PUUDU(TU)S: ÜKS LUIGELAUL

(Dis)appearance: A Swan Song

Britt Kõrsmaa

Eesti

Etendused
6 | 7 | 8* juuni 19.00
Pirita TOP
*peale etendust vestlus autoriga

Autor-lavastaja BRITT KÕRSMAA
Visuaalkunstnik MIKK-MAIT KIVI
Helikujundaja HENDRIK KALJUJÄRV
Stsenograaf RIIN MAIDE
Etendajad ja kaasloojad MAARJA TOSIN, RASMUS JENSEN (Taani), SHION YOKOO-RUTTAS (Jaapan), SOFIA FILIPPOU (Kreeka), TRIIN KAUBER

Produktsioon CPPM Manifestal ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Toetab Eesti Kultuurkapital

“puudu(tu)s: üks luigelaul” on kohaspetsiifiline lavastus, mis uurib kaduvuse, ajalikkuse, puuduoleku, lõppemise ja kaotusvalu olemust.

Pirita TOP hotelli-ja spaakompleks on seisnud 2–3 aastat külastajatest tühjana, oodates ehitustöid, millega teda asutakse uuendama, see tähendab kõigepealt: lammutama. Lammutustöid plaanitakse alustada basseinist. Bassein on ajas tardunud, tühjana seistes on ta kaotanud oma funktsiooni, oma elu mõtte. Ta ootab oma surma. Ta on piiripealses olekus, kus ta juba kõduneb, kuid siiski veel eksisteerib oma praeguses olekus. See on üks pikk, välja veninud hüvastijätt.

Lähenev hukatus, eesootav lõpp, mis kahtlemata saabub, on pannud tühja basseini absurdselt traagilisse, eksistentsialistlikku olukorda. Me kõik liigume oma lõpu poole. “puudu(tu)s: üks luigelaul” on keha-ja ruumipõhine lavastus, mis peegeldab inimeksistentsi olemust, luues seose ruumiga, millel on oma ajalugu, seisund ja elukaar. Inimkehad astuvad kontakti ruumiga, andes sellele oma agentsuse ning süüvides sellesse koostoimesse. Kuidas ruum oma arhitektuuri, atmosfääri ja seisundiga mõjutab meie taju, kogemist ja kujutlusvõimet? Millest see ruum räägib, kui me võtame aega kuulatada? Mida meil on võimalik jagada?

“puudu(tu)s: üks luigelaul” on ärasaatmine, pühendus, itk, riitus, kutse, ilmajäetuses kümblemine, tühjuse kallistus. See on püüe luua kontakti ajalikus, ajutises, katkevas maailmas. Kohtume selles ruumis, selles hetkes – nii kaua kui me veel siinpool oleme.

Britt Kõrsmaa (1988) on Eesti tantsu-ja etenduskunstnik ning koreograaf. Hetkel on ta lõpetamas magistriõpinguid kaasaegsete etenduskunstide (CPPM) erialal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Ta on lõpetanud Tallinna Ülikooli koreograafia erialal ning töötas enne CPPMi õppima asumist peamiselt tantsija ja koreograafina teatrilavastustes, mitmesuguste ürituste ja projektide raames ning tegi koostööd erinevate muusikaartistidega. Näiteks on ta loonund koreograafia Vanemuise lavastustele “Beatrice” (2017), “Persona” (2019) ja “W” (2019) ning astunud üles Eesti Vabariigi aastapäeva kontsertlavastuses “Igal linnul oma laul” (2020).

Briti tõi CPPMi soov süvendada oma loomepraktikat, liikuda lähemale iseendale ning leida oma hääl kunstnikuna. Briti soololavastus “practice makes peculiar”/“harjutamine teeb mei… d iseäralikuks” uuris hermeetilises keskkonnas tegutsemise absurdsust läbi väljavõtte isiklikust ajaloost ning häälekasutust reaalses ja imaginaarses ruumis. Britti huvitab publiku ja etendajate autentne kohtumine ajas ja ruumis ning need potentsiaalid, mis selles kohtumises sisalduvad. Tema lähenemises peitub püüe leida tegelikku kohalolu ja kontakti ning ühisväljas jagada taju- ja seisundipõhist kogemust.