tuleb kord viiekümne aasta tagant. Mina ei tahaks nii julgeid seisukohti välja öelda,“ sõnab Leibur. Igal konkursil on osalenud keegi, kes on jäänud silma. Lisaks muusikalisele virtuoossusele on tema sõnul oluline ka muusiku intellektuaalsus, lai silmaring, kultuuri tundmine ja maailma tajumine. Ajas on muutunud ka see, kuidas oma annet avaldada: kas traditsioonilises vormis kontsert on ainus lahendus või on võimalik publikuga rääkida ning oma oskusi huvitavamas vormis jagada? Või kombineerida muude kunstiliikidega? Laval olemise oskus, publiku ja meediaga suhtlemise kunst – need omadused mängivad tema sõnul praegu eriti suurt rolli. Eesti Keelpillimängijate Konkursi nõuded on koostatud nii, et need ei suruks muusikuid rangetesse raamidesse ning annaks võimaluse näidata end ka väljaspool rutiinset raamistikku. „Aastakümneid on mängitud konkurssidel ikka samu teoseid, mis lõpuks võivad tüütuks muutuda, kuid siin ei ole miski keelatud,“ lausub Leibur. „Konkursil osaleja saab ise valida ja otsida oma repertuaari, avastades ka selliseid teoseid, mida kõik professionaalidki ei pruugi teada.“ Teine voor annabki selle võimaluse – avada noore interpreedi isiksust ja kunstilisi püüdlusi, näidata, kellena muusik antud ajahetkel ennast tajub. „Mitte et nüüd kõik hakkaksid leiutama, kuid mingeid püüdlusi on alati rõõmustav näha.“

Kuidas siis konkursiks ette valmistuda? „Spetsiaalset filosoofiat siin ei olegi – see on nagu spordis: vaja on trenni teha ja kava tuleb lihtsalt ära õppida, nii hästi sisse töötada, et esitus alati õnnestuks. See nõuab palju nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Harjutamine ja esinemispraktika on äärmiselt tähtsad, et muusik oleks vormis ja valmis laval andma oma parima,“ rõhutab Leibur.

Eesti Keelpillimängijate Konkursi kõik voorud on kuulajatele avatud. Konkursi finaalkontsertidel 4. ja 5. detsembril esinevad finalistid koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga dirigent Arvo Volmeri juhatamisel, piletid Piletikeskusest!

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja neljandas numbris (sügis 2025).

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on alates Venemaa jõhkrast sissetungist Ukrainasse 24. veebruaril 2022 toetanud siin õppivaid Ukraina kodanikke ning pakkunud õppimisvõimalusi Ukrainast saabuvatele sõjapõgenikele. Hetkel õpib akadeemias 16 ukrainlast.

Ukraina üliõpilased on oodatud alustama või jätkama oma õpinguid EMTA-s ka järgneval õppeaastal. EMTA senati otsusel on Ukraina üliõpilaste õppemaks ingliskeelsetel õppekavadel võrdsustatud Euroopa Liidu maade kodanike õppemaksuga. Eestikeelsetel õppekavadel on õppimine tasuta. EMTA pakub kõigile välisüliõpilastele ka keeleõppe võimalusi.

Kontakt:
Liina Deutschler
Rahvusvaheliste üliõpilaste nõustaja
liina.deutschler@eamt.ee
667 5722

Psühholoogiline abi:
Ivika Born
Psühholoog, võrdse kohtlemise usaldusisik
ivika.born@eamt.ee
5179977

Täiendav info Ukraina sõjapõgenikele: https://kriis.ee/julgeolekuolukord-euroopas/info-ukraina-sojapogenikele

EMTA heategevuskontserdid Ukraina toetuseks

6. märtsil 2022 korraldas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia heategevuskontserdi Ukraina toetuseks. Sündmust saab järele vaadata siit.

14. ja 16. märtsil 2023 leidsid EMTA suures saalis aset kaks Ukrainale pühendatud heategevuskontserti, rohkem infot siit.

28. novembril kell 19.00 avaneb Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja fuajee galeriis koostöönäitus “Eirates Piiride Ettekirjutusi”, mis koondab esmakordselt Eesti Kunstiakadeemia, Kõrgema Kunstikooli Pallas ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudengite ja vilistlaste loomingu.

Piiride vajalikkust mõtestades jõudis näituse kuraator nende avardamise ideeni. Tegemist on katsega etteantud raamidest lahti öelda, jõudes otsapidi koguni uute tavade konstrueerimiseni. Erisuguste tehnikate kaudu pakuvad kunstnikud tõlgendusi nii kultuurilise kui ka vaimse maailma avarustele. Ühtlasi on esindatud argisfääri tungiva digimaailma voorused, samas pakutakse sissevaadet inimsuhete puntrasse. Seades piire teistele takerdume varem või hiljem omaenda piiramisrõngasse ning siinkohal visualiseerivad võimalikke lahendusi kunstnikud, kelle jaoks takistuste ületamise võimalikkus on omaette väärtus.

“Tänapäeval, kui liikuvus, digitaalsed sidemed ja kultuuridevaheline dialoog on muutunud igapäevaseks, kerkib taas küsimus: kus asub piir ja mida tähendab selle ületamine?” tõstatab näituse kuraator küsimuse väljakujunenud piiride tegeliku ulatuse üle.

Eesti loomekõrgkoolide soe läbisaamine on pikemat aega innustanud otsima uut laadi koostöövorme. Käesoleva aasta suvel loodi kolme kooli üliõpilasesinduste ning EMTA rektori poolt soodne pinnas ühise näituse tekkeks. Ühisnäitus võimaldab erinevate kunstivormide vahelist diskussiooni ning seejuures sillutab tee uues formaadis koostöö jätkumisele. Novembri lõppu jääv avamise aeg ei ole mitte juhuslikult valitud – see on tänuväärne võimalus enne eksamiperioodi ja talviseid kohustusi hetkeks kokku tulla ja endi auks klaase tõsta.

Näitus jääb avatuks 1. veebruarini 2026.
Avatud E–R 8–20 L–P 10–20
Sissepääs tasuta

Kuraator: Caroline Murumägi (Eesti Kunstiakadeemia)
Näituse algidee: Hedvig Ehrlich (Eesti Kunstiakadeemia), Isabella Kaumann (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), Mirabell Veli (Kõrgem Kunstikool Pallas)
Kunstnikud: Andi Poolak, Maria Grünberg, Greete Säre, Isabel Laureen Kukka Roman, Elis Liik, Triine Roosalu, Xenia Kvitko, Nele Luik, Helen Lang, Teele Saag, Tiia Silm, Adele Maria Arengu, Enlil Sonn, Mirabell Veli, Nele Liibek (ÖÖ. LIIBEK), Maria-Netti Purga (Kõrgem Kunstikool Pallas); Aliisa Alma Reetta Ahtiainen, Jacqueline- Desiree Rosenthal, Anna Weidebaum, Selene Taur, Alexandra Lisette Pere, Kertu Liina Valk, Dénes Kalev Farkas, Anu Kalm, Anu Maarand, Mark Antonius Puhkan (Eesti Kunstiakadeemia)
Projektijuhid: Õnne-Mary Tõnurist, Karmen Grünberg (Eesti Kunstiakadeemia)
Näituse kujundus: Caroline Murumägi
Graafiline disain: Mark Albert Villand (Eesti Kunstiakadeemia)
Tehniline juht: Kirke Kaunis (Eesti Kunstiakadeemia)
Koordinaatorid: Mirabell Veli, Isabella Kaumann, Liis Lillemägi (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)
Assistent-organisatoorne tugi: Triine Roosalu (Kõrgem Kunstikool Pallas)
Raamatupidamine: Anastassia Langinen (Eesti Kunstiakadeemia)
Avamisprogramm: Valve Saarma (Eesti Kunstiakadeemia)
Kommunikatsioon ja sotsiaalmeedia: Roosi Raev (Eesti Kunstiakadeemia)
Tekstiline tugi: Õnne-Mary Tõnurist, Roosi Raev, Isabella Kaumann, Valeriya Ferschel
Juhendaja: Johannes Säre