CLARISSE DEGENEFFE (Belgium)

Kehastunud filosoofia · Mütopoeetiline visuaalkunst · Parrhesiastlik etenduskunst

Belgia päritolu Clarisse alustas oma kunstiteed Kleine Academies (Jacques Lecoq), enne kui omandas näitlejahariduse Brüsseli Riiklikus Audiovisuaal- ja Etenduskunstide Instituudis (INSAS). Seejärel õppis ta filosoofiat ja kunstiajalugu Leuveni Katoliiklikus Ülikoolis, enne kui omandas magistrikraadi Panthéon-Sorbonne'i ülikoolis, spetsialiseerudes kinoajaloole. Lisaks on tal kaks sertifikaati: Shakespeare'i intensiivkursus Londoni Kuninglikust Draamakunsti Akadeemiast (RADA) ning filmindussertifikaat Beaconsfieldi Riiklikust Filmi- ja Telekoolist (NFTS).

Tema akadeemiline uurimustöö käsitles selliseid teemasid nagu 1970. aastate performance-kunsti traditsioon, naiselikkuse turundamine Riot Grrrli punkajastul, naisviha deemonlik kuju Dostojevski ja Freudi töödes ning vägivalla tehnoloogiad kunstis ja kultuurisüsteemides Antonin Artaud' vaatenurgast. Kinoajaloole spetsialiseerudes kirjutas ta oma lõputöö naisarhetüüpidest Pier Paolo Pasolini filosoofilises ja kinematograafilises loomingus.

Kõrvuti uurimustööga kulgeb mütopoeetilise visuaalkunsti praktika: joonistamine kui unetöö, mis tõlgib unes ja piiripealsetes seisundites esile kerkiva visuaalseks sõnavaraks, mis toimib väravana kehaseisunditesse, olgu see paberil, ekraanil või laval.

See on pinnas, millelt lähtub tema praegune lõpuprojekt Phantasmata (tema varasema soolo Voodoo Child loomulik jätk, mis tugines Agambeni teosele House on Fire ning pöördub seekord tema Nymph'i poole): muusikaline etendus, mis jälgib elementaarolendeid, kes on välja jäetud igasugusest lunastuse ökonoomiast.