CPPM MEISTRIKURSUS
WIM VANDEKEYBUS
MARIA KOLEGOVA

Ultima Vez

Workshop
10-21.02.2025

Avatud Tund
21.02.2025 19:00
EMTA black box

WIM VANDEKEYBUS

Wim Vandekeybus (snd 1963) on Belgia koreograaf, tantsija, filmitegija ja fotograaf, kes asutas 1980ndate keskel kompanii Ultima Vez. Rahvusvahelisele areenile jõudis ta juba oma debüütteosega „What the Body Does Not Remember“ (1987), mis pälvis Bessie auhinna uuendusliku lähenemise eest. Tema teine lavastus „Les porteuses de mauvaises nouvelles“ (1989) sai samasuguse tunnustuse osaliseks. Viimase paarikümne aasta jooksul on Vandekeybus tõestanud end kaasaegse tantsu teerajajana ja loob nii kodu- kui ka välismaal piire kahtluse alla seadvaid lavastusi.

Vandekeybus on tuntud oma vistseraalse ja energiaküllase stiili poolest. Ta uurib intuitsiooni ja intellekti, kehalise ja emotsionaalse ning indiviidi ja grupi vahelisi pingeid. Tema tööde keskmes on inimeste reaktsioonid äärmuslikele olukordadele, mida ta nimetab „katastroofi hetkeks“. Vaatamata jõulistele teemadele põimib ta oma koreograafiasse ka huumorit ja mängulisi elemente, näidates nii oma lavastustes pidevalt ilmnevat duaalsust.

Kogu oma karjääri jooksul on Vandekeybus järginud multidistsiplinaarset lähenemist ja ühendanud oma tantsulavastustesse muusikat, filmi ja teatrile omast narratiivsust. Ta on teinud koostööd tuntud muusikutega, sealhulgas David Byrne’i, Marc Riboti ja Trixie Whitleyga ning loonud lühifilme nagu „Blush“ (2004) ja „Monkey Sandwich“ (2013).

Alati uusi vorme otsides on tema looming arenenud puhtfüüsilistest uurimustest keerukamate narratiivideni, mille näiteks on klassikaliste tragöödiate adaptatsioonid ja koostöö kaasaegsete kirjanikega. Aga isegi kui Vandekeybus laiendab oma lugusid ja nende jutustamise viise, jääb tema julge ja dünaamilise koreograafia juureks liikuva keha toores jõud.

MARIA KOLEGOVA

Maria Kolegova on vene-belgia tantsija ja õpetaja, kes alustas balletitreeninguid viieaastaselt. Ta on õppinud kaasaegset tantsu Jekaterinburgi kaasaegse tantsu koolis, mida toetab Kaasaegse Kunsti Keskus. 2004. aastal esines ta L. Aleksandrova soologa kaasaegse tantsu võistlusel Soulis, Lõuna-Koreas, kus võitis kuldmedali.

Pärast teatriakadeemia lõpetamist oli Kolegova 2007. aastast kuni 2012. aastani Moskvas Vene Kammerballeti „Moskva“ liige. Sel perioodil tegi ta koostööd selliste silmapaistvate koreograafidega nagu Martin Forsberg, Andrea Boll, Régis Obadia, Paul Selwyn Norton ja Nikita Dmitrijevski, osaledes näiteks lavastustes „Terraclinium“ (Dmitrijevski) ja „Kui suus kasvaksid seened“ (Boll). Tema laiahaardeline esinemisalane taust on viinud jätkuvate katsetusteni erinevate tantsutehnikate, võitluskunstide ja joogaga.

Alates 2012. aastast on Kolegova esinenud koreograaf Wim Vandekeybusi trupiga Ultima Vez, tantsides sellistes tähelepanuväärsetes lavastustes nagu „What the Body Does Not Remember“ (2013), „Mockumentary of a Contemporary Savior“ (2017) ja „Hands Do Not Touch Your Precious Me“ (2021). Loomingulise tegevuse kõrval tegeleb ta aktiivselt pedagoogilise tööga, viies läbi töötubasid ning aidates kaasa mitmete loomingu- ja koolitusprogrammide läbiviimisele üle Euroopa ja Venemaa. Kunstiliste ja pedagoogiliste sihtide kaudu jätkab Kolegova oma loomingulise silmaringi laiendamist ja järgmise põlvkonna tantsijate kasvatamist.

ULTIMA VEZ

Ultima Vez on tantsukompanii, mille 1980ndate aastate keskel asutas koreograaf, tantsija, filmitegija ja fotograaf Wim Vandekeybus. Trupp esindab Vandekeybusi unikaalset liikumisstiili, mis uurib selliseid teemasid nagu keha ja meele, mõistuse ja tunnete ning grupi ja indiviidi vaheline konflikt.

Vandekeybusi lavastused võtavad assotsiatiivsete montaažide kuju ning ületavad distsipliinide vahelisi piire, säilitades samas tugevalt juurdunud autonoomia. Tema teatraalsesse väljendusse on integreeritud elav muusika ja video/film, sageli on need lavastustes liikumapanevaks jõuks. Vandekeybus on teinud koostööd mitmete muusikutega, sealhulgas Thierry De Mey, Peter Vermeersch ja David Byrne. Ta on loonud ka lühifilme nagu „Blush“ ja „Monkey Sandwich“ ning mängufilmi „Galloping Mind“.

Aja jooksul on Vandekeybus arendanud välja jõulise jutustamisstiili, mis esitab sidusaid muinasjutte. Sageli keerlevad need kogukonna, üksikisikute ja konfliktide ümber. Tema viimased tööd, sealhulgas „Mockumentary of a Contemporary Saviour“ ja „TrapTown“, väljendavad sügavat muret praeguse globaalpoliitilise olukorra pärast. Iga Vandekeybuse lavastus näitab tema püüdlusi uute vormide poole, mille juured on keha enda olemuslikus energias. Ultima Vezi etendused on kõrgelt hinnatud mitte ainult Belgias, vaid kogu maailmas.