Palju õnne, Merle Karusoo!
1. juuli 2024
Täna tähistab juubelit lavastaja ja lavakooli kauaaegne õppejõud Merle Karusoo.
Karusoo on lavakunstikooli 7. lennu vilistlane ning alustas tööd lavakooli õppejõuna kohe pärast lõpetamist 1976. aastal ja on vaheaegadega töötanud siiani. Lavastanud pea kõigis Eesti teatrites.
Aastatel 1987–1998 oli Pirgu Arenduskeskuse mälusektori juhataja. Arenduskeskuses hakati Karusoo eestvõttel koguma eestlaste elulugusid ja see on jätkunud aastakümneid pärast arenduskeskuse tegevuse lõppu. Mälu ongi Karusoo tegemiste tuum. Karusoo on Eesti mäluteatri, elulooteatri ja dokumentaalteatri ema. Tema elulugudel põhinevad lavastused on sageli käsitlenud tundlikke teemasid ja andnud hääle ühiskonna äärealadel tegutsevatele inimestele. Oma tegevusega on Karusoo mõjutanud tervet põlvkonda nooremaid teatritegijaid ning praegune dokumentaalteatri esiletõus põhineb just tema töömeetoditel ja eetikal.
Juba 25 aastat tagasi alustas Karusoo aja- ja elulugu põimiva projektiga „Kes ma olen” ning jätkab sellega tänaseni töötades erinevate gruppidega (näiteks Ida-Virumaa eesti keele õpetajad, üliõpilased EMTAs ja TÜVKAs jpt). „Kes ma olen”-projekt lõpeb alati esitlusega. Karusoo ütleb, et ta „ilmutab elulugusid” ning et „meie rääkimata lood käärivad mürgiks”.
Lisaks on Karusoo oma õpetaja, lavakunstikooli asutaja Voldemar Panso pedagoogika parimaid tutvustajaid ja edasikandjaid, teda peetakse üheks tegevusliku analüüsi meetodi silmapaistvamaks praktiseerijaks Eestis. 1980. aastal avaldas ta raamatu „Mida on õpetanud Voldemar Panso” ning 2020. aastal kaheköitelise käsitluse „Panso 100: nii palju kui andsid koerale…”. Oma dokumentaalsed teatritekstid on ka kogunud mahukasse kogumikku “Kui ruumid on täis” (2008).
Karusoo on pälvinud Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1998), Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2001), riikliku kultuuri elutööpreemia (2018), Tartu Ülikooli rahvusmõtte auhinna laureaadi tiitli (2023) ja mitmeid teatri- ja näitekirjanduse preemiaid.
Foto: Arvo Tarmula/ Lääne Elu