optais amme: kõik, mida ma teen, on tähetolmu ümberkorraldamine

i am made and remade continually

Sofia Filippou

Kreeka

Etendused

31.05. 18:30
01.06. 17:00*
02.06. 17:00

Ungru lossi varemed, Kiltsi tee, Haapsalu, 90403 Lääne maakond
https://maps.app.goo.gl/aLayfyaGymAZd94w6
*peale etendust vestlus autoriga

Autor ja lavastaja SOFIA FILIPPOU (Kreeka)
Helilooja ja -kujundaja BEN OSBORN (Saksamaa/Inglismaa)
Stsenograafia ja arhitektuur MARI MÖLDRE
Kaaskirjutaja MIA TAMME
Koreograafiline kontaminatsioon PÄÄSU-LIIS KENS, HELINA KARVAK, ELINE SELGIS
Dramaturgiline konsultatsioon PAULI PATINEN (Soome)
Videokunstnik INNA TARAKANOVA
Produktsiooniassistendid INDREK KORNEL ja LAURA PÕLDMA
Etendajad Andreana Ambros, Daili Kruusamägi, Lotta Laureen Loo, Emma Lumi, Kaisa Heleen Lääne, Anette Merisalu, Janina Ruotsalainen, Iris Rämmeld, Agnes Katariina Selirand, Katrin-Liis Seppenen, Emmelgelina Sudovtseva, Annabel Sõlg, Kertu Vähi, Karin Aarelaid, Helen Agu, Polina Albert, Monika Annijerv, Mia Elise Ehasoo, Georg Eller, Merilin Kruberg, Sofia Martila, Elina Ojasaar, Mariann Onkel, Berta Parv, Karmen Teesi Pregel, Maria Schotter, Herta Soro, Lisette Taube, Annabel Vinnal, Laura Lisette Lepvalts, Pääsu-Liis Kens, Helina Karvak, Eline Selgis

Produktsioon CPPM Manifestal, Undercurrent OÜ ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Toetavad Eesti Kultuurkapital, Tallinna Ülikool ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia

Pimedus.                        Jah, pimedus.                        Nagu embus. Maitssssev.

Kaitsev. Külalislahke. Nagu langemine. Maa. Nagu tekk, nagu ema. Must. Niiske. Siis tuleb vihm, ma mäletan vihma, ma mäletan seda oma nahalllmmmm, ütles ta vihmale. Mmmmm, ja nad jõid selle sisse. ma olen jätkuvalt loomises ja taasloomises. Ja vihm, täielikult kuulamisse uppunud olend. ma sirutasin käe, et puudutada

sinu rangluu otsa ja sa muutusid…

mullaks, sinust sai

muld minu sõrmede

-ja eoste vahel.  Millal olid sul viimati eosed taskus?

“optais amme” on koreograafiline kohaspetsiifiline ooperiinstallatsioon, mis hõlmab 36 inimesest koosnevat esinejaskonda ja lossi varemeid, mis asuvad millekski saamise ja lagunemise vahepeal. Legend Ungru lossi varemetest on legend armastusest ja kaotusest, mis ulatub teispoolsusesse ning paljastab ajapragudest leitud mütoloogiad. Loss, mis ei saanud mitte kunagi valmis, kus inimesed ei ole mitte kunagi elanud ja mida tavaliselt näeme sõitva auto aknast maastiku osana, muutub peremeheks ja peategelaseks interkultuurilise ja liikidevahelise jutuvestmise multisensoorsel uurimisretkel.

“On oluline, millised lood loovad maailmu, millised maailmad loovad lugusid.”

Donna Harraway

mis juhtub, kui me lubame teistel maailma loomise projektidel kujundada narratiive, mida me kasutame enda ja oma rolli mõistmiseks ökosüsteemis?

Selle lavastuse eesmärk on luua ainulaadne ruum, kus saab suhelda üleinimliku maailmaga, keskkonnaga, müüdi ja ajaga sügavuti. Kohtumine lugudega, mis sünnivad, kui me tantsime ümber oma maailma narratiivide mõrade.

Ilmastunud klaveri hääl kajab alaliste kivide ja vaimude saladusi. Armastuslaulud lagunevad mullas. Inimkehad muutuvad maastikuks, põimuvad koha olendite ja mälestustega, sulandudes hübriidiks, andes teed teiste häälte kuuldavusele.

Milline saladus on kaalul, kui keegi tõeliselt kuulab?

Kõik, mida ma teen, on tähetolmu ümberkorraldamine nüüd     nüüd jälle natuke, vähehaaval, eosed magavad pimeduse alllllotsssides embust, teevad radasid ja teevad elu ja teevad ssssssseeni ja mälestusi. Pimedussssjaah, pimedus, nagu embus, maitsssev, mahe, kaitsev, külalislahke, nagu langemine.

Igavik, kergelt kantud asi, väike asi,

igapäevane asi.

Kreetal sündinud ja üles kasvanud Sofia Filippou (1995) on õde, tütar, sõber, armastaja, ristkontamineerija, liikuja, poetess, osaliselt akadeemiline, enamasti kunsti tegev inimene. Peamiselt loob ta tantse elu mõistmiseks – mõnikord lihtsalt selleks, et seda nautida. Ta on uurinud võimalusi olla maailmas kehana, ökosüsteemina, tantsuna. Tema teoste juured on soovis kasvatada sügava tunnetuse praktikaid ja need on poeetilised maailma loomise uurimused; maailmad, mis eksisteerivad asjade äärel.

Eestisse tõi teda 2020. aastal residentuur TantsuRuumis ja sellest ajast saati on ta elanud Tallinnas. Märtsis 2023 sai tema koostöö tantsukunstnik Eline Selgisega  – “ABOUT US – kallistamise koreograafiad” Eesti Teatri aastaauhinna kui 2022. aasta parim tantsulavastus.

Unistades maitsta tuntud ja tundmatu põimumist, töötab ta tunnetuse ja intuitsiooniga ning juhindub kehast kui peamisest tarkuse ja teadmiste allikast. Ta püüdleb kehade dialoogi poole. Talle meeldivad kehad; liikuvad kehad, puhkavad kehad, meelepette kehad, veekehad, ebakõlalised kehad… Talle meeldivad ka lood, mõistatused, põrandal rullimine ja mikrofoni rääkimine. Mõnikord meeldib talle laulda.

Talle meeldib alati tantsida.