In memoriam Meeli Sööt (13. IX 1937–16. III 2024)
19. märts 2024
„Minu meelest on näitlejale tohutult vajalik empaatiavõime ja tundlikkus. Sellest on natuke vähe räägitud, on räägitud igasugustest omadustest – fantaasiast ja kujundlikust mõtlemisest ja emotsionaalsest mälust, ma ei tea millest kõik, rütmitundest ja improvisatsioonivõimest. Kõik see on õige, ja me ei tohi unustada, et on olemas igasuguseid teatreid, igasuguseid laade, aga kui minna ikka algtõdede, põhja juurde välja, kui on vaja inimest kujutada, siis peab näitlejal olema empaatiavõimet. Et ta suudaks kujutleda ennast teise inimese olukorda, täiesti teise hingeseisundisse … /—/ Ja siis tundlikkus. /—/ Panso arvas, et inimene, kes kunagi seesmiselt ei nuta, ei saa olla näitleja. Mina olen ka seda meelt, et kunst mõjutab ikkagi nii palju, kui ta puudutab hinge ja natukene liigutab sind. Täpselt nagu muusika, et kui ta sinu sees midagi liigutab, puudutab, siis on ta õige.” („Lavakooliraamat 1”, 2007, lk 70, 72)
Lahkunud on Meeli Sööt, silmapaistev draamanäitleja, teatripedagoog ja teatrimälu kandja.
Ta lõpetas Panso kooli ehk Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri I lennu – noorte näitlejate kursuse, kelle osaks sai sõlmida järjepidevus sõjaeelse teatrihariduse ja uue elujõulise teatriõppe vahel, olla esimesed selle kooli pikal õnnelikul teel, kus neile on järgnenud kümned lennud.
Meeli Sööt oli pärit teatriperest, ka tema isa Voldemar Alev oli aastaid Draamateatri näitleja. Lõpetanud 1956. aastal Tallinna 7. Keskkooli, õppis Meeli Sööt 1956–57 Tallinna Pedagoogilises Instituudis, ja kui 1957. aastal avati konservatooriumis näitlejaõpe, valis ta teatritee. Temaga koos lõpetasid lavakunstikateedri esimeses lennus Ines Aru, Aarne Üksküla, Siina Üksküla, Tõnu Aav, Mikk Mikiver, Mati Klooren, Maila Rästas, Jaan Saul, Rein Olmaru, Linda Olmaru jt. Ta suunati Draamateatrisse, kus ta töötas 2000. aastani.
Tema rollide ampluaa oli lai ja värvikas, säravast komöödiast peenpsühholoogiliste suurrollideni. Ta mängis meeldejäävaks paljud klassikarollid, nagu Solvejg Ibseni „Peer Gyntis“ (1962), Margareta Goethe „Faustis“ (1968 ja 1969), Saša Tšehhovi „Ivanovis“ (1971), madame Jourdain Molière’i „Kodanlasest aadlimehes“ (1990). Adolf Šapiro lavastatud „Kolm õde“ (1971), kus Meeli Sööt mängis Olgat, on praeguseni teatrimälus kui üks silmapaistvaid Tšehhovi-lavastusi Eestis. Šapiro lavastus oli ka Tolstoi „Elav laip“ (1980), kus Sööt mängis Liisat.
Maailmadramaturgia kullafondist on Meeli Söödil nimiroll Strindbergi „Preili Julies“ (1975). Suletud ajast hoolimata jõudis Draamateatri lavale tasapisi kaasaegset maailma tippdramaturgiat ja Meeli Sööt mängis meeldejäävalt Gibsoni „Kahekesi kiigel“ (1963 ja 1969), Shafferi „Mustas komöödias“ (1970), Vonneguti „Õnne sünnipäevaks, Wanda June“ (1975), Genet’ „Palkonis“ (1988). Silmapaistva loomingulise rea moodustavad rollid eesti dramaturgia lavastustes ning erilisena särab nende hulgas õrn Ramilda Tammsaare ja Panso „Inimeses ja jumalas“ (1962). Meeldejääv oli Meeli Söödi Koidula (Undla-Põldmäe „Viru laulik ja Koidula“, 1982). Kruusvalli „Pilvede värvid“ (1983), kus Sööt mängis Irmat, on legendlavastus, valus lugu rasketest valikutest sõja jalust põgenemise ja kodumaale jäämise vahel. Kaunid rollid olid ka soome näidendites, nagu Kyllikki Linnankoski ja Tammuri „Laul tulipunasest lillest“ (1966) ja Louhi Lönnroti, Kazimiri ja Ortutay „Kalevalas“ (1980). Ajastuomaselt tuli mängida omajagu kaasaegset nõukogude ja vennasrahvaste dramaturgiat ning sealgi sündis meeldejäävaid rolle: Irina (Volodini „Ära jäta mind“, 1972), Dokitsa (Drutse „Meie nooruse linnud“, 1973), Kaškina (Vampilovi „Möödunud suvel Tšulimskis“, 1974), Galina (Vampilovi „Pardijaht“, 1977) jpt.
/—/
1990–2004 oli Meeli Sööt lavapraktika õppejõud Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemas Lavakunstikoolis, aastast 1996 dotsent. Ta pälvis Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse (1976) ja oli Eesti Näitlejate Liidu auliige (2007).
Mälestame säravat näitlejat ja heatahtlikku õpetajat.
Eesti Draamateater
Eesti Teatriliit
Eesti Näitlejate Liit
EMTA lavakunstikool