Kargel ja päikselisel emadepäeval lahkus meie seast Õpetaja ja kultuurimälu Hea Hoidja – teatriloolane ja -kriitik, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor, lavakunstikooli kauaaegne teatriajaloo õppejõud Lea Tormis (17. XII 1932 – 11. V 2025).

Kallis Lea!

Sa pühendasid üle kahe kolmandiku oma elust teatriloole ja lavakunstikoolile. Toompeal, toonases lavakunstikateedris alustasid Sa koolmeistrina 1961. aastal. Oled õpetanud teatritudengeid alates II lennust kuni XXIX lennuni. Õnneks on mõne lühiajalisema kohtumise, samuti tekstide ja salvestuste kaudu Sinu teatriteadmistest ja kultuurimälust osa saanud ka hilisemad õpilased – kuni tänase päevani välja.

„Teatrimälu” – nii pealkirjastasid oma artiklivalimiku „Eesti mõtteloo” sarjas (Tartu 2006). See mõjub olemuslikuna. Sa oled öelnud, et teater „võib mõnikord tähendada igavikuhetki igapäevas” ja osutanud nii mõnelegi lavastusele, mille „maailma tahaks tagasi minna. /—/ Need on lavastused, mis kannavad endas mälu. Mis ei kuulu otseselt ei traditsiooni ega uuendusse, vaid loovad omaette maailma, mis jääb.” (Pangem tähele: „maailmad, mis jäävad” versus vahel juba viledakski kulutatud kujund teatrist kui pöördumatult kaduvast kunstist!)

Teisal oled sõnastanud nõnda: „Minu meelest: kultuur ja teater ongi mälu. Ühe inimese, aga ka ühe rahva mälu. See, mis teatris on kirjeldatav ja dokumentaalselt jäädvustatav (seda pole palju!), segiläbi värelevate visioonide, unenäoliste mälupiltide, müütide, legendide, ajajärgu kujutluste ja anekdootidega. See ongi teatrilugu, võtke või jätke.”

Sa oled meie rahvuskultuuris esimene eriharidusega teatriuurija ja -kriitik (GITISe vastav diplom 1956. aastast). Nii nagu aasta varem GITISe lõpetanud Voldemar Panso oli esimene diplomeeritud lavastaja. 1950ndatel alguse saanud arvustajatöö kohta oled Sa aga tagasivaates tõdenud, et see on „vastamata armastuse vaev”. See võib ositi paika pidada küll, aga …

Teatritegijad on Sind vägagi hinnanud. Merle Karusoo on Sind nimetanud usaldusväärse tagasiside andjaks: „Algul tundus, et ta kiidab kõiki, nüüd ma tean, et ta ei kiida kedagi. /—/ … tema rahulolematus on üks produktiivsemaid /—/ ta on p o o l t, s.t ta mõistab taotlusi, ka neid, mis pole realiseerunud, ka neid, mida ta ei toetaks, ja ütleb alati väga täpselt ära, mis puudu jääb. Aga ütlemise vorm on toetav, julgustav, edasi aitav. Ta aitab meil püsida meie omal teel.”

Üldiselt, hea Lea, oledki Sa vähem kirjutanud niinimetatud jooksvat kriitikat ja sedavõrd enam pühendunud teatriloole. Eelistanud omakorda olla mitte teatriteadlane, vaid pigem teatriloolane. Aga tegelikkuses oled Sa olnud kõike seda – koolmeister, teatri mõtte- ja vaimukaaslane, teatrimõtte ja emakeele hea hoidja … ja rohkem veel.

Sa oled alati rõhutanud teatriloo jäädvustamise-dokumenteerimise vajadust. Meenutagem näitena Su kirjutist „Draamateatri „Kolm õde” mõnede ajalooliste ja praegusaegsete võrdluskoordinaatidega”. See köitev ning ikka ja jälle üle lugedes ergastavalt mõjuv kirjeldus-jäädvustus Adolf Šapiro „Kolme õe” lavastusest (1973) põhineb Su arvukatel vaatamiskordadel. Sa avad lavastuse eri taustu ja määratled tegelaste isiklikke teemasid. Toonane nooremas eas vaataja ei pruukinud märgata ega mõista Meeli Söödi kehastatud Olga varjatud, allasurutud armastust Mikk Mikiveri Veršinini vastu. („Vastamata armastuse vaev…”, eks ole!) Sinu sellesuunaline viibe võis aga osutuda silmiavavaks ning teritada edaspidigi tähelepanu laval toimuva suhtes. Üks alles hiljuti kooli lõpetanu kirjutas tudengina: „Huvitav oli lugeda Lea Tormise artiklit Adolf Šapiro lavastusest „Kolm õde” /—/. Olin selle lavastuse kohta varem veidi lugenud ja ka salvestust näinud, aga see artikkel avas ka Tšehhovi näidendite lavastamist /—/ ja Šapirot kui lavastajat” ning juhatas noorele inimesele ühtlasi kätte Šapiro raamatu „Nii sulgus eesriie”. Tudengite kirjatöödest võib läbi aegade noppida viiteid Sinu käsitlustele näiteks Šapiro „Kirsiaiast”, Karusoo ja VII lennu „Tabamata imest”, Mikiveri „Hamletist”. Samuti on ikka loetud Su „Teatrimälu”-raamatut ja kuulatud „Teatrisajandi”-saateid. Seda tehakse ka edaspidi, olgu see lubadus Sulle siin antud!

Kallis Lea! Sa oled maininud, et Voldemar Panso oli järjepidevuse usku, ja et seda oled olnud Sinagi. Usume, et Su elutöö toetab ja kõnetab jätkuvalt nii tänaseid lavakunstitudengeid kui ka noorema põlvkonna teatriuurijaid. Siinkohal on paslik anda sõna veel ühele endisele tudengile, kes oma teatriajaloo kirjatöö lõpetuseks tunnistas: „sain nüüd selle töö jaoks materjale uurides aru, kui palju, mida kõike ja keda on Lea Tormis teatris näinud.”

Aegadeüleses mõõtkavas võikski see tõdemus raamida ja peegeldada kõike seda, mida Sa oled meile, nii paljude põlvkondade tudengitele ja õppejõududest kaasteelistele õpetanud ja edasi andnud.

Me jääme Sinust puudust tundma. Me jääme Sind tänumeeles mäletama!

Sinu lavakunstikool

Lea Tormise ärasaatmine toimub 24. mail kl 12.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Uksed avatakse kl 11.30. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.