In memoriam Jaan Tooming (28. III 1946–5. IV 2024)
6. apr. 2024
„Vaat kui huvitav see on: näitlemine ja lavastamine – ma ei ole suutnud neid kunagi tööks pidada. Nad on olnud mulle alati rõõmu allikaks, kus saab astuda argipäevast välja teisele tasandile. Ma pole kunagi mänginud loomulikul, argirealistlikul tasandil. Nad on tõstnud mind, isegi kõige realistlikumad osad, on ikka tõstnud mind tasandile, kus ma järsku tunnen, et olen mingisuguses imelikus joovastuses, teises seisundis. Ja see seisund tekkis juba kooliajal, varsti kohe. Ja hiljem kogu aeg, alati olen mängides joobunud. See pole olnud loomulik seisund, praegu tagantjärele ma nimetan seda ekstaasiseisundiks …. Iga roll viis mind mingisugusesse kummalisse seisundisse, mida ma ei oska isegi seletada. Aga see oli alati rõõm. Ja osa ei väsitanud mind peaaegu kunagi, vastupidi, ta andis mulle jõudu. Pärastpoole ma tundsin – see jõud kasvab mängides. Ja etenduse järel ka – mul oli hea olla.”
(„Lavakooliraamat 1”, 2007, lk 166-167)
Foto: Heidi Maasikmets/ERR