CPPM LÄBU. Soololavastuse prototüüp (vol 2.1): Hidalgo-Saavedra „Memento Mori“

18.12.2022 kell 11:30
Suure saali fuajee

LÄBU on see, millega me kõik peame tegelema pärast pikka piduööd. See on füüsiline valu elavaid tundeid tulvil kehas. Müra rõõmsate mõtetega täidetud peas. See on meie privaatne ruum, mis on taandunud täielikuks segaduseks.

Pärast kolm kuud kestnud väga intensiivseid töötubasid, mida viis läbi kõikvõimalikest kohtadest pärit erinevaid tehnikaid valdavate inspireerivate kunstnike meeskond, seisavad CPPMi üliõpilased võimatu proovilepaneku ees: kuidas koheselt mõtestada kogu saadud külluslik info. Nad peavad destilleerima välja neid enim inspireerinud essentsi, integreerima selle oma loometöösse ja valmistama sellest põneva soololavastuse. Ja see peab toimuma vähem kui kahe nädala jooksul. Tulemust, LÄBU, näidatakse publikule kahel erineval korral. Milleks? Laboratoorium, kus uuendusi sepitsetakse, on korratu koht, LÄBU, kus suurt rolli etendab juhus. Me ei otsi lõpuni viimistletud etendusi, me tahame, et need tööd oleksid tõeliselt eksperimentaalsed ja et kunstnikud oleksid veidi hoolimatud. Seepärast nimetame neid soolo prototüüpideks, veel sündimata murranguliste loomepraktikate hüpoteesideks.

Te olete oodatud meiega ühinema – kaasaegse etenduskunsti LÄBU-sse.

 

JAVIER CÁRCEL HIDALGO-SAAVEDRA (SPA)
„Memento Mori“

Lavastuse loojad: Javier Cárcel Hidalgo-Saavedra and Anita Kremm
Etendaja: Javier Cárcel Hidalgo-Saavedra
Videokunstnik: Anita Kremm
Helikujundaja: Kymbali Williams
Valguskujundaja: Rommi Ruttas, Jari Matsi

Memento Mori on surmateemaline osaluslavastus. Kuidas me tuleme üksikisikute ja ühiskonnana toime tõsiasjaga, et meie kõigi paratamatu lõpp saabub? Kuidas mõjutab meie kohaloleku kvaliteeti ja elukogemust see, et me pidevalt unustame oma surelikkuse?

Memento Mori on kutse tulla ja tantsida oma viimane tants omaenda surmaga. Danse macabre tantsivad ühtmoodi nii peaministrid, Rimi kassapidajad, vagabundid, tegevjuhid, vanad, terved noored sportlased, lollid kui ka targad. Sõltumata staatusest, rikkusest või kordasaadetust – surm saabub kõigile võrdselt.

See teos on sündinud hirmust. Hirmust unustamise ees. Hirmust olla oma surivoodil ja mõista, et “kui ma olin elus, ei näinud ma elu”.

Tants. Tantsi viimaks.
Oh, tantsi, tantsi oma viimse hetkeni.
Oma viimast hingetõmmet. Tantsi.
Kui surm tuleb, võiks ta meid leida elusalt.

Aitäh: Giacomo Veronesi, Jüri Nael ja Imanuel Schipper. Aitäh mu kõige kallimale Giuseppe Sassanole ja mu perekonnale tingimusteta toetuse ja julgustuse eest. Aitäh CPPM-perele ja iseäranis Jennifer Baagile kaastöö eest. Aitäh Anne Türnpu, Madli Pesti, Maris Mihasova, Hannes Hermaküla, Uliana, Mari Meriste, Maiu Rõõmus, Lii Põdra, Pille Sarapik, Tõnu Hiielaid ja Nikita Šiškov – panuse eest loomeprotsessis. Aitäh CPPM-i hämmastavatele külaliskunstnikele, kes on minu tööd ühel või teisel viisil julgustanud ja inspireerinud.