Metallraam mu peos on külm. Mu parem käsi puudutab alumist toru, proovin leida õiget haaret. Vasak järgneb – ainult üks aste kõrgemale. Ma avan silmad, kuid miskipärast ebaõnnestun / Kui pilved liiguksid, pimestaks mind valgusvihk. Ma puudutan hoopis oma nina. Ma ei suuda enam selle struktuuri äärel tasakaalu leida, habras nagu mõte, elades ainult sinu / Ülesanne oli tippu ronida ja neile silma vaadata. Siit ülevalt tundub kõik nii väike ja suur samaaegselt. Ma tunnen õhus hõljuva halli tolmu maitset – ma isegi ei tea, mis asi see on – mis see on? / Ma mõtlesin selle ülesande peale. Kas ma teen seda õigesti? Kas ma ütlen, mida ma mõtlen või ma mõtlen ainult sellepärast, et ma pean rääkima enda / Erakordselt vali heli on tekitanud mu peas vaikuse. Siin ei ole midagi kuulda. Ma olen siin, kõik on tehtud. Vist on läbi. Mäng / Metallraam mu peos on külm.

5 õrna keha, mida ümbritseb hapra kipsi ja jõuliste metallstruktuuride maastik, esitavad liikumiste kordusi, mis asetsevad kuskil funktsionaalsuse ja tarbetuse piirimail. Etendajad asetavad ja sobitavad end konstruktsioonidesse, mis viitavad kohati absurdsele jõusaalile või ehk hoopis kolossaalsele mänguväljakule. Nad otsivad pidevalt hetki enne kurnatust ja õnnestumist ning panevad proovile ülima eesmärgini jõudmise võimalikkuse. Mäng ootuste loomise ja nende lõhkumisega, reaalsete ja nähtamatute reaalsuste vahel.

“Läbi kukkumine” on lavastus, mis venitab aega. Lavastuses testitakse vaimse ja füüsilise vastupidavuse erinevaid staadiume, julgetakse end proovile panna ning väärtustatakse ebaõnnestumist ja selle võimalikke/mitmeid eri definitsioone.